Remove ads
Costa Rica [k'osta r'iika] (varem ka Kostariika) on riik Kesk-Ameerikas Vaikse ookeani ja Kariibi mere vahel. Riik piirneb loodes Nicaraguaga ja kagus Panamaga. Riiki läbib Kordiljeeride mäestik.[5]
|
Costa Rica Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | "Noble patria, tu hermosa bandera" | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | San José | ||
| Pindala |
51 180 km² [1]  | ||
| Riigikeeled | hispaania | ||
| Ametlikud keeled | hispaania | ||
| Rahvaarv |
5 044 197 (2022)[2] | ||
| Rahvastikutihedus | 98,6 in/km² | ||
| Riigikord | presidentaalne vabariik | ||
| President | Rodrigo Chaves | ||
| Iseseisvus | 15. september 1821 | ||
| SKT |
57,057 mld $ (2017)[3] | ||
| SKT elaniku kohta |
11 677 $ (2017)[4] | ||
| Valuuta | koloon (CRC) | ||
| Ajavöönd | maailmaaeg –6 | ||
| Tippdomeen | .cr | ||
| ROK-i kood | CRC | ||
| Telefonikood | +506 | ||
Riigikeel on hispaania keel. Rahaühik on Costa Rica koloon (CRC). Costa Rica pindala on 51 100 km².[5]
Riigi rannajoone pikkus on üle 12 000 km. Ametlikke randu on riigis peaaegu 20.[6]
Costa Rica pealinn on San José. Teised tähtsad linnad on Alajuela (linnastu), Limón, Liberia.[5]
Suur osa elanikest on katoliiklased.[5]
Costa Rical on parempoolne liiklus.[6]
16. sajandil Costa Ricale saabunud hispaanlased arvasid, et seal leidub kulda, sest Costa Rica tähendab hispaania keeles rikast rannikut.[5]
Costa Rica on aastakümneid olnud stabiilne ja demokraatlik. Costa Rical ei ole alates 1948. aasta detsembrist sõjaväge.[7]
Remove ads
Peaaegu veerandi riigi pindalast moodustavad rahvuspargid ja muud kaitsealad.[6]
Costa Rical on esindatud 5% maailma bioloogilisest mitmekesisusest. Riigis elab üle 300 000 liigi putukaid ja rohkem kui 1200 liiki liblikaid. Linde elutseb piirkonnas peaaegu 900 liiki, kellest enam kui 600 liiki on seal aasta läbi. Imetajaid elutseb riigis peaaegu 250 liiki. Roomajaid on Costa Rical üle 200 liigi, millest 5 liiki on boad. Tigusid on enam kui 200 liiki ja kahepaikseid on peaaegu sama palju liike. Merekilpkonni leidub rannikualadel 5 liiki, kellest suuremad kaaluvad üle 500 kg.[6] Costa Rical elab 52 liiki koolibreid.[5]
Riigis on rohkem kui 10 suurt vulkaani.[6] Costa Rical asuv Arenali vulkaan on üks maailma aktiivsemaid vulkaane.[5] Kõrgeim mäetipp on merepinnast enam kui 3,8 km kõrgusel. Üle 3 km kõrgusel on 5 mäetippu.[6]
Kliima
Mägedes on aasta keskmine temperatuur alla 10 °C, rannikul 27 °C ja riigi keskosas 21 °C. Vaikse ookeani ja Kariibi mere rannikul on aasta läbi palav ja niiske.[6]
Detsembrist maini on kuivem periood. Juunist novembrini sajab mitmetes kohtades palju. Enim sademeid esineb Kordiljeeride mäestiku keskosas. Sademete hulk võib seal ületada 5000 mm aastas.[6]
Remove ads
Costa Rica on presidentaalne vabariik.[5]
Sümbolid ja tähised
Costa Rica deviis "¡Vivan siempre el trabajo y la paz!" ('elagu alati töö ja rahu!') on Costa Rica hümni "Noble patria, tu hermosa bandera" ('õilis isamaa, sinu ilus lipp') viimane rida.
