Kergejõustik on üks vanemaid ja harrastatavamaid spordialasid.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kergejõustik hõlmab jookse, sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurvõistluste kavva kuulub üle 40 ala. Enamik võistlusi peetakse spordiväljakul või staadionil. Pikamaajookse (näiteks maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis või metsaradadel.
Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks.
Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused.
1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist. 15 riigi esindajad moodustasid selleks asutava komitee ning 1912. aasta augustis toimus Berliinis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (International Amateur Athletics Federation; lühend IAAF) asutamiskongress. Võeti vastu IAAF-i põhikiri, valiti president ja kinnitati 94 maailmarekordit (sealhulgas jooksudes 53 ja käimises 30). IAAF-i peakontor asub Monte Carlos ja liikmesriike on selles 210.
Esimesed kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused toimusid 1934 Torinos. Maailmameistrivõistlused kergejõustikus aga peeti esimest korda 1983 Helsingis.
Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel on meestel kavas 24 ja naistel 23 ala. Mehed võistlevad 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 meetri jooksus ja maratonijooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus, 4×100 ja 4×400 m teatejooksus, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites, odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises.
Naistel on kavas 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 3000 m takistusjooks, 4×100 ja 4×400 m teatejooks, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe, kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide, odavise, seitsmevõistlus ja 20 km käimine (varem 10 km).
Sisemeistrivõistluste alade hulka kuuluvad muuhulgas ka 60 m jooks, 3000 m jooks, 60 m tõkkejooks, meeste seitsmevõistlus ja naiste viievõistlus.
Maailmameistrivõistlusi korraldatakse ka murdmaajooksus ja maanteejooksus (poolmaraton).
Väljakualadel (kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites ning odaviskes) lõppvõistlusele pääsenud sportlased saavad algul teha 3 katset, et selgitada välja 8 paremat, kes saavad veel 3 katset. Katsete sooritamise järjekord viimases kolmes katsevoorus on vastupidine esimese kolme katse tulemuse põhjal saadud paremusjärjestusele.
Kergejõustiklase riietus peab olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks. Spordijalatsites (naelikud) ei tohi olla rohkem kui 11 naela. Kui võistlus toimub sünteetilisel pinnasel, siis päka või kanna kohalt väljaulatuv nael ei tohi olla pikem kui 9 mm, v.a kõrgushüppes ja odaviskes, kus piiriks on 12 mm. Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 mm.
Jooksudes toimub ametlik aja võtmine nii käsiajavõtt kui ka elektriline ajavõtt. Elektriline ajavõtt käivitub automaatselt starteri püstolist või muust stardiseadmest. Finišisse jõudmine registreeritakse finišijoonele paigutatud kaameraga, mis on ühendatud arvutiga. Täisautomaatset elektrilist ajavõttu kasutatakse olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel. Kõikidel distantsidel 100 kuni 10 000 m jooksuni võetakse aeg 0,01 sekundi täpsusega. Käsitsi võetud ajad ümardatakse suurema kümnendiksekundini (näiteks aeg 10,50 märgitakse kui 10,5, kuid 10,51 märgitakse ajaga 10,6).
Ametlikuks maailmarekordiks loetakse ainult täisautomaatselt võetud aegu meeste 100, 200 ja 400 m jooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus ning 4×100 m teatejooksus ja naiste 100, 200 ja 400 m jooksus, 100 ja 400 m tõkkejooksus ning 4×100 m teatejooksus. Muudel distantsidel loetakse rekordikõlblikuks kas täisautomaatselt või käsitsi võetud aega.
Normaalne jooksurada on 400 m pikk ja koosneb kahest sirgest ja kahest kaarest. Kõigil distantsidel kuni 400 meetrini on igal sportlasel võistlustel oma rada, mis on 1,22–1,25 m lai ja märgistatud 5 cm laiuse eraldusjoonega. Jooksu suund on staadionil vastupäeva.
800 m jookstakse oma rajal esimese kaare lõpuni ja seejärel jätkatakse koos siserajal. Starditakse nii, et distants stardist kuni finišini on kõigile sama pikkusega. Kui 1000 – 10 000 m jooksus on rohkem kui 12 sportlast, võidakse nad jagada kaheks rühmaks, millest üks rühm (umbes 65% osavõtjatest) stardib tavaliselt kaarega märgitud stardijoone tagant. Teine rühm jookseb esimese kaare lõpuni staadioni neljandast rajast üleval pool.
Rahvusvahelistel võistlustel kuni 400 m jooksuni, sh teatejooksud, annab stardikohtunik käsklused "Kohtadele!" ja "Valmis!" oma emakeeles. Kui kõik võistlejad on täiesti liikumatud, vajutab stardikohtunik stardipüstoli päästikule ja jooks algab. 400 meetrist pikemad distantsid lähetatakse rajale käsklusega "Kohtadele!" ning pärast kõikide võistlejate täiesti liikumatu oleku saavutamist kõlab stardipüstoli lask.
