Aegna
saar Tallinnas From Wikipedia, the free encyclopedia
Aegna (1929–1939 Äigna, ka Eigna [3], saksa keeles Wulf, rootsi keeles Ulfsö) on saar Tallinna lahe kirdeküljel. See asub Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) 1,5 kilomeetrit loodes.
 |
See artikkel räägib saarest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aegna (täpsustus). |
| Aegna | |
|---|---|
 Õhuvaade Aegna saarest | |
| Ümbritseb | Soome laht |
| Koordinaadid | 59° 34′ 50″ N, 24° 45′ 28″ E |
| Pindala | 3,01 km²[1] |
| Rannajoone pikkus | 10 km |
| Kõrgeim koht |
14,6 m üle merepinna |
| Elanikke | |
 | |
 | |
Aegna kuulub administratiivselt Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. Linna maismaaosast jääb ta 10 km kaugusele. See on ainuke meresaar, mis jääb Tallinna piiresse. 2003. aastal kaaluti Aegna ja Naissaare vahetust Tallinna ja Viimsi valla vahel.[viide?]
Aastatel 2013–2016 oli saarel 6 elanikku. 2020. aasta seisuga on Aegnal registreerinud 16 elanikku.[4] 2022. aasta jaanuari seisuga elab saarel juba 21 inimest.[5]
Aegna saart kutsuti alates 13. sajandist rootsi keele mõjul Hundisaareks (Vulvesöö, 1348 Wluesøø) ning veel 1920. aastatelgi kasutati eestikeelses kirjanduses Aegnaga paralleelselt Wulfi kohanime.[6]
1683 on saart nimetatud Eikisari, 1724 Eignesar ja 1937 Äigna.[7]
Ajaloolane Paul Johansen on Aegna kohanime päritolu seostanud eesti-rootsimurdelise sõnaga eik (hobune), sest Tallinna rae korraldusel peeti saarel keskajal hobuseid. Ta eeldas, et saare rootsikeelne nimi võib olla seotud Tallinna all 1032 hukkunud viikingi Ulf Ragvaldssoniga, kes maeti seejärel mõnele Tallinna lahe väikesaarele. Ta pakkus ka, et eestlased nimetasid saart esmalt Salmesaareks väina ehk salmi järgi.
Per Wieselgren pakkus saare nime tekke osas välja soomekeelsete sõnade haikka 'neem' või häikkä 'liivakari' mõju.
Andrus Saareste arvates kasutasid Äigna nime Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaalade elanikud, mujal Harjumaal nimetati saart Aegnaks.
Aegna saare ja Viimsi poolsaare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida ühendab Aegnaga Suursalmi väin. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari.
Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam.
Pinnamood
Aegna on valdavalt tasane, saare looduslikud kõrgemad kohad on loodeosas asuvad luited. Lemmiku nina siseosa ulatub kõrgus 4,7 meetrit üle merepinna. Rannikupatareide piirkonnas on maapinda kunstlikult täidetud. Kogu saarel on rannavalle, saare idarannikul asub rannaastang.
Saarel leidub suuri rändrahne nagu näiteks Eerikukivi ja Tulekivi.
Sood
Aegnal esineb õhukese turbalasundiga madalsoid.
Taimkate
Aegna saarest on ligi 70% kaetud metsaga. Valdavalt leidub saarel männikuid, kuusikuid, sanglepikuid ja kaasikuid. Tänu metsale ja liivarannale on Aegnast saanud populaarne puhke- ja väljasõidukoht.
Aegnalt on leitud 49 liiki torikulisi ja 80 liiki sammaltaimi, millest haruldasemad on harilik valvik ja haruhärmik.
Aegna looduses on kirjeldatud 344 liiki soontaimi, millest haruldasemad on rand-kesakann ja euroopa kikkapuu.[8]
Loomastik
Aegnal pesitseb merikotkas. 1930. aastatel asustati Aegnale metskitsi. Saarel elavad ka rebased, oravad ja jänesed. Aegnalt on leitud ka kopra tegevuse jälgi
Looduskaitse
Eesti iseseisvuse taastamise järel kuulutati kogu Aegna saar maastikukaitsealaks. Aegna maastikukaitseala keskus asub Külaniidu 12 asuvas loodusmajas, kust korraldatakse looduspäevi ja -matku.[6] Aegnal asub rändrahne.
Aegnal asuvad Eerikneeme tee, Kalavälja tee, Karnapi tee, Kurikneeme tee, Külaniidu tee ja Tagamaa tee.
Aegna kai on Talneeme kaldal, kuid lainemurdja puudumise tõttu sobib vaid lühiajaliseks peatumiseks.
Saarel toimis 1914–1944 kitsarööpmeline raudtee, mille pikkus oli umbes 3 km. Praegu on raudteetammidel teed, millest mõni on kohati kinni kasvamas, mõni aga autodest lõhutud.
Saarel on veevärk, kuid puudub tsentraalne kanalisatsioon.
Aegna saab elektrit 10 kV pingega merekaabelliini kaudu Viimsi poolsaarel asuvast alajaamast. Sügisel 2011 asendati õhuliinid maakaabliga.
Kuni 20. sajandini
Aegna muinasaegse asustuse tõendiks on saare idaosas asuv kultusekivi. Samuti on kultusekive teada Hundipea nukilt.
