From Wikipedia, the free encyclopedia
Innocentius III [innots'entsius] (Lotario dei Conti di Segni või Lotario de' Conti di Segni; 1160 või 1161 – 16. juuli 1216) oli paavst 8. jaanuarist 1198 kuni surmani. Ta oli 176. paavst.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) |
 |
See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Innocentius III (vastupaavst). |
| Innocentius III | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Lotario dei Conti di Segni |
| Valitsemisaja algus | 8. jaanuar 1198 |
| Valitsemisaja lõpp | 16. juuli 1216 |
| Eelkäija | Coelestinus III |
| Järeltulija | Honorius III |
| Sünnikuupäev | 1160 või 1161 |
| Sünnikoht | Gavignano |
| Surmakuupäev | 16. juuli 1216 |
| Surmakoht | Perugia |
Lotario dei Conti di Segni sündis Gavignanos Segni krahvi (ajaloolase Werner Maleczeki arvates pigem Segni krahvkonna alamaadliku) Trasimondo dei Conti di Segni (või de Comitibuse) ja tema abikaasa Claricia Scotti kolmelapselises peres. Lotariol oli vend Riccardo ja õde.
Hiljem kasutas tema isapoolne suguvõsa Conti nime, kust pärinesid hilisemad paavstid Gregorius IX, Aleksander IV ja Innocentius XIII. Mitmete genealoogide (näiteks George L. Williams) arvates võib Contide suguvõsa olla suguluses Tuscolo (Tusculumi) krahvide suguvõsaga, kust pärinesid paavstid Benedictus VIII, Johannes XIX ja Benedictus IX. Ta võis olla ka paavstide Sergius III, Johannes XI, Johannes XII, Benedictus VII, Hadrianus I ja Hadrianus III sugulane. Tema emapoolne sugulane sai 1187 paavstiks Clemens III nime all.
Lotario dei Conti di Segni sai alghariduse Roomas Sant' Andrea al Celio benediktlaste kloostris abt Petrus Ismaeli juures. Seejärel õppis ta Lateraani koolis (schola cantorum), siis Pariisis Pierre de Corbeil', Pierre le Chantre' ja Meliore käe all teoloogiat ning Bolognas Uguccione da Pisa juures kanoonilist õigust (ajaloolase Kenneth Penningtoni arvates võis ta Bolognas õppida midagi muud, näiteks teoloogiat). Teda peeti intellektuaaliks ja "Catholic Encyclopedia" andmetel üheks oma aja tunnustatumaks kanoonilise õiguse tundjaks. Ta käis õpingute ajal palverännakul Canterburys Thomas Becketi haual ja Lille'is Notre-Dame de la Treille' kirikus.
Pärast paavst Aleksander III surma asus ta 1181 ("Catholic Encyclopedia" järgi) või 1185 (Salvador Miranda järgi) või detsembris 1186 (John Clare Moore'i järgi) tööle kuurias, kus ta tegutses paavstide Lucius III, Urbanus III, Gregorius VIII ja Clemens III ametiaegadel. Temast sai Rooma Peetri kiriku kapiitli kanoonik, Gregorius VIII ordineeris ta 1187 alamdiakoniks ja Clemens III määras detsembris 1189 või jaanuaris 1190 Santi Sergio e Bacco kardinaldiakoniks. Coelestinus III ajal (1191–1198) elas ta tagasitõmbunult Anagnis, kuna valitseva paavsti suguvõsa oli Segni krahvidega vaenujalal. Ta kirjutas sel ajal traktaadid "De contemptu mundi, sive De miseria conditionis humanæ"; "De sacro altaris mysterio" ja "De quadripartita specia nuptiarum".
Kardinal dei Conti di Segni osales 2 paavsti valimistel 1191–1198.
Innocentius III valiti paavstiks 8. jaanuaril 1198 Roomas Septizodiumis vahetult pärast Coelestinus III surma, ordineeriti tuhkapäeval 21. veebruaril preestriks ja pühitseti ametisse peetripäeval 22. veebruaril Rooma Peetri kirikus.
Innocentius III valiti paavstiks 2 voorus, tema valimistel osales Salvador Miranda andmetel 28 kardinali, kes esmalt soovisid paavstiks valida kardinal Giovanni Salernot, kuid too loobus.[1] Ajaloolase Edward Petersi järgi olid 1198 peamised kandidaadid kardinalid Giovanni di San Paolo, Giovanni Salerno, Pietro Gallozia, Ostia kardinalpiiskop Ottaviano ja Cencio Savelli (hilisem paavst Honorius III). Kardinal dei Conti di Segni sai valimiste 1 voorus suurema osa häältest ja 2 voorus vajaliku kahe kolmandikulise enamuse.
