Eesti NSV-s allusid Teise maailmasõja NSV Liidu võidu tulemusena vangi langenud Saksa sõjaväelaste ning ka Saksa armees ning relvastatud formeeringutes teeninud eesti päritolu isikute kinnipidamisasutused Eesti NSV Siseasjade RahvakomissariaadiSõjavangide ja interneeritute osakonnale, ülesandeks oli Eestis asuvate sõjavangilaagrite töö juhtimine ning sõjavangide sunnitööle rakendamine.
Esmasteks sõjavangidega tegelevateks nõukogude organiks oli 1. Balti rinde tagala ülema juures asuv NSV Liidu SaRKi sõjavangide osakond.
AhtmeSõjavangilaager nr. 135 (Ahtme), kus seisuga 31. juuli 1945 oli kokku 6251 sõjavangi. Nende hulgas 4013 sakslast, 987 poolakat, 283 austerlast, 277 tšehhi, 251 prantslast ja 149 ungarlast. Ahtme laager oli ajuti Eesti suurim, olles ka jaotuslaager. Vangid töötasid valdavalt põlevkivikaevanduste taastamisel. Laager suleti 1950. aasta veebruaris[1]
Sõjavangilaager nr 279 (Kiviõli). Laager nr. 279 viidi 1945. aasta talvel Kiviõlisse, osakonnad paiknesid ka mujal. 1947. aastal laager likvideeriti, vangid viidi üle Kohtla-Järve sõjavangide laagrisse nr. 289[2].
Sõjavangilaager nr 286 ja sõjavangilaagri Tallinna linnas paiknevad jaoskonnad 2., 3., 6. ja 8. Sõjavangilaagrile nr. 286 allusid ka Laagrijaoskond nr 3 (Narva/Sillamäe)[viide?], Laagrijaoskond nr 4 (Narva), Laagrijaoskond nr 5 (Valga), Laagrijaoskond nr 6, Laagrijaoskond nr 9 (Ülemiste). Laager nr. 286 rajati 16. oktoobril 1944. Laager asus Aafrika tänav 43, kus enne oli olnud Saksa vangilaager. Laager oli üks suuremaid: mahutas ligi 13 000 vangi, valdavalt sakslased. Laager likvideeriti 1949. aastal, kui vangid kuulusid vastavalt kokkuleppele repatrieerimisele[3]. 3. Lilleküla vangilaagrijaoskond tegutses aastatel 1945–1949, Kristiine Keskuse vastas, Madara tänava-Endla tänava ääres. 1946. aastal oli laagris enamuses sakslased ja austerlased, oli ka ungarlasi. Väljaspool laagrit asuvates hoonetes elasid SARKi konvoipolgu sõdurid [4], [5]. 1949. aasta maist laager likvideeriti.
Sõjavangilaager nr 287. Sõjavangilaager nr 287 rajati 1944.aasta novembris Valgas. Esialgu koosnes laagri vangide enamik Eestist pärit Saksa sõjaväes teeninud isikutest, keda aga juba 1945. aasta hakati saatma Venemaa vangilaagritesse. Valga laager määrati ohvitseride laagriks. Laagri osakond Tartus oli 1945–1946 iseseisev laager, oli ka teisi osakondi. Laager lõpetas tegevuse 1949. aasta aprillis[6].
Sõjavangilaager nr 289. Sõjavangilaager nr 289 rajati oktoobris 1944 Kohtla-Järvele endisesse Saksa sõjavangide laagrisse. Laagril oli mitu osakonda peamiselt Ida-Virumaal, olles üks suuremaid Eestis (1947. aastal 13 000 vangi), sellega liideti likvideeritud väiksemaid laagreid. Laager likvideeriti 1949. aasta sügisel[7].
Sõjavangilaager nr 331 (Tartu). 1944. aasta sügisel rajati Tartusse Valga sõjavangilaagri nr. 287 osakond, mis mais 1945 muudeti iseseisvaks laagriks nr. 331. Laagris peeti kinni peamiselt Saksa sõjavange. Laager asus Ropkas, suvel töötasid vangid ka Ulila turbatööstuseUlila turbarabas. 1947. aasta kevadel muudeti laager taas Valga laagri nr. 287 osakonnaks, mis likvideeriti 1949. aasta lõpul[8].
Sõjavangilaager nr 332 (Pärnu). Sõjavangilaager nr. 332 rajati Pärnus 1945. aasta juunis, selle vangid töötasid Pärnu tööstusettevõtetes, metsatööl ja Lavassaare turbatööstuses. Laager likvideeriti 1946. aasta algul[9].
Sõjavangilaager nr 392 (Tallinn). Sõjavangilaager nr. 392 rajati Tallinnas 1945. aasta augustis, laagril olid laagrijaoskonnad nr. 1 Rakveres, nr. 2 Tallinnas, nr. 3Maardus ja nr. 4 Narvas[10]. Laager likvideeriti juba jaanuaris 1946, selle otseseks järglaseks sai Narvas asunud laager nr. 393[11]. Laagris asusid sõjavangid, keda kasutati NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi maanteede peavalitsuse objekti nr. 17[10] ehk Tallinna-Narva maantee (Tallinna-Leningradi maantee) ehitusel[10].
NSV Liidu SaRKi Leningradi valitsuse sõjavangilaagri nr 393 filiaalid Eestis, milles asunud Saksa sõjavangid tegelesid NarvaKreenholmi Manufaktuuri tehase taastamisega[10];
Kontroll-filterlaager nr 0316[14] Põhja-Eestis, Paldiski lähedal Põllkülas. 1. laagrijaoskond (Paldiskis), 2. laagrijaoskond (Põllküla), hiljem ka 3. laagrijaoskond (Maardus).