Kõikidel distantsidel 100–400 m on madalstart ja stardipakkude kasutamine kohustuslik. Pärast käsklust "Kohtadele!" peavad võistlejad võtma stardiasendi oma radadel sisse stardijoone taga. Mõlemad käed ja üks põlv peavad puudutama rada ja mõlemad jalad peavad olema vastu stardipukki. Käskluse "Valmis!" peale peavad võistlejad tõusma stardiasendisse nii, et jalad on vastu stardipukki ja käed toetuvad rajale. Kui võistleja alustab liikumist enne püstolipauku loetakse seda valelähteks. Valelähte tegemine põhjustab kohe alalt diskvalifitseerimise. Mitmevõistluses on lubatud ühe jooksu kohta üks valelähe, teise valelähte korral kõikidel jooksudistantsidel sportlane diskvalifitseeritakse. Valelähteks ei loeta liigutusi, mille tagajärjel võistleja käed maapinnalt ega võistleja jalad stardipakkudelt ei eraldu. Küll aga võib sportlast selle eest ebakorrektse käitumise eest hoiatada.
Tõkkejooksus on meestel 110 m ja 400 m tõkkejooks ning naistel 100 ja 400 m tõkkejooks. Igal rajal on 10 tõket asetatud järgmiselt:
| Ala | Tõkke kõrgus (m) | Esimene tõke stardist (m) | Tõkete vahe (m) | Viimane tõke finišist (m) | |
|---|---|---|---|---|---|
| 110 m tõkkejooks | 1,067 | 13,72 | 9,14 | 14,02 | |
| 100 m tõkkejooks | 0,84 | 13,0 | 8,5 | 10,5 | |
| meeste 400 m tõkkejooks | 0,914 | 45 | 35 | 40 | |
| naiste 400 m tõkkejooks | 0,762 | 45 | 35 | 40 |
Takistusjooksu põhijooksus 3000 m on 28 kuiva ja 7 veetakistust. Suurvõistlustel peab olema 5 takistust ringi kohta paigutatud nii, et veetakistus oleks neljas. Takistuste vahed peavad olema viiendik ringi pikkusest. Esimese ringi läbimisel ei ole ette nähtud takistuse ületamist. Meeste takistus on 0,914 m kõrge (naistel 0,762 m) ja vähemalt 3,96 m lai. Veetakistus on koos takistusega 3,66 m pikk ja 3,66 m lai. Sportlane peab kas hüppama üle vee või minema veest läbi.
Teatepulka kantakse käes kogu võistluse ajal. Kui teatepulk kukub maha, peab sportlane selle ise üles võtma. Andes vahetuses teatepulga järgmisele sportlasele tuleb püsida omal rajal. Teatepulk on 28–30 cm pikk õõnes ümmargune toru, mille ümbermõõt on 12–13 cm ja mis kaalub vähemalt 50 grammi.
4x100 m teatejooks joostakse algusest lõpuni omal rajal, 4×200 ja 4×400 m esimene ring joostakse omal rajal. 4×400 m teine jooksja ja 4×200 m kolmas jooksja peab jooksma omal rajal kuni tagasirge alguseni.
Kaugus- ja kolmikhüppes peab äratõuke sooritama pakult või selle tagant, igal juhul enne äratõukejoont. Tulemus mõõdetakse äratõukejoonest kuni maandumiskastis oleva võistleja tekitatud lähima jäljeni mööda sirget joont. Tulemus mõõdetakse 1 cm täpsusega. Kolmikhüppes tuleb sooritada esimene hüpe ühe jalaga, teine hüpe sama jalaga ning kolmas hüpe teise jalaga.
Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4–4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimõõduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidikutele asetatud, ei tohi see üle 2 cm keskelt madalamaks vajuda.
Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha.
Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22–1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm.
Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut kuni 0,8 m maandumispaiga suunas, et teha hüpe endale sobivamaks.
Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül. Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluselt lahkuma, kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. Sama kehtib ka kõrgushüppes.
Parema haarde saamiseks teiba kasutamisel võib kasutada sobivat määret kätel või teibal. Teibi kasutamine käel või sõrmedel ei ole lubatud.
Kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide sooritatakse ringist (Ø kuulitõukes ja vasaraheites 2,135 m, kettaheites 2,5 m), odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30–36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on harilikult puitkorpus, kuid lubatakse kasutada ka metallist, plastist ja muust materjalist korpusega ketast. Vasar koosneb metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist. Oda valmistati varem puust, nüüdisajal kasutatakse msg. metallisulameid. Kuulitõukes peab kuul asetsema hoovõtul lõua juures, mitte õlajoonest tagapool ega õla kõrval. Oda peab maandudes puudutama maapinda esmalt otsateravikuga. Keelatud on hoovõtu ajal pöörata selga viske suunda. Katse loetakse kehtivaks, kui heitevahend maandub maapinnale märgitud sektoris (sektori nurk odaviskes 28,96º, kuulitõukes ning vasara- ja kettaheites 34,92º).
Kõigil hüppe- ja heitealadel on katsete sooritamise aeg piiratud(tavaliselt 60sek).
Sportlikul käimisel (kiirkäimisel) ei tohi võistleja kaotada kontakti maapinnaga ja igal sammul peab tugijalg olema teatava aja põlvest sirge.
Mitmevõistlustest harrastatakse enim meeste kümnevõistlust ja naiste seitsmevõistlust.
Kümnevõistluse kavva kuuluvad esimesel päeval 100 m jooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 400 m jooks, teisel päeval 110 m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise ja 1500 m jooks.
Seitsmevõistluses on esimesel päeval on kavas 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200 m jooks, teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800 m jooks.
Võistlejail tuleb võistluse lõpetamiseks ja tulemuse kirjasaamiseks startida kõigil aladel. Punkte ei pea saama, aga startida tuleb. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa.
Tähtsaimad rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused on järgmised:
Veel peetakse järgmisi võistlusi:
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
