From Wikipedia, the free encyclopedia
Siin on ülevaade Eesti Vabariigi territooriumil aastatel 1939–1941 ja 1944–1994 paiknenud NSV Liidu relvajõudude (mille hulka kuulusid Nõukogude armee, NSV Liidu merevägi, NSV Liidu Piirivalve ja NSV Liidu Siseministeeriumi siseväed) väeosade ja nende asukohtade kohta.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2010) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Nõukogude Eestis oli ligi 800 paigas 1565 sõjaväeobjekti kogupindalaga 87 147 hektarit, mis moodustas ligikaudu 1,9% kogu Eesti territooriumist.
26. juulil 1994 kirjutasid Venemaa president Boriss Jeltsin ja Eesti president Lennart Meri Moskvas alla Vene vägede Eestist väljaviimise lepingule. 30. juulil 1994 allkirjastati Eesti ja Venemaa kokkulepe Paldiskis asunud Vene Paldiski mereväebaasi likvideerimiseks. NSV Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni Relvajõud lahkusid lõplikult Eestist 31. augustil 1994.
1939. aasta 28. septembril sõlmitud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti alusel rajati Eestis NSV Liidu sõjaväebaasid, millele lisandusid veel hajusalt paigutatud väeüksused.
Pikemalt artiklites Baaside leping ja Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Pikemalt artiklis NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal17. juunil 1940 okupeerisid NSV Liidu relvajõud Eesti ligikaudu 100 000 punaväelase ja laevastiklasega. Okupatsioonivägede olulisemateks kontsentratsioonialadeks olid Saare- ja Hiiumaa, Pakri poolsaar ja Pakri saared, Haapsalu, Tallinn ja Rapla. Relvajõudude ehituspataljonide poolt algas ka Raadi lennuvälja laiendamine Tartus. Saarte elanikud olid sunnitud vastavalt Riigikaitseliste sundkoormatiste seadusele baaside alla minevatelt aladelt evakueeruma. Sama seaduse alusel evakueeriti Paldiski elanikkond ning võeti sundrendile Paldiski elanike hooned, mis anti üle Nõukogude sõjaväevõimudele.
Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)1945. aasta juunis moodustati Punaarmee Leningradi rinde välijuhatusest Leningradi sõjaväeringkonna juhatus.
Eesti NSV territoorium kuulus aastatel 1945–1956 koos Leningradi, Novgorodi ja Pihkva oblastiga Nõukogude armee Leningradi sõjaväeringkonda. Läti NSV, Leedu NSV ja 1946. aastast Kaliningradi oblast kuulusid Balti sõjaväeringkonda.
Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõudude Maaväed EestisPunaarmee üldvägede armeele allus 1944–1945 3–4 laskurkorpust 7–12 laskurdiviisiga, 3–4 suurtüki- ja miinipildujapolku või suurtükibrigaadi, üksikud tankipolgud ja eriväeosi, sõjaaegne isikkoosseis oli keskmiselt 100 000 meest. Laskurkorpuses oli sõja lõpul 3 laskurdiviisi (27 laskurpataljoni), suurtükipolk või -brigaad, inseneri-, side- jm pataljonid ning üksikroodud.
Pikemalt artiklis 8. Eesti Laskurkorpus28. juunil 1945 anti 8. Eesti Laskurkorpusele uus nimetus: 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. 7. diviis nimetati 118. ja 249. diviis 122. kaardiväe laskurdiviisiks. 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus likvideeriti 6. mail 1946, 118. kaardiväe laskurdiviis paiknes Eestis kuni laialisaatmiseni 1956. aasta suvel. Diviisis läbis ajateenistuse suurem osa Eestist Nõukogude armeesse sundaega teenima võetud meestest. Pärast diviisi likvideerimist saadeti eestlased sundaega teenima üle kogu Nõukogude Liidu.
6. mai 1946 NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi otsusega deformeeriti 41. kaardiväe eesti Tallinna laskurkorpus. Laskurkorpus, kui selline, lõpetas oma eksistentsi. Niinimetatud rahvusväeosad jäid Eesti pinnale kuni 1956. aastani, nendes teenisid aega kutsealused: 1946–1951 22. kaardiväe Eesti üksikus laskurbrigaadis ja 1951–1956 118. kaardiväe Eesti laskurdiviisis.
