From Wikipedia, the free encyclopedia
NSV Liidu õhukaitseväed Eestis on ülevaade Eesti NSV / Eesti territooriumil asunud NSV Liidu relvajõudude koosseisu kuulunud NSV Liidu õhukaitsevägede väeosadest.
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2011) |
Eestis asunud NSV Liidu relvajõudude õhukaitseväed moodustati varem Eestis tegutsenud 8. sõjalaevastiku õhukaitsevalitsuse väeosade ja hilisema Balti Laevastiku Õhukaitsevägede 13. baasrajooni (13 базового района ПВО БФ) vägede baasil 1957. aastal, kui seniste spetsialiseeritud õhukaitseväeosade asemel moodustati NSV Liidus erinevaid väeliike ühendavad ja konkreetse piirkonna kaitse eest vastutavad üldarmeed.
Õhukaitse õhutõrjepolk koosnes komandopunktist, 4–8 enamasti ühte tüüpi raketikompleksidega stardidivisjonist ja tehnilisest divisjonist (lisaks veel teenindavad allüksused). 1960. aastate keskpaiku muudeti paljud õhutõrjeraketipolgud brigaadideks, mille koosseisu kuulus mitut tüüpi (erineva tegevus- ja sihtmärkide tabavusulatusega) kompleksidega stardidivisjone ning mitu tehnilist divisjoni. Tehniline divisjon tegeles rakettide hoiustamise, ettevalmistamise, hoolduse, tankimise ja remondiga.
Õhutõrjeraketiväe väikseima iseseisva lahinguvõimega osa, õhutõrjeraketikompleksi moodustasid stardidivisjoni juhtimispunkt, sihtmärkide avastamise ja rakettide sihtmärkideni suunamise seadmed ning laskeseadmed.
Õhukaitse õhutõrjeraketidivisjoni (õhutõrjeraketidivisjon, "maa-õhk" tüüpi rakettide divisjon) koosnes juhtkonnast, stardipatarei(de)st, raadiotehnilisest ja tehnilisest patareist, etteveorühmast (e. autorühmast) ja majandusrühmast. Mitu ühise juhtkonna ja ühiste tulejuhtimisvahenditega divisjoni moodustasid kokku divisjonigrupi[1].
NSV Liidu õhukaitseväed Eestis aastatel 1977–1988 kuulusid Balti sõjaväeringkonna 6. üksiku punalipulise õhukaitsearmee[2] 14. õhukaitsediviisi[3] (14 ДПВО, в/ч 03115). 14. õhukaitsediviis koosnes seniitraketi- ehk õhukaitseraketivägedest, raadiotehnikavägedest, hävituslennuväest ja tagalaväeosadest,[4],[5], diviisi viimane ülem lennuväe kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov.
425. hävituslennuväepolk[26] (425 ИАП, 425-й истребительный авиационный полк, в/ч 32906, sõjaväeosa - s/o 32906), Haapsalu lähedal Kiltsi külas ja Haapsalu sõjaväelennuväljal,
655. hävituslennuväepolk[27] (655 ИАП, в/ч 40361, s/o 40361), Pärnu Uus-Sauga ja Pärnu lennuväljal
656. hävituslennuväepolk[28] (656 ИАП, в/ч 31522, s/o 31522) Tapal ja Tapa lennuväljal, Tapa sõjaväelinnakus.
384. üksik helikopterieskadrill[29] (384 отдельная вертолетная эскадрилья, 384 овэ, в/ч 55351, s/o 55351),
Põhja-Eesti ja eriti Tallinnas baseeruva Balti laevastiku põhibaasi kaitseks moodustati 1957. aasta alguses NSV Liidu õhukaitsevägede Tallinna diviis (Таллинская дивизия ПВО)[86], Diviisi koosseisus olid:
Diviisi komandörid:
Õhukaitseväeosade reorganiseerimise lõppfaasis likvideeriti 95. ja 90. diviiside juhtkonnad ning polgud allutati PVO Tallinna diviisi juhtkonnale ning 1960. aastal moodustati kogu NSV Liidu territooriumil õhukaitsearmeed, Eesti territooriumil vastavalt Leningradi sõjaväeringkonnale alluv 6. üksik õhukaitsearmee, mille koosseisu kuulusid Eesti territooriumil – 14. õhukaitsediviis; Läti territooriumil 27. õhukaitsekorpus ja Leningradi oblastis 54. õhukaitsekorpus.
1960. aastal moodustatud NSV Liidu õhukaitsevägede 14. õhukaitsediviisi koosseisus olid:
Lennuväepolgud olid varustatud hävituslennukite MiG-19P, С, СВ (425.), Su-9 (656.) ja Jak-28P (655. hävituslennuväepolk).
Raadiotehnilised üksused omasid raadiolokaatoreid P-12, P-15, P-35) (РЛС П-12, П-15, П-35).
Õhukaitseväed olid varustatud õhutõrje raketikompleks S-75 "Desna" (C-75 «Десна») ja rakettide 13D (13Д), mis aja jooksul vahetati S-75 "Volhov"i (С-75 «Волхов») ja rakettidega 20D (20Д).
Järgnenud aastatel reorganiseeriti senised raketipolgud-raketibrigaadideks (1142., 188. ja 1176. polgud 1968. aasta suvel – 94., 207. ja 210. õhutõrjeraketibrigaadideks[88]; 898. õhutõrjeraketipolku aga jäi veel polgustruktuuriga) ja uute raketikomplekside relvastussevõtmisega võeti raketibrigaadide relvastusse uued raketikomplekid S-125, 1142. srp relvastusse võeti raketikompleks S-200 «Angara» ning 20. augustil 1967. aastal asusid esimesed nende raketikompleksidega varustatud 3 raketidivisjoni lahinguvalvesse.
Õhutõrjekomplekside tegevuse juhtimiseks võeti 1970. aastast automaatsed juhtimissüsteemid RKASS-1MA (АСУРК-1МА), 1972. aastast 94. srb juhtimissüsteem «Vektor 2L».
Eestis asusid NSV Liidu Õhukaitsevägede (ПВО) 23. kaardiväe Lenini ordeniga Punalipulise Orjoli-Berliini raketidiviisi (23 гвардейская ордена Ленина Краснознамённая Орловско-Берлинская ракетная дивизия, в/ч 21201) neli polku, neid teenindanud neli remondi- ja tehnikabaasi, sidesõlme raadiokeskus, õppeväeosa ja muud väiksemad väeosad. 23. Raketidiviisi staap Läti NSV poolel Valka linnas. Ilmselt paiknes seal ka mitu diviisi teenindanud üksust, sidesõlm, sõjaväeprokuratuur ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Eriosakond.[89]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.