"Gesta Innocentii Tertii" järgi lendas valimiste järel ruumi 3 tuvi, kellest üks istus Innocentiuse lähistele.
Innocentius III oli paavstiks saades umbes 37-aastane, olles 1198 valimiste ajal noorim kardinal. Ta oli noorim paavstiks saanud isik pärast Victor II. Hiljem on peaaegu sama vanalt paavstiks saanud vaid Bonifatius IX.
Innocentius III avaldas 21. jaanuaril 1199 dekreedi "Inter corporalia", mille alusel võttis ta paavstina kasutusele tiitli "Kristuse vikaar" (Vicarius Christi).
Ta sätestas mais 1202 dekreediga "Per venerabilem", et paavstil on õigus sekkuda Saksamaa poliitilistesse konfliktidesse ja toetada valitsejana isikut, keda ta peab katoliku kiriku kaitsmiseks väärikamaks, vältimaks et vürstid ei valiks kuningaks ketserit või ekskommunitseeritud isikut. Samuti määras ta, et juhul kui kuningaks saab kaks isikut, peavad nad saavutama kokkuleppe ja kui nad seda ei leia, siis saab paavstist konflikti vahendaja.
Lateraani IV kirikukogul 1215 tunnustati paavsti primaati teiste patriarhide seas.
Innocentius III toetus oma poliitilistes nõudmistes Constantinuse kingitusele.
Tema ajal said paavsti vasallideks Aragón, Bulgaaria, Inglismaa, Portugal, Poola ja Sitsiilia. Ta sekkus lisaks aktiivselt Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste riikide sisepoliitikasse.
Pikemalt artiklis Neljas ristisõdaInnocentius III kutsus vahetult pärast paavstiks saamist bullas "Post miserabile" kõiki kristlasi osalema ristisõjas. Ta veenis Bütsantsi keisrit Alexios III-t likvideerima skismat ja asuma Rooma kiriku osadusse. Paavsti üleskutse peale kogunenud Prantsuse rüütlid valisid oma juhiks Champagne'i krahvi Thibaut III ja otsustasid tungida 1201 Egiptusse, kuid Bütsantsi endise keisri Isaac II toetajad palusid Saksa kuningal Philippil ja Montferrat' markiil Bonifacio I-l aidata keisril naasta troonile. Bonifacio küsis kevadel 1202 paavstilt nõu, kas ristisõda korraldada Palestiinas või tuleb neil minna Bütsantsi vastu. Paavst andis korralduse sõdida muhameedlastega ja keelas rünnata kristlikke riike.
Paavst taunis 1202 Zadari (Zara) vallutamist, ekskommunitseeris ristisõdijad sinna viinud veneetslased ning nõudis ristisõdijate minemist Palestiinasse. Mõne aja pärast suundusid ristisõdijad Konstantinoopoli poole. Paavst andis neile korralduse, et nad ei ründaks Konstantinoopolit ja selle linna vallutamise järel taunis seda. Pärast Konstantinoopoli vallutamist rajas paavst aga 1204 katoliku kiriku Konstantinoopoli patriarhaadi, määras 1204 Jeruusalemma patriarhiks Alberto Avogadro ning 10. detsembril 1206 Thessaloníki peapiiskopiks Soissons'i piiskopi Nivelo de Chérisy.
Paavst avaldas 1213 bulla "Quia maior", milles kutsus kristlasi taas ristisõtta (Viies ristisõda). Lateraani IV kirikukogul 1215 kutsuti katoliiklasi osalema ristisõjas.[2]
Pikemalt artiklis Albilaste ristisõdaInnocentius III kuulutas 25. märtsil 1199 ketserluse Jumala reetmiseks. 1205 avaldatud bullas "Si adversus vos" keelas ta igasuguse abi osutamise ketseritele.
Paavst üritas albilasi tuua esialgu rahumeelse misjoniga tagasi katoliku kiriku osadusse, saates nende juurde esmalt oma legaadid tsistertslased Raineri ja Guido, seejärel Osmo piiskopi Diego de Acebo koos Dominicusega, kuid neil polnud samuti erilist edu. Lõpuks saatis paavst legaatidena albilaste juurde Pierre de Castelnau ja Raoul de Castelnau.
