imetaja From Wikipedia, the free encyclopedia
Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on koerlaste (Canidae) sugukonda rebase (Vulpes) perekonda kuuluv kiskja.
 |
See artikkel räägib punarebasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Rebane (täpsustus) |
| Rebane | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kiskjalised Carnivora |
| Sugukond |
Koerlased Canidae |
| Alamsugukond |
Caninae |
| Triibus |
Vulpini |
| Perekond |
Rebane Vulpes |
| Liik |
Rebane |
| Binaarne nimetus | |
|
Vulpes vulpes (Linnaeus, 1758) | |
 Punarebase levila. Punasel alal on rebane pärismaine, sinisel võõrliik | |
Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranžid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks.
Rebane kuulub rebase perekonda. Tema ladinakeelne nimetus sisaldab sõna vulpes ('rebane') algul perekonna- ja seejärel liiginimena.[viide?]
Rebase perekonnas on 6 liiki, kellest punarebane on kõige suurem.[1]
Liiki kirjeldas 1758 Linnaeus, arvates ta koera perekonda ja andes talle nimeks Canis vulpes.[viide?]
Rebase alamliiki ameerika punarebast (Vulpes vulpes fulva; fulvus tähendab 'punakaskollane, ruuge') on peetud ka omaette liigiks Vulpes fulva euroopa punarebase (Vulpes vulpes vulpes) kõrval.[1]
Rebase mõõtmed ja värvus varieeruvad elupaigast sõltuvalt suuresti ja selle põhjal on kirjeldatud paljusid alamliike. Endise NSV Liidu alal on kirjeldatud 14–15 alamliiki ja levila ülejäänud osas veel umbes 25 alamliiki. Et süstemaatikud on kirjeldanud veel palju ebamääraseid vorme, on alamliikide arv nähtavasti veelgi suurem.[1]
Aastal 2005 klassifitseerisid Don E. Wilson ja DeeAnn M. Reeder punarebasel järgmised alamliigid:[2]
Rebasel on 38 kromosoomi. Näiteks kassil on sama palju, naaritsal palju vähem (30), aga koeral enam kui kaks korda rohkem (78).[3]
Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levilaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises: kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis, aga ei leidu Indohiinas), kõikjal Kanadas ning suures osas USA-s (ei leidu edelas ja mõnes Texase ja Alaska osas). Mõned asurkonnad on ka Põhja-Aafrikas. Eestis on rebane tavaline loom. Austraaliasse toodi rebane 19. sajandil.[viide?]
Eestisse jõudis rebane ühena esimestest loomadest pärast jääaja lõppu kas preboreaalsel[4] või koguni subarktilisel kliimaperioodil.[5]
Eestis on rebast arvukalt nii mandril kui saartel, koguni pisematel laidudel, kokku 8000 isendit. 1986. aastal oli rebaseid Eestis hinnanguliselt 5000.[1] Arvukus kõigub olenevalt saakloomade ja teiste kiskjate arvukusest.[viide?]
.jpg)
Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 60–90 cm, sealhulgas saba 40–60 cm (umbes pool tüvepikkusest).[1]
Kehapikkus on isastel keskmiselt 65–75 (80) cm, emastel 62–67 cm.
Täiskasvanud rebase mass on 6–10 kg.[1][4] Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased.[viide?]
Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem.[viide?]
Isased kaaluvad keskmiselt 10–15% rohkem kui emased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata.[viide?]
Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedate karvadega ja vahel ebamäärase tumeda mustriga selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge, aga vahel ka must.[1] Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv, must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ja temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne, kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane. Harva esineb albiinosid.[1]
Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool.[1] See on vastuolus Glogeri reegliga. Karmi kliimaga põhjaaladel täheldatakse märksa sagedamini mustjaspruune ja koguni melanootilisi isendeid.[1]
Punarebase anatoomia sarnaneb paljuski koera omaga, kuid on ka palju erinevusi.[viide?]
Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne. Nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või mustad.[viide?]
Koon on kitsas ja piklik, see on punarebase iseloomulik tunnus.
Hambavalem on 3/3 1/1 4/4 2/3, kokku 42 hammast.[4] Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava otsaga, välja arvatud kontide järamiseks kasutatavad ülemised neljandad eespurihambad. Tagapurihambad on muljumiseks sobiva ehitusega.[viide?]
Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad.[viide?]
Tagakäppade kõrgus on 12,4–18,2 cm.[viide?]
Käpad on pikamaajooksuks kohastunud nagu koeralgi: varvaste padjandid on kõvad, küünised pidevalt väljas ja lõikuvad maasse.[viide?]
Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane saba rõhtsalt.[viide?]
Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise suhtluse vahend.[viide?]
Rahulik rebane asetab kõndimisel jala jala ette ja jätab niimoodi lumele sirge jäljerea.[1]
Ehmunud loom seevastu traavib või galopeerib, hoides keha maadligi ja saba taga pikalt sirgu.[1]
Rebastel on hea haistmine ja kuulmine ja need on rebase juhtivad meeled; nägemine ei ole nii hea. Näiteks liikumatult seisvale või istuvale inimesele võib ta peaaegu otsa tormata.[1] Erinevalt teistest koerlastest näeb rebane pimedas suhteliselt hästi.[viide?]
Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui inimese ära tunneb.[viide?]
Rebastel on lisahaistmiselund: Jacobsoni elund.[viide?]
Lõhnanäärmed paiknevad põskedel, lõualuu piirkonnas ning varvaste ja tallamõhnade vahel.[6]
Sabanääre asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes.[6]
Anaalnäärmed on paarilised, 2 mm läbimõõduga juhad, mis avanevad mõlemal pool pärakut. Näärmed toimivad väikese reservuaarina.[7] Katsed kinnipüütud punarebastega näitasid, et söötes neile keemiliste ainetega märgistatud toitu, deponeeritakse normaalse metabolismi abil osa aineid ka nimetatud anaalnäärmeisse. Teadlaste arvates toimib näärmeeritistega märgistamine, millele võib lisanduda uriini ja väljaheidet, liigisisese suhtlemisvahendina, teavitamaks territooriumi omanikust, samuti ohust ja valmisolekust paaritumiseks. Näärmeeritiste lõhn võib inimesele tunduda ebameeldivana, kuid rebastel toimib see seksuaalne peibutuslõhnana. Eritiste biokeemiline koostis on muutuv.[viide?]
Rebane on plastiline liik. Õigupoolest sobivad rebasele kõik elupaigad alates soolapaduratest ja liivaluidetest ja lõpetades mäetippudega. Lääne-Euroopas ja USA-s on rebane jõudnud eeslinnadesse. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Lausmetsa rebane väldib, rohkem rebaseid elab metsastepis, stepis ja eelmäestikus.[1]
Rebane on üldiselt paikne loom. Normaalsetes oludes ta ei rända. Regulaarseid rändeid on siiski täheldatud tundras, kõrbes ja mägedes. Näiteks tabati üks Malozemelskaja tundras märgistatud isend 600 km edela pool. Ida-Euroopas asuvad noored rebased iseseisvalt elama sünnipaigast tavaliselt 2–30 km kaugusele, on ka juhtunud, et enam kui 100 km kaugusele.[1]
Inimeste lähedus pakub väikesel alal palju toitu, sealhulgas inimeste toidujäätmeid. Inimeste lähedus toob aga kaasa ka auto alla jäämise ohu. Rebaseid elab isegi suurte tööstuskeskuste vahetus läheduses.[1]
Maal on talumehed paljudes kohtades loobunud neid küttimast, nähes neis viljasaaki ohustavate rohutirtsude ja hiirte hävitajaid. Looduses eelistab rebane mitmekesise taimkattega elupaigad, Eestis metsatukki kultuurmaastiku naabruses, mitte sügavaid metsi. Rebane elutseb kuni 1800 m, Tiibetis kuni 4000 m kõrgusel.[viide?]
Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Ühel territooriumil elab üks täiskasvanud isasloom koos ühe või kahe täiskasvanud emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses.
Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist. Heades piirkondades on see 5–12 km², linnas koguni 0,2 km². Halbades piirkondades (mägedes) ulatub territoorium 20–50 ruutkilomeetrini. Mõnel aastaajal võivad kõrvutised territooriumid pisut kattuda, kuigi selle tuumikut kaitstakse sissetungijatega võideldes. Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima.[viide?]
Rebane eelistab pesauru rajamiseks vihma-, sula- ja pinnavee eest kaitstud kuiva liivast pinnast.[1] See võib asuda mingi kõrgendiku nõlval.[1] Rebasel on põhiurg ja sageli ka tagavaraurud. Tihti võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate, polaarrebaste ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Rebane võib kasutada ka looduslikke redupaiku: koopaid, kaljulõhesid ja mahalangenud puude õõnsusi.[1] Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad.[viide?]
Urgu kasutab rebane peamiselt siis, kui tal on pesakond. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, ei puhka ta urus, vaid lagedal maal rohus, võsas või isegi lumes, et saaks märgata kiskja lähenemist. Jälitajate eest põgenedes poeb rebane mõnda ettejuhtuvasse redupaika, mida tema elukohas leidub tavaliselt rohkesti.[1]
Võimalusel rajab rebane oma uru tihnikusse, aga selle asukoha reedavad kaugeleulatuvad käigurajad. Lähemale tulles on lihtne rebase eluaset ära tunda, sest pesauru ümbrus on räpane. Uruavade ees on suured mullahunnikud, lähiümbruses toidujäätmed ja ekskremendid. See loob soodsa pinnase umbrohu kasvamiseks ja vahel ongi uruavad umbrohupuhmaste varjus.[1]
Rebase eluviis on öine või videvikuline. Seal, kus teda ei jälitata, võib ta ringi liikuda keskpäevalgi, kusjuures siis on ta üllatavalt julge ega karda inimest. Seevastu jälitamise korral on rebane ettevaatlik ning ilmutab üllatavat osavust jälgede segamise abil või muul viisil põgenedes. Selletõttu on peaaegu kõigil rahvastel, kes rebast tunnevad, temast saanud kavaluse ja osavuse sümbol folklooris. Karm olelusvõitlus on rebasel välja kujundanud väga keerulise käitumise ja mõnel isendil on vaimsed võimed saavutanud eriti kõrge taseme.[1]
Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest.[viide?]
Rebane suhtleb valdavalt näoilmete, häälitsuste (tuvastatud on 28 häälitsuste kategooriat) ja lõhnanäärmete eritiste kaudu. Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib.[viide?]
Rebane on kõigesööja. Endise NSV Liidu aladel on rebase toidu hulgast leitud üle 300 liigi loomi ja kümneid taimeliike..[1]
Ta sööb põhiliselt närilisi, eriti uruhiiri.[1] Just hiirte rohkusest sõltub rebaste käekäik.[1] Suuremad loomad pole tema toidus nii tähtsad, kuigi rebane teisigi loomi, eriti jänesepoegi, tihti kätte saab.[1] Lisaks hiirtele sööb rebane jäneselisi ning teisi väikese ja keskmise suurusega selgroogseid (sealhulgas skunke, noori opossumeid, oravaid, okassigu, laululinde ja parte), tigusid, vihmausse ja putukaid (rohutirtse, põrnikaid, kilke) ning puuvilju, marju (eriti murakaid), rohtu, pähkleid ning teri (maisi ja nisu). Menüüsse kuuluvad ka lindude, põhiliselt partide ja kanaliste munad ja pesapojad.[1] Täiskasvanud lindudel ei ole rebase toidus suurt osa, kuigi ta ei jäta juhust kasutamata, kui tema läheduses laskub maapinnale mõni lind.[1] Ta püüab kõiki linde, alates kõige väiksematest kuni hanede ja metsisteni.[1] Levila lõunaosas püüavad ja söövad rebased sisalikke, Kaug-Idas söövad nad massiliselt pärast kudemist surnud lõhelisi.[1] Selgrootuid sööb rebane rohkem talvel, kui muud toitu pole saada. Meeleldi sööb ta raibet.[1] Linnas kogub rebane toitu maast ning tühjendab prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid.[viide?]
