Marutaud

Marutaud (ka hüdrofoobia) on püsisoojaste loomade ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõppeb praktiliselt alati haigestunud isendi surmaga. Inimese nakatumisel viirusega nimetatakse haigust marutõveks^[1] ehk raabieseks^[2].

See artikkel räägib haigusest; haiglasliku vee kartuse kohta vaata artiklit Veekartus; keemia mõiste kohta vaata artiklit Hüdrofoobsus

---

Marutaud
Rabies
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10	AA.82
RHK-9	071
DiseasesDB	11148
MedlinePlus	001334
eMedicine	med/1374 emerg/493 ped/1974
MeSH	D011818

Haigusetekitajaks on marutõve viirus (sugukond Rhabdoviridae, perekond Lyssavirus).

Inimene võib marutõppe nakatuda marutaudi põdeva looma hammustuse tagajärjel. Ravita põhjustab marutõbi alati surmaga lõppevat ajupõletikku.

Eesti on alates 2013. aastast kuulutatud marutaudivabaks riigiks^[3], kuid Aasias ja Aafrikas sureb marutaudi igal aastal kümneid tuhandeid inimesi.^[4]

Klassifikatsioon

RHK-10-e klassifitseerib marutõve jaotises A82 marutõbi, mida vajadusel täpsustatakse alamjaotistega.

Marutõve rahvusvahelise klassifikatsiooni kohandused RHK-10 alamjaotistena

Alamjaotised	Nimetus
[A82.0]	Metsamarutõbi
[A82.1]	Asulamarutõbi
[A82.9]	Täpsustamata marutõbi

Nakatumine

Haigus levib peamiselt haige loomahammustuse tagajärjel, kui viirusega nakatunud loomasülg sattub haava. Võimalik on, et nakatutakse ka siis, kui haige looma sülg satub silma, ninna, suhu või värskele haavale, kuid tegelikus elus juhtub seda harva. Ohtlik on selline levikuviis eriti seetõttu, et sülg võib olla nakkusohtlik juba 4-10 (15) päeva enne, kui loomal tekivad haigusnähud.

Veterinaaria

 Pikemalt artiklis Marutaud loomadel

Veterinaarias nimetatakse püsisoojaste loomade ägedakujulist närvisüsteemi kahjustavat viirushaigust, mis lõppeb alati haigestunud isendi surmaga, marutaudiks.

Vaata ka

• bakterid
• vaktsiinsööt