Paavst kutsus 1207 Prantsusmaa kuningat Philippe II Auguste'i kasutama ketserluse levimise vältimiseks jõudu. Mais 1207 ekskommunitseeris legaat Pierre de Castelnau Toulouse'i hertsogi Raymond VI. 15. jaanuaril 1208 tapeti Castelnau, mistõttu paavst kuulutas albilaste vastu välja ristisõja ja tagandas Raymondi hertsogi ametist, kuna legaadi tapmises kahtlustati Raymondi toetajaid.
Paavst andis Lõuna-Prantsusmaa piiskoppidele korralduse, et nad kehtestaksid interdikti iga linna suhtes, mis andsid peavarju legaadi mõrva osalistele.
Raymond kinnitas oma süütust selle kuritööga seoses, kuid paavst ei usaldanud teda, mistõttu ta läks 18. juunil 1209 paavsti legaadi ette St.-Gilles kirikus andestust saama.
1211 kuulutati kirikukogul Raymond kiriku vaenlaseks ja ta ekskommunitseeriti taas ning tema varandus konfiskeeriti. 1213 õnnestus paavsti legaadil tuua Raymond ja Toulouse'i elanikud tagasi kiriku osadusse, kuid Raymond ei saanud tagasi oma alasid, vaid pidi minema eksiili. Ta läks 1215 Lateraani IV kirikukogule, et saada paavstilt õigust, kuid paavst läänistas tema alad Simon de Montfort'ile, Raymondi poeg Raymond sai paavsti otsuse alusel Provence'i ja Beaucaire'i markiiks.
Pikemalt artiklis RekonkistaInnocentius III kuulutas 16. veebruaril 1212 ristisõja Pürenee poolsaare muhameedlaste vastu.
Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus Pikemalt artiklis Liivi ristisõdaInnocentius III saatis 5. oktoobril 1199 Saksimaa ja Vestfaali kristlastele bulla "Sicut ecclesiasticae", milles ta kutsus neid alustama ristisõda Liivimaa paganate vastu, et kaitsta katoliku kirikut Liivimaal. Ta lubas ristisõtta minejatele vabastust pattudest. Muuhulgas kirjeldas ta bullas ka liivlaste kombeid, kes "austavad mõistmatuid loomi, haljendavaid puid, selget vett, rohelisi taimi ja ebapuhtaid vaime" (populos barbaros, qui honorem Deo debitum animalibus brutis, arboribus frondosis, aquis limpidis, virentibus herbis et spiritibus immundos impendunt).[3]
Paavst andis 1199 piiskop Albertile dekreediga liturgilisi korraldusi, sätestas ristimisvormeli ja tegi ettekirjutusi riietuse osas. Ta määras ristitud liivlastele abielusätted ja keelas neil abielluda 3. põlve lähisugulastega. Ta nõudis ka katehheesi, mis nägi ette Meie Isa palve, Kümne käsu ja usutunnistuse tundmist. Samuti sätestas ta karistused hooramise (fornicatione), abielurikkumise (adulterio), mõrva (homicidie), valevandumise (periurio) ja teiste kuritegude puhul.[3]
Piiskop Albert osales jõulude ajal 1199 Saksa kuningal Philippi kroonimisel Magdeburgis, kus ta soovis kuningalt teada, kas Liivimaale ristisõtta läinute varad jäävad paavstliku kaitse alla või mitte. Piiskopile kinnitati, et ristisõdijate varad on antud paavstliku kaitse alla, kes võrdsustas Liivimaa palverännaku Jeruusalemma minekuga ja andis ristisõdijatele täieliku pattude andestuse [4]. Liivimaale saabunud Albert sattus liivlaste misjoneerimisel peagi raskustesse ja saatis umbes aastal 1200 Theoderichi Rooma paavstilt ristisõja jaoks vajalikku kirja saama. Theoderich kohtus paavstiga, kellelt ta sai ka vastava kirja [5]. Theoderichi ettepanekul keelas paavst kõikidel kauplemise otstarbel Zemgale sadama kasutamise ja ähvardas keelust üleastujaid ekskommunitseerida [6].
Paavst lubas Albertil misjoneerimiseks võtta kloostritest sobivaid munki [7]. Paavst andis ka munk Bernhardile volituse jutlustada ja Liivimaal misjoneerida [8].
Innocentius III tunnustas 1202 Mõõgavendade ordut ja andis neile Templiordu ordureeglid [9].
1203 külastas Theoderich koos liivlaste vanema Kaupoga paavsti. Paavst võttis neid vastu, andis Kaupole tervitussuudluse, päris Liivimaad ümbritsevate rahvaste kohta ja kiitis Jumalat liivlaste pöördumise eest. Paavst kinkis Kaupole sada kuldraha ja saatis Theoderichi kaudu Albertile paavst Gregoriuse kirjutatud piibli [10].