Hiiri jahtiv rebane seisab liikumatult, kuulatades ja jälgides avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele ja püüab hiire maandudes käppade abil vastu maad suruda. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Rebase päevane toiduhulk on ½–1 kg.[viide?]
Sama huvipakkuv on rebase talvine hiirejaht. Rebane kuulatab tähelepanelikult ning kui kuuleb läbi lume hiire piiksumist, teeb graatsilise hüppe ja hakkab lund kaapima. Vahel on ta sellest tegevusest nii haaratud, et laseb inimeselgi endale üsna lähedale tulla.[1]
Taimne toit on rebase toidus levila lõunaosas tähtsam kui põhjaosas. Siiski söövad taimetoitu kõik rebased. Rebane eelistab puuvilju ja marju, harvem sööb ta taimede vegetatiivseid osi.[1]
Rebasejahi pooldajad väidavad, et kodulinde ründav rebane tapab rohkem kui tal toiduks tarvis, kuid see pole tõsi. Pealegi ei söö rebane kodulinde sugugi nii sageli nagu arvatakse.[1]
Rebase eluiga on looduses tavaliselt mõni aasta,[4] maksimaalselt 10–12 aastat,[8] vangistuses kuni 20–25 aastat.[1]
Rebase põhiline vaenlane on inimene, kes kütib teda lõbu pärast ja karusnaha saamiseks. Maal tapetakse rebaseid kui kanavargaid. Paljud rebased jäävad auto alla. Rebastele peavad jahti ilvesed, pantrid ja hundid, kuid neid ei ole palju alles jäänud. Rebane on ettevaatlik ja vaenlase eest põgenemisel väga leidlik. Ta ei poe oma urgu, vaid jookseb kiiresti ära.[viide?]
Emasloom indleb kord aastas[1] ja jooksuaeg vältab 1–6 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad levila piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). See sõltub ka ilmast ja loomade toitumusest.[1] Mõnel aastal jääb 60–70% emaseid järglasteta.[1]
Isasloomadel on sigivustsükkel. Täielik spermatogenees toimub ainult novembrist märtsini. Poegimisajal isased võitlevad.[viide?]
Kurameerimise ajal märgistavad isane ja emane oma territooriumi lõhnaga. Selleks nad urineerivad puurontidele, kividele ja põõsastele, mis koos sabanäärme eritisega tekitab ainulaadse rebaselõhna. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 15–20 minutit ja sageli saadavad seda lärmavad häälitsused (emasloom klähvib). Kaklevad ja vihased loomad vinguvad läbilõikavalt.[1]
Viljastatud munarakk kinnitub 10–14 päeva pärast edukat paaritumist. Tiinus kestab 40–58 päeva[1] või 2,5 kuud.[9]
Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Pesakonnas on 3–6, harva kuni 12–13 kutsikat.[1][9] Nende sünnikaal on 50–150 g.[10]
Kutsikad sünnivad tumepruunis udukarvastikus.[1] Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ning hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Alles kahe nädala vanustena hakkavad nad nägema ja kuulma ning nende igemetest lõikuvad läbi esimesed hambad[1]
Emapiima saavad pojad poolteist kuud.[1] Üle kahe nädala vanused pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 4–6 nädala vanuselt. Sel ajal toob ema neile päris toitu, millel tihtilugu on veel elu sees.[1] Nii saavad pojad õppida saaki murdma.[1] Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist. Nad võitlevad omavahel, et välja selgitada, kes on kõige tugevam. Täielikult võõrutatakse kutsikad emapiimast 8–12 nädala vanuselt. Kutsikad hakkavad varakult kogust plehku panema ja juba õige väikeseid rebasekutsikaid saab kohata pesast kaugel.[1] Üldiselt kulub innaajast kuni poegade lahkumiseni urust pool aastat.[1] Sügiseks on noorloomad juba päris suured.[1]
Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni. Juhtub, et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada. Üldse, kui emaseid on territooriumil rohkem kui üks, siis tavaliselt poegib ainult üks nendest. Suguküpsus saabub mõnel emasel 10 kuu vanuselt, aga järgmisel aastal, 1 aasta ja 10 kuu vanuselt on nad igal juhul suguküpseks saanud.[1]
Esimesel eluaastal on rebasepoegade suremust suur. See on piirkonniti erinev, kuni 75%.[11]
.jpg)
Rebane on tähtis karusloom, keda kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Rebast ka kütitakse karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias, kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline.[viide?]
