Remove ads
Hellas ehk Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid.
 |
See artikkel räägib maast; koori kohta vaata artiklit Segakoor Hellas; Soome ettevõtte kohta artiklit Hellas (ettevõte). |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
Vanakreeka kultuuril oli suur mõju Rooma riigile ja selle kaudu kogu lääne kultuuri arengule.
Pikemalt artiklis Kategooria:Kreeka ajaloolised piirkonnad
Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa Mandri-Kreeka, Egeuse mere saared (Küklaadid, Sporaadid) ja Väike-Aasia lääneranniku. Balkani harumäestikud jagavad Mandri- ehk Balkani-Kreeka kolmeks põhialaks: Põhja-Kreeka, Kesk-Kreeka ja Lõuna-Kreeka.
Põhja-Kreekas on kaks ajaloolist maakonda, läänes Epeiros ja idas Tessaalia, mida lahutab Pindose mäestik. Põhja-Kreekat Kesk-Kreekaga ühendab Termopüülide kitsastee.
Kesk-Kreekasse kuulusid ajaloolised maakonnad: idas Atika, keskusega Ateena; sellest loodes Boiootia, keskusega Teeba; läänes Fookis, mille maa-alal asus Delfi püha territoorium Apolloni templi ja ülekreekalise Delfi oraakliga; põhjas Doris ja Lokris (mis koosnes kahest eraldi osast: Opuntia Lokrisest ja Ozolia Lokrisest); läänes Aitoolia ja Akarnaania. Kesk-Kreekat ühendab Lõuna-Kreeka ehk Peloponnesosega, Kórinthose maakitsus ehk Isthmose maakitsus.
Lõuna-Kreekas ehk Peloponnesoses olid ajaloolised maakonnad: põhjas Ahhaia, läänes Elis, kirdes Argolis, keskosas Arkaadia, edelas Messeenia ja kagus Lakoonika.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vana-Kreeka ajaloolised piirkonnad |
Põhja-Kreeka ajaloolised maakonnad
Kesk-Kreeka ajaloolised maakonnad
Lõuna-Kreeka ajaloolised maakonnad
Remove ads
- Pikemalt artiklis Vana-Kreeka ajalugu
Vana-Kreeka ajaloos eristatakse viit perioodi:
- Kreeta-Mükeene periood, umbes 2000 eKr – 1000 eKr.
- Tume ajajärk, umbes 1100 eKr – 800 eKr
- Tsivilisatsiooni uus tõus aastatel 800 eKr – 500 eKr
- Kreeka klassikaline ajajärk, umbes 500 eKr – 338 eKr
- Hellenismiperiood, 338 eKr – 30 eKr.
Varaseim inimasustus
Varaseimad tõendid inimasustusest Balkani poolsaarel on leitud Petrálona koopast Põhja-Kreekast ning on dateeritud aega umbes 270 000 aastat eKr[1]. Kiviaja kõik kolm perioodi (paleoliitikum, mesoliitikum, neoliitikum) on Kreekas esindatud. Fránchthi koobas on parimaid kiviaegse asustuse näiteid, kuna see oli kasutusel kõigi eespool mainitud perioodide jooksul[2].
Neoliitikum
Neoliitikumi asulakohad Kreekas, mis pärinevad 7. aastatuhandest eKr on Euroopa vanimad ja edestavad järgmisi mitme sajandiga. Selle põhjuseks on asjaolu, et Kreeka jäi sellele teele, mida mööda põlluharimine levis Lähis-Ida Viljaka poolkuu aladest Euroopasse[3]. Peamised põlluharimispiirkonnad Kreekas olid esialgu Tessaalia (Põhja-Kreeka) ja sellest omakorda põhja poole jääv Makedoonia, mõlemad põluharimiseks sobivate ulatuslike tasandikega alad.
.svg)
Tessaalias olid neoliitikumi suuremate asulatena Sesklo ja Dimini. Sesklos oli küllalt suur, tõenäoliselt paari tuhande elanikuga ristkülikukujuliste või ümaraplaaniliste kivihoonetega ja keskse kindlustatud akropoli ümber koondunud asula.
Diminis paiknes kesksel kohal megaronilaadne ovaalsest kaitsemüürist piiratud hoone, mida võib pidada pealiku residentsiks. Kogu asula koondus kontsentriliselt pealiku maja ja selle eesõue ümber. 5. aastatuhandel eKr tõusis Tessaalias esikohale Dimini, Sesklost paarkümmend kilomeetrit lõuna pool.
Makedoonia aladel asus Nea Nikomedea asula. Kreekast on leitud 6. aastatuhandest eKr pärinev sümbolitega märgistatud Dispilió tahvel.
Pronksiaeg
4. aastatuhandel eKr levis üha enam vasekasutus ja 3. aastatuhandet eKr loetakse Egeusel, nii nagu Ees-Aasiaski, juba varaseks pronksiajaks. Selle perioodi (3. aastatuhat eKr) Kreeka mandri elanike etniline kuuluvus on seniajani vaieldav. "Kreeklased, Kreeka" – on rooma poolne nimetamine, kreeklased ise nimetasid end tavaliselt helleniteks. Illüürlased nimetasid kreeklasteks alguses Kreeka loodeosa Epeirose asukaid doorlasi. Itaalikud kandsid selle nimetuse üle kõigile Kreeka asukaile. Varasel pronksiajal tõusis Põhja-Kreeta kõrval Lõuna-Kreeka ja Egeuse saarte (Küklaadide saarte) jõukus, Tessaalia suhteline tähtsus seevastu langes. Mandri-Kreekas leidus mitmeid kindlustatud asulaid kesksete hoonetega, nende seas Lõuna-Kreekas, tulvase Mükeene lähedal silmapaistvaim kahekordne kivikatusega Lerna residents. Samal ajal tekkis ka Anatoolia rannikul Trooja tugeva kivimüüriga kaitstud pealikuresidents.
3. aastatuhande eKr teisel poolel (23.–22. sajandil eKr) tekkis Kreeka mõnes rannaäärses maakonnas asulaid, mis olid mitte üksnes põllunduslikud, vaid ka käsitöönduslikud keskused ja ühtlasi kindlustatud punktid, linnad tänavatega. Üheks varaseks "kuningriigiks" oli väike valdus Lernas, Argolise lahe läänekaldal Peloponnesosel.
Küklaadide saarestiku asulatest kindlustatud ülikukodasid leitud pole ja sealsed asulad jätavad egalitaarse üldmulje. Saarte elanikud tihedates sidemetes nii Mandri-Kreeka kui ka Kreetaga. Omapärane lihvitud marmorist skematiseeritud inimkujude (nn iidolite) traditsioon annab tunnistust kunstkäsitöö kõrgest tasemest saarestikul.
Kreetal tekkisid samal ajastul suuremad asulad, nende seas jätkuvalt üks tähtsamaid Knossos. Kreetalt leitud ida päritolu esemed osutavad sidemetele Süüria-Palestiina ranniku ja Egiptusega. Mitmel pool võeti kasutusele savist või kivist pitsatid. Pealikuresidentse pole Kreetal tuvastatud, selle asemel koondusid asulad kesksete platside ümber.
- Pikemalt artiklis Kreeta ajalugu
Kreeta-Mükeene periood
- Pikemalt artiklites Egeuse kultuur ja Küklaadide tsivilisatsioon
Kreeka oli koduks esimestele arenenud tsivilisatsioonidele Euroopas ja seda peetakse Lääne kultuuri sünnipaigaks[4]. Vana-Kreeka kultuur sai alguse kolmest Egeuse tsivilisatsioonist: Küklaadide tsivilisatsioon Egeuse mere saartel (alates 3200 aastast eKr)[5], Minose tsivilisatsioon Kreetal (2700–1500 aastat eKr) ja Mükeene tsivilisatsioon (Pylos, Tiryns, Teeba, Gla, Delfi oraakel) maismaal, Peloponnesose poolsaarel (1900–1100 aastat eKr)[6].
Kõik need kultuurid kasutasid kirja. Minose kultuuri esindajad sulandusid ajapikku mükeenelaste hulka, kuid 1200. aasta paiku eKr, keset vägivaldseid sündmusi pronksiaja kollapsiks nimetatud ajajärgul, varises Mükeene kultuur kokku. Varase Kreeka peamiseks tehnoloogiliseks 1200–1000 eKr saavutuseks oli laiahaardeline raua kasutamine. Rauaajal muutus raua töötlemine kõikevaldavaks ja peamiseks, asendades pronksi esemete, tööriistade ja relvade baasmaterjalina.
23.–21. sajandil katkestas arengu Egeuse mere saartel ja Mandri-Kreekat ja Anatoolia lääneosi tabanud langus. Kultuurikatkestus ei puudutanud suuremal määral Kreeta saart, kus katkematu areng viis Minose tsivilisatsiooni tekkele. Kultuurikatkestust on traditsiooniliselt seletatud indoeurooplaste, täpsemalt kreeklaste esivanemate sissetungiga. Kreeka elanikud nimetasid endid 2. aastatuhandel eKr mitmeti: ahhailasteks, danaoslasteks, pelasgideks. Kõige rohkem oli levinud esimene nimetus, seepärast nimetatakse Kreeka ajalugu alates 21.–20. sajandist eKr kuni doorlaste sissetungimiseni 11. sajandil eKr ka Ahhaia ajajärguks.
Minose tsivilisatsioon
Minose kultuur (2700–1500 aastat eKr) kujunes Kreetal ja teistel Egeuse mere saartel ning selle levikuperiood jääb hinnanguliselt vahemikku 3650–1400 eKr. Minose kultuur on osa laiemast Egeuse kultuurist.
3. aastatuhade–2. aastatuhande eKr vahetusel, mida loetakse üleminekuks varaselt keskmisele pronksiajale, arenesid Kreeta suuremad asulad lossikeskuseid ümbritsevateks linnadeks. Kolm tähtsamat Kreetal olid Knossos, Phaistos ja Mallia, saare keskosas. Nimetus "Minose kultuur" tuleneb mütoloogilise kuninga Minose nimest. Minost seostati Kreeka mütoloogias Minotaurose ja labürindiga, mida seostati suurima Minose kultuuri asulakohaga Knossoses. Egeuse mere piirkonna linnalisteks keskusteks kujunesidki Trooja ja Beycesultan Väike-Aasias, Phylacopi Melosel ja Knossos Kreetal.
Minose kultuuri esindajad olid valdavalt kaupmehed, kes kauplesid meretaguste maadega ja kuna nad olid kaupmehed ja kunstnikud, siis ulatus nende kultuuri mõju kaugele väljapoole Kreetat, üle Küklaadide Egiptuse Vanasse riiki, vaske tootvale Küprose saarele, selle taga asuvasse Kaananisse ja Levanti ning Anatoolia aladele. Meresõitjad transportisid Kreeka ja Kreeta sadamaisse Küprose metalli, viisid ehituspuitu kõrvalistele saartele ning eksportisid oma kodusaarte obsidiaani, marmorit, veini ja ehteid kuni Sitsiilia ja Dalmaatsiani. Santorini saarel asuv ja Thira vulkaani purske tagajärjel hävinud Akrotiri linn on üks selle kultuuri rikkalikumaid leiupaikasid.
- Pikemalt artiklites Minose tsivilisatsioon, Kreeta ajalugu ja Eteokreetalased
18.–17. sajandil eKr kehtestasid kreetalased oma ülemvõimu Küklaadi arhipelaagis, asustades mõned varem inimtühjad saared. Küklaadid asuvad Atikast ja Euboia saarest kagus, Küklaadide saared paiknevad ringina ümber vana kultusekeskuse Deelose (Deelosel paiknes ülekreekalise tähtsusega Apolloni tempel). Küklaadide saared: Kéa, Kýthnos, Sérifos jne. Tähtsamaid saared on Náxos, Páros, Andros ja Tínos, neil elasid ajaloolisel ajal joonlased. Nende suhteliselt väikeste saarte allutamine suurendas tublisti Kreeta jõudu. 2. aastatuhande eKr alguseks oli Küklaadidel arenenud omapärane ja rikas kultuur. Küklaadlased õppisid kasutama oma maa peamist rikkust obsidiaani ja hiljem marmorit, millest nad valmistasid väljendusrikkaid marmorskulptuure ja väikefiguure ning küklaadlased valmistasid esmaklassilist keraamikat. Küklaadide saartel elasid joonlased ja lõunapoolseid saari Melost, Therat ja Astypalaiat asustasid doorlased.
Kreetalased võtsid järjest enam oma kätesse merekaubanduse, millele olid aluse pannud Küklaadide elanikud kaubitsedes Küprose, Egiptuse ja Sitsiiliaga. Kreetalased vahetasid põllu- ja aiasaadusi ning oma kõrge tehnilise tasemega töökodade valmiskaupu hinnaliste toorainete, nagu kulla, vase, marmori, elevandiluu ja kalliskivide vastu. Teine tähtis jõukuse allikas oli ilmselt vahenduskaubandus, millest Küklaadi saared üha enam kõrvale tõrjuti. Eriti elav oli kaubitsemine Egiptuse ning Egiptuse majanduslik tõus oli ilmselt tihedas seoses Kreeta kasvava jõukusega. Kreeta merekaubandus oli tihedates suhetes Enkomi linnaga Küprosel ning Süüria sadamalinnade Ugariti ja Byblosega, kust on leitud terved Kreeta kaubalaod. Kreeta keraamikat eksporditi eriti rohkelt Egiptusesse.
Põhjast tulnud kreeka hõimud (ahhailased, aioollased, joonlased) allutasid u 1900. aastal eKr Mandri-Kreeka asukad või tõrjusid nad välja. Vana rahvastik (Jelegid, drüopid, pelasgid, kaarlased) osalt tapeti, osalt assimileerusid. Ajaloolisel ajal elasid ahhailased Tessaalia kaguosas ja Peloponnesose mägisel põhjarannikul, mida esialgu olid asustanud joonlased.
Joonlasi peetakse Kreekasse rännanud hõimudest vanimaks, nad asustasid algselt Atikat, Euboiat, Phokaiat Väike-Aasia rannikul, Smürnast loodes ja Mileetost. Doorlaste sisserändamise ajal, 2. aastatuhandel eKr ja pärast seda jäi osa joonlasi Mandri-Kreekasse, ülejäänud rändasid saarte kaudu Väike-Aasia lääne- ja lõunarannikule. Väike-Aasias säilitasid nad tugeva majandusliku ja vaimse ühtekuuluvuse ning ühinesid poliitiliselt Joonia kaheteistkümne linnriigi liiduks. Aioollased asustasid varasel ajajärgul hajusalt kogu Kreekas, eriti Tessaalias ja Boiootias, hiljem aga kaheteistkümne linna liidus Väike-Aasias Aiolises. Aiolis hõlmas Egeuse mere kaldalt Troase, Müüsia ja Lüüdia ning rannikulähedased saared Lesbose ja Tenedose.
Mükeene tsivilisatsioon
- Pikemalt artiklis Mükeene tsivilisatsioon
Mükeene kultuur sai alguse kreeklaste saabumisega Egeuse mere piirkonda 1600. aasta paiku eKr. Kultuur on nime saanud Mükeene linna järgi, mis asus Peloponnesose poolsaarel Argolise maakonna kirdeosas ja oli Mükeene kultuuri keskus. Teised tähtsamad Argolise linnad ja Mükeene kultuuri keskused olid Tiryns, Argos ja Pylos. Mükeene kultuur ulatus kaugelt väljapoole üht maakonda – ka oli Mükeene kultuuri pärane kindlustus Ateenas. Sellele perioodile on iseloomulik Minose kultuuri ehk Kreeta kultuuri mõju Mandri-Kreekale.
Kreeta Minose tsivilisatsiooni mõju jätkus 15. sajandil eKr, kui kreeklased vallutasid Knossose. Tõenäoliselt kujundasid minoilised mõjud ka Kreekas kujunenud riikluse tüüpi. 14. sajandist alates Mandri-Kreekas esile kerkinud, sageli kindlustatud, lossid olid bürokraatlikult korraldatud majandusega väikeriikide keskused, nagu varasemad Kreeta lossidki. Kõige silmapaistvamad, hiiglaslikest kiviplokkidest laotud nn kükloopilistest müüridest ümbritsetud lossid – Mükeene ja Tiryns – rajati Peloponnesose poolsaarel (Lõuna-Kreekas), varasema Lerna naabruses. Sarnaseid losse ja kindlusi oli mujalgi: Pyloses Peloponnesose lääneosas, Ateena akropolil (kus sellest hilisema ehitustegevuse tõttu suurt midagi pole säilinud), Teebas (kus loss jääb tänapäeva linnakeskuse alla), Orchomenoses ja tõenäoliselt Jolkoses (Põhja-Kreekas Tessaalia maakonnas).
Egeuse kreeklased suhtlesid tihedalt Süüria-Palestiina rannikulinnade ja Uue riigi aegse Egiptusega. Egiptuse vaarao Amenhotep III lähetas 14. sajandi eKr esimesel poolel Kreekasse tõenäoliselt koguni oma saatkonna, mis külastas muuhulgas Knossost ja Mükeenet. Kreeklaste kontaktid ulatusid ka Vahemere lääneossa, kust tõenäoliselt hangiti eeskätt metalle, Anatoolias puutusid kreeklased kokku Hetiidide impeeriumiga.
Egeuse tsivilisatsiooni langus on osa 12. sajandi eKr paiku alanud ja kogu Vahemeri idaosa tabanud vapustuste ahelast, mis kannab ajalookirjanduses nimetust "mererahvaste sissetung". See tuleneb Egiptuse vaarao Ramses III tekstides ründajate kohta kasutatud nimetusest. "Mererahva" päritolu pole selge. Kõige varem ilmnesid vapustused Kreekas, seejärel ka Anatoolia sisealadel Vahemere idarannikul ja tuues kaasa Hetiidi impeeriumi languse ning purustusi Süüria rannikulinnades, kuni Ramses III väed purustasid rüüstajad Egiptuse piiridel.
Kreekas tabanud purustuste järel jäeti osa losse, Pylos ja Teeba maha. Mükeenes ja Tirynsis aga püsis küllalt jõukas asustus veel sadakond aastat. Kuigi Mükeenes, Tirynsis ja mõnes muuski Kreeka piirkonnas ei toonud nad kaasa tsivilisatsiooni lõplikku langust, saabus lõplik allakäik aga alles 1100.–1050 eKr, mil ka Mükeene ja Tiryns järjekordsete purustuste järel maha jäeti ning nii asustustihedus kui ka materiaalse kultuuri tase langes drastiliselt.
Tume ajajärk
Pronksiaja kollapsi murrangulistele sündmustele järgnes varane rauaaeg ehk tume ajajärk umbes 1100 eKr – 800 eKr, millest pole säilinud kirjalikke allikaid[7], mistõttu on selle ajajärgu allikateks vaid arheoloogilised leiud.
12.–11. sajandi katastroofilaine Kreeka aladel tegi Mükeene perioodi riikidele lõpu: keskused-lossid jäeti maha, lineaarkiri kadus käibelt (va Küprosel), ühiskonna sotsiaalne kihistatus ja elanikkonna arvukus vähenes drastiliselt ning varasemad tihedad kontaktid idamaadega vähenesid miinimumini. Ateena ümbruse Euboia meremehed olid peamised ühendusepidajad idamaadega, Euboia saar ja Argose tasandiku (Mükeene ja Tirynsi asupaik) olid toonases Kreekas jõukamad piirkonnad.
Sel ajajärgul kujunesid välja tähtsamad kreeka hõimud ja kreeka asustus laienes Egeuse merel ja Väike-Aasia rannikul. Suur osa ahhailastest asus ümber Egeuse mere saartele, Küprosele ja Väike-Aasia rannikule. Kesk-Kreekas ja Egeuse mere keskosa saartel elasid joonlased, Põhja-Kreekas elasid aioollased.
12.–11. sajandil pärast doorlaste sissetungi paiknesid tähtsamate kreeka hõimude asustuspiirkonnad järgmiselt: ahhailased tõrjuti Peloponnesose põhjaossa (Ahhaia maakond); aioollased asustasid Balkani poolsaare põhjarajoone (Tessaalia), osa Kesk-Kreekast (Boiootia), Egeuse mere Egeuse põhjapoolseid saari (Lesbos jt) ja Väike-Aasia looderannikut (Aiolis); joonlased elasid Kesk-Kreeka idaosas, võttes enda alla Atika maakonna ja Euboia saare, samuti saarestiku kesksed saared (Lemnos, Chios, Samos jt.) ning Väike-Aasia lääneranniku (Joonia); doorlased hõivasid enamiku Peloponnesosest (Argolis, Messeenia, Lakoonika), Egeuse mere lõunapoolsed saared ja Kreeta.
Vastavalt Kreeka hõimude territoriaalsele paiknemisele vastavalt olid levinud ka kreeka keele põhilised dialektid – aioolia, joonia ja dooria dialekt. Pikka aega ei eksisteerinud ühtset kreeka keelt, vaid iga hõim kõneles oma murret. Dialektid olid üksteisega väga sarnased: joonlased, doorlased, ahhailased ja aioollased said üksteisest kergesti aru. Kreeka ühiskeel koinee tekkis hellenismi ajal, kui majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised sidemed eri kreeka riikide vahel laienesid ja tugevnesid.
Tsivilisatsiooni uus tõus
Tumeda ajajärgu lõpuks peetakse traditsiooniliselt 776. aastat eKr, mil peeti esimesed antiikolümpiamängud[8]. Arheoloogilised leiud näitavad elanikkonna kiiret kasvu 8. sajandil eKr ja mitmel pool arenesid väiksema linna mõõtu asulad, mille seas olid vahest olulisemad Smyrna (tänapäeva Izmir) ja Mileetos Väike-Aasia rannikul, Knossos Kreetal, Chalkída ja Eretreia Euboia saarel, Ateena, Kórinthos ning Argos, Megara Kreeka mandriosas jt.
Homerosele omistatud Lääne kirjanduse alustekstid Ilias ja Odüsseia arvatakse olevat kirjutatud 8. või 7. sajandil eKr[9]. Rajati esimesed tagasihoidlikud savitellistest puusammastega templid (millest silmapaistvaim oli Hera tempel Samose saarel) ja tõusid esile varsti üle-Kreekalise tähtsuse omandanud pühamud Olümpia ja Delphi, kuhu rajati templid hiljem. Spordipidustused-Antiikolümpiamängud kujunesid arhailise perioodi jooksul kogu Hellast (kreeklastega asustatud ala) ühendavaks suurürituseks.
Antiikaja Foiniikia rajas Vahemere idakaldal palju kolooniaid: esmalt Küprosele ning hiljem mujalegi Vahemere rannikule: tänapäeva Lääne-Liibüa, Tuneesia, Alžeeria, Maroko ja Lõuna-Hispaania rannikule, Baleaaridele, Sardiiniale ja Lääne-Sitsiiliasse. Foiniiklased koloniseerisid Põhja-Aafrika Vahemere-ranniku umbes 1000 eKr ning Kartaagost, mille nad rajasid 800 eKr, sai kiiresti Vahemere maade võimsaim jõukeskus. Foiniiklased said oma võimu alla kogu Aafrika ranniku lääne pool Surti lahte ning saavutasid kontrolli Vahemere-kaubanduse üle.
Tihe kokkupuude nende rahvaste vahel oli seega vältimatu ja kreeklased langesid foiniiklaste vahendusel ida kultuuri tugeva mõju alla, varaseim märk sellest mõjust on foiniikia tähestiku ülevõtmine. Siiski ei kopeerinud kreeklased foiniikia tähestikku, vaid muutsid 22 konsonantmärgist osa vokaalideks ja lisasid omalt poolt veel mõned tähed (väljakujunenud klassikaline kreeka tähestik koosneb 24 tähest). Kujunenud kreeka tähestik võimaldas üles kirjutada enam-vähem kõik kõnes ette tulevad häälikud. Kunstis ida mõjudel senine geomeetriline traditsioon vaasimaalis asendus 7. sajandil orientaalsete loomafiguuridega, millele tasapisi lisandusid ka realistlismi taotlevad inimkujutised. Sel nn orientaalsel perioodil (7. sajand) Kreeka kultuuriloos sai alguse ka kreeka monumentaalskulptuur, mis samuti lähtus idamaistest, arvatavasti eeskätt Egiptuse eeskujudest.
Kreeka kolonisatsioon
Tumeda ajajärgu lõppedes tekkis Kreeka poolsaarel mitmeid kuning- ja linnriike (poliseid: Argos, Ateena, Delfi, Korintos, Küreene, Massalia (Massilia), Sparta, Teeba, Mileetos, Efesos). Suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) levisid Kreeka mandrialalt ja Egeuse saartelt (Kirde-Egeuse saared, Sporaadid, Euboia, Argolída-Saroni saared, Küklaadid, Dodekaneesid, Kreeta) kolooniad Lõuna-Itaaliasse (ladina Magna Graecia ehk Suur-Kreeka asustuse), Väike-Aasiasse, Ida-Liibüasse, Vahemere põhjarannikule Provence'i Massalia, Korsikale ja Vahemere läänerannikule Pürenee poolsaarele ning Pontos Euxeinose rannikule (Tauriasse, kuhu Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna). Ajajärgul hoogustusid ka kreeklaste, euboialaste mereretked lääne suunas Itaaliasse, kus meelitasid etruskide ala-Etruria ja Elba saare metallileiukohad. Euboialased sõlmisid etruski ülikusuguvõsadega sõbralikud suhted, mis aitasid kaubelda ja tagasid juurdepääsu metallile.
Magna Graecia
Esialgu said kolonisatsiooni peamiseks lähtekohaks Itaalia ja Sitsiilia ning teerajajateks olid euboialased. 8. sajandi esimesel poolel Ischia saare (toona Pithekussai) euboialastest asukad rajasid Kyme linna Itaalia maismaal. Euboialased rajasid ka esimese koloonia Sitsiilias (u 734 eKr) Naxose Etna jalamil. Hiljem rajasid euboialased ka Rhegioni Itaalia edelatipus (Sitsiilia vastaskaldal) ja Katane, Messina ning teisigi kolooniaid Sitsiilias. Suurima Sitsiilia kreeka linna Sürakuusa rajasid u 733 eKr väljarändajad Korintosest. Kreeka kolooniate rajamine Sitsiilias jätkus ka 7. ja 6. sajandil eKr: Gela rajasid umbes 688 eKr asunikud Kreetalt ja Rhodoselt.[10] ja Sitsiilia saare lõunaranniku suurima linna Akragase asutasid Rhodose ja Kreeta elanikud 580 eKr paiku. Sitsiilia lääneosas kindlustusid foiniiklased ja saare sisealad jäid veel sajanditeks põliselanike – sikelite, sikanite ja elüümlaste – võimu alla.
- Pikemalt artiklis Magna Graecia, Sürakuusa, Naxos
Messinalased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut, millest hiljem said linnad ja levitasid kreeka linnriikide poliitilise, majandusliku ja kultuuriline mõju Vahemere lääneosa rannikualadele (eriti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse, nn Suur-Kreeka), Egeuse mere põhjarannikule ning Põhja-Aafrikasse.
Itaalia mandriosa lõunaranniku kolonisatsioon algas juba 8. sajandi lõpus eKr, ahhailased rajasid Krotoni ja Sybarise. Spartalased rajasid Tarasi (praegune Taranto).
7. sajandi keskpaiku eKr koloniseerisid kreeklased Väike-Aasia Mileetose linnast Egeuse mere põhjarannikut (Traakia rannikut) ja Musta mere väinu. Mileetoslased rajasid Musta mere rannikul Olbia Dnestri suudmealal, Pantikapaioni Krimmis Kertši poolsaarel ja Sinope Anatoolia põhjarannikul. Kesk-Kreeka Megara elanikud rajasid 670 eKr paiku edasises ajaloos kõige tähtsamaks osutunud asula – Byzantioni (tänapäeva Istanbul).
Umbes 631. aastal eKr asutasid kreeklased kolooniad Egiptuses, Niiluse deltas Naukratise linna ja praeguse Liibüa territooriumil, kus Thera saare elanikud asutasid Küreene linna, kuid need rannikulinnad olid täiesti isoleeritud kõrbest ega mõjutanud ülejäänud Aafrikat.
Kreeka kolooniad
- Pikemalt artiklis Kreeka kolooniad
8. sajandist eKr alates asutati Kreeka väljarändajate kolooniad ja linnriigid (polised) Vahemere ja Musta mere rannikul. Musta mere põhja- ja idarannikul tekkisid 7. sajandil eKr Kreeka kaupmeeste püsivad asulad ja 6. sajandil eKr kindlustatud linnad. Peamine osa Musta mere ranniku koloniseerimises oli Mileetosel – Vana-Kreeka maakonnast Jooniast. Kreeka kolooniad olid emamaast poliitiliselt sõltumatud, neile kuulus ümbruses maavaldusi. Kreeka kolooniad kujunesid kiiresti emalinnadega võrreldavateks linnriikideks. Paljud neist ületasid peagi oma emalinnu nii suuruselt kui ka tähtsuselt. Kolooniatel olid emalinnaga tihedad ja enamasti sõbralikud suhted, ühised kombed ja kultused. Emalinnal ja koloonial olid vahel ka ühine kodakondsus (emalinna kodanik sai kolooniasse asudes automaatselt koloonia kodakondsuse ja vastupidi). Elanikud tegelesid kaubanduse, käsitöö, põlluharimise ja karjakasvatusega. Kohalikelt hõimudelt osteti ning veeti Kreekasse ja Väike-Aasiasse vilja, kariloomi, nahku, soolakala ning orje, sisse toodi veini, oliiviõli, metalltooteid, marmorit, savinõusid ja kangaid.
Vahemere põhjarannikule Provence'i Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas, mille asutasid Väike-Aasia rannikulinna Phokaia elanikud. Selle kõrgajal, 4. sajandil eKr Massalias vermitud drahme on leitud kõigist liguuri-keldi Gallia osadest. Kaupmehed Massaliast sisenesid sügavale Prantsusmaa sisemaale piki Durance'i ja Rhône'i jõge ning rajasid kaubateed sügavale Galliasse, Šveitsi ja Burgundiasse ning isegi nii kaugele põhja kui Läänemere äärde. Nad vedasid oma toodangut, kohalikku veini, soolatud sealiha ja kala, aromaatseid- ja ravimtaimi, koralle ja korki.
Suurimad Musta mere äärsed Kreeka kolooniad olid Olbia (Lõuna-Bugi suudmes), Tyras (nüüdne Bilhorod-Dnistrovskyi), Tanais (nüüdne Nedvigovka), Hersonesos (nüüdse Sevastopoli lääneservas), Theodosia (nüüdne Feodossia), Pantikapaion (nüüdne Kertš), Dioskurias (nüüdne Suhhumi) ja Phasis (nüüdne Phothi). 480 eKr liideti Pantikapaion jt Kertši, seejärel Tamani poolsaarel asunud Kreeka kolooniad Bosporose riigiks.
Kreeka kolooniate õitseng oli peamiselt 4. sajandil eKr. 3. sajandil eKr algas nõrgenemine ja sküütide sissetung. Esimestel sajanditel tugevnesid Kreeka kolooniad uuesti, kuid üha tähtsama koha omandasid seal mittekreeklased, eriti sarmaadid. 3. sajandil said Kreeka kolooniad kannatada gootide, 4. sajandil hunnide vallutuste tagajärjel; Olbia ja Pantikapaion hävitati.
Pärsia ja Väike-Aasia kreeka linnad
6. sajandil eKr kujunes Lähis-Idas uus maailmariik Ahhemeniidide Pärsia, mis laienes igas suunas, kuni jõudis Väike-Aasiasse ja jõudis Egeuse mere Väike-Aasia kreekapoolsele rannikule, kus asusid kreeka linnad. Lüüdia vallutamise järel Pärsia kuninga Kyros II poolt (547–546 eKr) langesid Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad, mis seni allusid Lüüdia kuningatele, Pärsia ülemvõimu alla ning pärslased seadsid neis võimule kohalikku kreeka päritolu türannid, kes sõltusid Pärsia satraabist.
Anatoolia ranniku lähedased Egeuse mere saared jäid esialgu pärslaste võimu alt välja, kuid mitmed neist langesid Sámose türanni Polykratese (u 540–522) võimu alla. Sámose türanni Polykrates oli Ateena Peisistratiidide kõrval toonase Kreeka silmapaistvamaid valitsejaid, kes arendas Sámosel suurejoonelisi ehitusi (sadamat varjav muul, linna veega varustav tunnel, Hera hiigeltempel ja kelle laevastik võimutses Egeuse merel. Polykrates toetas Pärsia kuningas Kambyses II. kui see 525. aastal eKr Egiptust ründas ja saatis oma eskaadri Egiptuse vastu. Peagi seejärel vallutasid aga pärslased Sámose ja teisedki Väike-Aasia ranniku lähedased saared.
Kreeka–Pärsia sõjad
- Pikemalt artiklites Kreeka-Pärsia sõjad, Pärsia suurriik, Xerxes I ja Dareios I
500. aastaks eKr hoidis Pärsia suurriik enda kontrolli all territooriumi, mis ulatus tänapäeva Iraanist Põhja-Kreeka, Põhja-Makedoonia, Ukraina, Bulgaaria ja Rumeeniani ning kujutas sedasi ohtu Kreeka riikidele. Pärslaste sõjaretk Náxose saare vastu 500 eKr tõi aga kaasa Väike-Aasia kreeka linnade pärsiavastase väljaastumise. Náxose piiramisel pärslastega tülli läinud Mileetose türanni Aristagorase õhutusel kukutasid Väike-Aasia linnad Pärsiast sõltuvad türannid ja ühinesid Mileetose juhtimisel võitluseks Pärsia vastu. Sõjaretk Ephesose juurest Sardise vastu ja kreeka linnriikide püüdlus kukutada Pärsia võimu Joonia ülestõusus (499–493 eKr) luhtus, Kreeklastel õnnestus õhutada ülestõusule ka Küprose kreeka valitsejad, kuid nemadki said pärslastelt lüüa vaatamata saare juurde purjetanud joonlaste laevastikule. Otsustav merelahing joonlaste ja pärslaste vahel toimus 495. aastal eKr Mileetose lahes, kus omavahelistest vastuoludest lõhestatud kreeklased said hävitavalt lüüa. Mileetos langes peaaegu aastase piiramise järel ja hävitati (494 eKr) ja teised linnad alistati taas Pärsia võimule.
Pärslased tungisid 492. aastal eKr oma vägedega Kreeka maismaaossa, vallutasid 491 eKr Delose, kuid olid sunnitud siiski 490. aastal Maratoni lahingus saadud kaotuse järel taanduma. 480. aastal eKr tungisid Pärsia väed uuesti Kreekasse ja hoolimata Lakedaimoni kuninga (488–480 eKr) Leonidas I juhitud spartalaste kangelaslikust vastupanust Termopüülide lahingus, vallutasid pärslased sel korral Ateena. Kreeklastel õnnestus 480. ja 479. aastal eKr võita Pärsia vägesid Salamise, Plataia ja Mykale lahingus ning sundida neid teist korda Kreeka pinnalt taanduma.
Kreeka klassikaline ajajärk
- Pikemalt artiklis Kreeka klassikaline ajajärk
Pärslaste väljatõrjumisele järgnenud aega (479–431 eKr) loetakse klassikalise Kreeka hiilgeajaks. Kreeklaste võit pärslaste vastu tõstis kreeklaste iseteadvust ning kujunes välja hellenite ja barbarite vastandamine, terminiga ei tähistanud mitte teiste rahvaste madalat arengutaset vaid lihtsalt teisi rahvaid, kes kõnelesid arusaamatut keelt bar-bar), barbaritest kõige olulisemad olid pärslased ja neile alluvad idamaa rahvad. Kreekas kujunes välja suuresti orjandusel põhinev majandus: suurmajapidamised põhinesid valdavalt orjatööl ning orje oli ka keskmise jõukusega ja vaesematel vabadel inimestel.
Kreeklaste riikide (Balkanil ja Väike-Aasias) vahelistes suhetes tõusid selgelt esile kaks suurvõimu: Peloponnesose liit eesotsas Spartaga ja Ateena talle alluva Ateena mereliiduga. Kui pärslaste väljatõrjumisel olid Sparta ja Ateena tegutsenud liitlastena, siis nüüd kujunes kahe leeri vahel pingeline vastasseis.
Ateena ja Sparta
- Pikemalt artiklites Lakedaimon ja Sparta
Kreeka-Pärsia sõdades mängisid juhtivat rolli Ateena ja Sparta. Kuna Kreeka oli killustatud mitme väikese riigi (Ateena, Sparta, Aígina, Chalkída) vahel, polnud haruldased ka nende riikide omavahelised konfliktid. Periklese (umbes 495–429 eKr) esiletõusuga Ateenas kaasnes selge muutus Ateena välispoliitikas: loobuti pärslaste vastu sõlmitud liidust Spartaga ja selle asemel liituti Peloponnesosel Sparta põlisvaenlase Argosega ning teisalt Põhja-Kreeka suurvõimu Tessaaliaga.
Delose vabanemise järel 478/477 eKr sai Delos, Delose ehk Ateena Mereliidu keskuseks ja kuni 454 eKr asus Delose Apolloni templis liidu kassa. 478/477 eKr talvel sõlmitud nn Delose liidu, mis edaspidi tuntud peamiselt Ateena mereliiduna peamine korraldaja oli Aristeides. Liitlased tõotasid pidada ateenlaste juhtimisel ühist sõda Pärsia vastu. Need riigid, mis ise laevu välja panna ei suutnud või ei soovinud, kohustusid maksma andamit (phoros) ühisesse liidukassasse, mis paiknes mereliidu sümboolses keskuses – Apollonile ja Artemisele pühendatud joonlaste ühispühamus Delose saarel. Seal pidi koos käima ka liitlaslinnade esindajate nõupidamine.
Ateena ja Peloponnesose liidu vahel puhkes sõda, mis ajaloos tuntud esimese Peloponnesose sõja nime all.
Ateena hiilgeaeg
Ateena rahu Pärsia ja Peloponnesose liiduga tõi kaasa demokraatliku Ateena hiilgeaja ning Ateena valitses kindlalt oma liitlaste üle. 508. aastal eKr kehtestas Kleisthenes Ateenas maailma esimese demokraatliku valitsemiskorra[11]. Kuni 454 eKr Delose ehk Ateena Mereliidu keskuseks olnud liidu kassa Apolloni templist viidi Ateenasse, Ateena akropolile ja ateenlased kasutasid selle vahendeid oma äranägemise järgi.
Pärslaste sissetungi ajal 480 eKr hävinud vanema, 6. sajandist eKr pärinenud Athena templi varemete kohale rajati jumalanna Athenale pühendatud ristkülikukujulise põhiplaaniga dooria stiilis marmorist Parthenon. Parthenon valmis aastatel 447–438 eKr. Erechtheioni tempel rajati Ateena akropoli põhjaossa praegusel kujul aastail 421–406 eKr.
- Pikemalt artiklites Ateena akropol, Partheno ja Erechtheion
Kogu Ateena mereliidus kehtis Ateena raha ja kaalu- ja mõõdusüsteem. Ateenlased rajasid mõnede liitlaste territooriumile oma kodanike asulaid – kleruuhiaid. Suurem osa liitlastest oli loobunud laevade saatmisest liidulaevastikku ning piirdusid vähem kuluka forose-maksmisega. See tähendas aga ateenlastele võimalust tugevdada oma laevastikku liitlaste arvel. Samas edendas mereliidu ühtne raha- ja kaalusüsteem kaubandust, ateenlased tagasid merede turvalisuse ja kuna liitlasriikide sisetülide korral toetasid nad reeglina demokraatlikke mitte oligarhilisi rühmitusi.
Kreeka kultuuri Atika ajajärk
Kreeka ühiskond elas läbi oma suurima õitsengu Atika ajajärgul. Kreeka kunsti- ja hiljem ka filosoofiakeskuseks kujunes Ateena, kelle kultuurilise hegemoonia all kulges Kreeka ajalugu 5. ja 4. sajandil eKr kuni Kreeka vallutamiseni Makedoonia poolt. Seepärast nimetatakse ka vanakreeka kirjanduse vastavat perioodi atika ajajärguks – Atika maakonna järgi, mille pealinn oli Ateena.
Sel perioodil muutus juhtivaks kirjandusliigiks draama. Atika draama arenes välja viljakusjumal Dionysosele pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, kus korraldati suurejoonelisi rongkäike, joodi ohtralt veini, söödi ja lõbutseti.
Ajajärgu draama eripäraks on see, et jutustamine sündmustest asendub nende näitliku esitamisega kuulajale-vaatajale, kus on kaastegevad nii näitlejad kui ka koor. Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementidest kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Need kaks ongi atika ajajärgu kirjanduse põhižanrid. Atika tragöödia tähtsaimad esindajad on Aischylos, Sophokles ja Euripides. Atika ajajärgu komöödiat nimetatakse vana-atika komöödiaks ja selle tähtsaim esindaja on Aristophanes.
Proosast õitsesid sel perioodil ajalookirjandus (Herodotos, Thukydides, Xenophon) ning retoorika (10 suurt kõnemeest, neist tuntumad on Isokrates, Demosthenes ja Aischines). Filosoofiline proosa saavutas kõrgpunkti Platoni ja Aristotelese teostes.
Klassikalisel perioodil sai alguse mineviku süsteemne uurimine, Herodotos Halikarnassosest (u 484–425) hakkas esimesena uurima ajaloosündmusi ja kirja panema. Ta keskendus oma teoses "Historia" peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele, kuid lisas pika sissejuhatuse Aasia ja Euroopa vahelise konflikti kujunemisest, esitades selles Lüüdia riigi ja Pärsia esiletõusu loo. Herodotose töö põhines valdavalt suulisel pärimusel, mille usaldusväärsusse Herodotos vahel skeptiliseltki suhtus. Ateenlane Thukydides (u 460–396) kirjutades järgmise suure sõja – Peloponnesose sõja ajaloo. Thukydides suhtus kriitiliselt oma allikatesse, esitades lugejale alati ainult enda meelest õige versiooni.
- Pikemalt artiklis Vanakreeka kirjandus#Atika ajajärk
- Pikemalt artiklis Vanakreeka muusika#Klassikaline ajajärk
- Pikemalt artiklites Sofistid, Abderast, Protagoras ja Sokrates ning kategoorias "Vanakreeka filosoofid"
Peloponnesose sõjad
Kõige suuremat hävingut toonud Kreeka-sisene sõda tol ajaperioodil oli Peloponnesose sõda, mille võitis Sparta, tuues ühtlasi kaasa Ateena langemise Vana-Kreeka juhtiva jõu kohalt. Nii Ateena kui Sparta loovutasid aga hiljem oma positsiooni Teebale ja lõpuks Makedooniale.
Peloponnesose sõda algas ateenlastelele edukalt, nende poole asus Kórinthose naaberlinn Megara, mis tagas kontrolli Kesk-Kreekat Peloponnesosega ühendav maakitsuse üle. Õnnestus vallutada ka naaber ja ammune vaenlane – saareriik Aigina, mis sunniti andamikohustusliku sõltlasena mereliitu. Spartalased viisid küll väed Kesk-Kreekasse, kindlustamaks oma mõju Delfi oraakli üle ja võitsid neid tagasiteed takistada püüdnud ateenlasi Boiootias Tanagra lahingus (u 457 eKr), kuid veel samal aastal alistasid ateenlased Boiootia ja aitasid sealsetes linnades võimule Ateena-meelsed demokraadid. Suur osa Kesk-Kreekast oli langenud Ateena võimu alla.
Peloponnesose sõja jätkus sõda ka Pärsia vastu, kelle valdustest Egiptus lõi Pärsiast lahku ja ateenlased saatsid sinna ülestõusnute toetuseks suure laevastiku, mis egiptlastega liidus vallutas suurema osa Niiluse deltast, kaasa arvatud suure osa Memphisest. Aasiast Egiptusse tunginud Pärsia vägi tõrjus ateenlased Memphisest välja, piiras nad ühel delta harude vahelisel saarel ja purustas rünnakuga (u 454 eKr). Hukkus tuhandeid ateenlasi. Samas tegid eduka sõjaretkele Küprosele, millega kindlustasid ülemvõimu merel ja sõda Ateena mereliidu ja Pärsia vahel oli selleks korraks läbi. Anatoolia lääne- ja lõunaranniku kreeka linnad olid Pärsia ülemvõimust vabad, kuuludes selle asemel enamuses Ateena mereliitu.
Esimeses Peloponnesose sõjas tabas ateenlasi aga ebaedu, 446 eKr lõid boiootlased Ateenast lahku ja purustasid ateenlaste väe. Ülestõus puhkes ka Ateena mereliitu kuuluval Euboia saarel, lahku lõi Megara ja suur Peloponnesose vägi ähvardas Ateenat sissetungiga. Periklesel õnnestus siiski Euboia taas alistada ning vältida Sparta kuningat ära ostes Atika rüüstamist Peloponnesose vägede poolt. Kuid Boiootia ja Megara olid ateenlastele kaotsi läinud. 445 eKr sõlmitud rahu 30 aastaks taastas enam-vähem sõjaeelse olukorra, fikseerides ühtlasi jõudude tasakaalu Ateena ja Sparta vahel. Sparta ja Ateena vahel sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri – Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu – millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi.
- Pikemalt artiklis Esimene Peloponnesose sõda (u 460–445 eKr)
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Peloponnesose sõda |
Archidamose sõda
Sparta ja Ateena vahel 445 eKr sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu nende vahel. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri – Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu – millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi. Sellest tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva oma Ateena poole. 431 eKr lahvatasid pinged kahe vastasleeri vahel ülekreekalise sõjana, tuntud kui Peloponnesose sõda (ka Teine Peloponnesose sõda), Peloponnesose liitu kuuluva Kórinthose ja neutraalse Korkyra (tänapäeva Korfu) vahel.
Tülis Peloponnesose liitu kuuluva Korintose ja neutraalse Korkyra vahel, keda ateenlased toetusid. Korintlased nägid selles rahuleppe rikkumist ja kui teisedki Kreeka linnriigid ateenlaste vastu kaebusi esitasid, kuulutasid spartalased ning Peloponnesose liit pikkade läbirääkimiste järel Ateenale sõja. Peloponnesose liidu maavägi oli Ateenast üle nii arvukuselt kui ka võitlusvõimelt, ateenlastel oli samavõrd kindel ülekaal merel. Seetõttu otsustasid ateenlased Periklese ettepanekul loobuda Atika maapiirkonna kaitsest, tõmbuda sissetungi korral Ateenat Pireusega ühendavate pikkade müüride varju ja rünnata Peloponnesose rannikualasid merelt. Perikles uskus, et sel moel kurnatakse vastased välja ja sunnitakse rahu paluma.
Peloponnesose liiduvägi Sparta kuninga Archidamose juhtimisel tungis sõja esimestel aastatel igal suvel Atikasse ning kuna polised olid linnamüüridega kaitstud, siis rüüstati külasid ja põlde. 430 eKr puhkes ülerahvastatud Ateenas, kuhu laevastik lakkamatult moona vedas, epideemia, mis tappis lühikese ajaga umbes kolmandiku ateenlastes ja nende juhi Periklese (429 eKr). Inimkaotustest hoolimata jätkasid ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu.
425 eKr hõivasid ateenlased Pylose neeme Messeenia rannikul ja Pylose lahingus vangistasid lähedasel Sphakteria saarel mõnisada vastast, teiste seas 120 spartiaati. Spartiaadid olid Lakeidamonis valitsevaks klassiks, Lakeidamoni riigi täieõiguslikud kodanikud, kes tööd ei teinud, vaid pühendusid täielikult sõjalistele treeningutele ja sõjategevusele. Pylosest sai varjupaik Messeeniast põgenevatele helootidele ja spartalased pidid loobuma Atika iga-aastasest rüüstamisest, sest ateenlased ähvardasid vastasel korral spartiaadidest vangid hukata. 424 eKr Ateena tehtud rünnak Sparta liitlase Teeba vastu lõppes lüüasaamisega Delioni lahingus (424 eKr). Kreeka Egeuse põhjarannikule suundunud Sparta väepealik Brasidas kallutas sealseid Ateena liitlasi lahku lööma ja seda takistada püüdnud Kleon langes Amphipolise linna juures peetud lahingus. 422 eKr langes ka Brasidas ning mitmed linnad, sealhulgas Amphipolis, läksid Sparta poole üle. Kleoni ja Brasidase surma järel 421 eKr sõlmiti ateenlase Nikiase pingutuste tulemusel 50 aastaks rahu – nn Nikiase rahu.
Vaatamata Sparta ja Ateena vahel sõlmitud rahulepingule, ei olnud Sparta liitlased kokku lepitud tingimustega nõus ja ka Ateenas tõusis tol ajal esile riigimees Alkibiades, kes võttis kindla suuna vaenu taasõhutamisele. Alkibiadese katse organiseerida Sparta-vastane liit Peloponnesoses lõppes algselt lüüasaamisega 418 eKr Arkaadias Mantineia lahingus. Argos oli sunnitud lõpetama sõja Epidaurusega ja loovutama pantvangid ning sõlmima rahu Spartaga, mis kestis järgmised 50 aastat. Sparta-vastase liidu kaotus Spartale, viis selle liidu lagunemisele ning Peloponnese linnades võimule tulnud oligarhia juhtimisel liitus taas Sparta poolt domineeritud Peloponnese liiduga.
Järgmises etapis palus Sitsiilia koos paari väiksema linnaga (Egesta ja Leontini elanikega) ateenlastelt abi Sürakuusa vastu ning 415 eKr algas Ateena laevastiku Sitsiilia retk. Ateenlased asusid Sürakuusat piirama ja suutsid poolsaarel paikneva linna muust maailmast valliga peaaegu ära lõigata. Sürakuusalased olid alistumise äärel. Spartast appi saadetud väepealik koos Sitsiilia liitlastega pääses linna, innustas kaitsjaid ja sõjaõnn kaldus järk-järgult sürakuusalaste poole. Ateenlased saatsid Sürakuusa alla veel teisegi eskaadri, kuid osutusid pärast lüüasaamist öises lahingus ise ümberpiiratuks. Sobiv hetk Sürakuusa lahest välja murdmiseks lasti mööda, otsustav merelahing kaotati ja ateenlased pidid laevu ning haavatuid maha jättes suunduda sisemaale, kus loodeti abi oma Sitsiilia liitlastelt. Sisemaale taandumine lõppes katastroofiga: kahte rühma jagunenud ateenlased piirati ümber ja sunniti alistuma (413 eKr) ja Nikias hukati.
Dekeleia sõda
413 eKr hõivasid spartalased Dekeleia tugipunkti Atika põhjaosas. Spartalased sõlmisid ka liidu Pärsiaga, lubades anda Väike-Aasia kreeka linnad pärslastele, ja ehitasid Pärsia raha eest endale võitlusvõimelise laevastiku. Moodustatud Sparta laevastik õhutas mitmeid Ateena liitlasi Väike-Aasia rannikul ja selle naabersaartel vastuhakule (lahku lõid näiteks Hiios, Mileetos ja Rhodos). See omakorda vähendas ateenlaste tulusid mereliidu liitlastelt laekuva forose näol. Meeleheitlikku olukorda sattunud ateenlased viimaseid tagavarasid kasutusele võttes ehitasid uue laevastiku ja algas meresõda Väike-Aasia rannikuvetes.
Tõusnud sõjaliste kulutuste tulemusel kukutati 411. aastal eKr Ateenas demokraatlik riigikord, võim läks 400 oligarhile, kes otsustasid piirata kodanike ringi 5000 jõukama mehega. Ateena laevastik Samosel jäi aga demokraatlikuks. Ateena oli lõhenenud sisuliselt kaheks vaenulikuks riigiks: Ateena linnas kehtis oligarhia ja laevastikus demokraatia. Peagi aga 410 eKr demokraatia taastati. Ateena laevastik võitis spartalasi Marmara mere rannikul Kyzikose linna juures ja kindlustas positsioone Musta mere väinades. 406 eKr võitsid ateenlased raske merelahingu Arginusai saarte juures Lesbose saare lähedal.
405 eKr kandus sõjategevus jälle Musta mere väinadesse, kus Sparta ülemjuhataja Lysandros ateenlaste hooletust ära kasutades ajutiselt kaitseta jäetud laevu ründas ja enamiku neist nn Aigospotamoi lahingus vallutas. Mõne aja pärast piiras Lysandros laevastikust ilma jäänud Ateena linna mere poolt ümber ja sundis kaitsjad aastase vastupanu järel 404 eKr alistuma. Ateena mereliit saadeti laiali, Ateena müürid lõhuti, sõjalaevastiku riismed tuli loovutada ja linn sõlmis Spartaga liidulepingu.
- Pikemalt artiklis Dekeleia sõda (413–404 eKr)
404 eKr ametisse määratud 30-liikmeline komisjon Kritiase juhtimisel, kes hakkas kõrvaldama demokraatlikke riigimehi ja muutis peagi oma võimu tõeliseks hirmuvalitsuseks. Hakati tapma ka rikkaid metoike ja konfiskeerima nende varandust. Oma positsiooni kindlustamiseks kutsusid 30 türanni, nagu neid hiljem nimetama hakati, akropolile Sparta garnisoni.
Tagakiusatud ateenlasi pages massiliselt naabermaakondadesse, kus koondasid sõjasalku 30 oligarhi kukutamiseks. Pagulased tungisid Atikasse ja vallutasid Pireuse sadama. Pireuse ja Ateena vahel toimunud kokkupõrkes sai Kritias surma. Oligarhid jäid ilma ka Sparta toest, sest neid soosinud Lysandros Spartast tõrjuti Sparta sisepoliitikas ajutiselt tagaplaanile. 403 eKr sõlmiti Sparta kuninga vahendusel kokkulepe, millega Ateenas taastati demokraatlik riigikord ja kuulutati välja üldine amnestia kõigile peale 30 oligarhi ja nende lähemate käsilaste.
Kórinthose sõda
Aastatel 395–387 eKr toimunud Kórinthose sõjas Ateena, Argos, Kórinthos ja Teeba üritasid liidus Ahhemeniidide Pärsiaga takistada Peloponnesose sõja tulemusel Kreeka suurvõimuks muutunud Sparta võimu.
- Pikemalt artiklis Kórinthose sõda (395–387 eKr), Tessalia liit, Boiootia liit
- Pikemalt artiklis Ahhaia liit ja Aitoolia liit
379 eKr alustasid teebalased ülestõusu Sparta ülemvõimu vastu, aastaks 371 eKr olid läbirääkimised nurjunud ja Sparta kuningas (380–371 eKr) Cleombrotus I juhtis oma väed Boiootia maakonda. Teeba väed, väejuht Epameinondase juhtimisel võitsid 371. aastal eKr Leuctra lahingus spartalasi ja Sparta ülemvõim murti.
Püha sõda
Ateena II mereliidu lagunemise järel olid Ateena jõud olid nõrgestatud ning pärast seda, kui Ateena oli kaotanud hegemoonia, püüdis Boiootia Teeba uuesti laiendada oma mõjuvõimu Kesk-Kreekas.
Teeba kasutas ära Delfi amfiktüooniat, kus tal oli suur mõju ja teebalased süüdistasid naabermaakonda Fookist, et fookislased olevat üles kündnud Delfi templile kuuluva "püha maa". Fookislastelt nõuti, et nad maa Delfile tagasi annaksid ning suurt trahvi maksaksid. Fookislased, kellel puudusid võimalused trahvi tasumiseks, konfiskeerisid Delfi templi varandused, palkasid Vana-Kreeka kohta väga suure sõjaväe ja astusid välja Teeba vastu. Fookislastele osutasid diplomaatilist toetust Sparta ja Ateena, kes kartsid Teeba tugevnemist. Hiljem võtsid nad avalikult sõjast osa. Fookislaste juhtideks olid kohalikku aristokraadid Philomelos ja Onomarchos. Teeba kuulutas Fookisele "püha sõja", milles Teebaga olid liidus ka tessaallased. Sõda kestis vahelduva eduga ligi kümme aastat.
- Pikemalt artiklis Püha Sõda (356–346 eKr)
Makedoonia riigi võimu tõus
- Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia
Makedoonia asetses Tessaliast ja Chalkidike poolsaarest põhjas. Läänes piirnes ta Illüüriaga, idas Traakiaga. Looduslikult jagunes Makedoonia kahte ebavõrdsesse ossa: Ülem-Makedooniaks mägismaaks, kus elas makedoonlaste põhimass, ja Alam-Makedooniaks, mis kujutas endast väikest tasandikku Egeuse mere rannikul Haliakmoni jõe ja Axiose jõe alamjooksu piirkonnas. Makedoonlaste etniline kuuluvus ei ole praeguse ajani täiesti selge, nähtavasti olid nad sugulased illüürlaste, traaklaste ja kreeklastega. Otsustades säilinud allikate järgi, ei pidanud kreeklased makedoonlasi küll mitte helleniteks, aga siiski mitte ka muukeelseteks barbariteks. Makedoonlaste ühiskondlik areng jäi palju maha Vana-Kreeka eesrindlikest maakondadest. Nende elulaadil oli palju ühist Tessaalia, Aitoolia ja teiste Vana-Kreeka põllumajanduspiirkondade vähe arenenud hõimude omaga.
Vana-Makedoonia kuningas (359–336 eKr) Philippos II piiras aastatel 355–354 eKr Methone linna, linn langes 354 eKr. 353 eKr aastal tungis ta Põhja-Kreeka Tessaaliasse, järgnenud Crocuse Välja lahing tagas Philipposele tohutu prestiiži.
Vahepeal jätkas Philippos rannikuäärsete Kreeka linnade vallutamist. 349 eKr alustas Philippos suurima rannikuäärse linna Olynthuse piiramist, Makedoonia kuningas vallutas Olynthuse 348 eKr aastal ja tegi linna maatasa. Makedoonia ja sellega ühenduses olevad piirkonnad olid Makedoonia võimu all kindlustatud. 342 eKr aastal juhtis Philippos suurt sõjakäiku põhjas sküütide vastu, vallutades Traakia kindlustatud asustuse Eumolpia, andes sellele oma nime, Philippopolis. 340 eKr alustas Philippos Perinthuse piiramist, mis jätkus ka 339 eKr, mis mõlemad lõppesid edutult. 338 eKr aastal võitis ta Demosthenese ärgitusel kokku kutsutud Kreeka liitlasväge, teebalasi ja ateenalasi Chaironeia lahingus ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla. Põhja-Kreeka läks Makedoonia võimu alla.
Makedoonia kuningas (359–336 eKr) Philippos II alistas Kreeka, teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. Philippos oli võimsaim Makedoonia kuningas, enne oma poega, Aleksander Suurt. Ta tõi peaaegu kõik Kreeka linnriigid oma juhtimise alla, Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liit, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast. Philippos II rajas võimsa Makedoonia armee ja oli sel ajal Kreeka suurimaid mehi. Philippos II nõudmisel tuli 338–337 eKr kokku Korintose kongress, kus asutati ülekreekaline Korintose Liit, millega ei liitunud ainult Sparta ja mille hegemooniks kuulutati Makedoonia kuningas.
336 eKr, kui Philippos II sõjaplaanid Ahhemeniidide vastu olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult. Pärast Philippose surma kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks. Kreeka linnad, nagu näiteks Teeba ja Ateena, mis olid sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt ja Teeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander nende linnamüüride taha jõudis. Sel ajal, kui Aleksander oli põhjas edukal sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taas. Teeba linn vallutati suure veresaunaga, see tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teiste Boiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjadeks. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.
Hellenismiperiood
- Pikemalt artiklites Vana-Makedoonia ja Hellenism
Vana-Makedoonia kuninga Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast.
Philippos II tapeti 336. aastal eKr ja tema poeg Aleksander võttis üle Korintose Liiga juhtohjad ning ründas 334. aastal eKr ühendatud Kreeka vägedega Pärsiat. Pärast kreeklaste võite Granikose, Issose ja Gaugamela lahingus, marssisid Kreeka väed Susasse ja Pärsia pealinna Persepolisesse. Aleksander Suure loodud riik ulatus Kreekast Pakistanini ja lõunas Egiptuseni.
- Pikemalt artiklis Hellenism
Aleksander Suur plaanis vallutada ka Araabiat, kuid tema ootamatu surm 323. aastal eKr tõi kaasa hoopis impeeriumi kokkuvarisemise, mis lagunes mitmeks kuningriigiks. Aleksander Suure surma järel püüdsid Kreeka linnad Ateena juhtimisel taastada sõltumatust Lamía sõjas, kuid kaotasid Antipateri ja Crateruse vägedele. Aleksander Suure surma järel tekkinud riikidest olid tuntuimad Seleukiidide riik ja Ptolemaioste kuningriik. Kreeklased rajasid ka Kreeka-Baktria kuningriigi ja Kreeka-India kuningriigi Indias. Paljud kreeklased rändasid välja Aleksandriasse, Antiookiasse, Seleukeiasse ja teistesse hellenistlikesse keskustesse Aasias ja Aafrikas. Kuigi Aleksandri riigi poliitilist ühtsust ei suudetud säilitada, tõid tema vallutused kaasa pea kaks sajandit väldanud hellenistliku kultuuri ja kreeka keele domineerimise vallutatud aladel. Vahemere idarannikul kestis see kohati tunduvalt kauemgi.
Aleksandri surma järel valitses Kreeka aladel segaduste aeg tema riigi jagamise pärast ning Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Aleksander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), (tähtsamad Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos), võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Makedoonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.