1944. aasta jaanuaris muudeti Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissariaat üleliidulis-liiduvabariiklikeks, see tähendab, ka liiduvabariikides moodustati vastavad rahvakomissariaadid. 1945. aastal määrati okupeeritud Eestis ENSV kaitse rahvakomissariks (1946 muudeti rahvakomissariaadid ministeeriumideks, siis Eesti NSV relvajõudude ministriks ja Eesti NSV sõjakomissariks) Eesti laskurkorpuse juhataja kindralleitnant Lembit Pärn, kes jäi sellele ametikohale kuni NSV Liidu kaitseministeeriumi taastamiseni liidulise NSV Liidu Kaitseministeeriumina 1951. aastal.
Detsembrist 1944 juunini 1945 asusid Eestis 8. armee staap (Tallinnas) ning selle 6. laskurkorpus (80., 125. ja 374. laskurdiviis) ja 109. laskurkorpus (109., 131. ja 64. kv laskurdiviis). 1945. aasta juunis lahkus 8. armee juhatus Eestist ning 9. juulil 1945 formeeriti selle baasil Lääne-Siberi Sõjaväeringkonna juhatus Novosibirskis. Eestist lahkus ka osa selle armee väekoondisi ja -üksusi ning osa väeosi anti üle saabunud 10. kaardiväearmee alluvusse.
8. armee koosseisus olid 1. mail 1945:
|
|
|
|
10. kaardiväearmee peakorter (s/o 14040) saabus (Tallinna Lätist 1945. aasta suve lõpus. Eestisse toodi ka mitu selle armee väekoondist. 1944. aasta oktoobrist 1945. aasta maini osales ta lahinguis Kuramaal.
1945. aastal allusid 10. kaardiväearmeele:
|
|
|
26. maini 1946 allus 15. kaardiväe laskurkorpusele ka 29. kaardiväe Jelnja laskurdiviis (s/o 20636), mis paigutati 1945. aasta suvel Kuramaa läänerannikult Rakvere piirkonda. Diviisi ülem oli kuni juunini 1946 polkovnik Venedikt Mihhailovitš Lazarev.
|
|
|
2. kaardiväe Tatšinskaja Punalipuline Suvorovi ordeniga tankidiviis; s/o 43055) staap asus pärast II maailmasõda Võrus Taara kasarmutes. Tankidiviis formeeriti kohe pärast sõda 2. kaardiväe tankikorpusest. Korpusse kuulusid 1945. aasta kevadel 4., 25. ja 26. kaardiväe tankibrigaad ning 4. kaardiväe motolaskurbrigaad. Korpuse diviisiks formeerimisel said tankibrigaadidest tankipolgud, diviis allutati otse Leningradi sõjaväeringkonnale ning lahkus Eestist Leningradi oblastisse pärast 1956. aasta jaanuari.
|
Teise maailmasõja lõpule järgnenud demobiliseerimise käigus vähenes Nõukogude armee sõjaväelaste arv Eestis tunduvalt. Enamik väeosi saadeti laiali või viidi mujale juba 1945. aasta jooksul. 1946. aastal likvideeriti 7 laskurdiviisi ning Eesti laskurkorpus, millest jäeti alles vaid 118. kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline laskurdiviis. 1947. aastal saadeti laiali kahe allesjäänud korpuse juhtkonnad ja 1 diviis, 118. Eesti laskurdiviis muudeti üksikuks laskurbrigaadiks, selle suurtükibrigaad polguks ja selle laskurpolgud pataljonideks. 10. kaardiväearmeele oli 1947. aastaks jäänud üksnes 2 diviisi ja 2 üksikbrigaadi, 1948. aastal muudeti 10. kaardiväearmee 4. kaardiväe laskurkorpuseks, mille koosseisu kuulusid:
4. kaardiväe laskurkorpus nimetati 1957. aastal ümber 4. kaardiväe armeekorpuseks, 8. kaardiväe laskurdiviis ja 36. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi muudeti motolaskurdiviisideks. 11. kuulipilduja-suurtükiväediviis muudeti 1958. aastal 132. motolaskurdiviisiks. 1960. aasta suvel saadeti laiali 4. kaardiväe armeekorpus ja 132. diviis Saaremaal ja üks diviis Tallinna piirkonnas.
1960. aastat kuulusid Eestis asuva 8. kaardiväe Režitsa Lenini Panfilovi nimelise motolaskurdiviisi (8-я гвардейская стрелковая Режицкая ордена Ленина, Краснознамённая, ордена Суворова дивизия имени Героя Советского Союза генерал-майора И. В. Панфилова) koosseisu:
|
|
1966. aastal viidi Saaremaalt Dejevost Karujärve äärest, 3. üksik tankipataljon üle Kloogale, kus ta tegutses 1980. aastani.