Costa Rica rahvuslill on lihavõttekatleia.[5]
Haldusjaotus
Costa Rica on jaotatud seitsmeks provintsiks:
- Alajuela provints
- Cartago provints
- Guanacaste provints
- Heredia provints
- Limóni provints
- Puntarenase provints
- San José provints
Remove ads
Christoph Kolumbus jõudis Costa Rica alale 18. septembril 1502. aastal. Costa Ricast sai Hispaania koloonia. Tsivilisatsioon eksisteeris seal juba tuhandeid aastaid enne Kolumbuse saabumist. Leiud näitavad, et inimesed elasid Costa Rical juba 10 000 aastat tagasi. Kolumbuse saabumise ajal elas Costa Rica alal neli tähtsamat pärismaist hõimu.[8]
Hispaanlased ei olnud algul Costa Ricasse elama asumisest eriti huvitatud, sest seal oli vähe väärtuslikke või kergesti kasutatavaid loodusvarasid ja maavarasid. Nad olid rohkem huvitatud Mehhikost ja Peruust, sest seal leidus hõbedat ja kulda. 1562. aastal rajas Juan Vasquez de Corondao Cartago linna. See oli esimene edukas koloniaallinna asustamine Costa Rical.[8]
Hispaania koloniaalvõimu ajal kuulus Costa Rica alates 1609. aastast Guatemala kindralkaptenaati, moodustades selle kõige lõunapoolseima provintsi. Costa Rica kaugus kindralkaptenaadi pealinnast Guatemalas, keeld kaubelda Panama lõunanaabritega (toona Uus-Granada asekuningriik) Hispaania merkantilistlike seaduste tõttu ja maavarade puudumine tegid Costa Ricast vaese, isoleeritud ja hõredalt asustatud koloonia. 1719. aastal nimetas üks Hispaania kuberner Costa Ricat "Hispaania kõige vaeseimaks ja viletsaimaks kolooniaks kogu Ameerikas".[9]
Costa Rica vaesust süvendas ka põliselanike vähesus, keda saanuks kasutada sunnitööjõuna, mistõttu enamus Costa Rica provintsi asunikke pidid ise töötama oma maal ja seal ei saanud tekkida suuri istandusi (hacienda). Kõige selle tõttu oli Costa Rica Hispaania kuningakoja jaoks suuresti väärtusetu ja ignoreeritud. Väikemaaomanike suhteline vaesus, suure põlisrahva sunnitööjõu puudumine, elanikkonna etniline ja keeleline homogeensus ja isoleeritus Hispaania koloniaalkeskustest Mehhikos ja Andides panidki aluse Costa Rica autonoomsele ja individualistlikule agraarühiskonnale. Isegi Costa Rica provintsi kuberner oli vägagi vaene ning pidi ise vilja kasvatama ja oma aia eest hoolt kandma. On arvatud, et selle tõttu tekkiski Costa Ricas egalitaarne traditsioon ja nn. "ruraalne demokraatia", kus polnud rõhutud mestiitside või põlisrahvaste klassi. Peagi liikusid hispaania kolonistid mägedesse, kus nad leidsid rikkaliku vulkaanilise pinnase ja mahedama kliima kui madalikul.[10]
Ka 1801. aastal elas Costa Ricas vaid ligi 50 000 inimest, kellest enamus elas Keskplatool, kus oli kujunenud neli suuremat linna: pealinn Cartago, San José, Heredia ja Alajuela.
Costa Rica ei taotlenud iseseisvust Hispaaniast, kuid Guatemalas baseerunud kindralkaptenaat kuulutas siiski välja iseseisvuse 15. septembril 1821. aastal peale Hispaania lüüasaamist Mehhiko iseseisvussõjas. Costa Rica eraldatuse tõttu jõudis see teade sinna alles ligi kuu aega hiljem. Mehhiko junta president Agustín de Iturbide aga saatis 28. novembril kirja Guatemala kindral Gabino Gaínzale, kes oli Kesk-Ameerika nõuandva junta (Junta Consultiva) esimees, milles palus Kesk-Ameerika annekteerimist Mehhiko keisririigi koosseisu.[5] Seepeale andis Gaínza kõigile Kesk-Ameerika 237 omavalitsusüksusele käsu avaldada Iturbide kiri, pidada cabildo abierto (avalik raekoda, kus kogunesid maaomanikud) ja hääletada anneksiooni üle 30 päeva jooksul. 104 omavalitsust 170st hääletasid täieliku anneksiooni poolt (67 cabildo tulemusi ei oodatud ära), mispeale 5. jaanuaril 1822 hääletas hääletas Junta Consultiva anneksiooni poolt ja läks laiali 21. veebruaril 1822.
Costa Rica koos El Salvadori ja osalt ka Nicaraguaga olid aga valdavalt anneksiooni vastu, mispeale saatis Iturbide brigaadikindral Vicente Filísola juhtimisel sõjaväe Kesk-Ameerikasse mässusid maha suruma ja Mehhiko võimu tugevdama. Costa Ricas tekkis kaks leeri: Cartago ja Heredia aristokraatlikud maaomanikud tahtsid oma koloniaalajastu privileege säilitada ning arvasid, et Mehhiko keisririigi koosseisus oleks need paremini kaitstud; seevastu San José ja Alajuela liberaalsed kaupmehed toetasid iseseisvat Costa Rica vabariiki. Nelja provintsi juhid leppisid kokku neutraalseks jäämise kuni asjaolude selginemiseni.
