From Wikipedia, the free encyclopedia
1980. aasta suveolümpiamängud olid XXII nüüdisaegsed suveolümpiamängud, mis toimusid 19. juulist 3. augustini 1980 Nõukogude Liidus.
1980. aasta suveolümpiamänge Moskvas tabas enneolematu boikott. Suurriigid, nagu Jaapan, Lääne-Saksamaa ja USA, jäid Nõukogude Liidu Afganistani sissetungi vastu protestiks koju.
Olümpiamängude peaareen oli Lužniki staadion Moskvas ja ametlik maskott oli karupoeg Miška.[1]
Esimest korda viidi olümpiamängud läbi sotsialistlikus riigis. Lisaks Moskvale toimusid võistlused ka Tallinnas (purjeregatt), Leningradis, Minskis ja Kiievis (jalgpalliturniiri alagrupimängud) ning Moskva oblastis Mõtištšis (laskmine).[1]
XXII olümpiamängudel osales 81 riiki 5748 sportlasega (sealhulgas 1241 naist).[1]
Pärast Teist maailmasõda hakkas Nõukogude Liit osalema rahvusvahelises olümpialiikumises. 1951. aastal loodi NSV Liidu Olümpiakomitee.[2]
Aprillis 1956, vahetult pärast 20. parteikongressi pöördus Spordikomitee Keskkomitee poole palvega hakata pidama läbirääkimisi Rahvusvahelise Olümpiakomiteega olümpiamängude läbiviimiseks Nõukogude Liidus – korraldamaks 1964. aasta suveolümpiamänge Moskvas. Kuid tollane liider Nikita Hruštšov ei toetanud seda otsust.[3]
Uuesti tuldi selle ideega välja 1969. aastal, kui Spordikomitee eesotsas oli Sergei Pavlov.[4]
Esimest korda kandideeris Moskva olümpialinnaks 1970. aastal, et korraldada 1976. aasta suveolümpiamänge, kuid kaotas siis Montrealile häältega 28:41.[4]
Teisel katsel 1974. aastal Rahvusvahelise Olümpiakomitee 75. istungjärgul Viinis edestas Moskva konkurenti Los Angelest häältega 39:22.[5][6] Võidule aitas kaasa ka ROK-i liikmete parun Eduard von Falz-Feini (Liechtenstein) ja Willy Daumi (Lääne-Saksamaa) tõhus lobby organisatsioonis.[4]
Märtsis 1975 loodi Nõukogude Liidu Spordikomitee alluvuses "Olümpiamängud – 80" (Олимпиада – 80) orgkomitee, kelle ülesanne oli mängude ettevalmistamine ja viperusteta läbiviimine. Komitee liikmeskonda kuulusid inimesed mitmest ministeeriumist, ametiühingust, komsomolist, spordiorganisatsioonidest ja Moskva linnavalitsusest ning Tallinna Olümpiapurjeregati korralduskomitee liikmed (nt Arnold Green). Korraldustoimkonna eesotsas oli Ministrite Nõukogu aseesimees Ignati Novikov (Игнатий Трофимович Новиков).[7]
Olümpiamängude eelarveks eraldas riik kaks miljardit rubla.[8]
ROK-i 79. istungjärgul Prahas (1977) kinnitati XXII olümpiamängude võistluste ja ürituste ajakava.[9]
.jpg)
1977. aasta juunis moodustati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viiendas Valitsuses 11 osakonda, kes vastutasid olümpiamängude turvalisuse ja julgeoleku meetmete eest. 1978. aastal loodi Moskva linna RSN Täitevkomitee Siseasjade Valitsuses suvemängude tarbeks eriotstarbeline miilitsasalk OMON.[8][10]
Siseministeerium komandeeris Moskvasse kohalikele appi 37 116 teiste regioonide töötajat ja siseministeeriumi õppeasutuste kursanti. Avaliku korra kaitse suurendamiseks suunati lisajõud, 4409 inimest täiendavalt raudtee- ja lennujaamade ning olümpiaobjektide valvesse. Iga päev täitsid teenistuskohustusi 7800 erariides ja 10 000 vormis siseministeeriumi töötajat.[3]
Kohe hakati piirama teistest NSV Liidu piirkondadest Moskvasse saabuvaid komandeeringuid ja külastusi. Tühistati kõik linnaekskursioonid. Tõhustati kontrolli erasõidukite üle ja jälgiti hoolega rongiliiklust.[8] Kõikide soovimatute isikute suhtes rakendati 101. kilomeetri seadust.[11]
Sügisel 1979 korraldas KGB Moskvas ja Moskva oblastis ulatusliku operatsiooni "Ночная Москва", mille eesmärk oli välja selgitada ning isoleerida vähegi arvestatavad pealinna kriminaalid ja nende abilised.[8][10]
25. juulil 1980 tabas julgeolekuasutusi ebameeldiv üllatus, kui hakkasid levima kuuldused Vladimir Võssotski surmast. Keset olümpiat üritati kõikide abinõudega rahva poolt armastatud lauljat ja näitlejat kiirelt ja ilma suurema kärata saata viimasele teekonnale.[12][13][14]
Olümpiamängude sümboolika väljatöötamiseks kuulutas orgkomitee 1975. aastal ideekavandite konkurssi, kuhu aasta lõpuks laekus 26 000 võistlustööd nii Nõukogude Liidust kui ka välismaalt. Võitjaks osutus Lätist Rēzeknesist pärit disaineri Vladimir Arsentjevi töö "Massispordist tippsportlaseks".[15][16][17]
XXII olümpiamängude punavalge sümbol kujutab olümpiarõngaid ja selle kohal asetsevaid jooni, mille tipus paikneb viienurkne täht.
Keskse sümboli alaossa jääb kuus (mõlemal pool kolm) joont, mis ühinevad keskosas ja kerkivad ülespoole moodustades viis eri kõrgusel asetsevat joont. Olümpialogos nähakse nii jooksuradu, mis kerkivad kõrghooneks (stiliseeritud Moskva Kremli torn)[16] kui ka lendu kosmosesse.[15]
Kujunduses kasutatakse ka koos tekstiga "Игры XXII Олимпиады Москва 1980".
Suvemängude maskott Miška (täisnimega Михайло Потапыч Топтыгин[18]) autor on Moskva kunstnik Viktor Tšižikov (Виктор Чижиков). 1977. aastal "sündinud" karupoeg kannab olümpia värvides vööd, mille pannal on olümpiarõngad.[19][15]
Tallinnas loodi aga purjeregatiks oma talisman – hüljes Vigri.[20]
XXII olümpiamängude medali aversil on kujutatud Giuseppe Cassioli kujundatud süžee võidujumalanna Nike loorberipärja ja oliivioksaga Colosseumi taustal. Paremal ülal tekst "Игры XXII Олимпиады Москва 1980".[21]
Reversil, mille kavandas Ilja Postol, on urn olümpiatulega, staadioni jooksurajad ja olümpiamängude embleem. Moskva rahapajas valmistatud medalite läbimõõt on 60 mm, paksus 6,8 mm ja kaal 125 grammi.[21]
Kokku jagati välja 203 komplekti medaleid 25 spordialal.[22]
Algselt valmistas olümpiatõrviku Jaapani firma Mizuno, kuid tehtud töö ei rahuldanud nõukogude ametnikke ja uue tõrviku konstrueerisid NSV Liidu Lennutööstuse Ministeeriumi Leningradi osakonna insenerid eesotsas Boris Tutšiniga (Борис Тучин).[23]
Tõrvik valmistati alumiiniumist ja kroomitud terasest ning kaeti kuldkollase ja hõbedase tooniga. Korpusel on mängude embleem ja venekeelne kiri "Москва – Олимпиада – 1980". Kokku valmistati 6200 olümpiatõrvikut, millele NSV Liidu Leiutiste ja Avastuste Komitee andis sertifikaadi nr 729414.[24][25]
Olümpiatõrviku kõrgus on 565 mm; minimaalne läbimõõt 27 mm ja maksimaalne 100 mm. Kaal butaani ja propaani seguga täidetud konteineriga 800 grammi. Leegi kõrgus kuni 300 mm ja põlemisaeg 8–10 minutit.[24][25]
Mängude ettevalmistamise käigus kaaluti erinevaid olümpiatule liikumise marsruute. ROK tegi ettepaneku, et tõrvikteatejooks peaks kulgema läbi mitme Euroopa riigi või koguni tegema tiiru ümber maakera. Kuid olümpiamänge korraldav orgkomitee valis lühema tee. Kreekast NSV Liitu pidi tuli läbima ainult kommunistlikke riike Bulgaariat ja Rumeeniat.[24]
Kogu marsruut 4982 kilomeetrit oli jagatud 1000-meetristeks etappideks (linnades veidi lühemad), mis läbiti päevasel ajal keskmiselt 4–5 minutiga. Tule teekonnal korraldati 142 pidulikku tseremooniat.[24]
Inimeste valimine tõrvikteatejooksu Nõukogude Liidus algas juba aasta enne mänge. Piirkondades, kust marsruut kulges, loodi organiseerimiskomitee initsiatiivil kohalikud korraldustoimkonnad, kelle kaasabil valiti sobilikud jooksjad.[24][26][27]
Rakvere rajoonist pärit jooksust osalejad meenutavad[28]: "Olümpiatõrvikuga jooksma pääseda polnud üldsegi lihtne. Rajoonis toimus mitu jooksu, üldiselt pikkusega 1000 meetrit, millest arvesse läksid kümme. ... Kolm päeva enne pärisjooksu toimus Jänedal treeninglaager. Seal õpetati jooksjaid ühes sammus ühtlaste vahedega ja ilusa ristküliku kujuliselt jooksma. ... Veel räägivad nad, et pidid jooksma distantse kindla etteantud ajaga".[29]
19. juunil süütas Kreeka näitleja María Moscholioú XXII olümpiamängude tule. 30 päeva väldanud tõrvikteatejooks kulges marsruudil Olümpia – Ateena (21. juuni) – Delfi – Saloniki – Blagoevgrad – Sofia (26. juuni) – Ruse – Bukarest (1. juuli) – Bacău – Iaşi – Chişinău (6. juuli) – Tšernivtsi – Vinnõtsja – Kiiev (11. juuli) – Poltava – Harkiv (13. juuli) – Belgorod – Kursk – Orjol – Tula – Moskva (18. juuli).
Olümpiatule tõi Lužniki staadionile kolmekordne olümpiavõitja kolmikhüppes Viktor Sanejev ja süütas olümpiavõitja korvpallis Sergei Belov.
19. juulil viisid Moskvasse lähetatud delegatsioonid olümpiatule rongiga Leningradi, Tallinna, Minski ja Kiievisse, kus toimusid ka tõrvikteatejooksud.
Rahvusvahelist spordisuurvõistlust saatis olümpiamängudevastane boikotikampaania, mida toetasid 65 riigi esindajad.[30]
Võidurelvastumine Euroopas ja Nõukogude agressioon Afganistani viis 1979. aasta lõpuks Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu diplomaatilised suhted ummikseisu. Järgmise aasta jaanuaris tegi vene dissident Andrei Sahharov üleskutse boikoteerida suveolümpiamänge.[31]
14. jaanuaril 1980 esitas USA president Jimmy Carter Moskvale nõudmised Afganistanist lahkumiseks. Nende mittetäitmisel lubati kasutusele võtta erimeetmed, sealhulgas ka rahvusvaheline isolatsioon. Sõja jätkudes hakkas USA oma liitlasi keelitama, et nad mängudel ei osaleks.[30]
Olümpiamängudevastasesse boikotti suhtuti erinevalt. Ameerika Ühendriikide peamised liitlased Kanada, Lääne-Saksamaa ja Iisrael ning enamik islami riike liitusid üleskutsega. Suurbritannia ja Austraalia, kes algul toetasid igati Afganistani-vastaste meetmete rakendamist, saatsid hiljem ikkagi oma delegatsioonid Moskvasse. Liitlaste leidmine Aafrika mandrilt osutus keeruliseks, kuigi Jimmy Carter saatis sinna läbirääkijaks poksija Muhammad Ali. Paljud riigid, kes otseselt ei tunnustanud boikotti, põhjendasid mittekohaletulekut majanduslike raskustega.[30]
Olümpiamänge ametlikult boikoteerinud maad: Albaania, Ameerika Ühendriigid, Argentina, Bahrein, Bermuda, Filipiinid, Gambia, Hiina RV, Honduras, Hongkong, Iisrael, Indoneesia, Kaimanisaared, Kanada, Keenia, Liechtenstein, Lääne-Saksamaa, Malaisia, Malawi, Mauritaania, Pakistan, Paraguay, Saudi Araabia, Singapur, Tai, Tuneesia, Türgi ja Uruguay.