1967. aastal saadeti 8. kaardiväe motolaskurdiviis Kirgiisiasse ja Kasahstani, kuid enne seda moodustati motolaskurdiviisi koosseisust 144. motolaskurdiviisi juhatus. 144. motolaskurdiviisii koosseisu anti 254. A. Matrossovi nimeline polk ja veel mõned väeosad, motolaskurdiviisile anti üle kõik endise 36. diviisi autasud-aunimetused ning ta nimetati 144. kaardiväe Jelnja motolaskurdiviisiks. 1967. aastast jäi Eestisse vaid 144. kaardiväe motolaskurdiviis, millel oli 2–3 polku Tallinnas, 2–3 polku Kloogal ja Keilas 228. tankipolk, lisaks veel diviisi varustuslaod ja harjutusalad Männikul ning Aegviidu lähedal.
Pikemalt artiklis NSV Liidu õhuväed EestisLennuväekorpuse staap Tartus Barclay platsil (Ülikooli tänav18) (hiljem vähendati diviisiks). 281. ründelennuväediviis (s/o 49748), allus 13. õhuarmeele; koosseisus:
Sõjaväelennuväljad Eestis 1945. aastal: Putkaste, Käina vald, Hiiumaa; Rohuküla; Põltsamaa; Sinalepa; Leetse mõis; Nehatu; Kuusiku; Kehtna; Olgina (Sauga lennuväli[küsitav])
Septembris 1945 formeeriti sõja ajal moodustatud Leningradi õhukaitsearmee ümber õhukaitse erikorpuseks. 1944. aasta sügisel pärast Tallinna vallutamist toodi Leningradi oblastist Eestisse 77. õhukaitsediviis, mille suuremad üksused asusid Tallinnas, Tartus ja Tapal.
Diviisi koosseisu kuulusid:
Veebruaris 1945 toodi Narva piirkonda ja Jõhvi õhuvaatlus-, teadustamis- ja sideroodu vaatluspostid, sinna paigaldati raadiolokatsioonijaamad Redut (mis suutsid avastada lennukeid 200–300 km kauguselt). 77. õhukaitsediviisile allunud väeosi 1945. aastal:
27. juunist 1946 tehti Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 034 Harju rajoonis 423,2 ha suurune maaeraldus sõjaväebaasi loomiseks. Nimetatud alale asus õhukaitseüksus nr 03115, hiljem tuntuks saanud kui Keila-Joa raketibaas.
Pikemalt artiklis NSV Liidu õhukaitseväed Eestis Pikemalt artiklis NSV Liidu merevägi Eestis, Punalipuline Balti laevastik, NSV Liidu merevägi| NSV Liidu SARKi Sisevägede Balti ringkonna valitsus Управление ВВ НКВД Прибалтийского округа | |
|---|---|
| Tegev | 1. detsember 1944 – 4. mai 1946 |
| Riik |
 NSV Liit |
| Kuuluvus | NSV Liidu SARKi Siseväed |
| Ülesanne | sisejulgeoleku tagamine Eesti, Läti ja Leedu NSV-s |
Pikemalt artiklis NSV Liidu SARKi Siseväed Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade RahvakomissariaatEesti NSV asusid NSV Liidu SARKi Sisevägede Balti ringkonna valitsusele, (mis asus Vilniuse linnas ning kontrollis Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV territooriumi) alluv Sisevägede 63. laskurdiviis.
63. laskurdiviisi juhatus asus 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini 1946 Tallinnas, ülem Jevgeni Ignatov (ИГНАТОВ Евгений Фёдорович), staabiülem Fjodor Kuriltšik (КУРИЛЬЧИК Фёдор Антонович (1902–1964) diviisile allusid 1945. aastal:
17. mail 1945 moodustati 392. konvoivägede polk (s/o 7519), mis paiknes tollal 29 Eesti asulas.
1947. aastal allutati seni NSV Liidu Siseministeeriumile allunud siseväed NSVL RJM-ile, NSV Liidu RJM Sisevägedena. Eestis asunud siseväed allusid läbi RJM Sisevägede valitsuse otse NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Sisevägede Peavalitsusele, mitte kohalikule Eesti NSV RJM-le.
1949. aasta märtsiküüditamise ajal osales NSV Liidu Siseministeeriumi Konvoivägede 48. konvoivägede diviisi 392. konvoipolk ja 51. raudteeehitiste valve polk, küüditatavate valves ning transpordil NSV Liitu.
Sõjas purustatu taastamiseks moodustati tööpataljone. Osa neist formeeriti sõjaaegsete lahinguväeosade vanema isikkoosseisu baasil, kes 1945. aastal veel demobiliseerimisele ei kuulunud. 289. üksik tööpataljon asus 1945. aastal teisel poolel Tallinnas ning tegeles sadama taastamisega. Mitu tööpataljoni oli ka põlevkivikaevanduste alal.
1945. aastal asus Eestis kümneid evakuatsiooni- ja välihospidale, sealhulgas:
|
|
|
13. evakuatsioonihospidal Tallinnas (nimetati ümber 13. sõjaväehospidaliks ja eksisteeris selle nime all 1994. aastani)Tallinna garnisoni hospidal[küsitav] (praeguses Eesti Kaitseväe Peastaabi hoones Juhkentali tänav 58 või hoones Tatari tänav 39).
Pikemalt artiklis Nõukogude tööpataljonid EestisEestis oli 1945. aastal 1 vabariiklik ning 14 linna- ja maakonnasõjakomissariaati:
Sõjakomissariaadid moodustati Venemaal 1944. aasta kevadel ning algselt oli nende seas ka Petseri maakonna sõjakomissariaat.
Pikemalt artiklis Eesti NSV Sõjakomissariaat, Eesti NSV sõjakomissar Pikemalt artiklis Leningradi sõjaväeringkond1945. aasta 9. juulil pärast rindemoodustiste likvideerimist, Leningradi sõjaväeringkond taastati ning sõjaväeringkonna koosseisu lülitati Leningradi oblast, Pihkva oblast, Novgorodi oblast ja Eesti NSV. Eesti NSV territoorium kuulus Leningradi sõjaväeringkond kuni 1956. aastani, misjärel liideti Balti sõjaväeringkonda.
1980. aastate keskel oli Eestis sõjaväelasi umbes 122 480, kellele lisandusid perekonnaliikmed. Neid oli rohkem kui kümnendik Eesti püsielanikkonnast. Suuremad garnisonid olid Paldiski garnison (ligikaudu 25 000), Tallinna garnison (umbes 20 000) ja Tartu garnison (ligikaudu 9000 sõjaväelast).
Pikemalt artiklis NSV Liidu merevägi, NSV Liidu merevägi Eestis1955. aastal toimunud rahvusvahelise desarmeerimisprotsessi tulemusena liideti Põhja- ja Lõuna-Balti laevastik jälle ühiseks Punalipuliseks Balti laevastikuks. 1965. aastal anti Punalipulisele Balti Laevastikule aunimetus Kahe Punalipuga Balti laevastik.
Pikemalt artiklis NSV Liidu õhuvägi, NSV Liidu õhuvägi Eestis, NSV Liidu õhuväe 10. hävituslennuväe diviis Pikemalt artiklis Balti Sõjaväeringkonna õhujõudude 27. hävituslennuväe diviis[3] (1980–1986): 425., 655. ja 656. hävituslennuväepolk. 27. hävituslennuväe diviisi (в/ч 17294, s/o 17294) staap asus Tallinna vanalinnas Uus tänav 19/Vene tänav 28, diviisile allusid kuni 1978. aastani 425., 655. ja 656. lennuväepolgud Haapsalu, Pärnu ja Tapa lennuväljal. Aastatel 1978–1986 allus 14. õhukaitse diviisi hävituslennuväepolgud eksperimentaalprojekti korras Balti sõjaväeringkonna õhujõududele. Pikemalt artiklis 15. õhuarmee NSV Liidu õhuvägede 15. õhuarmee[4] (1968–1977), Balti Sõjaväeringkonna õhujõudude 15. õhuarmee (1977–1988). 15. õhuarmee lennupolgud allusid 1977–1988, eksperimentaalprojekti korras Balti sõjaväeringkonna õhujõududele (ВВС ДКБФ). Pikemalt artiklis Raadi sõjaväelennuväli Pikemalt artiklis NSV Liidu õhukaitseväed Eestis Pikemalt artiklis NSV Liidu strateegilised raketiväed Eestis
NSV Liidus võeti 1959. aastal vastu otsus teistest väeliikidest eraldiseisva relvaliigi strateegiliste raketivägede moodustamisest. Eestis asusid strateegilistest rakettidest ainult keskmaa ballistiliste rakettide R-12 Dvina (vene keeles Р-12, NATO klassifikatsioon SS-4 Sandal) ja R-12U (vene keeles Р-12У (унифицированная unifitseeritud)) raketikompleksid. R-12 raketibaasid (Ракетная Операционная База (РОБ) rakettoperatsioonibaas ROB) tegutsesid paarikaupa: Lintsi-Piirsalu, Kadila-Rohu, Uniküla-Rooni ja Nursi-Sänna. Erand oli ainult maa-alune R-12U baas Valgamaal Vilaski baasis. See oli ainus baas, kus raketid paiknesid seal asuvates maa-alustes vertikaalsetes raketišahtides (vene keeles Шахтная пусковая установка, ШПУ).
Raketibaasi koosseisu kuulusid standardselt rakettide ja kütuse ladustamiseks angaar, stardiplatvormid ning tugiüksused (transpordi- ja juhtimisüksused jm).
Lisaks lahinguvägedele paiknesid Eestis ka raketivägede juhtimis- ja selleks vajalike radari- ehk pelengaatorikeskused. Juhtimiskeskused asusid Tallinna lähedal Vana-Pääskülas ning Harjumaal Humala kõrgendikul. Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Venemaa lääneoblastites asunud strateegiliste raketivägede diviisid kuulusid NSV Liidu relvajõudude strateegiliste raketivägede 50. raketiarmee (в/ч 55135, s/o 55135) üldjuhtimisele ning koosseisu[13]. 50. raketiarmee saadeti laiali NSV Liidu ja USA 1987. vahel sõlmitud aastal kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise lepingu kohaselt.
Eesti NSV territooriumil paiknes 1960.–1970. aastail[14] neli 23. kaardiväe Orjoli-Berliini raketidiviisi (23. гвардейская ордена Ленина Краснознамённая Орловско-Берлинская ракетная дивизия[15]) (s/o 2120, в/ч 21201, позывной "Трубач")strateegiliste raketivägede raketipolku. 23. kaardiväe raketidiviisi, juhtkond ja staap asus Läti NSV Valka linnas Ausekļa tn 1.
Pikemalt artiklis NSV Liidu Siseministeeriumi Siseväed Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeerium Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve Eestis ja NSV Liidu Piirivalve Pikemalt artiklis GRU SpetsnazNSV Liidu relvajõudude (NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse) eriettevalmistusega spetsialiseeritud luure- ja diversiooniväeosade (ОсНАЗ ja СпН ГРУ) GRU Spetsnazi kuulus NSV Liidu õitsengu tippajal oli NSV Liidu relvajõududes 24 eriotstarbelist ründeüksust, kuhu kuulus ligi 25 000 eriettevalmistusega sõjaväelast, kes oma ettevalmistuse poolest ületasid NSV Liidu õhudessantvägesid (VDV).
Balti Sõjaväeringkonnas asus 1962. aastal moodustatud 4. üksik eriotstarbeline brigaad Viljandis ja polügoon Välustes. Kaugluure- ja diversioonisuunitlusega 4. üksik eriotstarbelise brigaadi koosseisus oli 3 luurepataljoni (3. pataljon asus Riias), sidepataljon, mineerimisrood, erirelvarühm, autorood, materiaaltagamisrood (sõjaaegne koosseis kokku u 1700 meest, rahuaegne kaadrikoosseis 200–300), brigaadile allus ka Riias asunud 330. üksik SpetsNaz’i salk. Brigaad saadeti laiali 1. oktoobriks 1992. Raadi sõjaväelennuväljal baseerunud 196. kaardiväe Minski transpordilennuväepolgu üheks lahinguülesandeks oli ka Viljandis asunud GRU 4. üksiku eriotstarbelise brigaadi inim- ja varustusdessandi tagamine, polk kasutas varulennuväljana Võhma lennuvälja.
Leningradi sõjaväeringkonna luurevalitsuse 146. raadiotehnilisele brigaadi 962. üksik eriotstarbeline raadiotehniline keskus asus Miiduranna külas (luurepunktidega Murastes, Viimsi lähedal Lubja külas ja Neemel) ja 737. üksik eriotstarbeline raadiotehniline keskus Narva lähedal Olginas.
NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse 6. Valitsuse (elektrooniline ja raadiotehniline luure) 1. osakonna, Balti sõjaväeringkonna luurevalitsuse 139. eriotstarbelise raadiotehnilise brigaadi Ventspilsi pataljoni 910. üksik eriotstarbeline luurekeskus Kuressaares ja Liepājas/Bukultis[16] asunud 139. üksiku raadiotehnilise brigaadi (139-я ортбр ОСНАЗ (ПрибВО), 139-я Отдельная радио-техническая Бригада Особого назначения ГРУ ГШ ВС СССР, в/ч 11143) tehnilisest luurepunktidest (РТЦ И РПЦ - в/ч 31849, 61259, 25607, 10147, 20053, 86623 (Liepājas), 86625, 71255, 51135) asus Saaremaal, Jõelähtme lähedal Vandjala külas 678. raadiopeilingu keskus (s/o 10147).
6. üksiku õhukaitsearmee luureosakonna 1477. üksiku luurepataljoni allüksused Haapsalu lähedal ja Pärnu ümbruses (Reiu, Võiste, Nurme külades).
Pikemalt artiklis ALMAVÜ, ALMAVÜ Eesti NSV KeskkomiteeALMAVÜ (vene k. DOSAAF), Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu peamine ülesanne oli kutsealuste ettevalmistamine kohustuslikuks sõjaväeteenistuseks Nõukogude Armees, aga ka reservistide sõjalise kvalifikatsiooni säilitamine. NSV Liidu ALMAVÜ rahastamine oli sõjalise riigieelarve varjatud osa. Hiljem lisandus sõjalisele küljele organisatsiooni töös ka vabam tehnikaspordialade arendamine. Kuni organisatsiooni tegevuse lõpuni õpetati osa noori inimesi enne sõjaväe kutseealiseks saamist ja ajateenistusse kutsumist ALMAVÜ kursustel poolkohustuslikus korras välja veoautojuhtideks, radistideks, tuukriteks, lenduriteks, koerajuhtideks jne.[17]
OSOAVIAHIM (Riigikaitse ning lennunduse ja keemia-alase töö abistamise ühing) oli üleliiduline sõjaväestatud massiorganisatsiooni organiseerimisbüroo alustas Eesti NSV-s tegevust 15. november 1940. aastal. Struktuuri kuulusid linnanõukogud vabariikliku alluvusega linnades ja maakonnanõukogud, mille koosseisu kuulusid kohalikud bürood. 1941. aasta suvel organisatsiooni tegevus katkes, see taastati 1945. aastal 1948. aastal jätkas OSOAVIAHIM-i tegevust ALMAVÜ vabariiklik organisatsioon.
Eesti NSV-s jätkas 1944. aastal tegevust 1940. aastal asutatud Kaitse, Lennuväe ja Keemiatööstuse Abistamise Ühingute Liidu Eesti Vabariiklik Kesknõukogu, 1948. aastal jagati see kolmeks iseseisvaks organisatsiooniks. Eestis moodustati Armee Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee, Laevastiku Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee, Lennuväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee.
.jpg)
1951. aastal moodustati ühingute liitmisega Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing ja selle Eesti Vabariiklik Organiseerimiskomitee, 1953. aastal moodustati Üleliidulise Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee (ALMAVÜ Eesti Vabariiklik Komitee). Organisatsioonil olid kohalikud rajoonikomiteed, auto-, moto-, mere- ja raadioklubid, kuni 1971. aastani tegeldi ka vetelpäästega. 21.-24. detsembril 1971 toimus Moskvas ALMAVÜ VII Üleliiduline Kongress, mille otsusel muudeti osaliselt ALMAVÜ põhikirja, ühtlustati ja tsentraliseeriti organisatsiooni. 1971. aastal nimetati Üleliidulise ALMAVÜ Eesti Vabariiklik Komitee ümber NSV Liidu ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomiteeks.[18]
Eestis allus ALMAVÜle rida tehnikaspordiklubisid, näiteks Auto-Moto- ja Raadiospordi Klubi, Eesti Vabariiklik Tehnika- ja Spordiklubi (Lai tänav 1), ALMAVÜ ENSV Keskkomitee Spordiklubi "Sõprus", ALMAVÜ Vabariiklik Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi (Rataskaevu tänav 6), Laskespordiklubi Männiku, ALMAVÜ ENSV Keskkomitee Spordiklubi "Võit" tiir Kullassepa tänav 4 jne.