Rebase tumeda karvaga vorm hõberebane aretati 19. sajandi lõpus. Hiljem on aretatud veel teisigi tõuge: plaatinarebane, merivaikrebane, marmorrebane jne.[1]
Rebane reguleerib väikeste näriliste ja kahjulike putukate arvukust. See kasu, mida ta toob kahjurnäriliste ja -putukate hävitajatena, kaalub paljukordselt üles linnustikule ja jahimajandusele tekitatava kahju.[1]
Rebased on vastuvõtlikud paljudele nakkushaigustele. Nii esineb Põhja-Ameerikas elavatel rebastel brutselloosi, Canine adeno-, herpes- ja parvoviirust, leptospiroosi, paragrippi, entsefaliite, tulareemiat jpt.[12]
Lisaks on tuvastatud rebastel järgmisi baktereid: Ehrlichia spp, Listeria monocytogenes, Staphylococcus aureus, Borrelia burgdorferi, Borrelia afzelii, Borrelia garinii, Leptospira grippotyphosa, Salmonella enterica Typhimurium, Salmonella enterica Infantis, Salmonella enterica Derby, Yersinia pseudotuberculosis, Brucella suis biovar 2, Brucella microti, Mycobacterium bovis jpt.[13] Marutaud on rebasele ohtlikum talveperioodil, sest karvkatte hõreduse tõttu võib ta talvel ära külmuda.[viide?]
Paljud peavad rebast ohtlikuks kodulindudele, kuigi ohu suurusega liialdatakse.[viide?]
Rebased on tuntud marutõvesiirutajad.[1] Mõnes kohas pannakse rebaste käiguradadele marutaudivastaseid preparaate.[viide?]
Samuti levitavad rebased kärntõbe.[1]
Rebased levitavad ka kiskjate katku,[1] paelussi Echinococcus multilocularis ehk rebaste väike-paelussi, ehhinokokoosi tekitajat Echinococcus granulosus ja teisi haigusi.[14]
Austraalias on sissetoodud rebased looduse mitmekesisusele väga kahjulikud: nende pärast on välja surnud rohkem liike kui kasside ja küülikute pärast.[viide?]
Pikemalt artiklis RebasejahtRebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane. Kaitseala piires olevatel merelaidudel on rebasele ja kährikule jahi pidamisel jahikoera kasutamine lubatud 1. oktoobrist kuni 30. aprillini. Jahimeestel lubatakse pidada rebastele peibutus- või varitsus- või hiilimisjahti ning jahti kastlõksuga, uru- või ajujahti ning jahti jahikoeraga või jahti piirdelippe kasutades 1. oktoobrist 28. veebruarini; kaitseala piires olevatel merelaidudel on rebasele jahi pidamisel jahikoera kasutamine lubatud 1. oktoobrist kuni 30. aprillini.[15]
2001. aastal kütiti Eestis 5797 rebast. Aastal 2008 kütiti 12712, 2009. aastal 7472 ja 2010. aastal 9656 rebast.[16]
Tallinna Loomaaias elab 2016. aasta seisuga 2 euroopa punarebast.[viide?]
Rebaseid elab ka Elistvere loomapargis.[17]
Lääne kultuuris omistatakse muinasjuttudest lähtuvalt rebasele kavalus, mida ta kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest.[viide?]
Eesti folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks.[viide?]
Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks.[viide?]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
