From Wikipedia, the free encyclopedia
Assüüria on ajalooline piirkond Mesopotaamia põhjaosas Tigrise jõe ülemjooksul tänapäeva Põhja-Iraagi aladel. Piirkond sai nime Assuri linna järgi (ka linna kaitsejumaluse nimi oli Assur).
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2012) |
2. aastatuhandel eKr kujunes seal Assüüria riik, võimas akadite kuningriik. Hiljem sai sellest Uus-Assüüria suurriik, mis 8. ja 7. sajandil eKr hõlmas osaliselt või täielikult muu hulgas tänapäeva Iraagi, Süüria, Liibanoni, Türgi ja Iraani alasid, ulatudes Väike-Aasia Zagrose mägedest ja Kaukasusest kuni Pärsia lahe ja Nuubiani. Assüüria oli ka varem olnud suurriik.
Assüüria riik eksisteeris alates 25. sajandi lõpust või 24. sajandi algusest[viide?] või 23. sajandist eKr[viide?] kuni aastani 612 eKr[viide?] või 608 eKr.
Riigi pealinn oli algselt Assur, hiljem Ninive, kuhu üks riigi viimaseid valitsejaid Assurbanipal rajas umbes 20 000 savitahvliga raamatukogu. Assur oli Assüüria riigi pealinn peaaegu kogu selle eksistentsi vältel: Vana-Assüüria pealinn 2025–1750 eKr, Kesk-Assüüria pealinn 1365–1050 eKr ja Uus-Assüüria pealinn 911–608 eKr.
Riik sai alguse Akadi riigi lagunemise järel, kui akadid jagunesid kahe riigi, Põhja-Mesopotaamias asunud Assüüria ja Lõuna-Mesopotaamias paiknenud Babüloonia vahel.
Vanaaja Assüüriat ja kogu Mesopotaamiat uuriv teadusharu assürioloogia eristab Assüüria ajaloos kolme ajajärku (enne 7. sajandit eKr on aastaarvud ligikaudsed). Vana-Assüüria ajajärgul (23.–15. sajandil eKr[viide?] või 20. sajandist eKr kuni 14. sajandi alguseni eKr[viide?]) valitses Assüüria suuremat jagu Põhja-Mesopotaamiast ja ka osa Väike-Aasiast. Kesk-Assüüria perioodil (15. sajandist eKr kuni aastani 911 eKr) impeeriumi mõjujõud vähenes, kuid vallutuste käigus saavutati see taas. Rauaajal laienes Uus-Assüüria impeerium (911 eKr kuni 612 eKr[viide?] või 609 eKr[viide?]) veelgi, nii et Assurbanipali ajal (668–627 eKr) valitses see mõnikümmend aastat kogu viljakat poolkuud ja ka Egiptust. Seejärel alistus Assüüria Uus-Babülooniale ja Meediale, mille hiljem omakorda vallutas Ahhemeniidide riik (Pärsia).
Assüüria on saanud nime riigi algse pealinna, Tigrise jõel asunud Assuri järgi (akadi 𒀸𒋗𒁺 𐎹 (Aššūrāyu); araabia أشور (Aššūr); heebrea אַשּׁוּר (Aššûr), aramea ܐܬ݂ܘܿܪ ( Aṯur)).
Assüüria on olnud tuntud ka Subartu nime all ning pärast impeeriumi langemist, 605. aastast eKr kuni 7. sajandi lõpuni pKr Athura, Süüria (kreeka Syria) ja Assuristani nime all. Ladinakeelne nimi on Assyria.
Tänapäeva süürlased, Põhja-Iraagi, Põhja-Süüria, Kagu-Türgi ja Loode-Iraani kristlased on assüürlaste järeltulijad.[1][2]
Assüüria alal oli neandertallaste kultuur, millele iseloomulikud leiud pärinevad Shānidari (Şanederi) koopast.
Vanimad neoliitikumi arheoloogilised leiukohad Assüürias on Tell Jarmo (umbes 7000 eKr) ja Tall Ḩassūnah (Ḩassūnah' kultuuri keskus, umbkaudu 6000 eKr).
Assüüria riigi varajasest ajaloost on teada vähe. Kogu Assüüriale nime andnud Assuri linn eksisteeris juba enne 3. aastatuhande keskpaika (umbkaudu 2600–2500) eKr. Tol ajal oli see tõenäoliselt sumerite juhitud halduskeskus, mitte iseseisev riik. Esimene kuningate nimekirjadest tuntud Assüüria valitseja on Tudija (Tudia), Ebla kuninga Ibriumi kaasaegne. Nimekirja andmetel elas Tudija 25. sajandi lõpus või 24. sajandi alguses eKr. Tudija ja Ibrium sõlmisid leppe, mis lubas assüürlastel kasutada ametlikult Ebla kontrolli all olnud kaubandusposte Levandis.[3]
Tudijale järgnes Assüüria troonil Adamu ja tema järel veel kolmteist valitsejat (Jangi, Suhlamu, Harharu, Mandaru, Imšu, Haršu, Didanu, Hanu, Zuabu, Abazu, Belu ja Azarah), kellest ei ole teada midagi peale nime. Varajased kuningad nagu Tudija, keda allikad nimetavad ka telkides elavateks kuningateks, olid tõenäoliselt iseseisvad poolnomaadsete karjakasvatajate valitsejad.
Nagu paljud linnriigid Mesopotaamia ajaloos, oli ka Assur tõenäoliselt oligarhia, mitte monarhia. Võim kuulus linnale. Kolm peamist võimuorganit olid vanematekogu, päriliku võimuga kuningas ja eponüüm. Valitseja juhatas vanematekogu ja viis ellu selle vastuvõetud otsused. Siiski ei kutsutud teda akadi keeles kuningat tähistava sõnaga šarrum, vaid hoopis tiitliga iššiak Assur ehk 'Assuri teenija' (teenijat tähistav sõna on laen sumeri sõnast ensi(k)). Sõna šarrum kasutati üksnes linna kaitsejumaluse Aššuri kohta; kuningas oli tema peapreester ehk teenija. Kolmas võimukandja oli eponüüm ehk limmum, kelle nimega märgiti aastat (sarnaselt Vana-Kreeka arhonitide ja Vana-Rooma konsulitega). Eponüüm valiti igal aastal loosi teel ja ta vastutas linna majanduse juhtimise eest. Lisaks oli tal õigus arreteerida kodanikke ja konfiskeerida kinnisvara. Nii eponüümiamet kui ka valitsejatiitel iššiak Assur säilisid tseremoniaalsete iganditena kogu Assüüria ajaloo vältel.[4]
Akadi impeeriumi ajal (2334–2154 eKr) allusid assüürlased nagu teisedki akadid Akadi riigile. Nuzist leitud kiilkirjatahvlid annavad alust arvata, et Assur oli tol ajal piirkonna halduskeskus. Sargon I valitsemisaja lõpul puhkes Assüürias ülestõus, mille Akadi kuningas veriselt maha surus.
2154. aastal eKr langes Akadi impeerium majandusliku allakäigu, sisepoliitiliste tülide ja rändrahva gutilaste sissetungi tõttu. Gutilaste kohta on kindlalt teada ainult seda, et nad valitsesid Lõuna-Mesopotaamias. Seega on võimalik, et vahemikus 2154–2112 eKr oli Assüüria iseseisev. Sellest ajast ei ole Assüüria kohta muid teateid kui üks kuningate nimekiri.
Aastal 2112 eKr sai Assüüriast Sumeri Uri III dünastia suurriigi osa. Sumeri ülemvõim kestis tõenäoliselt kuni 21. sajandi keskpaigani eKr.