8. märtsil 1823 hääletas Costa Rica kõrgem junta (Junta Superior Gubernativa) Mehhikost lahkulöömise poolt ja kuulutas Costa Rica iseseisvaks. Mehhiko oli samal ajal juba El Salvadori iseseisvusliikumise maha surunud ja valmistus marssima Costa Ricasse. Alajuela vabariiklane Gregorio José Ramírez asus tegema sõjalisi ettevalmistusi. Cartagos kogunenud triumviraadi presidendiks valiti 14. märtsil 1823 vabariiklane Rafael Francisco Osejo, 8 päeva hiljem tegi grupp Cartago elanikke Joaquín de Oreamuno juhtimisel riigipöörde ja kuulutasid, et Costa Rica liitub Mehhiko keisririigiga, truudusvane Mehhiko keisrile pidi jõustuma 6. aprillil. San José ja Alajuela juhid kuulutasid seepeale imperialistidele sõja ja nimetasid Ramíreze oma sõjaväe juhiks. 4. aprillil saatis Ramírez imperialistidele ultimaatumi, 5. aprillil toimus lahing San José ja Cartago vahelises Ochomogo orus, milles hukkus 20 inimest. Lahingu võitsid vabariiklased, mispeale sisenes Ramírez Cartagosse ja võttis elanikelt relvad. Ta kuulutas San José Costa Rica uueks pealinnaks ja andis võimu üle José María de Peraltale. Mõne nädala pärast jõudsid Costa Ricasse uudised, et lahing oli peetud ilmaasjata, kuna Mehhiko keisririik oli juba 19. märtsil lakanud eksisteerimast Iturbide tagasiastumise tõttu, mispeale katkestas Filísola Costa Rica ekspeditsiooni. 1. juulil 1823 kuulutas Kesk-Ameerika kongress välja iseseisvuse Mehhikost ja Kesk-Ameerika Föderaalse Vabariigi (República Federal de Centro América), mis võttis novembris 1824 vastu USA põhiseadusel põhineva uue põhiseaduse.
1824. aastal valiti esimeseks riigipeaks Juan Mora Fernandez.[8] Kesk-Ameerikat tabas aga märtsis 1827 kodusõda Guatemala konservatiivide ning Hondurase ja El Salvadori liberaalide vahel, mispeale Costa Rica kuulutas end 1. aprillil 1829 Aprilia seadusega (Ley Aprilia) kuni korra taastamiseni autonoomseks, kuid ei lahkunud Kesk-Ameerika koosseisust. Sõja järel sai Kesk-Ameerika presidendiks Hondurase liberaal Francisco Morazán, kes valiti tagasi 1830. aastal. Ta palus Costa Rical Aprilia seaduse tühistada, mispeale riik tegi seda veebruaris 1831.[11]
Costa Rica oli erinevalt teistest Kesk-Ameerika osariikidest valgenahaliste enamusega: 1836. aastal elas riigis 150 000 elanikku, olles nii viiest Kesk-Ameerika riigist väikseima rahvaarvuga. Elanikest ligi viis kuuendikku olid valged ja üks kuuendik põliselanikud, samal ajal kogu Kesk-Ameerika ligi 1,9 miljonist elanikust olid 39% mestiitsid, 36% põliselanikud ja 25% valgenahalised.[12]
19. sajandi alguses ei olnud Costa Ricas riiklikku identiteeti veel välja kujunenud, valitses peamiselt lokalism: elanikud ei pidanud ennast veel costaricalasteks, vaid sanjoselasteks, cartagolasteks, heredialasteks, alajuelalasteks jne. Seega ükski linn ei tahtnud olla valitsetud teiste poolt ja tahtis ise olla pealinn. Lepituskatseks võeti cartagolasest riigipea José Rafael Gallegose all 1834. aastal vastu nn. kiirabiseadus (Ley de la Ambulancia), millega pidi riigi pealinn iga nelja aasta järel vahetuma San José, Heredia, Alajuela ja Cartago vahel, samas kui pealinn jõudis Cartagosse, tulnuks seadus tühistada. 1835. aastal otsustas aga uus riigipea Braulio Carrillo luua uue pealinna San Juan del Murciélago (täna Tibás) San José ja Heredia vahele. Cartago oli aga sellele vastu ja nimetas uueks riigipeaks Nicolás Ulloa Soto, et kiirabiseadus taastada, Teda toetasid ka Alajuela ja Heredia linnad, mispeale puhkeski 1835. aasta septembris Liigasõda Cartago, Heredia ja Alajuela ning San José vahel. Carrillo juhtimisel jäi aga peale kahenädalast sõda San José peale ning konsolideeris end riigi pealinnana.[13]