Makedoonia kuningas Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, Früügia, Lüükia ja Pamfüülia asehaldur üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Kuulutas 306 eKr enda koos pojaga kuningaks. Kuid kaotas 301. aastal eKr Ipsóse lahingu Lysimachosele ja Seleukosele. Makedoonia väepealik Kassandros (u 355 eKr–298 eKr) haaras 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas.
Kassandrose surma järel haaras võimu Makedoonias (294 eKr–288 eKr) Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337 eKr–283 eKr). Aastal 288 eKr sai aga Demetrios Poliorketes Lysimachose ja Pyrrhose käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri. Epeirose kuningas Pyrrhos (306–272) konkureeris valitsusaja algul Demetrios Poliorketesega, püüdes tulutult tõusta Makedoonia troonile, kuid 280 eKr suundus Tarase linna kutsel Itaaliasse abistama sealseid kreeklasi Rooma vastu.
5. sajandi lõpupoole olid keltide hõimud valgunud lääne poole Galliasse, Britanniasse ja Iirimaale, edelasse Ibeeriasse, lõunasse Põhja-Itaaliasse ja 3. sajandil eKr Balkani poolsaare kaudu itta Väike-Aasiasse. Galaatide kolm hõimu, tungisid Galaatia aladele üle Balkani 278.–277. aastal eKr ning rüüstasid piirkonda kuni Pergamoni kuningas Attalos I sundis nad 230. aasta paiku eKr Väike-Aasia sisealadele paigale.
Antigoniidide Makedoonia
Demetrios Poliorketese poeg Antigonos II haaras 276. aastaks eKr võimu Makedoonia kuningana (277–274 eKr; 272–239 eKr) ning Antigoniidide dünastia valitses riiki kuni roomlaste sissetungini. Enamik Kreeka linnriike, sealhulgas Ateena, tunnistas Makedoonia ülemvõimu. Makedoonlastel oli garnisonid Kreeka strateegilistes punktides: Demetrias Tessaalias, Chalkis Euboia saarel ja Akrokorintos Kórinthose maakitsuse juures. Antigoniidide Makedooniast sõltumatut ja Makedoonia-vastast poliitikat ajasid Aitoolia liit, Ahhaia liit ja Sparta.
- Pikemalt artiklites Vana-Makedoonia#Antigoniidide dünastia ja Antigoniidid
Kreeklastega asustatud Rhodose saar püsis Makedooniast sõltumatu linnriigina ning oli üks tähtsamaid kaubalinnu Vahemerel ja Egiptuse Ptolemaioste liitlane Makedoonia vastu.
Ahhaia liit
- Pikemalt artiklis Ahhaia liit
280 eKr asutatud Ahhaia liit oli koos Aitoolia Liiduga poliitiline ja sõjaline vastasleer Makedoonia võimule. Ahhaia liit Peloponnesose põhjarannikul tugevnes järsult 251. aastal eKr, kui temaga ühines idapoolne naaberlinn Sikyon ja 249. aastal eKr liitus liiduga ka Kórinthosning 243 aastal eKr võeti Makedoonialt Akrokorintose.
Aitoolia liit
- Pikemalt artiklis Aitoolia liit
Aitoolia liit oli algselt Lääne-Kreeka peamiselt agraarsete piirkondade amorfne ühendus. Aitoolia liit kasvas ja tugevnes võitluses diadohhidega. Umbes 290 eKr omandas Aitoolia liit domineeriva mõju Delfis, aastal 279 eKr paistsid nad silma galaatide sissetungi tagasilöömisel. Liit tõusis Kesk-Kreekas eriti esile galaatide sissetungi ajal, mil kaitses sissetungijate eest Delfi pühamut. Kõige vägevam oli Aitoolia liit 3. sajandi teisel poolel eKr. Peale Aitoolia hõlmas see Kesk-Kreeka piirkondi (Phokis, Lokris, mõnda aega Boiootia, Põhja-Kreekas osa Tessaaliast, Lõuna-Kreekas mõned Peloponnesose linnad (Tegea, Mantineia, Orchomenos). 3. sajandi lõpuks eKr oli Aitoolia liit oluline Makedooniale vastuseisev jõud. Sõjas Makedooniaga oli Aitoolia liit Rooma riigi liitlane. Aitoolia liit enamasti teravalt Makedoonia-vastane, kuid samal ajal vaenus ka Ahhaia liiduga.
Aitoolia liidust sai Seleukiidide riigi valitseja Antiochos III liitlane sõjas Rooma riigiga 192–188 eKr. Liitlased said lüüa ja aastal 189 eKr alistus Aitoolia liit Rooma riigile ning kaotas mõju.
Sparta
- Pikemalt artiklis Sparta
3. sajandi teisel poolel eKr püüdis kuningas Agis IV (245–241 eKr) lõpetada Spartas spartiaatide jätkuvat laostumist ja taastada "Lykurgose korraldus" oma arvataval muistsel kujul, tühistades võlad ja algatades maade ümberjaotamise rikastelt vaestele. Kui geruusia tema reformikava tagasi lükkas, viis ta selle läbi rahvakoosolekul. Kuid maa ümberjagamise venimine põhjustas rahulolematust ja Agis hukati ja reformid tühistati. Reforme jätkas kuningas Kleomenes III (235–221 eKr), kes haaras palgasõdurite abil ainuvõimu, pagendas oma vastased ja viis reformid rahvakoosoleku toel ka tegelikult ellu. Kleomenes III sattus ta konflikti Ahhaia liiduga ja püüdis kehtestada Sparta hegemooniat kogu Peloponnesoses. Teda toetasid vaesed kodanikud paljudes Peloponnesose poolsaare linnades. Ahhaia liit Aratose juhtimisel palus abi Makedoonialt, nõustudes vastutasuks andma Makedooniale tagasi Akrokorintose. 222 eKr sai Kleomenes III Sellasia lahingus Lakoonikas Ahhaia-Makedoonia ühisväelt rängalt lüüa ning põgenes Egiptusse, kus tappis enda. Reformid Spartas tühistati ja Spartast sai Ahhaia liidu liige.
Epeiros
- Pikemalt artiklis Epeiros
Rooma vallutus
Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga[12]. 216 eKr tungis Makedoonia kuningas Philippos V Illüüriasse, millest sai alguse Makedoonia sõjad Roomaga. Illüüria sõdadega (215–168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist.
Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia Rooma poolt. 197 eKr võitsid roomlased, keda toetasid mitmed kreeka riigid (Pergamon, Rhodos, Ateena, Aitoolia ja Ahhaia), Kynoskephalai lahingus Makedoonia kuninga Philippos V väge. 196 eKr kuulutasid roomlased Isthmia mängudel välja kõigi kreeklaste vabaduse, mis tähistas Makedoonia ülemvõimu lõppu Kreekas. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus (168 eKr) märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) ning Korintose hävitamist allutati Vana-Kreeka linnriigid.
Lõuna-Kreekas tekkis Roomal konflikt Peloponnesose linnriikide Ahhaia liiduga. Kui ahhailased Rooma heakskiitu ära ootamata Sparta vastu sõtta läksid, käskis Spartat soosinud Rooma ahhailastel loovutada mitu linna, nende seas Korintose. Vallandunud Ahhaia liidu ja mõnede muude Kreeka linnriikide ülestõusu surus konsul Lucius Mummius suurema vaevata maha. Karistuseks ja hirmutuseks hävitasid tema väed 146 eKr Rooma senati korraldusel Korintose, mille elanikkond oli ahhailaste ülestõusuga kaasa läinud. Kuigi enamik Kreeka riike säilitas nimeliselt sõltumatuse ja oli Roomaga ainult liiduvahekorras, andis Korintose häving soovitud tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma vabariigi ülemvõimule ja see oli Kreeka poliitilise iseseisvuse lõpp. Ahhaia läks Rooma Makedoonia provintsi haldusse.
- Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia#Makedoonia sõjad
146. aastaks eKr, pärast Ahhaia Liidu purustamist Makedoonia oli juba Rooma provints ja ülejäänud Kreekast sai Rooma protektoraat[12][13]. Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi.
Remove ads
![Thumb](#/media/Fail:"The_School_of_Athens"_by_Raffaello_Sanzio_da_Urbino.jpg)
- Pikemalt artiklis Vanakreeka kultuur
Vana-Kreeka riigid ja nende kolooniad saavutasid jõukuse, mis tõi kaasa seninägematu kultuuriarengu, mis väljendus arhitektuuris, näitekunstis, teaduses, matemaatikas ja filosoofias.
Filosoofia
- Pikemalt artiklis Vanakreeka filosoofia
Kirjandus ja teater
- Pikemalt artiklites Vanakreeka kirjandus ja Vanakreeka teater
Kunst ja arhitektuur
- Pikemalt artiklites Vanakreeka kunst ja Vanakreeka arhitektuur
Muusika ja tants
- Pikemalt artiklis Vanakreeka muusika
Religioon ja mütoloogia
- Pikemalt artiklis Vanakreeka mütoloogia
Remove ads
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads