Tessaalia

Tessaalia (vanakreeka keeles Θεσσαλία) on ajalooline piirkond Kreeka keskosas. See piirneb põhjas Makedooniaga, idas Ípeirosega ja lõunas Kesk-Kreekaga. Seal elas tessaallaste hõim (Θεσσαλοί).

See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; tänapäeva haldusüksuse kohta vaata artiklit Tessaalia piirkond

---

Tessaalia kaart

Vanaaja Tessaalia jaotus

Tessaalia pindala on umbes 9780 km².

Loodus

Vaade Tessaalia tasandikule Pineiósi jõega

Píndose mäed Neraidochóri külast lõunas

Viljakat Tessaalia tasandikku piiravad põhjast Olümpose mäed, läänest Píndose mäed, lõunast Óthryse mäed ja idast mereäärne Óssa mägi. Peamised jõed on Titarísios ja Pineiós.

Ajalugu

Esiajalugu ja varajane ajalugu

Keskmine ja noorem paleoliitikum: neandertallane

Vanimad Tessaaliast (Lárisa lähedalt) leitud, veel väga hajusad asustuse jäljed pärinevad keskmisest paleoliitikumist ja kuuluvad neandertallastele (anatoomiliselt tänapäevasele inimesele). Rodiá killud ja lõiketerad väheste pihukirvestega on hinnatud 200 000 kuni 400 000 aasta vanusteks.^[1] On veel Theópetra koobas, kus käidi keskmisest paleoliitikumist kuni neoliitikumini^[2].

Neoliitikum: talupojakultuurid

Savist naisetorso, Sésklo

Alates neoliitikumi algusest piirkonna asustus tihenes. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud üle 400 asula. Tähtis asula on 6. ja 5. aastatuhandest eKr Sésklo tell Tessaalia idaosas, mille järgi on nime saanud Sésklo kultuur. See oli umbes 13 hektarit suur. Hilisneoliitikumiks võis Sésklo kontrollida ümberkaudseid külasid, mis varustasid linnataolist asulat. 4. aastatuhandel eKr oli hilisneoliitikumi Dimíni tell tähtis keskus; selle järgi on nime saanud Dimíni kultuur (4300–3300 eKr). Tell '​id olid väga ebaühtlaselt jaotunud. Pool neist koondus Tessaalia keskossa.

Vaseajast rauaajani

Kuivemal Tessaalial oli eneoliitikumis väga vähe sidemeid põhjapoolsete piirkondadega, kuid tihedad sidemed lõunapoolsetega. Kurgaanid (näiteks Árgissa ja Pefkákia kaljul) annavad tunnistust Anatoolia mõjust. Samal ajal tekkisid esimesed kindlustused, näiteks Pefkákias.

Järgnes suur rahvastiku vähenemine üleminekul varahellaadilisest perioodist II varahellaadilisse perioodi III (umbes 2200 eKr). Põhjuste üle vaieldakse. Igatahes muutusid asustusstruktuurid, matmiskombed, kogu materiaalne kultuur.

Alates 2. aastatuhandest eKr aina tugevnes Mükeene kultuuri mõju. Eelkõige rannikualad Pagasaí lahe ääres olid väga Mükeene-pärased, nagu näitavad suuremad mükeenelikud hoonekompleksid ning lineaarkirja B leiud Dimínis, mitu monumentaalset tholos-hauda ning suurem asula Vólose lähistel.^[3] Vólose kanti paigutatakse tavaliselt ka Iolkos, kust vana legendi järgi olevat Iason koos argonautidega kuldvillakut röövima läinud. Achilleus, kreeklaste peakangelane "Iliases", olevat sündinud Phthia piirkonnas Lõuna-Tessaalias. Mükeene kultuuri leiukohtadel Kreekas olid teatud iseärasused, nagu ehituskeskme rõhutamine, domineeriv asend ja lähedus veele ning heale põllumaale suurte asulate ja paleekeskuste juures. Peale selle asusid need ühendusjoonel merelt tagamaale. Mükeene kultuur ulatus põhjas Olümposeni,^[4] jõudis 15. sajandi jooksul eKr Küklaadideni ning mõnede linnadeni Väike-Aasia läänerannikul idas ja Dodekaneesideni kagus. 1200. aasta paiku eKr leidsid kõik Kreeka mandri paleed vägivaldse lõpu ja osalt neid enam üles ei ehitatud.

Antiikallikate (Herodotos, Thukydides) järgi olevat (tõlgenduse järgi 2. aastatuhande lõpu poole eKr) Epeirosest tulnud tessaallased asunud elama piirkonda, mida alles hiljem hakati nimetama Tessaaliaks. ("Ilias" Tessaalia nime veel ei tunne.) Seal juba elanud penestid olevat pidanud kas lahkuma või alluma ja tegu tegema. Tessaalias jäi kasutusele aioolia murre.^[5]

Tessaallased laiendasid 7. sajandi teisel poolel eKr oma mõju ka naabruses elanud perioikidele, nimelt neist idas ranna ääres elanud magneetidele, lõunas Phthiotises elanud ahhailastele ning loodes elanud perraibidele. Need pidid tunnistama tessaallaste ülemvõimu ning neile andamit maksma ning oma väe nende sõdadesse saatma. Tessaallastest edelas Píndose mägede juures elanud dolopitele Spercheiosi orus elanud ainiaanid ja malislased säilitasid suurema iseseisvuse.

Tessaallastel oli domineeriv positsioon Pylaia-Delfi amfiktüoonias, sest neil koos alistatud perioikidega oli 24 häälest 12. Sellepärast langes neile ka 6. sajandi alguses juhtroll esimeses Pühas sõjas. Pärast seda saavutasid nad ülemvõimu Phokise üle ning ohustasid isegi Boiootiat, ent kaotasid 550. aasta paiku eKr need territooriumid. Seepeale asusid nad Antiik-Ateenat valitsenud Peisistratiidide poolele.

Maad, mille polised moodustasid Tessaalia liidu, valitsesid vähesed aadlisuguvõsad. Suuremate linnade ja nende tagamaade valitsemine oli aristokraadisuguvõsade kätes. Eriti austatud olid Aleuaadid Larissas, Echekratiidid Pharsaloses ja Skopaadid Krannonit. Oma hiigelmõisu laskis aadel majandada penestidel. Larissa valitseja Aleuas I korraldas 6. sajandi teisel poolel eKr Tessaalia liidu ümber, kujundades neli tetrarhide valitsetud ringkonda (tetraadi; Hestiaiotis, Pelasgiotis, Thessalioitis ja Phthiotis) kaitseringkondades ja luues liidu pea (tagos) ametikoha. Tagos täitis vägede ülemjuhataja ülesandeid; ta valiti ainult kriisiaegadel. Sõjaliselt eriti tõhus oli kuulus Tessaalia ratsavägi.

Klassikaline ajajärk

Aleuaadid surusid umbes 490 eKr hoolimata teiste aristokraatlike suguvõsade vastuseisust läbi liidu Pärsiaga (Ahhemeniidide riigiga) ja toetasid 480 eKr suurkuningas Xerxes I sissetungi Kreekasse, mis nurjus. Pärast Kreeka-Pärsia sõdu hakkasid Tessaalias domineerima Echekratiidid. Nad saavutasid selle, et Tessaalia sõlmis 461 eKr liidu Ateenaga, ometi läks Ateena ja Sparta konfliktis Esimeses Peloponnesose sõjas Tanagra lahingus (457 eKr) Tessaalia ratsavägi Sparta poolele üle. Tülide tõttu aadlike vahel juhtus nii, et kuigi Tessaalia liit oli Peloponnesose sõjas Ateena liitlane, toetasid siiski nii mõnedki mõjukad Tessaalia aadlikud Sparta väejuhti Brasidast, kui see oma sõjakäigul Makedooniasse 424 eKr Tessaaliast läbi läks. Üldse nõrgenes 5. sajandi jooksul eKr ilmselt keskvõim; Tessaalia liit oli ebatõhus ja tagos '​e poliitiline tähtsus vähenes.

Viited

1. Vangelis Tourloukis. The Early and Middle Pleistocene Archaeological Record of Greece. Current Status and Future Prospects, Amsterdam University Press, Amsterdam 2011.
2. Tefrakihid dateeriti seal täpsemalt: Panagiotis Karkanas, Dustin White, Christine S. Lane, Chris Stringer, William Davies, Victoria L. Cullen, Victoria C. Smith, Maria Ntinou, Georgia Tsartsidou, Nina Kyparissi-Apostolika. Tephra correlations and climatic events between the MIS6/5 transition and the beginning of MIS3 in Theopetra Cave, central Greece. – Quaternary Science Reviews, 17. juuni 2014. Vanim kiht dateeriti umbes 128 000 kuni 131 000 aasta vanuseks, teised kaks vastavalt 50 000 ja 45 700 aasta vanuseks (resümee)
3. Birgitta Eder. Überlegungen zur politischen Geographie der mykenischen Welt, oder: Argumente für die überregionale Bedeutung Mykenes in der spätbronzezeitlichen Ägäis. – Geographia Antiqua XVIII, 2009, lk 32–33.
4. Mükeene kultuuri ulatuse kohta põhja ja lääne suunas vt: Birgitta Eder. Im Spiegel der Siegel. Die nördlichen und westlichen Regionen Griechenlands im Spannungsfeld der mykenischen Paläste. – Eva Alram-Stern, Georg Nightingale (toim). Keimelion. Elitenbildung und elitärer Konsum von der mykenischen Palastzeit bis zur homerischen Epoche. Akten des internationalen Kongresses vom 3. bis 5. Februar 2005 in Salzburg. Veröffentlichungen der Mykenischen Kommission 27, Wien 2007, lk 81–124.
5. Herodotos, Historia 7, 176, 4; Thukydides, Peloponnesose sõda 1, 12, 3; Ernst Meyer. Thessalien. – Der kleine Pauly, kd 5, Stuttgart 1975, vg 757.

Vaata ka

• Tessaalia piirkond
• Vana-Kreeka