From Wikipedia, the free encyclopedia
Innocentius XIII (Michelangelo dei Conti, 13. mai 1655 – 7. märts 1724) oli paavst 1721–1724. Ta oli 244. paavst.
Michelangelo dei Conti sündis Poli hertsogi Carlo II Conti ja Isabella Monti peres 2. lapsena. Tema suguvõsast pärinesid paavstid Clemens III, Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV, kuid ta oli sugulussidemete kaudu veel mitmete paavstide kauge sugulane.
Conti õppis Anconas ja seejärel Roomas jesuiitide kolleegiumis. Ta lõpetas Rooma ülikooli (La Sapienza) õigusteaduskonna ja omandas doktorikraadi. 1690 saatis Aleksander VIII ta Veneetsia doodži juurde, kellele ta pidi üle andma õnnistatud mõõga (stocco) ja kübara (berettone). Conti soovitas paavstil enne apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius" avaldamist konsulteerida prelaatidega. Ta loobus 1719 ametist tervislikel põhjustel.
Innocentius XIII valiti paavstiks 8. mail 1721 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. mail kardinal Benedetto Pamphili poolt. Ta võttis nime Innocentius III järgi.
31. märtsist 8. maini 1721 toimunud konklaavi viimases voorus osales 56 kardinali, kuid 9. aprilliks oli konklaavile kogunenud vaid 40 kardinali. Konklaavil tekkis 4 fraktsiooni: Zelanti, Prantsusmaa, Austria ja Albanide fraktsiooni. Kardinal Mihály Frigyes Althan esitas teises voorus veto kardinal Fabrizio Paolucci vastu, kellel jäi 3 häält vajalikust häältehulgast puudu, et osutuda valituks. 7. mail saabusid konklaavile kardinalid Damian Hugo Philipp von Schönborn Bushein ja Thomas Philip Wallrad d'Hénin-Liétard d'Alsace-Boussu de Chimay. Haiguse tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giandomenico Paracciani ja Giovanni Battista Salerni.
| Kuuria | ||||||||
|
Innocentius XIII läänistas 9. juunil 1722 Saksa-Rooma keisri Karl VI omandisse Napoli ja Sitsiilia. Keiser nõudis koos Sitsiilia omandamisega endale ka Sitsiilia kiriku privileege (Monarchia Sicula), kuid paavst keeldus, toetudes Clemens XI otsusele. Keiser keeldus paavstile tagasi andmast Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchiot. Pingete leevendamiseks nõustus Innocentius XIII keisri sooviga saata eelnevalt Viini nuntsiuse määramiseks määratavate isikute nimekirja.
Innocentius XIII pühitses Prantsusmaa peaministri Guillaume Dubois' kardinaliks. Tema ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.
Innocentius XIII sõlmis Hispaaniaga lepingu. Hispaania prints Carlos nõudis paavstilt Parma ja Piacenza läänistamist enda omandiks.
Innocentius XIII tunnustas James Edward Stuartit Suurbritannia kuningana ja lubas talle 100 000 tukatit.
Poola kuningas saatis paavstile briljantidega kaunistatud krutsifiksi.
Innocentius XIII käskis Portugali kuninga João V palvel Portugalis resideerival nuntsiusel Vincenzo Bichil pöörduda tagasi Rooma ja saatis tema asemele uueks nuntsiuseks Giuseppe Firrao. Kuningas keelas Bichil riigist lahkumise, kuid keeldus ka Firraod vastu võtmast. Lõpuks võimaldati Bichil Portugalis edasi tegutseda.
1721 käskis Innocentius XIII Rooma pagaritel kontrollida pätside kaalu ja kvaliteeti.
Innocentius XIII taunis jesuiitide tegevust, kui ta oli saanud teada, et hoolimata Clemens XI hukkamõistvast otsusest peavad jesuiidid Hiinas endiselt hiina riitust. Ta keelas jesuiitidel võtta kolme aasta jooksul vastu noviitse.
Innocentius XIII kohustas frantsiskaani observantide kapiitlit koguneda Aracoelis senise tava järgi ja ta oli ise kapiitli eesistujaks.
Innocentius XIII kohustas Roomat külastavaid prelaate andma aru sellest, kas vaimulikud peavad oma piiskopkondades konverentse.
23. märtsil 1723 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici ministerii" sätestas ta preestrite funktsioonid kiriklike talituste ajal.
27. aprillil 1723 määrasid 7 Hollandi preestrit Utrechti uueks piiskopiks Cornelius Steenhoveni, paludes paavstil teda tunnustada, kuid paavst keeldus.
Innocentius XIII kinnitas paavstiks saanult Clemens XI otsuse jansenismi taunimiseks ja kuulutas Prantsusmaa kuningale saadetud kirjas oma poolehoidu Clemens XI otsusele. Juunis 1721 kirjutasid seitse Prantsusmaa piiskoppi paavstile, paludes "Unigenitus" tagasi võtta, kuid paavst keeldus seda tegemast.
Innocentius XIII kuulutas 25. aprillil 1722 Isidoruse Kiriku doktoriks.
1722 lubas ta ühel Jeruusalemmas teenival preestril anda konfirmatsiooni sakramenti, kuigi see õigus on tavaliselt ainult piiskoppidel.
Innocentius XIII saatis 1722 Sigismond de Calchi Myanmarisse misjoneerima.
Innocentius XIII keelas 18. jaanuaril 1724 avaldatud bullas "Ex injuncto nobis" juutidel uute kaupade müümise.
Innocentius XIII kuulutas õndsaks 3 isikut.
Innocentius XII 1692 dekreedi järgi pidi paavst hoiduma onupojapoliitikast ja võis määrata vaid ühe sugulase kardinaliks.
Innocentius XIII vend Bernardo Maria dei Conti pühitseti 1721 kardinaliks, kuid tema sissetulekud olid ametivendade omadega võrreldes tagasihoidlikud.
Innocentius XIII õde Giulia Cecilia oli abiellunud Girolamo Pignatelliga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius XII.
Innocentius XIII pühitses kolm kardinali kahel konsistooriumil.
Innocentius XIII rajas 12. septembril 1721 Kuubal Havanna ülikooli.
18. detsembril 1722 tunnustas ta Caracase ülikooli rajamist Venezuelas.
Innocentius XIII suri 7. märtsil 1724 Roomas songa tagajärjel ja maeti 12. märtsil Vatikani basiilikasse.
Teda mainiti ajalehes Uudisleht 1939. aastal seoses Pius XII paavstiks saamisega. [1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