Innocentius III kutsus 12. oktoobril 1204 saadetud bullas "Etsi verba" Bremeni peapiiskopkonna usklikke võitlusse Liivimaa paganate vastu, mainides teadaolevalt esimest korda paavstlikus dokumendis Mõõgavendade ordut. Ta kinnitas 13. jaanuaril 1206 Lundi peapiiskopile Anders Sunesenile, et too võib Taani kuninga poolt vallutatud aladele määrata piiskopi.[3]
Innocentius III kinnitas 20. oktoobril 1210 avaldatud bullas "Cum inter" Liivimaa alad jaotatuks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel.[3]. Paavst määras Riia piiskopile ordu aladelt saadavast kümnisest neljandiku [11].
Piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu ordumeister Wolquin siirdusid 1210 või 1211 Rooma, kus paavst andis neile privileegid Liivimaa ja Läti jaotamise kohta ning volituse jutlustada pattude andeksandmisest [12].
Paavst kirjutas 7. novembril 1211 Albertile Lundi kodaniku Strango pärast.[3]
Innocentius III volitas 25. jaanuaril 1212 Mõõgavendade ordut määrama vallutatud alale piiskoppi. Ta selgitas 20. veebruaril 1213, et Riia piiskop allub paavstile, mitte mõnele peapiiskopile. Oktoobris 1213 üritas paavst lahendada Mõõgavendade ordu ja Dünamünde tsistertslaste kloostri vahelist vaidlust.[3]
Innocentius III teatas 11. oktoobril 1213 Lundi peapiiskopile, et Sakalasse ja Ugandisse (Sakela et Hugenhusen) tuleks määrata piiskop. Ta kinnitas Mõõgavendade ordu valdused Sakala ja Ugandis. Paavst kinnitas 30. oktoobril 1213 Eestimaa piiskopiks Theoderichi. Ta käskis Münsteri piiskopil, Saksimaa vaimulikel ja Mõõgavendade ordul abistada Eestimaa piiskoppi. Paavst sätestas 2. novembril 1213, et Eestimaa piiskop kuulub paavsti jurisdiktsiooni, mitte mõne peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.[3]
Piiskop Albert ja Theoderich osalesid 1215 Roomas Lateraani IV kirikukogul [13]. Albert kirjeldas kirikukogul misjoni käiku Liivimaal.
Innocentius III vastas talle:
| „ | Nagu Poja maad, nõnda ka Ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada. | “ | |||
Paavst andis piiskop Albertile kirikukogu järel volituse kuulutada kristlust ja värvata ristisõdijaid, kes kaitseksid Liivimaal katoliku kirikut paganate eest.
Pärast Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma olid gibelliinid ja gvelfid valinud 1198 Saksamaal erinevad kuningad: gibelliinid valisid 6. märtsil Švaabi Philippi ja gvelfid 9. juunil Otto Welfi. Paavst jäi puhkenud võimuvõitluses esialgu neutraalseks. Ta saatis Saksamaale 2 legaati, kes tunnustasid küll kuningana Philippi, kuid paavst ei toetanud teda.
Aachenis kuningaks kroonitud Otto saatis oma saadikud Rooma, et võita paavsti toetust. 3. juulil 1201 teatas paavstlik legaat kardinal Guido de Papa Kölnis, et paavst tunnustas kuningana Ottot ning ähvardas ekskommunikatsiooniga kõiki, kes keelduvad kuningat tunnustamast.
Innocentius III tegi mais 1202 avaldatud dekreediga "Per venerabilem" Saksa vürstidele selgeks, milliseks ta pidas keisri ja paavsti vahekorda. Dekreet lülitati hiljem koodeksisse "Corpus Juris Canonici" ja selle põhipunktid olid järgmised:
Otto IV tegi vahepeal mitu poliitilist eksimust, mistõttu Innocentius otsustas 1207 hakata Philippi toetama. Ta saatis 2 kardinali legaatidena Saksamaale, et sundida Ottot trooninõudlusest loobuma, ent Otto mõrvas 21. juunil 1208 Philippi, sest too ei andnud talle naiseks tütart, keda ta oli varem talle lubanud. Frankfurdi riigipäev tunnistas 11. novembril 1208 Otto IV Saksamaa kuningaks, paavst kutsus ta Rooma ja kroonis ta 4. oktoobril 1209 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks. Enne kroonimist lubas Otto tunnustada laienenud Kirikuriiki, loovutada kirikule Spoleto ja Ancona, tagada piiskoppide valimiste vabadus ning jätta paavstile piiramatu apellatsiooniõigus ja ainupädevus vaimulikes asjades. Samuti lubas ta aidata purustada ketserlust (Neussi stipulatsioon, mida korrati taas Speyeris 1209).
Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma järel 1197 asus Sitsiilia regendiks tema abikaasa Konstanze, kes tunnustas paavsti suveräänina. Paavst tunnustas Friedrich II-t novembris 1198 Sitsiilia kuningana, kui ta oli saanud tagasi niinimetatud Nelja peatüki privileegid, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem saanud paavst Hadrianus IV-lt. Pärast keisrinna Konstanze surma 28. novembril 1198 sai Innocentius valitsejanna soovi alusel noore Friedrichi regendiks. Samuti veenis paavst kuningat 1209 abielluma Ungari kuninga Imre I lesega.
Vaevalt oli Otto oma võimu Saksamaal kindlustanud, kui ta taganes varasematest lubadustest, tungis Lõuna-Itaaliasse ning vallutas Ancona ja Spoleto. Peale selle läänistas ta Kirikuriigile lubatud alad oma sõpradele. Innocentius III manitses esmalt Ottot ja siis ekskommunitseeris ta 18. novembril 1210, korrates otsust taas 31. märtsil 1211. Paavst asus seejärel toetama Friedrichit, kes valiti 1211 Saksamaa kuningaks ning kes lubas 12. juulil 1213 Egeri kuldbullaga tunnustada laienenud Kirikuriiki ja Sitsiilia sõltumatust, et vältida selle liitmist Saksa-Rooma keisririigiga. Paavsti tunnustusel krooniti Friedrich 12. juulil 1215 Aachenis Saksamaa kuningaks.
Aragóni kuningas Pedro II kuulutas end paavsti vasalliks ja paavst kroonis ta 1204 Roomas kuningaks. Paavst andis Pedrole privileegi, mille alusel võis kuningas kanda mitrat.
Innocentius III tunnustas 1204 Bulgaaria tsaaririigi tsaari Kalojani, kes sama aasta novembris krooniti legaat Leone Brancaleone poolt. Ta määras Tǎrnovo peapiiskopi Vassili I Bulgaaria priimaseks.
Canterbury peapiiskopi Hubert Walteri surma järel 13. juulil 1205 valis rühm munki tema järglaseks alamprior Reginaldi. Inglise piiskopid ei tunnustanud munkade valikut ja saatsid oma esindaja paavsti juurde. 11. detsembril 1205 peeti uued peapiiskopi valimised, mille alusel sai peapiiskopiks John de Gray, keda tunnustas ka Inglismaa kuningas John Maata.
Innocentius III toetas munki, kuid kuulutas mõlemad valimised kehtetuks, ehkki kuningas pakkus paavstile 3000 marka, et ta tunnustaks Grayd peapiiskopina. Paavst kutsus Roomas viibivad Canterbury mungad kokku ja soovitas neil valida peapiiskopiks oma endise õpingukaaslase Stephen Langtoni, kes valiti ametisse ja pühitseti paavsti poolt 17. juunil 1207. Kuningas John ei tunnustanud Canterbury peapiiskopiks saanud Langtoni ja ajas Canterbury mungad nende valdustest minema, mistõttu Innocentius III pani 24. märtsil 1208 Inglismaa interdikti alla, ekskommunitseeris novembris 1209 kuninga ja tagandas ta 1212 ametist.
Paavst andis Prantsusmaa kuningale Philippe II Auguste'ile korralduse John ametist kõrvaldada. Kui Philippe II ähvardas tungida Inglismaale, pöördus John paavsti legaadi Pandolfo poole. 13. mail 1213 palus kuningas absolutsiooni ja sai pärast seda paavsti vasalliks. 20. juulil 1213 vabastati kuningas kirikuvande alt ja 29. juunil 1214 tühistati interdikt. Innocentius III kuulutas 24. augustil 1215 Magna Carta kehtetuks, kuna selle sisu ei kooskõlastatud paavstiga. Ta ekskommunitseeris ka mässulised aadlikud.
Paavst sätestas 28. jaanuaril 1214 Peetruse penni kogumise Inglismaal.
Innocentius III saatis 2 legaati Kiievi-Vene vürstide juurde, kutsudes neid asuma katoliku kiriku osadusse.
Innocentius III ekskommunitseeris 19. juunil 1204 Leóni kuninga Alfonso IX, kes abiellus oma sugulasega.
Navarra kuningas Sancho VII kinkis Pamplona piiskopkonnale oma valdused Pamplonas. Innocentius III kinnitas 29. jaanuaril 1199 selle kinkelepingu.
Innocentius III taunis Norra kuninga Sverre Sigurdssoni tegevust, kes soovis katoliku kirikut muuta oma võimu teostamise vahendiks, mistõttu Trondheimi peapiiskop Eirik Ivarsson pidi põgenema Inglismaale. Kui Sverre ründas paavsti legaati, kehtestas paavst Norrale oktoobris 1198 interdikti.
Paavst püüdis pärast Sverre surma olla vahendajaks Norra trooninõudlejate vahel. Uueks kuningaks saanud Håkon III üritas teha kirikuga rahu.
Poola kuningas Leszek I kuulutas end 1207 paavsti vasalliks.
Portugali kuningas kuulutas end paavsti vasalliks. Innocentius III tühistas 1208 Portugali kroonprintsi Afonso abielu, kuna tema abikaasa Urraca oli printsi sugulane.
Portugali kuningas Sancho I otsustas tagandada Oporto piiskopi Martinho Rodriguesi, kuid Innocentius III nõudel taastas tema ametipostil. Mõne aja pärast puhkes tüli taas, piiskop vangistati, kuid ta põgenes Rooma. 1209 leppis kuningas piiskopiga ära.
Innocentius III ajal toimus ristisõda albilaste vastu.
Innocentius III püüdis vahendada Inglismaa ja Prantsusmaa vahelist konflikti. Ta saatis kardinal Pietro di Morra legaadina Prantsusmaale, kes ähvardas mõlema riigi valitsejaid interdiktiga, kui nad rahu ei sõlmi, mistõttu kuningad sõlmisid 13. jaanuaril 1199 vaherahu.
Hilisemas vaidluses veenis paavsti legaat Philippe II Auguste'i, et too karistaks Flandria krahvi Ferrandi, kes toetas Saksamaa troonivõitluses Inglismaa kuninga sugulast Otto Welfi, Philippe II aga Švaabi Philippi. Philippe II võttis Ferrandi 1214 vangi.
Paavst nõudis, et Philippe II elaks koos seadusliku abikaasa Taani printsessi Ingeburgega. Paavsti legaat ähvardas ka Prantsusmaad interdiktiga, kui kuningas ei soostu oma seadusliku abikaasaga koos elama. Kui kuningas jäi endale kindlaks, kehtestas Innocentius III 12. detsembril 1199 Prantsusmaal interdikti. Aadlikud hakkasid mässama kuninga vastu, mistõttu kuningas pidi loobuma oma elukaaslasest Agnès de Méranie'st ja 7. septembril 1200 lõpetati interdikt. Kui Agnès 1201 suri, tunnustas paavst tema lapsi kuninga lastena. Philippe II jätkas Rooma lahutustaotluste esitamist, kuid paavst keeldus neid tunnustamast. 1213 soovis Philippe saada paavsti ja Taani kuninga toetust ning tunnustas Ingeburget oma seadusliku abikaasana.
Paavst läänistas 1215 Mauguio (Melgueil) krahvkonna Maguelonne'i piiskopile. Ta võttis 1209 Namuri katedraali paavstliku protektsiooni alla.
Innocentius III püüdis vahendada Rootsis puhkenud võimuvõitlust troonipretendentide vahel.
Serbia vürst Stefan II oli katoliiklane ja Innocentius III saatis Serbiasse oma legaadid. 1199 toimunud Doclea sinodil tunnustas serbia kirik katoliku kirikut emakirikuna.
Vürst Stefan II soovis paavstilt saada kuningatiitlit. Paavst andis kroonimiseks loa, kuid Ungari kuningas Imre I oli sellele vastu.
Innocentius III võttis 7. mail 1210 Taani ja Taani kuninga Valdemar II Peetruse ning paavstliku protektsiooni alla.[3]
Innocentius III kinnitas Tšehhi kuninga Otakar I otsuse, millega ta vabastas Olomouci piiskopkonna maksudest ning andis kapiitlile õiguse valida piiskoppi.
Innocentius III püüdis vahendada Ungari kuninga Imre I võitlust venna Andrásiga.
Pikemalt artiklis Lateraani IV kirikukoguInnocentius III kutsus 19. aprillil 1213 avaldatud bullaga kokku Lateraani IV kirikukogu, mille ta avas novembris 1215 Roomas Lateraani palees.