Pikemalt artiklis Vana-Assüüria (ca 2000–1750 eKr)Klassikalise antiigi ajaloolased dateerisid Assüüria riigi loomise enamasti 23.–21. sajandisse eKr. Georgios Synkellos tsiteerib oma "Kronograafiates" Sextus Julius Africanust, kes paigutab Assüüria asutamise aastasse 2284 eKr. Aemilius Surat refereeriv vanarooma ajaloolane Marcus Velleius Paterculus väidab, et Assüüria rajati 1995 aastat enne seda, kui Makedoonia kuningas Philippos V sai aastal 197 eKr toimunud Kynoskephalai lahingus roomlastelt lüüa, niisiis aastal 2192 eKr.[5] Diodoros Sikeliotes on kirja pannud veel kolmanda, tõenäoliselt Ktesiaselt pärineva versiooni, mille järgi rajati Assüüria 1306 aastat enne Assur-Nasirpal II troonile asumist 883 eKr, järelikult aastal 2189 eKr.[6] Eusebios mainib neljandatki versiooni, mille kohaselt sai Assüüria alguse Ninose trooniletulekuga aastal 2057 eKr, "Kroonika" armeeniakeelse tõlke järgi aga 2116 eKr. "Excerpta Latina Barbari" paigutab Assüüria rajamise aastasse 2206 eKr ning nimetab riigi rajajana Belost. Herodotos on märkinud, et assüürlaste valitsemisaeg kestis 520 aastat, mis teeb algusaastaks 1132 eKr; see käib küll pigem impeeriumi kui kuningriigi loomise kohta.[7]
Esimesed kirjalikud teated Assüüria kuningatest pärinevad 21. sajandist eKr. Sel ajal koosnes Assüüria mitmest linnriigist ja väikestest akadite kuningriikidest. Esimeseks tõeliselt linlikuks Assüüria kuningaks peetakse tavaliselt Ušpiat (umbkaudu 2030 eKr). Talle järgnesid Apiašal, Sulili, Kikkija ja Akija, kellest pole midagi täpsemat teada.
Aastal 1975 eKr rajas Puzur-Assur I uue dünastia, mille valitsejad Šalim-ahum (suri 1946 eKr), Ilušuma (1945–1906 eKr), Erišum I (1905–1867 eKr), Ikunum (1867–1860 eKr), Sargon I, Naram-Sim ja Puzur-Assur II tegid kirjalikke ülestähendusi Aššurile, Adadile ja Ištarile pühitsetud templite ehitamise kohta. Ilušuma oli eriti võimukas ja vallutushimuline valitseja, kes võttis vahemikus 1945–1906 eKr ette palju sõjaretki Lõuna-Mesopotaamiasse, ründas iseseisvaid Sumeri-Akadi linnriike ja asutas kolooniaid Väike-Aasias. Sama muster kordus edaspidi Assüüria ja Babüloonia rivaliteedi raames. Alles 1894 eKr rajas emorlaste prints Sumuabum Babüloonia. Seni olid Assüüria kuningate peamised vastased põhja pool Väike-Aasias hurrilased, idas gutilased, kagus eelamlased, läänes emorlased ja Lõuna-Mesopotaamias Sumeri-Akadi linnriigid, sealhulgas Isin, Ur ja Larsa.
Assüürial olid ulatuslikud kontaktid heti ja hurri linnadega Väike-Aasias Anatoolias. Samuti asutasid assüürlased vahemikus 1945–1740 eKr kolooniaid Kapadookiasse (näiteks Kaneši (tänapäeva Kültepe)). Need "sadamad" (karum'id) olid küll seotud Anatoolia linnadega, kuid paiknesid neist lahus ja neil oli eraldi maksusüsteem. Arvatavasti kujunes selline korraldus pika aja vältel Assüüria ja Anatoolia linnade vahelise kaubanduse tulemusel; arheoloogilisi ega kirjalikke tõendeid sellise kaubavahetuse kohta siiski pole. Assüüriast pärit metall (võib-olla plii või tina) ja tekstiilid võidi vahetada Anatoolias väärismetallide vastu.
Aastal 1813 eKr kõrvaldati võimult senine akadist valitseja Erišum II. Emorlaste väljarände käigus Khābūri jõe deltalt usurpeeris trooni Šamši-Adad I (valitsemisaastad 1813–1791 eKr). Kuigi tänapäeval peetakse Šamši-Adad I-t päritolult emorlaseks, väidab Assüüria kuningate nimekiri teda põlvnevat kohalikust kuningast Ušpiast. Šamši-Adad I seadis oma poja Išme-Dagani lähedal asuva Ekallatumi linna troonile ning säilitas assüürlaste Anatoolia kolooniad. Seejärel õnnestus tal alistada Eufrati jõe ääres paiknev Mari kuningriik ja anda selle valitsemine oma teise poja Jasmah-Adadi kätesse. Vallutuse tulemusel ulatus Assüüria riik üle kogu Põhja-Mesopotaamia ning hõlmas alasid Väike-Aasias ja Põhja-Süürias. Kuningas asus elama Khābūri jõe orgu rajatud uude pealinna Šubat-Enlilisse.
Pärast Šamši-Adad I surma päris Assüüria trooni Išme-Dagan. Samal ajal langes Marit valitsenud Jasmah-Adad Zimrilimi korraldatud riigipöörde ohvriks. Uueks kuningaks saanud Zimrilim lõi käed lõunas pead tõstva Babüloonia riigi valitseja Hammurapiga. Išme-Dagan sõlmis omakorda liidu Babüloonia vaenlastega. Võimuvõitlus kestis ilma selgete tulemusteta terve kümnendi. Nagu Šamši-Adad I, oli ka tema poeg Išme-Dagan hea sõdalane, kel peale Babüloonia rünnakute tagasilöömise õnnestus edukalt võidelda turukkude ja lullubitega, kes olid vahepeal kallale tunginud Ekallatumile, aga ka Ešnunna kuninga Dadušaga ning Iamhadiga (praeguse Aleppoga).
Alles pärast Mari, Larsa ja Ešnunna vallutamist suutis Hammurapi lõpuks allutada ka Išme-Dagani järetulijad. Alates 1756. aastast eKr kuulus Assüüria Babülooniale. Koos Hammurapi saabumisega lõppes Assüüria äritegevus Anatoolia kolooniates, tõenäoliselt sellepärast, et eksport suunati ümber Babülooniasse. Assüüria kuningavõim küll juriidiliselt säilis, ent kolm Išme-Daganile järgnenud emorlasest valitsejat (Mut-Aškur (Išme-Dagani poeg, kes sõlmis abielu hurrilaste kuningannaga), Rimuš ja Asinum) olid Hammurapi vasallidena täielikult Babülooniast sõltuvad.
Hammurapi järglase Samsu-Iluna valitsemisajal kaotas Babüloonia taas võimu Assüüria üle. Pärast akadist asehalduri Puzur-Sini korraldatud riigipööret, mille käigus saadeti pagendusse viimane emorlasest kuningas, Šamši-Adad I pojapoeg Asinum, puhkes Assüürias kodusõda. Puzur-Sini kaasabil haaras kõigepealt võimu Assur-dugul, kuid pideva võimuvõitluse tõttu oli järgemööda troonil veel viis lühiajalist valitsejat (Assur-apla-idi, Nasir-Sin, Sin-namir, Ipqi-Ištar ja Adad-salulu). Babüloonia oli nähtavasti liiga nõrk, et Assüürias toimuvasse sekkuda ja seda enda huvides ära kasutada. Umbkaudu 1720 eKr haaras valitsusohjad Adasi, kel õnnestus Assüüria lõplikult Babüloonia ülemvõimu ohust vabastada. Adasi ajas babüloonlased ja emorlased Assüüriast välja ning babüloonlaste võim Mesopotaamias hakkas 18. sajandi lõpust eKr kiiresti vähenema. Siiski suutsid emorlased vähemalt Babüloonias ja Lõuna-Mesopotaamias võimu hoida kuni 1595. aastani eKr, kui Babüloonia vallutasid Zagrose mägedest tulnud kassiidid.
Adasile järgnesid Assüüria troonil Bel-bani (1700–1691 eKr) ning teiste seas Libaja (1690–1674 eKr), Šarma-Adad I (1673–1662 eKr), Iptar-Sin (1661–1650 eKr), Bazaja (1649–1622 eKr), Lullaja (1621–1618 eKr), Šu-Ninua (1615–1602 eKr), Šarma-Adad II (1601–1599 eKr), Erišum III (1598–1586 eKr) ja Šamši-Adad II (1585–1580 eKr). Neist valitsejatest ei ole palju teada, kuid nähtavasti oli Assüüria sel ajal võrdlemisi tugev ja stabiilne riik. Ka siis, kui Babülon 1595 eKr kassiitide kätte langes, jäi Assüüria puutumata; esimene kassiidi valitseja Agum II ja tolleaegne Assüüria kuningas Erišum III sõlmisid lepingu. Samamoodi ei valmistanud Assur-ninari I-le (1547–1522 eKr) kahekümne viie valitsemisaasta jooksul probleeme ei vastrajatud Mitanni riik Väike-Aasias, hettide riik Assüüriast idas ega Babüloonia lõunas. 16. sajandi lõpu poole eKr sõlmisid Puzur-Assur III (1521–1498 eKr) ja Babüloonia kassiidist kuningas Burna-Buriaš I kahe riigi vahelise piirileppe. Lisaks korraldas Puzur-Assur III Assuris suurejoonelised taastamistööd: linn sai uued müürid, lõunas paiknevad elurajoonid liideti juba kindlustatud linnaga. Kuujumal Sinile ja päikesejumal Šamašile püstitati 15. sajandil eKr uued templid. Puzur-Assur III-lt võttis valitsusohjad üle Enlil-nasir I (1497–1483 eKr).