Pikemalt artiklis ALMAVÜ spordivahendite katsetehas Vihur Pikemalt artiklis ALMAVÜ Tallinna Aeroklubi (AK)/(Üleliidulise otsealluvusega), Vanal Lasnamäe lennuväljal, uuemal Lasnamäe lennuväljal ja Kuusiku lennuväljal, Pikemalt artiklis ALMAVÜ Tartu Lennundus-tehniline Spordiklubi (ATSK - ''aviotehnitšeski sportivnõi klub'')/Tartu Lennuspordiklubi, Ülenurme lennuväljal ja Ridali lennuväljal Pikemalt artiklis ALMAVÜ Kohtla-Järve Lennundus-tehniline Spordiklubi (ATSK) Jõhvi (Tammiku) Pikemalt artiklis ALMAVÜ Narva Lennundus-tehniline Spordiklubi (ATSK) Narva (Olgina) lennuväljal Pikemalt artiklis ALMAVÜ Tallinna Merekool, Leineri tänav 8 ja veespordijaam Masti tänav 7Võru rajoonis Meegomäel asus ALMAVÜ/Eesti Tehnika- ja Spordiliidu Võru Tehnikakool.
ALMAVÜ tegevust Eesti NSVs juhtis ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomitee. ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomitee esimehed: 1951 - 1956 V. Kovrõgin, 1956 - 1961 Evald Nooska [19], 1961 Rudolf Ehin, 1961 - 1982 kindralmajor Jüri Raudsepp, 1982 - 1987 polkovnik Eedu Pallase (endine Eesti NSV Sõjakomissariaadi poliitosakonna ülem) ja 1987 - 1990 Arne Reintam. Keskkomitee asus Tallinnas Uus tänav 19/Vene tänav 28 hoonetes. ALMAVÜ ENSV Keskkomitee Tallinna Linnakomitee ning Tallinna Linna Kalinini Rajooni Komitee, Mererajooni Komitee, Oktoobrirajooni Komitee asusid Kinga tänav 3, Tallinna Linna Lenini Rajooni Komitee asus Pärnu maantee 9 ja Harju Rajooni Komitee Toom-Kooli tänav 2.
Eesti NSV ALMAVÜ kokkukutsutud konverentsi otsusega 17. mail 1990 lõpetas Eesti NSV ALMAVÜ Eestis tegevuse. Moodustati Eesti Tehnika- ja Spordiliit, mis vastavalt põhikirjale oli ka ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomitee õigusjärglane[20].
Pikemalt artiklis Eesti NSV Tsiviilkaitse Staap, Eesti NSV Tsiviilkaitse Staabile allusid enam kui 20 rajooni- ja linnastaapi. Tsiviilkaitse jagunes neljaks: vastase rünnaku märkamine ja rahva teavitamine, elanikkonna kaitsmisega seotud ülesanded, objektide ja rahvamajandusharude sõjaaegse töökindluse tagamine ning pääste- ja esmataastetööde korraldamine.Tsiviilkaitsesüsteemi kuulusid Balti sõjaväeringkonna ülema asetäitjale tsiviilkaitse alal, Eestis allunud: 258. üksik mehhaniseeritud tsiviilkaitsepolk Jõhvis (enne 1970. aastat Raplas), 704. tsiviilkaitse sidesõlm Vardjas, 5565. tsiviilkaitse materiaal-tehnilise varustuse ladu kontoriga Jõhvis ning laokompleksiga Kehra lähedal Palmimäel jmt.
Eesti NSV-s tegutses 1944. aastal loodud Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadile alluv Kohaliku Õhukaitse Osakond, mis korraldas tsiviilobjektide kaitset. Tsiviilkaitse tähtsus tõusis 1950. aastatel seoses tõusnud tuumasõja ohuga. 1951. aastal reorganiseeriti tsiviilkaitse Eesti NSV Siseministeeriumi Kohaliku Õhukaitse Valitsuseks. 1956. aasta augustist nimetati Kohaliku Õhukaitse Staabiks ja kuni 1960. aastani tegutses tsiviilkaitse asemel NSV Liidu Siseministeeriumi Kohalik Õhukaitse.
