From Wikipedia, the free encyclopedia
Clemens X (Emilio Bonaventura Altieri, 13. juuli 1590 – 22. juuli 1676) oli paavst aastatel 1670–1676. Ta oli 239. paavst.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Clemens X | |
|---|---|
_-_Metropolitan_Museum_of_Art.jpg) | |
| Sünninimi | Emilio Bonaventura Altieri |
| Valitsemisaja algus | 29. aprill 1670 |
| Valitsemisaja lõpp | 22. juuli 1676 |
| Eelkäija | Clemens IX |
| Järeltulija | Innocentius XI |
| Sünnikuupäev | 13. juuli 1590 |
| Sünnikoht | Rooma |
| Surmakuupäev | 22. juuli 1676 |
| Surmakoht | Rooma |
Emilio Bonaventura Altieri sündis aadliku Lorenzo Altieri ja Vittoria Delfini kuuelapselise pere kolmanda lapsena. Ta ristiti Rooma San Marco kirikus, õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja sai 1611. aastal doktorikraadi.
Altieri ordineeriti 6. aprillil 1624 preestriks. Ta saadeti Po üleujutuste ajal Ravennasse päästetöid organiseerima ja määrati seejärel apostlikuks visitaatoriks, kuid Castro sõja tõttu ei saanud ta oma ametiülesandeid täita. Hiljem pakuti talle kardinalitiitlit, millest ta loobus oma venna Giambattista Altieri kasuks, kellest sai 1643. aastal kardinal. Nuntsiusena Napolis vahendas ta 1647. aastal vaherahu sõlmimist Masaniello juhtimisel toimunud ülestõusus osalejatega.
Clemens X valiti paavstiks 29. aprillil 1670 Vatikani paavstipalees ja krooniti 11. mail kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens IX järgi. Clemens X oli paavstiks saades 79 aasta ja 9 kuu vanusena vanim isik pärast Gregorius XII-t, kes valiti paavstiks. Hiljem pole kedagi nii kõrges eas paavstiks valitud.
20. detsembrist 1669 – 29. aprillini 1670 toimunud konklaavi viimases voorus osales 59 kardinali, kellest 56 pooldasid Altieri valimist. Ta keeldus vanuse tõttu kardinalide otsust tunnustamast ja olevat seetõttu kaks nädalat hiljem toimunud kroonimisele viidud poolvägisi. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII.
Clemens IX surma ajal oli kardinalide kolleegiumis 70 kardinali, kellest 57 saabusid 20. detsembriks konklaavile. Järgmisel päeval saabus kardinal Friedrich von Hessen-Darmstadt, 22. detsembril Innico Caracciolo d'Airola, 26. detsembril Giberto Borromeo, 28. detsembril Scipione Pannocchieschi d'Elci, 30. detsembril Alfonso Litta, 18. jaanuaril Jean-François-Paul de Gondi de Retz, 20. jaanuaril Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon ja 23. aprillil Luis Manuel Fernández de Portocarrero. 7. jaanuarist 30. jaanuarini puudus konklaavilt Lorenzo Imperiali. 28. jaanuarist 23. veebruarini puudus konklaavilt Celio Piccolomini. Antonio Barberini ja Federico Sforza ei osalenud haiguse tõttu esimestes voorudes. Barberini puudus haiguse tõttu ka 3. veebruarist 17. märtsini. 24.–27. jaanuaril ei osalenud konklaavil Virgino Orsini. Haiguse tõttu puudusid mõnda aega konklaavilt kardinalid Giovanni Battista Spada, Marcello Publicola Santacroce, Lazaro Pallavicino, Niccolò Albergati-Ludovisi, Scipione Pannocchieschi d'Elci, Bonaccorso Bonaccorsi ja Marzio Ginetti.
Konklaavil tekkis 6 fraktsiooni: Prantsusmaa, Hispaania, Barberinid, Squadrone volante, Chigid ja Rospigliosid. Soosikuks peeti kardinal Benedetto Odescalchit, kuid Prantsusmaa esitas tema vastu 20. märtsil veto.
| Kuuria | |||||||||||
|
Clemens X palus Prantsusmaa kuningalt Louis XIV-t toetust võitluseks türklastega, kuid kuningas ei tahtnud nendega sõdida, vaid veenis paavsti toetama Prantsusmaa sissetungi Madalmaadesse, mida tuleks korraldada Madalmaades elavate katoliiklaste toetamiseks. Kuninga põhjendatud argumendi tõttu taunis Clemens X Hispaania ja Saksa-Rooma keisri Leopold I Habsburgi pakutavat sõjalist abi hollandlastele, kuid tajus varsti, et Louis tegutses Madalmaades vaid oma eesmärgi nimel. Oktoobris 1675 saatis paavst saadikud Euroopa õukondadesse, et sõlmida võimalikult kiiresti rahuleping Madalmaadega.
Clemens X ajal hakkas Louis XIV nõudma regaaliõigust neilt Prantsusmaa piiskopkondadelt, kus see veel ei kehtinud. Louis XIV avaldas 1673 ja 1675 ediktid regaaliõiguse kohta, mille järel kaebasid Alet' ja Pamiers' piiskopid paavstile. Clemens X suri peatselt ja selle probleemiga hakkas tegelema tema järeltulija Innocentius XI.
Clemens X tegutses kardinalina 1623–1626 Poola nuntsiatuuris. Ta toetas Poola kuninga Jan Sobieski võitlust türklastega.
Clemens X palus Rootsi kuningalt Karl XI-lt sõjalist abi võitluseks türklastega.
1673 saatis Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš Rooma saadiku, kuid paavsti lootus katoliikluse levimiseks Venemaale luhtus, kuna tsaar ei tunnustanud katoliiklust.
Kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni kehtestas 1674 kõikidelt Rooma toodavatelt kaupadelt 3-protsendilise maksu. Uus maks kehtis nii kardinalidele kui suursaadikutele, kes seni olid maksukohustusest vabastatud. Järgmise otsusega käskis kardinal võõrandada kõik kaubad, millelt seda maksu ei tasutud. Kui kardinalid leppisid tekkinud olukorraga, siis saadikud leidsid, et nende õigusi oli rikutud. Saksa-Rooma keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Veneetsia suursaadikud saatsid oma sekretärid paavsti juurde audientsi paluma, kuid Albertoni lasi neile edasi öelda, et paavst on hõivatud. Pärast seda, kui saadikud olid 4 päeva järjest tagajärjetult nõudnud kokkusaamist paavstiga, lähetasid nad oma sekretärid sama sooviga kardinali juurde, kes keeldus neid vastu võtmast. Kriis vältas oluliste muutusteta terve aasta, enne kui kardinal soostus tegema järeleandmisi.
Alates Clemensi ajast vermiti Roomas münditud müntidele müntimise eest vastutava prelaadi vapi miniatuurne kujutis. See komme säilis 1817. aastani.
11. juunil 1670 kinnitas Clemens X frantsisklaste privileegid Pühal Maal.
Kaldea patriarh Simeon XII saatis talle 1670 kirja, milles patriarh tunnustas katoliku kirikus kasutatavat usutunnistust.
3. oktoobril 1670 kinnitas ta Assisi Franciscuse auks kasutatava Porziuncola privileegi frantsiskaani konventuaalidele.
Ta kinnitas 13. juulil 1673 avaldatud apostellikus kirjas "Dudum felicis" Püha Franciscuse südame vennaskonna privileegid.
1673 kinnitas ta Petlemma rüütliordu konstitutsiooni.
1674 annetas ta Jean Eudesi rajatud eudistidele (CIM) indulgentsid.
Lahendamaks Kanadas piiskop François Xavier de Laval-Montmorency jurisdiktsiooni üle puhkenud vaidlust, otsustas ta 4. oktoobril 1674 moodustada Quebeci piiskopkonna ja kinnitas, et Quebeci piiskop allub vahetult Rooma paavstile.
Ta tunnustas Böömi rüütliordut (Ordo Militaris Crucigerorum cum Rubea Stella).
Ta reguleeris Beatrice de Silva rajatud kontseptsionistide nunnaordu reegleid.
1670 kohustas Clemens X kõiki katoliiklasi tähistama 2. oktoobrit peainglite päevana.
Juunis 1670 lubas ta Roomas resideerivatel prelaatidel kanda violetset sidet piiskopikübaral (galerol).
21. juunil 1670 avaldatud bullas "Superna" sätestas ta, et orduvaimulikel peab olema kohaliku piiskopi luba, kui nad soovivad palvetada või pihisakramenti anda mõnes teises kirikus.
30. jaanuaril 1671 lubas ta preestritel õnnistada Ursula Benicasa rajatud teatiini nunnaordus kasutatavaid siniseid skapulaare.
1671 lubas ta kogu Hispaanias tähistada roosipärja püha 7. oktoobril. Seni tähistati seda püha kirikutes, kus olid roosipärjale pühitsetud altarid.
Ta saatis 1671 Poola kuningannale Eleonorale "kuldroosi".
Ta avaldas 21. augustil 1671 bulla "Cum alias" tsölibaadi kohta.
13. jaanuaril 1672 reguleeris ta nõudeid, mis sätestasid pühakute reliikviate viimist ühest paigast teise. Reliikviaid tohivad transportida ainult kardinalvikaarid. Lisaks sellele kinnitas ta, et reliikviatega kaubitsemine on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud. Clemens X andis Sixtus I reliikviad kardinal Jean-François-Paul de Gondi de Retzile.
25. juunil 1672 sätestas ta, et Valsecca kabeli Püha Reliikvia altari ees tuleks missasid pidada Kristuse kannatusnädalal ja igal esmaspäeval.
1672 lubas ta karmeliitidel tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha 16. juulile järgneval pühapäeval või mõnel teisel pühapäeval juulis. 21. novembril 1674 lubas ta Hispaanias ja selle kolooniates seda püha tähistada igas koguduses. 1675 lubas ta ka Austrias tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha igas koguduses.
1675. aastat tähistati juubeliaastana ja paavst käis 12 korda vaestemajades palverändurite jalgu pesemas.
1676 lubas ta Freisingi piiskopkonnas tähistada kannatusnädala esmaspäeva Issanda kannatuskrooni päevana (Festum susceptionis coronae Domini).
Ta keelas Baieris kasutatava kombe (Risus Paschalis), kus preester esitas ülestõusmispühade ajal pärast missat naljakaid lugusid ja koomilisi laule, mis pidid koguduses esile kutsuma naeru.
Clemens X keelas 16. aprillil 1673 misjonäridel raamatute avaldamise ilma Usupropaganda kongregatsiooni loata.
Clemens X kanoniseeris 6 isikut:
Clemens X kuulutas õndsaks 30 isikut:
Ta kinnitas 19. augustil 1672 Alypiuse ja Possidiuse austamise ning tunnustas Norberti austamist, 1673 Leo III ja 14. märtsil 1674 Bruno austamist.
Clemens X onu Orazio Altieri pojatütar Laura Caterina abiellus 1669 Gaspare Paluzzi degli Albertoniga, kes muutis oma perekonnanime Paluzzi Altieri degli Albertoniks. Gaspare sai Oriolo ja Viano vürstiks. Tema onu oli kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni, kelle Clemens X määras cardinal nipote ametisse ning kes pidas hiljem camerlengo ja Rooma kardinalvikaari ameteid.
Orazio Altieri teine pojatütar Anna Vittoria abiellus 14. juunil 1676 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V.
Gaspare õde Luigia abiellus 1671 Gravina hertsogi ja Solofra vürsti Domenico Orsiniga, kelle sugulane Vincenzo Maria Orsini di Gravina sai kardinaliks.
Gaspare noorim õde Tarquinia abiellus 1672 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kuid suri 10 kuud hiljem.
Clemens X pühitses 20 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 sakslast, 1 prantslane ja 1 inglane. Ta rajas 19. mail 1670 San Bernardo alle Terme titulaarkiriku San Salvatore in Lauro asemele.
Kardinal Albertoni lasi Roomas rajada Altieri palee (Palazzo Altieri), millest sai sedavõrd luksuslik ehitis, et selle ehitamine läks väga kulukaks ja Clemens X lubas seda mitte kunagi külastada.
Kardinal Albertoni otsustas 1671 hakata Colosseumis pidama härjavõitluseid, kuid tema otsus tekitas usklike seas suurt vastuseisu, kuna esimestel sajanditel suri Colosseumi areenil palju kristlasi märtrisurma ja seetõttu peeti Colosseumit pühapaigaks. 1675 lasi Clemens X juubeliaasta puhul katta Colosseumi võlvkaared kinni.
Tema ajal püstitati Roomas asuvale Sant' Angelo sillale Carrara marmorist valmistatud inglite kujud ja Püha Peetruse väljakule rajati kaks purskkaevu.
Clemens X määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Francesco Lorenzo Brancati di Laura.
15. märtsil 1671 sätestas Clemens X, et aadlik võib tegeleda kaubandusega. Seni peeti aadlike tegevust kaubanduses taunitavaks.
Ta kinnitas 1671 Germaani kolleegiumi privileegid ja 16. oktoobril 1672 kohustas ta selle kolleegiumi üliõpilasi õpingute lõppemise lähenedes minema Saksamaale.
Giovanni Battista Gaulli tegi temast portree.
Clemens X suri 86-aastaselt 1676. aasta 22. juuli pärastlõunal Roomas, olles kannatanud aastaid podagra vaevuste käes ja maeti Vatikani basiilikasse. Ta oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-t. Pärast teda on veel vanemalt surnud Benedictus XVI, Leo XIII ja Clemens XII.
| Eelnev Clemens IX |
Paavst 1670–1676 |
Järgnev Innocentius XI |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