Mitanni riigi tekkimine 16. sajandil eKr viis lõpuks mitanni-hurri piirkondliku ülemvõimuni 15. sajandil eKr. Mitannilased olid indoeuroopa rahvas, mis vallutas endised hurrilaste alad Väike-Aasias ja moodustas seal valitseva klassi. Hurrilased kõnelesid hurri keelt, mis ei olnud suguluses ei semi ega indoeuroopa keeltega, vaid moodustas koos urartu keelega hurri keelkonna. Mõni aeg pärast võimeka Puzur-Assur III surma, tõenäoliselt Nur-ili (1483–1471 eKr) valitsemisajal, langes Assüüria Mitanni kuninga Sauštatari saagiks. Sauštatar rüüstas Assuri ja muutis Assüüria suuresti vasallriigiks, kuigi kohalik monarhia ja omavalitsus säilis. Mitanni kuningad ei olnud alati huvitatud Assüüria sisetülide lahendamisest (näiteks Nur-ili poja Assur-šaduni (1470 eKr) tõukas juba tema esimesel valitsusaastal troonilt Assur-rabi I ning sama saatus tabas viiskümmend aastat hiljem Assur-nadin-ahhe I-t, kelle reetis tema vend Enlil-nasir II). Vähemalt teatud perioodidel olid Assüüria kuningatel vabad käed ka välispoliitika kujundamisel. Nii sõlmisid näiteks Assur-bel-nišešu (1417–1409 eKr) ja Babüloonia Karaindaš piirilepingu. Assur-rim-nišešu (1408–1401 eKr) ja Assur-nadin-ahhe II (1400–1391 eKr) olid viimased Assüüria valitsejad, kes kuuletusid Mitanni riigile. Assur-rim-nišešu poja Eriba-Adad I troonileasumisega 1390. aastal eKr hakkasid sidemed Mitanniga lõdvenema.
Mitanni ülemvõimu ajast on pärit kümneid kiilkirjas tekste, milles on registreeritud päikese- ja kuuvarjutuste kuupäevad. Neist tekstidest on olnud palju abi teise aastatuhande alguse Babüloonia ja Assüüria kronoloogia selgeks tegemisel (kõrge kronoloogia, keskmine kronoloogia ja madal kronoloogia).
Ajaloolased seostavad Assüüria keskmise riigi (1363–934 eKr) teket kas Vana-Assüüria langemisega või Assur-uballit I trooniletulekuga 1365. aastal eKr.
Eriba-Adad I võimuletuleku ajaks oli Mitanni võim Assüüria üle tunduvalt vähenenud. Eriba-Adad I kaasati liitlasena Mitannis käivasse kodusõtta Tušratta, Artatama II ning selle poja Šuttarna II vahel. Kodusõja tagajärjel rollid vahetusid: Eriba-Adad I vähendas veelgi Mitanni mõju Assüüria üle ja tal oli mõningane mõjuvõim isegi Mitanni siseasjades.
Mitanni kontroll lõppes täielikult Assur-uballit I (1365–1330 eKr) ajal: sel valitsejal õnnestus Assüüria tugevnemise ja loodest suureneva hetiitide surve koosmõjul taastada Assüüria täielik iseseisvus. Assüüria muutus kassiitide Babüloonia, Mitanni, hurrilaste ja hetiitide alasid vallutades kiiresti suurriigiks. Assur-uballiti tütar Muballitat-Šerua abiellus Babüloonia kuningaga. See abielu viis traagiliste tagajärgedeni: Babüloonia õukonnas tekkinud intriigide tagajärjel kuningas mõrvati ning troonile tõusis uus, isehakanud valitseja. Assur-uballit tungis kohe Babülooniasse, et väimehe eest kätte maksta. Ta kukutas uue kuninga ning andis võimu üle õiguspärasele troonipärijale Kurigalzu II-le. Seejärel ründas Assur-uballit hetiidi valitseja Suppiluliuma I vastuseisust hoolimata Mitanni kuningat Mattiwazat ja võitis ta. Sellega olid endised Mitanni ja hurrilaste alad langenud Assüüria võimu alla.
Aastal 1329 eKr tuli Assur-uballit I järel troonile Enlil-ninari (1329–1308 eKr), kes kirjades hetiitide kuningatele nimetas end suureks kuningaks (šarru rabû'ks). Enlil-ninarit ründas kohe Babüloonia Kurigalzu II, kelle tema isa oli troonile aidanud. Assüüria kuningas võitis siiski Babüloonia väed, pannes piiri viimase püüetele Assüüriat endale alistada ning korraldades vasturetki vaenlase territooriumile. Nii kasvas Assüüria territoorium Babüloonia arvel. Enlil-ninari järeltulija Arik-den-ili (umbkaudu 1307–1296 eKr) kindlustas Assüüria võimu veelgi. Ta sõdis edukalt idas Zagrose mäestikus, kus ta allutas endale lullubid ja gutilased, ning Levandis, kus ta alistas aramealased.
Arik-den-ilile järgnes Adad-ninari I (1295–1275 eKr), kelle valitsemisega algas Assüüria kiire ekspansioon. Ta tegi Tigrise ja Zabi jõe ühinemiskohas paiknenud Kalhust (piiblis arvatavasti Kelah, praegu Namrūd) uue pealinna ja korraldas suuremahulisi ehitustöid nii Assuris kui ka provintsides. Ta laiendas Assüüriat loode suunas, vallutades hetiitide ja hurrilaste maid, eeskätt Hanigalbati, mida Mitanni ja hetiitide riik olid püüdnud hoida puhvertsoonina. Lisaks laiendas Adad-ninari I Assüüria mõjuvõimu lõunas, annekteerides osa Babülooniale kuulunud territooriume.[8] Adad-ninari valitsusaja lõpu poole suutsid hetiidid osa kaotatud aladest küll tagasi võita, kuid assüürlased olid selleks ajaks huvitatud rohkem idapoolsete kaitseliinide säilitamisest. Liinid olid rajatud kaitseks pealetungivate mägihõimude eest.
Aastal 1274 eKr tõusis troonile Salmanassar I, kes osutus suurepäraseks sõdalaskuningaks. Ta rüüstas Kaukasuses tugevat Urartu riiki, alistas Zagrose mägedes mässama hakanud gutilased ning ründas Mitanni ja hurrilaste alasid (Hanigalbati). Kuningas Šattuaral õnnestus küll Assüüria väed toidu- ja joogivarudest ära lõigata, ent assüürlased murdsid vihases lahingus piiramisrõngast välja ning võitsid nii kuningas Šattuarat kui ka tolle liitlasi, hetiite ja aramealasi. Sellega hävitasid assüürlased täielikult hurrilaste riigi ning tegid lõpu selle 300 aastat kestnud ülemvõimule Mesopotaamia põhjaosas.[9] Võit andis Assüüriale kontrolli Süüriasse ja Anatooliasse viivate kaubateede, hea põllumajandusliku maa ning rikaste linnade ja nende kogenud sõjavägede üle. Sellega oli Assüüriast saanud suur ja mõjuvõimas impeerium, mis kujutas endast tõsist ohtu nii Egiptuse kui Hetiidi riigi huvidele. Tõenäoliselt sel põhjusel sõlmisid Egiptus ja Hetiidi riik omavahel rahu. Lisaks oli Salmanassar I nagu ta isagi suur ehitaja, kes laiendas veelgi Kalhu linna.
Salmanassari poja ja troonipärija Tukulti-Ninurta I (1244–1208 eKr) saavutused ületasid kaugelt kõigi eelkäijate omi. Esmalt taastas Tukulti-Ninurta Assüüria kontrolli vahepeal uuesti mässama hakanud gutilaste ja Tigrise ülemjooksul asunud hurrilaste väikeriikide üle. Samuti võttis ta ette sõjaretki Urartu vastu. Siiski ei suudetud viimast tõenäoliselt kunagi lõplikult Assüüriale allutada.[10] Seejärel saavutas Tukulti-Ninurta I oma tähtsaima võidu: ta vallutas kassiitide Babüloonia ja võttis enda väitel ainuisikuliselt vangi selle kuninga Kaštiliaš IV. Tukulti-Ninurta I on öelnud, et ta trampis Kaštiliaš IV kaelal otsekui jalapingi peal[11]. Tukulti-Ninurta I valitses Sargon I aegse Sumeri ja Akadi kuninga tiitli all seitse aastat mõlemat kuningriiki.[12] Nii sai Tukulti-Ninurta I-st esimene põline mesopotaamlane Babüloonia troonil (riigi rajasid emorlased, kellele järgnes kassiidi dünastia). Võidukas assüürlane laskis lammutada Babüloni kaitsemüürid ja tappa suure osa linnaelanikest. Ta röövis ja riisus linna ja eemaldas Esagila templist linna kaitsejumaluse Marduki kuju. Dur-Katlimmust leitud tekstide hulgas on Tukulti-Ninurta kiri suurvesiir Assur-iddinile, kus ta teavitab viimast kuninga väejuhi Šulman-mušabšu ning selle eskorditava endise Babüloonia kuninga Kaštiliaši, tema abikaasa ja saatjaskonna peatsest saabumisest.[13] Oma sõdadest Babüloonia ja Eelami vastu kirjutas Tukulti-Ninurta I poeemi. Pärast Babüloonia mässu laskis ta rüüstata Babüloni templid, mida peeti rängaks pühaduseteotuseks. Seoses sellega halvenesid Tukulti-Ninurta suhted Assuri preesterkonnaga, mistõttu ta otsustas ehitada uue pealinna Kar-Tukulti-Ninurta.
Nii Tukulti-Ninurta kui ka tema rajatud impeerium maksid oma suurte tegude eest kallist hinda. Õukonnas ja impeeriumis vallandunud mäss viis 1208. aastal eKr Tukulti-Ninurta mõrvani. Troonile asus Assur-nadin-apli (1207–1204 eKr). Järgnes järjekordne ebastabiilne ajajärk Assüüria ajaloos. Babüloonia vallutamine ning suursugused ehitusprojektid olid riigi majanduslikud ja demograafilised ressursid välja kurnanud ning järgnevad paarkümmend aastat olid täis sisepoliitilisi tülisid. Probleemide koosmõjul kadus eelneva kolme kuninga ajal saavutatud hiilgus sama kiiresti, kui see oli tulnud. Sellegipoolest rajas Assüüria 13. sajandil eKr saavutatud võim, kuigi lühiajaline, baasi riigi tulevastele saavutustele, seda nii poliitikas kui kultuurielus.[14]
11. sajandi lõpus eKr tegi uus kuningas vaid sümboolseid ja edutuid pingutusi taasvallutuda Babülooniat, mille kassiididest kuningad olid Assüüria keerulist olukorda ära kasutanud ja end viimase võimu alt vabastanud. Sellest hoolimata ei ohustanud järgmise kolme valitseja (Assur-ninari III, Enili-kudurri-usuri ja Ninurta-apla-Ekuri) ajal Assüüriat veel võõrväed. Ninurta-apla-Ekur (1192–1180 eKr) usurpeeris Enlil-kudurri-usurilt trooni. Järgmine kuningas Assur-Dan I (1179–1133 eKr) suutis ebatavaliselt pika valitsusaja jooksul olukorra Assüürias stabiliseerida ja hoida sõbralikke suhteid nii Babüloonia kui ka teiste naabritega. Ometi langes Assüüria pärast tema surma veel kord sisetülide küüsi, kui Assur-Dani poeg Mutakkil-Nusku anastas võimu oma vennalt ja õiguspäraselt troonipärijalt Ninurta-tukulti-Assurilt (1133 eKr) ning sundis ta Babülooniasse põgenema.
Usurpaator Mutakkil-Nusku suri juba samal aastal (1133 eKr), jättes trooni kolmandale vennale Assur-reš-iši I-le (1133–1116 eKr), kes andis Assüüriale taas kord uue hingamise. Kui hetiitide riik früüglaste, keda Assüüria annaalides tuntakse Muški nime all, pealetungi tõttu kokku varises, hakkasid nii Babüloonia kui ka Assüüria kätt sirutama aramealaste endiste alade järele (tänapäeva Süürias), mis olid olnud hetiitide kontrolli all. Assüüria kuningas Assur-reš-iši I oli seal edukam ja võitis korduvalt Nebukadnetsar I vägesid. Lisaks õnnestus Assüürial vallutada ja annekteerida hetiitidele kuulunud alad Väike-Aasias ja praeguses Süürias.
Assur-reš-iši poeg Tiglat-Pileser I (1115–1077 eKr) võistleb Šamši-Adad I ja Assur-uballit I-ga au eest olla esimese Assüüria impeeriumi rajaja. Ta valitses 38 aastat ning oli üks edukamaid Assüüria väejuhte ja valitsejaid.
Esimese sõjaretke korraldas ta früüglaste vastu, kes olid üle ujutanud luvide kuningriigid Kommageenes, Kiliikias ja Kapadookias ning ajanud hetiidid välja Assüüria Subartu provintsist (Meliddust lõunas).
Hiljem võttis ta ette retke Vani järve ääres paikneva Urartu vastu ning selle lõpuks suutis ta endale kuuletuma panna ka Meliddu. Viiendal valitsemisaastal ründas Tiglat-Pileser uuesti Kommageenet, Kiliikiat ja Kapadookiat. Ta lasi oma võidud graveerida vaskplaatidele, mis ta asetas vastvallutatud Kiliika kaitsmiseks ehitatud kindlusse.
Võidulainel Assüüria kuningas võttis järgmiseks sihikule Põhja-Süürias elavad aramealased. Kontrolli Vahemereni viiva kaubatee üle kindlustas ta hetiitide linna Pethori, mis asus Eufrati ja Sajuri jõe ühinemiskohas, enda valdusse võtmisega. Sealt edasi suundus Tiglat-Pileser I vallutama Kaanani/Foiniikia linnu (Byblost, Sidonit, Arvadit). Seejärel võttis ta ette merereisi mööda Vahemerd ning tappis nahiru, mille A. Leo Oppenheim tõlgib narvaliks. Tiglat-Pileser I oli kirglik kütt ja suur ehitaja.
Levinud arvamuse kohaselt oli mitmele jumalusele, sealhulgas Assurile ja Hadadile, pühitsetud templite taastamine tema eestvõtmine.[15] Valitsemise lõpuks oli ta lisaks kõigele muule suutnud kaks korda alistada Babüloonia, võtta eneselegi auväärse Sumeri ja Akadi kuninga tiitli ja sundida babüloonlased endale andamit maksma. Samas jättis Tiglat-Pileser I trooni ja igapäevase valitsemise Babüloonia kuninga kätesse.
Pärast Tiglat-Pileser I surma 1076 eKr algas Assüüria ajaloos suhtelise allakäigu ajastu (1075–912 eKr). Aastad 1200–900 eKr olid Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias, Vahemere maadel ja Balkani poolsaarel tume ajajärk, mida iseloomustasid suured rahutused ja massiline rahvasteränne. Semiidi rahvad (sealhulgas aramealased, kaldealased ja sutealased) liikusid Assüüria naaberaladele läänes ja lõunas. Indoeuroopa rahvad, sealhulgas meedlased ja pärslased, liikusid Assüüria naaberaladele idas, tõrjudes välja põliselanikud gutilased ning avaldades survet eelamlastele ja mannealastele (iidsed mitteindoeuroopa rahvad praeguse Iraani territooriumil); Assüüriast põhjas vallutasid indoeurooplastest früüglased hetiitide alad; urartulased (armeenlased) tõstsid pead Kaukasuses ning kimmerlased ja sküüdid Musta mere ümber. Egiptus oli jagunenud ja segaduses ning iisraellased võitlesid vilistitega võimu pärast Kaanani lõunaosa üle.
Näilisest nõrkusest hoolimata suutis Assüüria jääda võrdlemisi terviklikuks, hästi kaitstud maaks, millel olid maailma parimad sõdalased. Oma stabiilse kuningavõimu ja kindlate piiridega oli ta paremas olukorras kui potentsiaalsed vastased Egiptus, Eelam, Früügia, Urartu, Pärsia ja Meedia. Assüüria kuningad, sealhulgas Assur-bel-kala, Eriba-Adad II, Assur-rabi II, Assur-Nasirpal I, Tiglat-Pileser II ja Assur-Dan II, suutsid kaitsta Assüüria valdusi ja hoidsid riigi sel tormisel ajajärgul stabiilsena. Kuningad püüdsid peaasjalikult hoida riiki turvalise ja terviklikuna ning vaid vajaduse korral tungisid naaberriikide aladele. Kui aramea hõimud vallutasid Assur-rabi II (1013–972 eKr) ajal Pitru ja Mutkinu, mille assüürlased olid endale allutanud ja seejärel Tiglat-Pileser I juhtimisel koloniseerinud, võttis Assüüria kuningas ette retke aramealaste vastu, mille käigus jõudsid assüürlased välja Vahemereni. Oma saavutuse mälestamiseks püstitas Assur-rabi II Ataluri mäe lähedale steeli.[16] Ka Assur-Dan II (935–912 eKr) võttis ette karistusretki, et aramealasi ja teisi hõimurahvaid Assüüria lähedusest välja tõrjuda. Ta keskendus Assüüria riigi ülesehitamisele selle loomulikes piirides Tur Abdinist kuni Arbela-taguste mägedeni. Assur-Dan II lõi riigiasutusi kõigis provintsides ja varustas elanikkonda atradega, mis tõid kaasa rekordilise viljasaagi.
Kesk-Assüüria riigil oli probleeme kaubateede kaitsmisega; Anatoolia metallikaubandust kontrollisid nüüd hetiidid ja hurrilased. Samuti olid nende kontrolli all Vahemere-äärsed sadamad, laevaliiklus Pärsia laheni viivatel jõgedel oli aga kassiitide kontrolli all. Sellele vaatamata käis laiaulatuslik kaubandus kõigi naabritega, näiteks Assüüriast põhjas ja läänes paiknevatelt aladelt toodi suurtes kogustes sisse metallimaake ja puitu. Teisalt olid just majanduslikud ja kaubanduslikud huvid tihti sõdade peapõhjuseks.
Assüüria keskmist riiki iseloomustavad pikad ja pidevad sõjad, mille käigus Assüüria muutus suuresti sõdalasühiskonnaks. Riik oli hästi organiseeritud ning kindlalt kuninga kontrolli all. Teisalt sõltus kuningas nii linnade kodanik- ja preesterkonnast kui ka suurmaaomanikest ülikutest. Viimaste osatähtsust Assüüria ühiskonnas illustreerivad hästi selleaegsed dokumendid ja kirjad. Suurmaaomanikest ülikud varustasid Assüüria sõjaväge hobustega. Assüürias, mis vajas vähem kunstlikku niisutamist kui Babüloonia, oli hobusekasvatus laialt levinud. Säilinud on põhjalikud õpetused hobuste kasvatamise ja treenimise kohta.[17]
Kesk-Assüüria tähtsamad linnad olid Tigrise jõe äärsed Assur, Kahlu (Nimrud) ja Ninive. Pronksiaja lõpul oli Ninive Babülonist veel tunduvalt väiksem, kuid sellest hoolimata ligikaudu 33 000 elanikuga üks tolleaegse maailma suuremaid linnu. Assüüria impeeriumi õitsenguaja lõpuks oli elanike arv mitu korda kasvanud ning ulatus 120 000-ni. Kõikidel vabadel meestel lasus sõjaväekohustus (ilku-teenistus).
Pikemalt artiklis Uus-Assüüria
Uus-Assüüria suurriigi alguseks peetakse üldiselt Adad-ninari III (911–892 eKr) trooniletulekut. Adad-ninari III allutas kesksele Assüüria kontrollile alad, mis seni olid olnud vaid nominaalsed vasalliriigid, alistas ja küüditas põhjas tülikaks muutunud aramealased, uushetiidid ja hurrilased, võitis Babüloonia kuningaid Šamaš-mudammiqit ja Nabu-šuma-ukinit ning võttis enda kontrolli alla Hīti ja Zanqu linna Mesopotaamia keskosas koos suure maa-alaga Diyālá jõest põhja pool. Tema järeltulija Tukulti-Ninurta II (891–884 eKr) suutis Assüüria valdusi laiendada kuni Zagrose mäestikuni, alistades äsja saabunud pärslased ja meedlased ning tungides ka Väike-Aasia keskossa.
Assurnasirpal II (883–859 eKr) oli metsik ja halastamatu valitseja, kes liikus ilma suuremat vastupanu kohtamata läbi Arami, Kaanani ja Väike-Aasia kuni Vahemereni. Ta vallutas ja nõudis andamit teiste seas Aramilt, Foiniikialt ja Früügialt. Ta surus maha Adad-ninari II allutatud meedlaste ja pärslaste mässud Zagrose mägedes. Assurnasirpal II viis Assüüria pealinna üle Kalhusse. Seal püstitatud paleed ja templid annavad tunnistust assüürlaste kasvanud jõukusest ning teaduse, arhitektuuri ja kunsti arengust. Lisaks laskis Assurnasirpal II ehitada mitu hästi kaitstud linna, sealhulgas Imgur-Enlili (Bālawāti), Tušhani, Kar-Assur-Nasirpali ja Nibarti-Assuri. Annaalidest selgub, et peale sõjapidamise ja ehitamise tundis Assur-Nasirpal II suurt huvi ka botaanika ja zooloogia vastu.
Salmanassar III (858–823 eKr) muutis Babüloonia taas Assüüria vasalliriigiks ning võitis Aramit, Iisraeli, Urartut, Foiniikiat, mitut uushetiidi riiki ja araablasi ning pani need kõik Assüüriale andamit maksma. Aastal 853 eKr toimunud Qarqari lahingus õnnestus tal võita 12 riigi (sealhulgas Egiptuse, Iisraeli, Hamati ja Foiniikia) ühisvägesid. Assüüria väed jõudsid oma lõputute sõjaretkede käigus välja Vani järve ning Kaukasuse ja Tauruse mägedeni. Salmanassar III allutas oma eelkäijate vallutatud, ent seni peaasjalikult iseseisvateks jäetud alad Assüüria kontrollile, nii et 27. valitsemisaastaks valitses ta kogu Mesopotaamiat, Levanti, Lääne-Iraani, Iisraeli, Jordaaniat ja suurt osa Väike-Aasiast. Sellele vaatamata päris Šamši-Adad V (822–811 eKr) kodusõdadest laastatud riigi, mistõttu tema esimesed valitsusaastad kulusid troonipärimisega seotud ebakõlasid lahendades. Salmanassar III elu viimasel kuuel aastal juhtis juba kõrges vanuses kuninga asemel vägesid väejuht (turtānu) Dayyan-Assur. 826. aastaks eKr oli Šamši-Adad V vend Assur-danin-pal algatanud mässu, millega liitus 27 tähtsamat linna, sealhulgas Ninive. Mäss kestis kuni 820. aastani eKr, takistades ajutiselt Assüüria laienemist. Alles pärast siseprobleemide lahendamist sai Šamši-Adad V pöörata tähelepanu väljapoole: ta tegi edukaid sõjaretki Babüloonia territooriumile ja allutas endale Babüloonia aladele elama asunud aramea ja kaldea hõimud.
Šamši-Adad V-le järgnes Adad-ninari III, kes trooniletuleku ajal oli alles poisike. Seetõttu oli impeeriumi juhtimine kuni 806. aastani eKr Šamši-Adad V lese ja Adad-ninari III ema, kuulsa kuninganna Semiramise (Šammuramati) käes. Šammuramat hoidis riiki koos ja suutis võidelda nii pärslaste kui ka meedlaste vastu. Kui Adad-ninari III lõpuks valitsusohjad enda kätte võttis, vallutas ta kõigepealt Levandi ning tegi seal elanud aramealastest, foiniiklastest, vilistidest, iisraellastest, uushetiitidest, moabitest ja edomlastest enda alamad. Seejärel pöördus ta idas oleva Iraani poole, alistas pärslased, meedlased ja mannealased ning jõudis välja Kaspia mereni. Kolmas suurem sõjaretk viis teda lõunasse, kus ta sundis Babülooniat andamit maksma. Järgmised ohvrid olid Mesopotaamia edelaosa asustanud kaldea ja sutu hõimud, kes alandati vasalliseisusse. Nende järel langesid Mesopotaamiast lõunasse jäävates kõrbetes elanud araablased.
Adad-ninari III suri ootamatult 782 eKr ja impeerium langes ajutisse stagnatsiooni. Nähtavasti oli Salmanassar IV-l (782–773 eKr) üsna vähe autoriteeti, sest võidud nii Urartu kuninga Argišti I kui ka aramealaste ja uushetiitide üle on omistatud Šamši-ilu-nimelisele väejuhile. Ka järgmine ametlik valitseja Assur-dan III (772–755 eKr) osutus võrdlemisi nõrgaks juhiks, kelle peamine mure oli riigisiseste mässude mahasurumine Assuris, Arrapkhas ja Guzanas. Lisaks möllas Assuri-dan III valitsusajal Lähis-Idas katk ja toimus pahaendeline päikesevarjutus. Aastal 754 eKr asus troonile Assur-ninari V, kelle valitsusaeg oli samuti täis mässe ja revolutsioone, mistõttu jääb annaalidest mulje, et kuningas lahkus Ninive paleest harva, võib-olla ainult 750 eKr toimunud sõjaretkele Väike-Aasiasse. Aastal 745 eKr kukutas Tiglat-pileser III (745–727 eKr) lõpuks senise, aina nõrgeneva dünastia ja viis Assüüria uuesti tõusuteele.
Juba oma esimesel valitsusaastal suutis Tiglat-Pileser III taasallutada Assüüria kontrollile kogu Babüloonia, Dur-Kurigalzust Pärsia laheni. Valitsusaja lõpuks oli ta täielikult taastanud Assüüria endise võimsuse: alistatud olid Urartu, Pärsia, Meedia, Mannea, Babüloonia, Araabia, Foiniikia, Juudamaa, Samaaria, Palestiina, Nabatea, Kaldea ja hulk uushetiidi riike. Assüüria suurriik ulatus Kaukasuse mäestikust Araabia kõrbeni ja Kaspia merest Küproseni. Suure edu tagasid riigis ette võetud reformid, mille käigus muudeti senine ajutisel teenistusel baseeruv armee alaliseks sõjaväeks. Lisaks sai Tiglat-Pileser III ajal aramea keelest Assüüria impeeriumi lingua franca, mis asendas seni ametlikus asjaajamises käibel olnud akadi keele.
Tiglat-Pileser III-le järgnes Salmanassar V lühike valitsusaeg (726–723 eKr). Salmanassari tõenäoliselt ainukeseks saavutuseks jäi Samaaria vallutamine.[18] Seevastu tõenäoliselt usurpaatorist[19] Sargon II (722–705 eKr) juhtimise all algas Assüüria kõige kuulsusrikkam ajajärk. Vaatamata probleemidele nii kodus kui ka impeeriumis ja kogu Lähis-Ida regioonis laiemalt (näiteks usurpatsioonile järgnenud sisetülid, kaotus Deri lahingus,[20] Früügia ja Urartu laienemine), mis viisid peaaegu lakkamatute sõdadeni, oli Sargon II tähelepanuväärselt edukas. Tema valitsemisaja lõpuks 705 eKr moodustasid läänepoolsed alad Anatooliast kuni Juudamaani Assüüria provintsid ning Assüüria südamaast itta jäävad alad hoiti kontrolli all, Früügia kuningriigiga oli sõlmitud sõbralikud suhted, Urartu rüüstatud ja selle kuningas võidetud[21]. Mis peamine, aastatel 710–707 eKr suutis Sargon II taasvallutada vahepeal Marduk-apla-iddina II (piiblist tuntud kui Merodak-Baladani) juhtimisel iseseisvunud Babüloonia.[22] Sargon suri Assüüria kuninga kohta võrdlemisi ebatavalist surma, langedes ootamatult 705 eKr kimmerlaste vastu peetud lahingus.
Sargon II mantlipärijat Sanheribi (705–681 eKr) peetakse ühest küljest halastamatuks valitsejaks, kes laskis peaaegu täielikult maatasa teha iidse Babüloni linna, rüüstas Iisraeli ja võttis piiramisrõngasse Juudamaa. Teisalt toimus Sanheribi võimuletulekuga pööre Assüüria välispoliitikas. Impeerium oli seoses Sargoni laiaulatuslike vallutustega saavutanud optimaalsed piirid ja vallutusretkede ajajärk hakkas lähenema lõpule. 24 valitsemisaasta jooksul võttis Sanherib ette vaid kümme sõjaretke, mis on eelkäijate traditsioone arvestades väike arv. Kõik need olid vähemal või rohkemal määral seotud Assüüriale alluvatel territooriumidel lokkavate mässude mahasurumise või piirialade kindlustamisega.[23] Seetõttu on assürioloog William W. Hallo nimetanud järgnevat seitsekümmet aastat pax Assyriaca perioodiks.[24]
Suhtelist stabiilsust häirisid siiski jätkuvad probleemid Babülooniaga. Aastaid kestnud rahutuste käigus tapsid babüloonlased ja meedlased Sanheribi Babüloonia troonile seatud poja Assur-nadin-šumi.[25] Siiski viis Sanheribi otsus Babülon hävitada lõpuks ka tema enda vältimatu hukuni. Kaheksa aastat pärast linna purustamist langes Sanherib oma poegade korraldatud õukonnaintriigide ohvriks.[26]
Võimu üle võtnud Asarhaddon (ka Esarhaddon) (680–669 eKr) jätkas mõningal määral Sanheribi ajal katkenud vallutusretkede traditsiooni, võttes ette retked Kaukasuse mägedesse, mille käigus hävitati täielikult Urartu riik. Tüdinenuna Egiptuse pidevast survest impeeriumi edelapiiril ületas Asarhaddon Siinai kõrbe ja vallutas 671 eKr Memphise. Kuigi ta suutis tol ajal Egiptust valitsenud nuubialased ja etiooplased pagendada, ei õnnestunud tal poliitiliselt mõranenud ja väiksemateks omavalitsusteks jagunenud riigi üle siiski täielikku kontrolli saavutada. Kaks aastat hiljem ette võetud retk seal lõkkele löönud rahutuste lämmatamiseks osutus aga saatuslikuks ja Asarhaddon suri teel Egiptusse 669 eKr. Võimul oldud üheteist aasta jooksul jõudis Asarhaddon tuua Mesopotaamiasse rahu, hoides varem vallutatud rahvad kindlalt Assüüria kontrolli all. Lisaks laskis ta uuesti üles ehitada oma isa käsul hävitatud Babüloni linna.
Pärast Asarhaddoni surma jagunes impeerium tema kahe poja, Assurbanipali (669–627 eKr) ja Šamaš-šum-ukini vahel. Kui viimane sai endale vaid Babüloonia, siis vähem või rohkem Assurbanipalile kuuletuvad alad ulatusid Kaukasuse mäestikust põhjas Nuubiani lõunas ja Küprosest läänes Pärsiani idas. Tõenäoliselt just seetõttu tõstis Šamaš-šum-ukin 652 eKr venna vastu mässu. Assurbanipalil õnnestus hävitada nii vend kui tolle liitlased. Babüloonia troonile seati asevalitsejana Kandalanu ja mässu toetanud Eelam kannatas Assüüria rünnaku käigus kaotusi, mis viisid Eelami kui mõjuvõimsa Lähis-Ida riigi peaaegu täieliku kadumiseni.[27] Veel enne sekeldusi Eelami ja Babülooniaga suutis Assurbanipal lõpetada isa alustatud võitluse Egiptuse vastu ning võitis seda annekteerida üritanud Nuubia kuningat Tantamanit. Lisaks ohtrale sõjategevusele ehitas Assurbanipal suuri raamatukogusid, templeid ja paleesid.
Assurbanipali valitsemisaja lõpuks oli Assüüria saavutanud absoluutse kõrghetke. Idas oli löödud Eelami kuningriiki; mannealased, iraani pärslased ja meedlased olid Assüüria vasallid. Lõunas oli okupeeritud Babüloonia, allutatud kaldealased, araablased, sutud ja nabatlased, teisalt oli hävitatud Nuubia suurriik ja Egiptus sunnitud regulaarselt andamit maksma. Põhjas olid Assüüria väed tagasi löönud sküüdid ja kimmerlased, vasalliriikideks muudetud Urartu, Früügia, Karduusia ja mitmed uushetiidi riigid. Lüüdiaga olid suhted sõbralikud. Läänes olid alistunud Aramea, Foiniikia, Iisrael, Juudamaa, Samarra, Küpros, Kiliikia, Kapadookia ja Kommageene. Assüüria oli võimu tipus ja näiliselt tugevam kui iial varem.
Sellegipoolest olid pikad sõjad Babüloonia, Eelami ja nende liitlastega ning impeeriumi üle kontrolli saavutamiseks ja hoidmiseks vajalikud pidevad sõjaretked riiki tõsiselt kurnanud. Nii majanduslikud võimalused kui ka inimressursid olid otsakorral, pideva rüüstamise all kannatanud provintsid ei olnud enam võimelised riigikassat täitma ja hiigelsuure territooriumi kontrollimiseks ning kaitsmiseks vajaliku sõjaväe komplekteerimine muutus aina keerulisemaks.
Pärast Assurbanipali surma 627 eKr võtsid Assüürias võimust pikaajalised ja verised kodusõjad. Assur-eti-ilani kukutati 623 eKr pärast neli aastat kestnud sõda Sin-šumu-liširiga, Assüüria väejuhiga, kes istus veel samal aastal Babüloonia troonile. Kuid juba 622 eKr langes temagi riigipöörde ohvriks ning trooni hõivas Sin-šar-iškun (622–612 eKr). Viimane seisis kogu valitsemisaja vastamisi rahutustega Assüüria sisemaal, mis andsid võimaluse massiliseks ülestõusuks Babüloonias. Lisaks keeldus osa Assüüria ida- ja põhjapoolseid provintse andamit maksmast ning paljud vasalliriigid ja kolooniad kasutasid võimalust iseseisvus taastada.
620. aastaks eKr oli Nabopolassar Babüloonias selle saavutanud. Sin-šar-iškuni katse Nabopolassar kukutada nurjas Assüürias lõkkele löönud järjekordne ülestõus, mis sundis suurema osa Assüüria armeest kodumaale tagasi pöörduma. Tagasi jõudes ühinesid sõdurid Ninives mässavate rahvahulkadega. Kuid Assüüria haavatavat seisundit ei suutnud täielikult ära kasutada ka Nabopolassar, kelle katsed Assüüria sisemaale tungida löödi tagasi.
Olukorrast Assüürias oli vahepeal kasu lõiganud Kyaxares Suur, kellel õnnestus Meedia Assüüria kontrolli alt vabastada ning ühendada meedlased, pärslased ning järelejäänud eelamlased ja mannealased üheks suureks riigiks. Koos babüloonlaste, sküütide ja kimmerlastega ründas Meedia 616 eKr Assüüriat ning pärast nelja aastat verist võitlust ja pikaajalist piiramist langes pealinn Ninive liitlasvägede kätte. Võitluse käigus hukkus küll Assüüria kuningas Sin-šar-iškun, ent Assüüria polnud veel täielikult murtud. Troonile asus Assur-uballit II (612–609 eKr), kes võitis mõned järgnevatest lahingutest ja viis pealinna üle Harranisse. Kuid 614 eKr langes ka Harran. Assur-uballit II ja tema egiptlasest liitlane Necho tegid 609 eKr veel viimase ebaõnnestunud jõupingutuse, et linn tagasi võtta ning impeerium päästa.[28] Assüüria kui iseseisev poliitiline üksus kadus maailmakaardilt sootuks. Järgmise kolme aasta jooksul üritas räsitud egiptlaste ja assüürlaste vägi sissetungijaid Assüüriast välja tõrjuda, kuid tulemusteta. Aastal 605 eKr alistasid babüloonlased Karkemiši all Egiptuse väe koos selle viimaste assüürlastest toetajatega.
Aastatel 605–539 eKr oli Assüüria Babüloonia ja Meedia kontrolli all.[29] Endised suured ja säravad pealinnad Ninive ja Kahlu olid varemetes, Assur ja Arbela kannatanud suuri kahjusid. Harran, Guzana ning mitmed teised suuremad ja väiksemad linnad suutsid sõdade ja raskuste kiuste püsima jääda.
Järgnevad kakssada kümme aastat kuulusid assüürlaste alad Ahhemeniidide riigi Pärsia koosseisu Athura ja Mada satraapiatena.[30] Pärslaste valitsemise all toibus maa kiirelt, algas uus õitsenguperiood. Assüüriast sai Pärsia riigile tähtis põllumajandus- ja halduskeskus, mis maksis Pärsia kuningale iga-aastast andamit. Sealt pärit mehed moodustasid olulise osa pärslaste sõjaväest ja töötasid pärslaste grandioossetel ehitustel. Aastal 520 eKr toimus Assüürias siiski suur, kuid edutu Pärsia-vastane ülestõus.[31] Et pärslased olid elanud sajandeid assüürlaste ülemvõimu all, on nende kunstis, infrastruktuuris ja halduses märgata tugevaid Assüüria mõjutusi. Varajased Pärsia kuningad identifitseerisid end isegi Assurbanipali järeltulijatena ning Mesopotaamias kasutusel olnud aramea keel jäi ka Ahhemeniidide ajal lingua franca''ks. Teisest küljest ei viinud assüürlaste uus õitseng vanade suurlinnade taastamiseni. Kreeka kirjaniku ja palgasõduri Xenophoni tunnistuse järgi oli Ninive veel 200 aastat pärast selle hävitamist hüljatud ja varemetes.[32]
Aastal 330 eKr langes Assüüria Aleksander Suure kätte ja pärast viimase surma sai osaks Seleukiidide riigist. Assüüria nimetati ümber Süüriaks.[33]
150. aastaks eKr oli maa üle kontrolli saavutanud Partia riik, mis nimetas maa Athuraks. Järgnevasse ajajärku jääb Assüüria kultuuri ja identiteedi teatav elavnemine. Assuri linn suutis saavutada vähemalt osalise autonoomia, misjärel piirkonnas tekkis mitmeid uusassüüria väikeriike (sealhulgas Adiabene, Osroene ja Hatra).[34]
Aastal 116 pKr langesid need roomlaste saagiks ja Assüüriast sai kaheks aastaks Rooma riigi provints. Rooma kontroll piirkonna üle kestis siiski mõnevõrra kauem.
Roomlased ja partlased võitlesid Assüüria ja ülejäänud Mesopotaamia pärast kuni 226. aastani, mil ülemvõimu saavutas hoopis Sassaniidide riik. 1.–3. sajandil hakkasid assüürlased oma vana usku kristluse vastu vahetama.
Pärast islami pealetungi 7. sajandil kadusid nii Assüüria kui geopoliitiline üksus kui ka nimi "Assüüria". Araablaste võimu all islamiseerus kogu Mesopotaamia ning piirkonda asus elama palju araablasi, kurde ja türklasi. Põlised assüürlased muutusid vähemusrahvuseks, kuid hoidsid tugevalt kinni nii oma assüüria-aramea keelest kui ka ristiusust. Assur kuulus assüürlastele kuni 14. sajandini, mil Timur korraldas linnas etnilise puhastuse. Selle tagajärjel vähenes assüürlaste arv tunduvalt, ent rahvus jäi püsima.
Esimese maailmasõja ajal türklaste ja kurdide korraldatud genotsiidi järel võitlesid assüürlased taas kord oma vabaduse eest. Veel hiljemgi on kristlastest assüürlasi taga kiusatud ja massiliselt tapetud, näiteks Simele veresaunas (1933), Iraani islamirevolutsiooni ajal (1979) ja Şaddām Ḩusayni Al-Anfāli kampaania käigus (1986–1989). Seetõttu on suur osa assüürlasi just viimase saja aasta jooksul emigreerunud. Diasporaa ja põgenike kogukonnad eksisteerivad praeguseks Euroopas (eriti Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Prantsusmaal), Põhja-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal, Liibanonis, Kaukasuse ning endise Levandi piirkondades. Assüüria rahva arvukuse kohta puuduvad kindlad andmed ning erinevad hinnangud varieeruvad väga suures ulatuses, pakkudes assüürlaste koguarvuks keskeltläbi 2–4 miljonit inimest.[35] Hinnangute suhtelisust näitab seegi, et kui Esindamata Rahvaste Organisatsiooni andmetel on ainuüksi 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjast alates riigist lahkunud ligikaudu 250 000 assüüria päritolu inimest, siis globalsecurity.org[36] väidab, et Iraagis elabki ühtekokku ainult ligikaudu 200 000 assüürlast.
3. aastatuhandel eKr arenes kogu Mesopotaamias välja kultuuriline sümbioos sumerite ja semiitidest akadlaste vahel. Sellega seoses oli laialt levinud kakskeelsus. Sumeri keele mõju akadi keelele ja vastupidi on ilmne igal tasandil, alates suurest hulgast laensõnadest kuni kahe keele lauseehituslikule, morfoloogilisele ja fonoloogilisele lähenemisele. 2. aastatuhandel eKr asendas akadi keel Mesopotaamias kasutatava kõnekeelena sumeri keele peaaegu täielikult, viimane jäi kuni 1. sajandini pKr kasutusele vaid religioonis, kirjanduses ja teaduses.
Niisiis rääkisid assüürlased alguses akadi keele kohalikku assüüria murret, mis erines akadi keele babüloonia murdest. Akadi keel kuulus semi keelte idasemi harru; semi keeled omakorda moodustasid ühe kuuest afroaasia keelkonna harust. Vanimad akadikeelsed raidkirjad pärinevad Vana-Assüüria perioodist. Kirjutamisel kasutati sumeri-akadi kiilkirja. Assüüria murdes pandi kirja peamiselt õigusliku, ametliku, religioosse ja praktilise sisuga tekste (näiteks meditsiinialaseid tekste, instruktsioone).
Akadi keele assüüria murde areng jaguneb neljaks põhietapiks:
Paljuski alistatud rahvaste massilisele küüditamise tõttu, mille käigus suur hulk aramea keele kõnelejaid asustati ümber Assüüria aladele[37], muutus Uus-Assüüria ajajärgul Lähis-Idas lingua franca'ks aramea keel. 7. sajandi alguses eKr oli kogu Assüüria valitsev klass tõenäoliselt kakskeelne. Akadi keel säilis ennekõike sotsiaalse staatuse näitajana, kuid igapäevasel suhtlusel eelistati akadi mõjutustega idaaramea keelt.[38] Koos Assüüria suurriigi ja pealinnade hävitamisega kadus ka suur osa riigi kakskeelsest eliidist. Akadi keel suri kõnekeelena täielikult välja, kuigi viimased akadikeelsed raidkirjad pärinevad veel 1. sajandist eKr. Seevastu idaaramea murded nagu ka akadi ja Mesopotaamias kasutusel olnud aramea ees- ja perekonnanimed on assüüria rahva hulgas tänapäevani säilinud.
Pärast üheksakümmend aastat kestnud ponnistusi on Chicago ülikool välja andnud 21-köitelise assüüria keele sõnaraamatu, mis vormilt ja sisult on küll rohkem entsüklopeedia kui sõnaraamatu moodi.[39]
Assüüria arhitektuuri mõjutas sarnaselt Babüloonia arhitektuuriga Sumeri-Akadi, aga vähemal määral ka Mitanni stiil. Sellele vaatamata arenes Assüürias üsna varakult välja omapärane ehituskunst. Paleed olid kaetud värviliste seinakaunistustega, hakati ehitama tsikuraate koos kahe torni ja värviliste emailplaatidega, arenes Mitannilt laenatud pitserigraveerimise kunst. 13. ja 10. sajandi vahel eKr tekkis uue kunstivormina tänapäeva koomiksikultuuriga sarnanev komme graveerida kiviplaatidele rida sõja- ja jahipidamist kujutavaid pilte. Pildid jooksid ülemisest vasakust nurgast alumisse paremasse nurka, iga pildi alla oli lisatud seda selgitav pealkiri. Pildiread ja suurepärased graveeritud pitsatid näitavad, et Assüüria kunst hakkas tasapisi ületama Babüloonia oma.
Suur osa tänapäevani säilinud Assüüria kunstiteostest pärineb Uus-Assüüria ajajärgust. Nimrudis, Khorsabadis ja Ninives kuninglikke paleesid ehtinud madalreljeefid kujutavad peaasjalikult veriseid võitlusstseene, sealhulgas vallutatud rahvaste julma kohtlemist. On küsitav, kas need peegeldavad impeeriumi igapäevast reaalsust. Pigem on alust arvata, et verd tarretama panevad pildid täitsid propagandaeesmärke: kaunistasid need ju ruume, kus kuningas korraldas tähtsaid audientse. Lisaks leidub reljeefidel ka teistsuguseid, näiteks jumalaid ja jahipidamist kujutavaid stseene. Haruldased on Balawatist leitud metallist väravakaunistused, mille originaalsuuruses koopiad on tänapäeval nähtavad Londonis Briti Muuseumis.
Uus-Assüüria perioodil jõudis kõrgpunkti ka raidkunst, mille väljapaistvaimaks näiteks on tiibade ja inimese peaga härja kujud ehk lamassu'd (ainsuses lamassu), mis valvasid kuninglike paleede sissepääse. Huvitav on assüürlaste komme teha lamassu viie jalaga, et nii eest kui ka kõrvalt vaadates oleks alati näha neli jalga.
Tänu Nimrudist leitud kuninglikele hauapanustele on tänapäeva jõudnud ka mõned näited assüürlaste suurepärasest ehtekunstist.
Lisaks on ajaloolaste hulgas diskussiooni tekitanud 1850. aastal Austen Henry Layardi Nimrudist leidud kvartsist lääts, mis praegu asub Briti Muuseumis. Nimelt on osa teadlasi arvanud, et lääts võis pärineda varajasest teleskoobist, mis aitaks ühtlasi seletada Assüüria astronoomide imekspandavat täpsust. Seevastu enamik pooldab ideed, et läätse võisid suurendusklaasina kasutada näiteks juveliirid. Lisaks on pakutud, et tegemist on dekoratiivse kaunistusega.
Antiikajaloolastel oli vaatamata kreeklaste ja assüürlaste vahelistele kontaktidele arhailisel ajajärgul[40] Assüüria suurriigi eksistentsist ja ajaloost vaid võrdlemisi ähmane ettekujutus. Ehkki teati, et enne Pärsia impeeriumi valitsesid kogu Lähis-Ida assüürlased, siis suurem osa üksikasju oli vajunud unustuse hõlma. Tõenäoliselt varaseim kreeka kirjanduse viide Ninivele ja selle langemisele 612 eKr pärineb hesioodilisest korpusest.[41] Koos Phokylidese viitega "rumalale Niinevele"[42] lubab see oletada, et jutud suursuguse linna õnnetust lõpust olid arhailisel ja klassikalisel ajajärgul Kreekas võrdlemisi levinud.[43] Samuti kirjutas Berossos juba 3. sajandi alguses eKr Assüüria üleskirjutustel põhineva raamatu Babüloonia ja Assüüria ajaloost, kuid see ei leidnud Kreeka-Rooma ühiskonnas eriti laia kõlapinda ega suutnud piiri panna Mesopotaamiaga seotud müütide (nt Belus, Ninus, Semiramis, Sardanapalos, Paabeli torn) levikule. Kolmekümne kuue Assüüria kuninga nimi, Ninusest Sardanapaloseni, on jäädvustatud Hieronymuse "Kroonikas". Siiski ei ole neist peaaegu ükski identifitseeritav ajaloolise isikuna.
Seega oli kuni Assüüria taasavastamiseni 19. sajandi keskpaigas kunagisest suurest ja õitsvast rahvast teada väga vähe. Sellele vaatamata kirjutas Byron Assüüria ajaloost inspireerituna poeemi "Sanheribi häving" (1815) ja Eugène Delacroix lõi maali "Sardanapalose surm" (1827).
Ajaloolaste vaatevälja tõusis Assüüria uuesti alates 1845. aastast, kui Austen Henry Layard alustas väljakaevamisi vanas Assüüria pealinnas Kalhus (praeguses Namrūdis) ning leidis kõigepealt kuningapalee koos suursuguste kujude ja reljeefidega. Mõni aeg hiljem avastas Layard arheoloogiliste uuringute käigus Ninivest Sanheribi Uue Palee ning Assurbanipali raamatukogu. Namrūdist ja Ninivest leitud muistised viidi hoiule väljakaevamisi sponsoreerinud Londoni Briti Muuseumi, mille Assüüriaga seotud muististe kollektsioon on nüüdseks tõenäoliselt maailma suurim.
Prantslaste toetusel ning Paul-Émile Botta ja Victor Place'i juhtimisel toimusid väljakaevamised Dur-Šarrukinis (Khorsabadis). Suurem osa Sargon II paleest avastatud muististest langes laevahuku ja piraatide ohvriks; pääsenud objektid asuvad Pariisis Louvre'i muuseumis. Aastatel 1928–1935 ameeriklaste korraldatud uute kaevamiste käigus tehtud leiud on jagatud Chicago Orientalistikainstituudi, Iraagi Rahvusmuuseumi ja Briti Muuseumi vahel.
Assüüria vanimas pealinnas Assuris algas uurimistöö sakslaste eestvõttel aastal 1898. Väljakaevamistega alustati 1900. aastal alguses Friedrich Delitzschi ja hiljem Robert Koldewey ning Walter Andrae juhtimisel. Assurist tuli päevavalgele üle 16 000 kivitahvli, mis praegu asuvad Berliinis Pergamoni muuseumis.
Seoses suure hulga raidkirjatahvlite leidmisega algasid 19. sajandi keskpaigas rahvusvahelised pingutused kiilkirja ja akadi keele dešifreerimiseks. 1857. aastaks oli võimalik leitud tekste suuremate probleemideta lugeda.
Esimestest väljakaevamistest ja akadi keele dešifreerimisest möödunud pooleteise sajandiga on assürioloogid tükk tüki haaval uuesti kokku pannud vahepeal peaaegu täielikult unustuse hõlma vajunud Assüüria tsivilisatsiooni kultuuri ja ajaloo.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Assüüria |
Pikemalt artiklis Assüüria kuningate loendSeamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