Jaanuaris 1960 allutati KÕ NSV Liidu Kaitseministeeriumile ja vastavalt NSVL MN määrusele 13.07.1961. aastal nimetati KÕ ümber Tsiviilkaitseks. Eesti NSV tasemel juhtis tegevust Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Tsiviilkaitse Staap. 10. detsembril 1964 ühendati Tallinna Linna Tsiviilkaitse Staap, ENSV Tsiviilkaitse Staabiga ja nimetati ENSV ja Tallinna Linna Tsiviilkaitse Staabiks. 1971. aasta septembris ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 440, 8. septembrist 1971 eraldati Tallinna Linna Tsiviilkaitse Staap ning ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 339, 30. juulist 1973 jällegi ühendati ENSV ja Tallinna Linna Tsiviilkaitse Staabiks. Vastavalt NSV Liidu Relvajõudude Peastaabi direktiivile 14. jaanuarist 1977 nr 314/12/0133 ja NSVL Tsiviilkaitse ülema direktiivile 18. aprillist 1977 nr 235/4/0153 loodi Tallinna Linna Tsiviilkaitse Staap ja ENSV Tsiviilkaitse Staap[21]. ENSV Tsiviilkaitse Staabile allusid komandopunkt, vabariiklikud tsiviilkaitsekursused, mõõteseadmete ja raadioside töökojad, tsiviilkaitse varustuse laod[22], samuti regionaalsed tsiviilkaitsestaabid linnades.
ENSV Tsiviilkaitse Staabi ülema haldusala tsiviilkaitseobjektide põhiosa moodustasid kodanikukaitse otstarbeks rajatud või selleks kohandatud ja sisustatud varjendid. 1986. aasta seisuga oli Eestis tsiviilkaitse jaoks arvele võetud 543 varjendit (enam kui 100 000 inimesele), 7343 lihtradiatsioonivarjet (780 000 inimesele) ning 21 000 keldrit (kokku 1,8 miljonile inimesele)[23]. ENSV Tsiviilkaitse süsteemi kuulusid ka kõigi tsiviilametkondade ning suuremate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide tsiviilkaitse staabid, mida juhtisid enamasti eru- või reservohvitserid ning mis allusid asukohajärgseile linnade või rajoonide tsiviilkaitsestaapidele. Vastavate keskasutuste ja käitiste juhte nimetati tsiviilkaitseülemateks, tegelikku tsiviilkaitsetegevust kohtadel juhtisid staabiülemad[24],kes olid ühtlasi vastavate tsiviilkaitseülemate asetäitjad. Väiksemates käitistes, kus tsiviilkaitsestaape polnud, olid palgal üksikud ametnikud.
Eesti NSV tsiviilkaitse staabi ülematena tegutsesid: Elmar Paulman (1964–1976)[25], Vello Vare (1976–1988), Harry Hein (1989–1991). ENSV Tsiviilkaitse staabis teenis ka luureülem, staabiülema asetäitja väljaõppe alal ja lõpuks staabiülema I asetäitjana, Raul Luks[26]
Tallinnas Rannamäe tee 11, Rannamäe Skoone bastioni all asuvates varjendites asus Eesti NSV Tsiviilkaitse Staabi juhtimispunkt. Eesti NSV juhtorganite linnaväline maa-alune juhtimispunkt asus Kose alevikus (tänapäeval Kose vald, Kose alevik, Hariduse tn 2), Vardjas paiknes tsiviilkaitse Eesti NSV Tsiviilkaitse Staabi linnaväline juhtimispunkt[27].
NSV Liidu relvajõudude 180. sidepolügoon (Kopli tänav 76a), Miinisadam (Tööstuse tänav 54), Tondi sõjaväelinnak (Tondi 51/57) ja Järve tänava äärsete tankikuurideta, 119. hüdrometeoroloogiajaam (Lume tänav 9), laod (Marati tänav 14), sõjaväehaigla kompleks (Juhkentali tänav 58), Männikul asuv 144. laskurdiviisi laskeväljak, Balti laevastiku juhtimispunkt (Kose tee 9), Eesti NSV Sõjakomissariaadi hoone (Narva maantee 8), Balti laevastiku ekipaaži hoone (Erika tänav 11), hoone (Maneeži tänav 3), hotell «Tšaika» (Pärnu maantee 123), Madruste Klubi (Kopli tänav 93), tootmisbaas (Marja tänav 4), NSV Liidu õhukaitsevägede 1104. komandopunkt Pääskülas, hoone (Toompuiestee 15), garaažid (Loole 6), sõjaväelinnak (Magasini tänav 31), Aegna saare sõjaväelinnak[29].
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
