From Wikipedia, the free encyclopedia
Aleksander VIII, ladinapäraselt Alexander VIII (Pietro Vito Ottoboni, 22. aprill 1610 – 1. veebruar 1691) oli paavst aastatel 1689–1691. Ta oli 241. paavst.
| Aleksander VIII | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünninimi | Pietro Vito Ottoboni |
| Valitsemisaja algus | 6. oktoober 1689 |
| Valitsemisaja lõpp | 1. veebruar 1691 |
| Eelkäija | Innocentius XI |
| Järeltulija | Innocentius XII |
| Sünnikuupäev | 22. aprill 1610 |
| Sünnikoht | Veneetsia |
| Surmakuupäev | 1. veebruar 1691 |
| Surmakoht | Rooma |
Pietro Vito Ottoboni sündis Veneetsias kantsler Marco Ottoboni ja Vittoria Tornielli üheksalapselise pere noorima lapsena. Ta õppis Padova ülikoolis õigusteadust. Andeka õpilasena sai ta juba 17-aastaselt 1627. aastal doktorikraadi.
Hiljem sai ta kohtunikuna tuntuks õiglaste otsuste langetajana. 1655–1689 osales kardinal Ottoboni 5 konklaavil, kuuludes Squadrone volante fraktsiooni ja Zelanti fraktsiooni.
Aleksander VIII valiti paavstiks 6. oktoobril 1689 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. oktoobril kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis paavstiks saades nime Aleksander III järgi. Aleksander VIII oli paavstiks saades 79-aastaselt vanim paavst pärast Clemens X-t. Hiljem pole ükski paavst nii kõrges eas valituks osutunud.
23. augustist 6. oktoobrini 1689 toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. Esimest korda ajaloos saatsid Saksa-Rooma keiser ja Prantsusmaa kuningas konklaavile erakorralised suursaadikud. Hispaania pani kardinal Francesco Lorenzo Branciati di Lauro valimisele paavstiks veto.
| Kuuria | ||||||||||
|
Aleksander VIII ajal jätkus vaidlus Prantsusmaa kuningaga regaaliõiguse ja asüüliõiguse üle. Louis XIV tagastas paavstile 1688 vallutatud Avignoni ja Venaissini, Aleksander VIII tunnustas omakorda markii Henri Charles de Lavardini Prantsusmaa suursaadikuna ja pühitses kardinaliks piiskop Toussaint de Forbin Jansoni, kes oli 1682 osalenud assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. Aleksander VIII andis kuningale õiguse nimetada isikuid piiskoppideks Metzi, Touli, Verduni, Arras' ja Perpignani piiskopkondades. Samas ei kinnitanud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe ja soovis kuningat mõjutada Maintenoni läbi meelt muutma, kuid tulemusteta. 4. augustil 1690 koostatud ja 31. jaanuaril 1691 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Inter multiplices" ei kinnitanud Aleksander VIII Prantsusmaa kuninga regaaliõigust 4 Prantsusmaa piiskopkonnas ja tunnistas õigustühiseks gallikaani artiklid.
Saksa-Rooma keiser Leopold I kutsus oma suursaadiku Roomast tagasi. Aleksander VIII ei pühitsenud kardinaliks ühtki keisri soovitatud isikut ega toetanud keisri võitlust türklastega. See-eest toetas ta Veneetsia vabariigi võitlust türklastega Albaanias. Ta saatis doodžile stocco ja berrettone.
Portugal saatis Rooma suursaadikuks Daniel O'Daly.
Aleksander VIII vähendas Kirikuriigis makse. Tema ajal odavnes toiduainete import Kirikuriiki.
Aleksander VIII taastas Innocentius XI poolt likvideeritud kuuriaametid.
1690 reguleeris ta piaristide (Sch.P.) ordu reegleid, kohustades neid liikuma jalanõudes (kaltsediidid).
29. novembril 1690 avaldatud otsusega reguleeris ta kardinalide finantsilisi kulutusi konklaavil.
Ta kinnitas 1690 Silvestro Gozzolini rajatud silvesteriinide ordu konstitutsiooni.
Aleksander VIII mõistis 24. augustil 1690 hukka 2 laksistlikku teesi ja 7. detsembril 1690 31 jansenistlikku teesi.
Ta lasi vangistada Miguel de Molinose poolehoidjad ja mõistis 1690 hukka teoloogi Martin de Barcose vaated.
Ta kinnitas Innocentius XI otsuse María de Ágreda teose lugemise kohta.
Lootes suhete paranemist Prantsusmaaga, kohustas Aleksander VIII jesuiite kõrvaldama ringlusest jesuiitide ülemkindrali Tirso González de Santalla koostatud traktaadi paavsti ilmeksimatusest.
Aleksander VIII avaldas 30. märtsil 1690 bulla "Animarum saluti", milles kinnitas neofüütide õigused Kagu-Aasias.
Aleksander VIII rajas 1690 Hiinas Pekingi ja Nankingi piiskopkonnad.
Aleksander VIII kanoniseeris 5 isikut 16. oktoobril 1690:
Ta kuulutas 11. juunil 1690 õndsaks Ungari Kunigunde (Zinga, Kinga).
Aleksander VIII venna Agostino Ottoboni poeg Antonio Ottoboni sai paavstivägede kindraliks. Antonio Ottoboni poeg Pietro Ottoboni sai 1689 kardinaliks ja temast sai viimane isik, kes pidas cardinal nipote ametit.
Antonio Ottoboni poeg Marco Ottoboni abiellus 1. oktoobril 1690 Isabella Colonnaga, kes oli Carbognano vürsti Egidio Colonna ja Anna Vittoria Altieri tütar. Isabella Colonna suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Clemens X.
Aleksander VIII õde Cristina abiellus Giambattista Rubiniga. Nende poeg Giambattista Rubini sai 1690 kardinaliks.
Aleksander VIII pühitses kardinaliks 14 isikut 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XI. Ainsa mitte-itaallasena sai kardinaliks prantslane Toussaint de Forbin Janson.
Aleksander VIII andis Vatikani raamatukogule üle Rootsi kuninganna Kristiina manuskriptid.
Ta oli Francesco Bianchini patroon.
Aleksander VIII soovitusel avati 1691 Tor di Nonas Kirikuriigi esimene teatrihoone.
Lorenzo Ottoni tegi temast büsti.
Aleksander VIII suri 1. veebruaril 1691 Roomas, olles valitsenud 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast Leo XI-t, hiljem on veel vähem valitsenud ainult Johannes Paulus I. Ta maeti Vatikani basiilikasse.
| Eelnev Innocentius XI |
Paavst 1689–1691 |
Järgnev Innocentius XII |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
