Muhammad Ali

	;
Medalikohad
USA esindaja
Olümpiamängud

Muhammad Ali (sünninimega Cassius Marcellus Clay juunior, hüüdnimedega The Greatest, The Champ ja Louisville Lip; 17. jaanuar 1942 Louisville, Kentucky – 3. juuni 2016 Phoenix, Arizona) oli USA poksija ja aktivist.

See artikkel räägib poksijast; Egiptuse asevalitseja kohta vaata artiklit Muḩammad `Alī, Pakistani näitleja kohta artiklit Muhammad Ali (näitleja)

Quick Facts Medalikohad, USA esindaja ...

Close

Cassius Clay alustas poksimisega 1954. aastal. Ta osales harrastajana kokku 100 kohtumisel, millest võitis 95 ja kaotas 5 kohtumist.

Clay võitis poolraskekaalus (kuni 81 kg) 1960. aasta Rooma olümpiamängude poksivõistlustel kuldmedali ja tuli olümpiavõitjaks, alistades finaalis Poola poksija Zbigniew Pietrzykowski.^[1]

Clay poksis oktoobrist 1960 kuni detsembrini 1981 elukutselisena. Ta pidas kokku 61 kohtumist, võitis neist 56 (neist 37 nokaudiga) ja kaotas 5 (neist 1 nokaudiga) kohtumist.

1964. aastal, seoses islami usku pöördumisega, võttis ta endale uue nime Muhammad Ali.

Ali paistis välja omapärase poksimisstiiliga. Enamasti hoiab poksija oma käsi alalõua ees, et kaitsta lõuga nii otse-, külg- kui ka altlöökide eest. Ali aga hoidis oma käsi allpool, lootes vastase hoope vältida, liikudes eest oma osavuse ja kiiruse abil ning ühtlasi meelitada vastast rünnakule oma näilise kaitsetusega.

Sageli peetakse Alit poksimisstiili rope-a-dope kasutuselevõtjaks. Selle stiili korral nõjatus Ali poksiringi nööridele ja laskis vastasel oma keha lüüa. Suure osa vastase löökide energiast neelas nööride elastsus, mitte poksija keha. Nii pealtvaatajatele kui vastasele võis kergesti tunduda, et Ali saab palju rohkem viga kui ta tegelikult sai. Pärast seda, kui vastane oli end tükk aega väsitanud, võis Ali matši oma kasuks pöörata.

Alile omistatakse ütlus: "Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane. Ta [vastane] ei saa lüüa seda, mida ta silmad ei näe." Kuid selle ütluse autor on Ali treener Drew Brown.^[2]

Remove ads

Muhammad Ali kasvas üles kristlasena, tema vanemad olid baptistid. 1960. aastate algul pöördus ta islamisse.

Ali oli neli korda abielus. Tal oli üks poeg ja seitse tütart.

Tema esimene abikaasa oli baaridaam Sonji Roi. Nad abiellusid 14. augustil 1964. Roi oli vastu mitmele moslemi tavale, näiteks naiste riietuse osas, ja see viis abielu lagunemiseni. Nad lahutasid 10. jaanuaril 1966.

17. augustil 1967 abiellus Ali 17-aastase Belinda Boydiga, kes pärast pulmi pöördus samuti islamisse ja võttis endale nimeks Khalilah Ali. Abielust sündis neli last: tütred Maryum (1968), Jamillah ja Rasheda (1970) ning poeg Muhammad Ali noorem (1972).

1975 alustas Ali suhet 19-aastase modelli ja näitleja Veronica Porschega. Nad abiellusid 1977. Selleks ajaks oli neil juba tütar Hana ja Veronica kandis teist last. Tütar Laila sündis sama aasta detsembris. Abielu lahutati 1986.

19. novembril 1986 abiellus Ali oma praeguse abikaasa Yolandaga, keda ta tundis juba üle kahekümne aasta.

Alil on veel kaks väljaspool abielu sündinud tütart Miya ja Khaliah.

Ali tütar Laila Ali sai samuti elukutseliseks poksijaks. Ta on võitnud kõik 24 kohtumist, mis ta oma elu jooksul on pidanud.

1984 diagnoositi Muhammad Alil Parkinsoni tõbi. Poksijad, kes saavad sageli raskeid lööke pähe, kalduvad sellesse tõppe haigestuma palju sagedamini kui mittepoksijad.

Remove ads

Oma elust on ta koos Richard Durhamiga kirjutanud raamatu "The Greatest: My Own Story". Selle põhjal on tehtud film "The Greatest" (1977), milles ta mängis iseennast.

Muhammad Alist on loodud veel mitu filmi: "A.k.a. Cassius Clay" (1970), "Ali, the Fighter" (1971), "When We Were Kings" ("Poksikuningate heitlus", 1996) ja "Ali" (2001).

1996. aasta suveolümpiamängudel Atlantas süütas Ali mängude avatseremoonial olümpiatule.

Tema järgi kutsutakse New Yorgi Madison Square Gardenist mööduva 33. tänava lääneosa Muhammad Ali Wayks.

Remove ads