Vanimad kirjalikud andmed Aegna saare kohta pärinevad 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Aegna saar oli tõenäoliselt osa Viimsi küla kogukonnamaast.[6]
Saare püsiasustusest pärinevad varasemad teated 1469–1470. 1557 (mitte 1577) toetas Tallinna linn Aegna elanikke Jurgen Sani ja Katrynit raha ning teraviljaga.[9] 1681. aasta talumeeste loendi järgi oli saarel 10 talu. Aegnal oli tollal eesti ja rootsi segarahvastikuga püsiasustus. Kalapüük tõi kohalikele elanikele vähe tulu ning saare liivase pinnase tõttu oli seal võimalik kasvatada ainult heina, kuid sedagi pidi mandrilt juurde tooma.[6]
Aegna saar läks koos mitme teise saarega 1689. aastal Tallinna alluvusest riigi haldusse. Saare elu hakkas sellest ajast peale korraldama riigile kuuluv Viimsi mõis. 1726. aastal oli Aegnal 3 talu, neist suurima peremees oli rootslane Hansfarre Dier.[6] 1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistut. 1782 hingerevisjoni järgi elas Aegnal 31 inimest ja saarel asus 4 talu.
19. sajandi viimasel veerandil hakkas elanike elujärg veidi paranema. Elanike põhiline tegevusala oli kala- ja hülgepüük, samuti kuulus iga talu juurde väike põllulapp.
20. sajandi alguses oli saarel 7 talu.[6]
Aegna sõjandus
Esimese maailmasõja ajal rajati Aegnale rannikupatareisid (nr 14 ja nr 15) ning 3 km pikkune Aegna kindlusraudtee, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Suurima patarei betoonehitis oli 200 m pikk ning selle mõlemas osas paiknes soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. See patarei lasti osaliselt 1918. aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt õhku. Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannikukahurid taastada.[6]
Aegna saarele asutati 1922. aastal Aegna Komandantuur ning 1923. aastal asutati senised tsiviilelanikud Kräsuli saarele ja mandrile. Juunis 1930 oli komandantuuri koosseisus 331 sõjaväelast, sõjaaegne koosseis oli plaanitud ligi kolm korda suurem. Saarel tegutsesid erinevad sõjaväelaste seltsid, mitu orkestrit ning näite- ja spordiring.[6]
1930. aastatel oli saarel üle 150 ehitise. Saarel asusid Aegna sõjaväelinnaku elumajad, suur kasarm, Aegna ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivakoda, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm.
Eesti annekteerimisel 1940. aastal läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganev Punaarmee hävitas 1941. aastal jällegi kõik rannikukahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju.
Aegnale asus hiljemalt 1947. aastal Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Kõik Nõukogude mereväega seotud isikud lahkusid saarelt 1957. aastal ning nende asemele asusid piirivalvurid ja mõned eraisikud.
Endisi sõjaväehooneid hakati andma ettevõtetele puhkemajadeks. 1964. aastal oli kokku 23 ettevõttel saarel puhkemaju ja suvilaid.[6] Aegnale hakati turiste lubama 1960. aastate algul. Saar allutati 1975. aastal Tallinna Mererajoonile. Tallinna ettevõtetevahelise puhkebaasi "Aegna" moodustamine tegi saarele pääsemise lihtsamaks.[6] ning 1970. aastate keskpaigast kujunenud tihe liiniliiklus kolme Aleksandr Grin tüüpi reisilaevaga võimaldas suviti saart külastada isegi sadadel inimestel päevas.
Pärast taasiseseisvumist
Pärast Eesti taasiseseisvumist ja muutlikke aegu 1990. aastail liinilaevaliiklus saarega soikus. Tallinna linnavalitsuse tellimisel alustas kevadel 2001 üsna hõredat liiniliiklust reisilaev Janica, mis sõitis ka Naissaarele. Järgmistel aastatel otsiti odavamat laeva, mistõttu üheks suveks laevaliiklus katkes hoopiski. Aegna sadama 63,3 meetri pikkune statsionaarne kai number üks[10] renoveeriti põhjalikult 2006. aastal.[6] Alates 2006. aasta suvest sõitis Tallinna linnavalitsuse tellimisel Piritalt Aegnale Eesti Mereakadeemia Merekooli õppelaev Juku, esimesel kahel aastal merekooli opereerimisel. Aastail 2008–2009 väljus Juku Lindaliini AS-i opereerimisel Patareisadamast.
Aastal 2004 algatas Tallinna linnavalitsus ideevõistluse saare muutmiseks vabaajakeskuseks. Toomas Vitsut leidis, et saarel võiksid olla kasiinod ning arutlusel oli isegi silla ehitamine Viimsi poolsaarelt Armuneemelt.
2010. aasta suvel sai Juku operaatorfirmaks Kihnu Veeteed ning laev hakkas väljuma Kalasadamast. Aastail 2014–2021 sõitis Aegna liinil Vesta, mis seoses Kalasadama muutmisega väikesadamaks väljus aastail 2020–2021 Patareisadamast. Alates 2022. aastast sõidab Aegna liinil reisilaev Vegtind.
Luuletaja Julius Oengol ilmus 1929. aastal luulekogu "Aegna". 1973. aastal esitas Tiiu Varik Einar Pesla sõnadele loodud laulu "Aegna". Saart on mainitud ka Jaak Joala esitatud laulus "Suvemälestus".[11]
1931. aastal avastati saarelt kivilabürint.[12]
Õhuvaade Aegnale
Aegna garnisoni söökla
Rist Aegna surnuaial
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