Kirikukogul võeti vastu järgmised otsused:
Innocentius III püüdis vähendada Roomas rivaalitsevate suguvõsade võimu. Ta tagandas ametitest keisri- ja kommuunimeelseid ametnikke. Sisepoliitiliste pingete tõttu tõmbus paavst mõneks ajaks koguni Praenestesse.
Rooma prefekt, kes valitses linna Saksa-Rooma keisri esindajana, vandus paavstile truudust. Paavst võttis Spoleto hertsogilt Konrad von Urslingenilt Spoleto hertsogkonna ning Assisi ja Sora krahvkonna. Seejärel ühendas paavst Kirikuriigiga Marche.
Paavst tunnustas Toscana liigat, kui selle liikmed tunnustasid teda suveräänina. Narni linn ei tunnustanud 1198 ja 1214 paavsti võimu. Paavst nõudis, et Viterbo rajaks omavalitsuse.
_002.jpg)
Innocentius III õhutas piiskoppe pidadama piirkondlikke kirikukogusid. Ta sätestas, et piiskopid peavad iga 4 aasta järel käima Roomas ad limina visiitidel.
Ta määras Ostia kardinalpiiskopiks Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX).
Innocentius III tagandas 1212 ametist Vicenza piiskopi Uberto.
Innocentius III külastas veebruaris 1203 Subiaco kloostrit.
Innocentius III saatis Dominicuse legaadina koos Osma piiskopi Diego de Aceboga Taani. Nad läbisid teel Lõuna-Prantsusmaa ja katsusid albilasi kiriku osadusse pöörata.
Dominicus läks 1215 Rooma, et saada paavstilt oma ordule tunnustust.
Innocentius III kohtus aprillis või mais 1209 Lateraani palees kahel korral Franciscusega ja andis tema tegevusele suulise tunnustuse.
Franciscus osales 1215 Lateraani IV kirikukoguL. Ta viibis mais 1216 Perugias ja pärimuse järgi oli Innocentius III surivoodi juures sama aasta juulis.
Püha Clara palus 1216 paavstil tunnustada oma vaesuse privileegi.
Humiliaadi ordu tunnustas juunis 1201 katoliku kiriku osadust.
Innocentius III tunnustas 23. aprillil 1198 Püha Vaimu hospitaliite.
Innocentius III kinnitas 19. veebruaril 1199 ja 27. juunil 1209 Saksa ordu privileegid.
Ta sätestas 1205, et Saksa ordu rüütlid võivad kanda valget mantlit musta ristiga. Ta käsitles mantli kandmist ka 27. augustil 1210 ja 28. juulil 1211.[3] Ta võttis 18. veebruaril 1216 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.
Innocentius III tunnustas 1203 La Trappe'i kloostri tegevust.
Innocentius III tunnustas 17. detsembril 1198 trinitariaanide ordut.
Innocentius III esimene pihiisa oli tsistertslasest munk Raniero da Ponza, paavsti kaplan oli munk Nicolaus. Esimene kardinal, kelle Innocentius III ametisse määras, oli tsistertslasest abt Gérard.
Innocentius III sätestas, et alamdiakon kuulub kõrgemate vaimulikupühitsuste hulka, nagu diakon, preester ja piiskop. Seni kuulus alamdiakon madalamate vaimulikupühitsuste hulka.
Ta sätestas, et preester peab missat pidama päevas vaid korra, välja arvatud jõulude ajal, mil ta võib seda teha kaks korda.
Ta määras, et ristimata isikuid ei tohi katoliiklikult matta.
Ta piiras piiskopi volitusi indulgentside andmisel.
Ta sätestas, et vaimulikul tuleb missal altarit suudelda 3 korda.
Ta sätestas, et advendi ajal tuleks loobuda lihasöömisest, et valmistuda jõuludeks.
Giacomo tõi 1200 oma teosed Rooma, kus teoloogid said nendega tutvuda, kuid suri peatselt. Lateraani IV kirikukogul mõisteti hukka tema teoloogiline õpetus Kolmainsusest.
Innocentius III selgitas kirjas Arles' peapiiskopile limbot.
Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus Pikemalt artiklis Liivi ristisõdaInnocentius III mainis 30. oktoobril 1209 Lundi peapiiskopile Anders Sunesenile saadetud kirjas esimest korda paavstlikus dokumendis Soome piiskoppi (Fialandia, Finlandia).
Innocentius III saatis 1209 munk Christiani preislaste juurde misjonitööle. Christian määrati 1212 piiskopiks ja ta käis 1215 Roomas, kus ta andis oma tegevusest aru. Paavst ordineeris ta piiskopiks ning ristis ka temaga kaasas olnud 2 preisi ülikut Warpoda ja Suavabona.
