Lihula piiskopkond

Lihula piiskopkond ehk Eestimaa piiskopkond oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond Eestimaal aastatel 1211–1235, kuni see nimetati ümber Tartu piiskopkonnaks. Algselt vaid formaalselt eksisteeriva piiskopkonna kirikliku võimu alla kuulus alates 1224. aastast Eestimaa lõunaosa – Ugandi, Sakala ja Kesk-Eesti väikemaakonnad, ilmaliku võimu alla aga Ugandi ja pool Vaigast.

Lihula piiskopkond 1211–1224/1235
Pealinn	Otepää (1223–1224) ja hiljem Tartu
Religioon	ristiusk (katoliiklus)
Peamised keeled	saksa keel, ladina keel

Ajalugu

Lihula piiskopi ametikoht loodi 1211. aastal, Liivimaa ristisõja ajal. Kuigi Riia piiskopil Albertil polnud sel ajal kontrolli Eestimaa üle, oli ta eesmärgiks seadnud eestlaste alistamise ja nimetas selle märgina senise Daugavgrīva kloostri abti Theoderichi Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna täpsem kavandatav ulatus jäi määratlemata, kuid selle keskuseks pidi saama Läänemaal asuv Lihula, mille järgi nimetati seda algselt peamiselt Lihula piiskopkonnaks. Alberti ambitsioonidest häiritud Mõõgavendade ordu taotles paavstilt ordu vallutatavatele aladele eraldi piiskopkonna loomist, kuid see ettepanek lükati 1212. aastal tagasi.^[1][2]

Kuna Theoderichil ei õnnestunud Alberti abiga reaalset piiskopivõimu saavutada, läks ta üle Taani kuninga teenistusse. 1218. aastal, saamaks abi võitluses eestlaste ja venelaste vastu, lubasid Theoderich ja Albert Eestimaa Taani kuninga Valdemar II võimu alla anda. Järgmisel aastal kuulus Theoderich Revalas oma laevastikuga maabunud kuninga kaaskonda, kuid sai järgnenud Lindanise lahingus surma. Talle järglase määramise küsimus tekitas konflikti Valdemari ja Alberti vahel – kumbki tahtis, et ametisse saaks just tema nimetatud kandidaat, vastavalt kas kuninga kaplan Wescelin või piiskopi vend Hermann, kes oli sel ajal abtiks ühes Bremeni-lähedases kloostris. Paavsti otsusel sai Revala piiskopiks Wescelin. Hermanni pühitses Eestimaa piiskopiks oma mõju kasvatada sooviv Magdeburgi peapiiskop. Hermanni jõudmine oma piiskopkonda aga viibis, kuna mereteid enda kontrolli all hoidev Taani kuningas takistas tema Saksamaalt lahkumist.^[3][4][5].

Valdemar andis nõusoleku Hermanni ametisse astumiseks alles pärast seda, kui ta ise oli 1223. aastal Schwerini krahvi Heinrichi kätte vangi langenud. 1224. aasta aprillis jõudis Hermann Riiga. Juulis sõlmisid piiskopid Mõõgavendade orduga Eestimaa jagamise leppe, mille järgi ordu sai Sakala, Albert Läänemaa koos varem Eestimaa piiskopkonna keskuseks kavandatud Lihulaga ja Hermann Ugandi. Henriku Liivimaa kroonika järgi asuski Hermann kohe Otepääle, kuid kogu maakonda takistas tal endale saamast Tartu ümbruskonda valitsev ja Novgorodile alluv Vjatško. Augustis Tartu linnus vallutati ja Hermann viis piiskopkonna keskuse sinna üle, pannes nii aluse Tartu piiskopkonnale. Tema stifti lisati ka pool Vaigast. Hermanni piiskopkonna diötseesi, piiskopi kirikliku võimu alla, kuulus aga kogu Eestimaa lõunaosa – lisaks mainitud ilmaliku võimu piirkonnale ka ordu valitsetav Sakala koos Kesk-Eesti väikemaakondadega.^[6][7][8][9]

23. jaanuaril 1228 kinnitas paavst Gregorius IX legaadi Modena Wilhelmi otsuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelises vaidluses maa-alade jaotamise osas. Ta kinnitas 1229. aasta novembris ja 4. jaanuaril 1230 Lihula piiskopkonna likvideerimise ja selle alade liitmise Mõõgavendade ordu aladega.

Vaatamata asukohale Tartus säilis ametlikes dokumentides Lihula piiskopi nimetus veel mõnda aega. Tartu piiskopi ametinimetuse kasutamise lubas paavsti legaat Modena Wilhelm oma 1235. aasta 8. jaanuari otsusega – pärast seda, kui Lihula läks Saare-Lääne piiskopkonna alla.^[10][11] Paavst kinnitas selle otsuse 6. novembril 1235.

Vaata ka

• Tartu piiskopkond
• Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Viited

1. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 85
2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 123
3. Vahtre, lk 138–139
4. Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 2, 11, lk 193–195, 211
5. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 49
6. Vahtre, lk 159, 163–166
7. Selart, lk 53
8. Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 1–2, 8–9, lk 247, 253–255
9. Jüri Selirand. Killustatud Eestimaa ja Liivi orduriik. Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani. Tallinn, 1996. Lk 87
10. Historia.lv, Leales bīskapija
11. GCatholic.org Diocese of Leal