Tallinna lähedal Maardus asus Saksa sõjavangilaager, mille kinnipeetavad töötasid Maardu keemiatehase kaevandustes, teine osa Peterburi maantee ehitusel ning kolmas osa Tallinna ehitusobjektidel, näiteks Tallinna Külmhoone, Paekivitoodete tehase, Liiva jaama, Peterburi tee 39 asunud ehitatud algse Autoremonditehase Sirp ja Vasar tootmishoone jne ehitusel.
Saksa sõjavangid elasid mitmes kasarmus (barakis) nii Maardu alevis kui ka Üleorus (Üleoru barakid olid hiljem ühiselamuteks Maardu keemiatehase uuele tööjõule, kuni sai valmis Kallavere elamurajoon). Teine osa vange töötas Peterburi maantee ehitusel. Peterburi maantee ääres, kuhu on ehitatud kütusehoidla, oli seal kõrval sõjavangide kalmistu, kuhu on maetud 300–350 surnud sõjavangi. Nimetatud kalmistu oli piiratud kasepuust aiaga ning sissekäiguks oli samuti ehitatud kasepuust võlvkaarega värav, kõikidel haudadel olid ristid koos nimetahvliga. Kui Saksa sõjavangid 1953. aastal koju lasti, olevat kõik buldooseriga tasandatud, et ei oleks jälgegi[viide?].
Saksa sõjavangide ehitatud Tallinna–Narva maantee 1940. aastate teisel poolel Jõelähtme lähedal
NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi maanteede peavalitsuse objekti nr. 17[10] ehk Tallinna-Narva maantee (Tallinna-Leningradi maantee) ehitusel kasutatud Saksa sõjavangide laager liikus koos tee-ehitusega, kõigepealt Maardus, siis JägalasRuu tee otsas, Kiius Tehometi asukohas, Kiiu küla Kuusalu-poolses otsas. 1952. aastal jõuti Loksa teeristini. Laagrite järjekord sõjavang Gundekar Stökli isikliku päeviku põhjal: Pirita 09.06.46 – 06.11. 46 Vahastu 08.09.49 – 19.10.4?-; Maardu 06.11.46 – 01.16.47 Kiiu 19.10.49 – 26.10.49; Loo 01.06.47 – 02.09.47 Tallinn – Brest 26.10.49 – 29.10.49[15]. Nelja aastaga jõudsid sakslased ehitada 50 kilomeetrit betoonteed. Saksa sõjavangide vabastamise järel, jätkasid tee-ehitust poliitvangid, kes jätkasid ehitusega kuni enne Valgejõed asuva Ojamäeni. Ehitatud maanteed hakati lõiguti asfaltbetooniga katma juba 1960. aastate alguses ja aastatel 1964–1967 valmis Tallinna ja Maardu vaheline 7,1 km pikkune kahe eraldatud sõidusuunaga uus betoonteelõik. Viimased lõigud vangide poolt tehtust kaeti 1980. aastate alguses.
Mustametsa laager asus Harju maakonnasKuusalu vallasMustametsa küla kohal, seal kus tee keerab paremale Sigula külasse. Tallinna–Narva maantee ääres Kuusalust 5 kilomeetrit ida poole on Vahastu–Sigula teeristis oli sõjavangide sunnitöölaager. Sõjavangide laager asus Kolga tee bussipeatuse juures, sealsamas seisab Vahastu silt, üks tee keerab Sigula–Hirvli poole ja teine Vahastu külasse. Sigula teestKuusalu poole viiva tee ääres paremal pool olid vangide barakid, vasakul pool aga valvurite majad ja hobutallid, vange oli laagris 300 ringis[16]. Tee-ehitusel surnud vangide täpne arv ei ole teada, ametlik matmispaik asub Tallinnas Kloostrimetsas.
sõjavangilaager Ämaris, kusagil endise koolihoone läheduses; sealsed vangid ehitasid Haapsalu maanteestÄmarini kulgeva tee laienduse;
sõjavangilaager Astangu piirkonnas, endise Autoregistrikeskuse hoonete vastas Mäepealse tänavastAstangu poole, raudtee, mis läheb Õismäele välja lõikas laagrist läbi. Sõjavangide barakid asusid vasakul pool Kadaka teed. Kunagise Kadaka autoturu taga kuni Astangu laskemoonaladudeni. Hiljem oli seal mõnes paekivist rajatistes Nõukogude mereväe mehaanikatöökoda.
Erich Kaup, Sõjavangilaagrite dokumendid ajalooallikana: [Eestis paiknenud nõukogude sõjavangilaagrite tegevusest aastail 1944–1949] Ajaloolise tõe otsinguil. Tallinn, 1999,
Kaup, Erich; Margit-Mariann Koppel; Niidassoo, Külli. Maetud laagrikalmistule. Sõnumileht. – 19. oktoober 1998, lk 6–7 "Sõjavangilaagrid aastail 1944–1949, sõjavangilaagrite kalmistud. Nimekirjad eestlastest, kes on maetud sõjaväe kalmistutele".
Erich Kaup, Sõjavangilaagrid Eestis 1944–1949. Kleio. – (1995), nr 2
Erich Kaup, Kuhu viivad rohtunud rajad?; Kontupohja ja teised sõjavangilaagrid, 1944–1949. Eesti Sõnumid. (1.06.1994)
Erich Kaup, Kuhu viivad rohtunud: Kontupohja ja teised sõjavangilaagrid 1944–1949. Eesti Sõnumid. (11.05.1994)
Erich Kaup, Kuhu viivad rohtunud: Kontupohja ja teised sõjavangilaagrid 1944–1949. Eesti Sõnumid. – (18.05.1994) Nimekiri: Kontupohja sõjalaagri kalmistule ajavahemikus 17.02.–24.11.1945 maetud sõjavangid
.jpg)