Innocentius III rajas 20. augustil 1212 Austrias Lavanti piiskopkonna.
Innocentius III kanoniseeris 6 isikut:
Innocentius III nõudis, et kristlased järgiksid ausat äripraktikat.
Ta lubas erandjuhtudel, et kristlusse pööratud vastristitud võivad elada koos abikaasadega, kes on nendega 2. põlvest veresugulased. Samas sätestati Lateraani IV kirikukogul, et kiriklik abielu pole lubatud 4. põlve lähisugulaste vahel.
Ta keelas duellid.
Neljanda ristisõja eel keeldusid paljud Prantsuse aadlikud juudi rahalaenajatele oma võlgu tasumast ja ajasid nad oma valdustest minema. Juudid apelleerisid paavstile, kes avaldas 15. septembril 1199 "Constitutio pro Judeis", milles ta märkis:
| „ | Juutide ususalgamine tuleb hukka mõista paljudel viisidel. Sellest hoolimata ei ole neid usklike poolt vaja karmilt taga kiusata, sest läbi nende on kehtestatud meie usk. | “ | |||
Paavst avaldas 1199 juutide kohta veel ühe kirja. Ta taunis juute 1205 Prantsusmaa kuningale Philippe II Auguste'ile saadetud kirjas. 1205 saatis ta kirja Sensi piiskopile, milles märkis:
| „ | Kristlik vagadus tunnustab juute, kes kui oma süü tulemusena on saanud igavese sunnitöö sellepärast, et nad lõid risti Issanda, ehkki nende oma prohvetid olid kuulutanud ette, et Ta tuleb lihas, et lunastada Iisrael. | “ | |||
1208 saatis ta kirja Neversi krahvile juutide kohta.
Lateraani IV kirikukogul 1215 sätestati, et juudid peavad kandma erilisi rõivaid.
Melkiidi jakobiidi patriarh Nikolaos I apelleeris paavstile seoses ametijärglusega tekkinud probleemidega. Paavst rajas 1215 Aleksandriasse ladina riituse patriarhaadi.
Melkiidi Antiookia patriarh Ermea el-Douaihy el-Amshiti külastas 1215 Roomat.
Innocentius III pühitses kardinalideks oma sugulased Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX), Giovanni dei Conti di Segni ja Ottaviano dei Conti di Segni.
Ugolino dei Conti di Segni sai paavsti kaplaniks ja Ostia kardinalpiiskopiks.
Paavsti vend Riccardo dei Conti di Segni sai 1207 Poli krahviks. Tema õde abiellus paavsti senešalli Pietro Annibaldiga.
Innocentius III pühitses 41 kardinali 10 konsistooriumil.[14] Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Gregorius IX.
Innocentius III avaldas 1209–1210 dokumendikogu "Compilatio tertia", mille ta kinkis Bologna ülikoolile.
Tema ajal rajati Roomas Santo Spirito in Sassia kirik, ulualune palveränduritele ning dekoreeriti Lateraani paleed.
Ta andis 1208 asutamisbulla Pariisi Ülikoolile.
Paavst oli kirjavahetuses Pierre de Poitiers'ga.
Ta taunis 1198 võltsimist.
Teda on peetud liturgiliste hümnide "Stabat Mater" ja "Dies iræ" autoriks.
Paavst andis 18. jaanuaril 1200 Rooma Peetri kiriku kanoonikutele korralduse, et nad võisid müüa tinast valmistatud medaleid, mis kujutasid apostleid Peetrust ja Paulust.
1972 esilinastunud Franco Zeffirelli filmis "Brother Sun, Sister Moon" kehastas paavsti filminäitleja Alec Guinness. 2005 esilinastunud Kaarel Kaera filmis "Malev" kehastas paavsti näitleja Ago Roo.
Giotto di Bondone on paavsti kujutanud 1296–1298 valminud freskodel. Raffael on paavsti kujutanud 1509 freskol Vatikanis.
Innocentius III suri 16. juulil 1216 Perugias palavikuhoo tagajärjel ja maeti Perugia katedraalis. Paavst Leo XIII lasi detsembris 1891 tema säilmed Rooma Lateraani basiilikasse ümber matta.
Juudi ajaloolane Heinrich Graetz arvas, et Innocentius III oli võtmefiguur, kes kujundas keskaegseid juudivastaseid arenguid. Teine juudi ajaloolane Robert Chazan märkis, et paavst oli pigem oma ajastu inimene kui süüdlane juutide tagakiusamises.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