Riigid, kes ei vastanud kutsele: Antigua ja Barbuda, Araabia Ühendemiraadid, Bahama, Bangladesh, Barbados, Belize, Boliivia, Egiptus, Elevandiluurannik, El Salvador, Fidži, Gabon, Ghana, Haiti, Hiina Vabariik, Hollandi Antillid, Jaapan, Kesk-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea, Maroko, Mauritaania, Monaco, Neitsisaared, Nicaragua, Niger, Norra, Paapua Uus-Guinea, Panama, Sair, Somaalia, Sudaan, Svaasimaa, Togo, Tšaad, Tšiili ja USA Neitsisaared.
Iraan, Mosambiik ja Katar ei osalenud seetõttu, et neid ei kutsutud ROK-i.
Ameerika Ühendriikide eestvõttel korraldati USA-s Philadelphias alternatiivsed spordimängud "Liberty Bell Classic" (mida sageli nimetatakse ka Olympic Boycott Games), kus osalesid Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Bahama, Côte d'Ivoire'i, Egiptuse, Hiina RV, Iisraeli, Itaalia, Jaapani, Kanada, Keenia, Lääne-Saksamaa, Lõuna-Korea, Malaisia, Mehhiko, Sudaani, Sairi, Suurbritannia, Tai ja Uus-Meremaa sportlased.[32]
XXII olümpiamängude alguseks saabusid Moskvasse küll 81 riigi esindajad, kuid pärast avatseremooniat lahkus Libeeria delegatsioon. Esimest korda võistlesid mängudel Angola, Botswana, Jordaania, Laos, Mosambiik ja Seišellid. Küprosele olid need esimesed suveolümpiamängud, olles osalenud samal aastal ka talimängudel.
Kolm riiki võistlesid 1980. aastal juba uute nimede all. Jätnud eelmise olümpia vahele, osales Tseilon Moskvas Sri Lanka nimega. 1972. aastal debüteerinud Dahomee kandis Benini nime. Kolmel eelmisel suveolümpial (1928, 1960, 1964) võistelnud teinegi Aafrika riik Lõuna-Rodeesia astus üles Zimbabwe lipu all.
Kohaletulnute seas kasutasid Andorra, Austraalia, Belgia[33], Hispaania, Holland[33], Iirimaa[33], Itaalia[33], Luksemburg[33], Portugal[33], Prantsusmaa[33], Puerto Rico, San Marino[33], Suurbritannia[33], Šveits[33], Taani ja Uus-Meremaa[33] delegatsioonid rahvuslippude asemel olümpialippe, näidates sellega üles oma poliitilist meelsust.
1980. aasta suveolümpiamängudel osalenud riigid koos sportlaste arvuga.
|
|
Nõukogude Liidu valikvõistlustel kergejõustikus kandideerisid olümpiameeskonda edukalt Jaak Uudmäe kolmikhüppes tulemusega 17,07 m; Heino Puuste odaviskes 87,60 m; Jüri Tamm vasaraheites 80,40 m ning Enn Sellik 5000 ja 10 000 meetri jooksus. Välja jäid Heino Sild, Enn Rohula ja Elju Kubi.[34]
Ujumise võistlusaladel osales Ivar Stukolkin vabaujumises.
Võistkondlikel aladel osalesid Viljar Loor võrkpallis ja Mait Riisman veepallis.
Ametlikult Eesti NSV päritoluga purjetajatest võistlesid Nikolai Poljakov (Soling), Aleksandr Zõbin (Tornaado) ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Ždanov klassis 470.[35]
Lenini-nimelise Lužniki spordikompleksi (Олимпийского комплекса "Лужники") spordiehitised
Olimpiiski spordikompleks (Спортивный комплекс "Олимпийский"). Olümpiakülast 25 km kaugusel
Armee Keskspordiklubi (Центральный спортивный клуб Армии, ЦСКА) spordiehitised. Olümpiakülast 23 km kaugusel.
Krõlatskoje spordikompleks (Спортивный комплекс "Крылатское"). Olümpiakülast 12 km kaugusel
Dinamo spordikompleks (Спортивный комплекс "Динамо"). Olümpiakülast 21 km kaugusel.
¹ uued spordiehitised, mis valmisid spetsiaalselt olümpiamängudeks
² olemasolevad spordiehitised, mida laiendati või remonditi olümpiamängudeks
| Kvalifikatsioonivõistlus | Finaalvõistlus | ● ● | Finaalide arv päevas |
| Aeg | Juuli | August | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 19 | 20 | 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 | 27 | 28 | 29 | 30 | 31 | 1 | 2 | 3 | |
| Avatseremoonia | ||||||||||||||||
| Aerutamine | ● ● ● ● ● ● |
● ● ● ● ● ● ● ● |
||||||||||||||
| Judo | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ||||||||
| Jalgpall | ● | |||||||||||||||
| Jalgrattasport | ● | ● | ● | ● ● | ● | |||||||||||
| Kergejõustik | ● ● ● |
● ● ● |
● ● ● ● ● |
● ● ● ● |
● ● ● ● ● |
● ● ● ● ● |
● ● ● |
● ● ● ● ● ● ● ● ● ● |
||||||||
| Korvpall | ● ● | |||||||||||||||
| Käsipall | ● ● | |||||||||||||||
| Laskmine | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | |||||||||
| Maadlus | ● ● ● |
● ● ● |
● ● ● ● |
● ● ● |
● ● ● |
● ● ● ● |
||||||||||
| Maahoki | ● | ● | ||||||||||||||
| Moodne viievõistlus | ● ● | |||||||||||||||
| Poks | ● ● ● ● ● ● ● ● ● ● ● |
|||||||||||||||
| Purjetamine | ● ● ● ● ● ● |
|||||||||||||||
| Ratsutamine | ● ● | ● | ● | ● | ● | |||||||||||
| Sportvõimlemine | ● | ● | ● ● | ● ● ● ● ● ● ● ● ● ● |
||||||||||||
| Sõudmine | ● ● ● ● ● ● |
● ● ● ● ● |
||||||||||||||
| Tõstmine | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ||||||
| Ujumine | ● ● | ● ● ● ● |
● ● ● |
● ● ● ● |
● ● ● ● |
● ● ● ● |
● ● ● ● ● |
|||||||||
| Veepall | ● | |||||||||||||||
| Vehklemine | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ● | ||||||||
| Vettehüpped | ● | ● | ● | ● | ||||||||||||
| Vibulaskmine | ● ● | |||||||||||||||
| Võrkpall | ● | ● | ||||||||||||||
| Lõputseremoonia | ||||||||||||||||
| Kuldmedalid kokku | 5 | 7 | 10 | 12 | 19 | 15 | 22 | 22 | 10 | 16 | 14 | 11 | 19 | 20 | 1 | |
| Aeg | 19 | 20 | 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 | 27 | 28 | 29 | 30 | 31 | 1 | 2 | 3 |
| Juuli | August | |||||||||||||||
|
|
|
| Koht | Riik | Kuld | Hõbe | Pronks | Kokku |
|---|---|---|---|---|---|
| 1. |  NSVL | 80 | 69 | 46 | 195 |
| 2. |  Saksa DV | 47 | 37 | 42 | 126 |
| 3. | .svg){kind=small} Bulgaaria | 8 | 16 | 17 | 41 |
| 4. |  Kuuba | 8 | 7 | 5 | 20 |
| 5. |  Itaalia | 8 | 3 | 4 | 15 |
| 6. | .svg){kind=small} Ungari | 7 | 10 | 15 | 32 |
| 7. | .svg){kind=small} Rumeenia | 6 | 6 | 13 | 25 |
| 8. | Prantsusmaa | 6 | 5 | 3 | 14 |
| 9. | Suurbritannia | 5 | 7 | 9 | 21 |
| 10. |  Poola | 3 | 14 | 15 | 32 |
| Kokku | 204 | 204 | 223 | 631 | |
Lisaks saavutasid Aleksandr Zõbin Tornaadol purjetamises ja Heino Puuste odaviskes neljanda, Enn Sellik 10 000 meetri jooksus kaheksanda ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Ždanov purjetamises 470 klassis kümnenda koha.
Aastatel 1977–1980 anti välja 45 mündist koosnev meenemüntide sari, mis vermiti Leningradi (Ленинградском монетном дворе) ja Moskva rahapajas (Московском монетном дворе). Kogusse kuulusid:
Lisaks müntidele loodi muidki suveniire, näiteks mänguasju Miša ja Vigri, mida võib ka Eesti kodudest leida.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