Costa Rical tekkis peatselt ka piiritüli Uus-Granada Vabariigiga (täna Colombia) Bocas del Toro piirkonna üle (täna paikneb Panamas). Kui Uus-Granada 18. detsembril Bocas del Toro Costa Ricalt vallutas ning Costa Rica sealjuures Kesk-Ameerikalt abi ei saanud, kadus riigis toetus Kesk-Ameerikale. Kesk-Ameerika oli lagunemas ja ähvardas uus kodusõda, seekord Morazáni juhitud El Salvadori unionistide ning Guatemala, Hondurase ja Nicaragua separatistide vahel. 30. mail 1838 lubas Kesk-Ameerika kõigil viiel riigil valida omaenda vabariiklik valitsus. 14. novembril 1838 kuulutas Costa Rica end iseseisvaks vabaks riigiks (Estado Libre de Costa Rica)[14] Nicaragua ja Hondurase järel. Suure vahemaa tõttu Kesk-Ameerika pealinnast (Ciudad de Guatemala, hiljem San Salvador), eraldatuse ja halva sidepidamise tõttuu ei tundnud Costa Rica elanikud end kunagi tõeliselt keskameeriklastena. Iseseisvuse järel on Costa Rica hoidunud majanduslikest sidemetest ülejäänud Kesk-Ameerikaga. Isegi tänapäeval, hoolimata enamiku naabrite jõupingutustest suurendada piirkondlikku integratsiooni, üritab Costa Rica hoida vahet.[15]
Costa Rica jäi uuest kodusõjast puutumata, kuid riigipea Carrillo muutus vägagi autokraatlikuks. Seepeale saabus riiki aprillis 1842 endine Kesk-Ameerika president Morazán, kes tõukas ta võimult ja taastas mõned isikuvabadused. Kui aga Morazán kavandas jõuga ühtse Kesk-Ameerika vabariigi taastamist, milles Costa Rica osaleda ei soovinud, tõugati ta võimult ja hukati 15. septembril 1842 mahalaskmise läbi. 1847. aastal valiti esimeseks presidendiks José María Castro Madriz ja võeti vastu uus põhiseadus, riigi uueks nimeks sai Costa Rica Vabariik (República de Costa Rica).[16]
1948. aastal käis riigis kodusõda. Pärast seda algas riigi kiire areng.[5]
Remove ads
Costa Rica rahvaarv oli 2017. aasta seisuga 4 905 769 inimest.[17] Võrreldes teiste Kesk-Ameerika riikidega on Costa Ricas enamuses valgenahalised – 2011. aasta rahvaloenduse järgi olid 65,8% Costa Rica elanikest valgenahalised (blanco), 17,8% mestiitsid (mestizo), 6,7% mulatid, 2,4% põliselanikud, 1,1% mustanahalised ja 0,2% Aasia päritolu.[18] Valgenahalised on peamiselt hispaania (eriti katalaani) päritolu.
Costa Rical on Kesk-Ameerika arenenuim majandus. Peamised tuluallikad on kohvi- ja kakaoistandused, karjakasvatus, metsandus ja turism.[5] Peamised eksportkaubad on meditsiinivahendid, banaanid ja troopilised puuviljad. Peamised importkaubad on rafineeritud nafta, autod ja pakendatud ravimid.[19] Peamised ekspordiriigid on Ameerika Ühendriigid, Belgia-Luksemburg ja Guatemala. Peamised importriigid on Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Mehhiko.[19] Sisemajanduse kogutoodang (SKT) on 57,06 miljardit USA dollarit (2017).[20] SKT ühe inimese kohta on 11 631 USA dollarit (2017).[21]
Turism
Costa Ricat külastab aastas umbes 2,2 miljonit turisti. Üle poole neist külastavad kohalikke rahvusparke ja muid kaitsealasid. Populaarne on seiklusturism.[6] Costa Rica suurim vaatamisväärsus on loodus. Paljud eluslooduse liigid on nähtavad rahvusparkides.[6] Populaarsed rahvuspargid on Manuel Antonio, Tortuguero, Corcovado, Braulio Carrillo, Rincón de la Vieja ja Irazu vulkaanide rahvuspark. Populaarsed kohad on Arenali vulkaan, Monteverde ja Cloudi Metsad. Surfamiseks populaarsed kohad on Dominical, Tamarindo, Jaco, Mal Pais ja Santa Teresa.[22]
Populaarsed vaatamisväärsused San José linnas on rahvusteater ja Kolumbuse-eelse kulla muuseum (Museo del Oro Precolombino).[22]
Remove ads
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads