José María Castro Madriz

José María Castro Madriz [hos'ee mar'iia k'astro madr'iss] (1. september 1818 Costa Rica, San José provints – 4. aprill 1892 San José provints) oli Costa Rica president 1847–1849 ja 1866–1868.

José María Castro Madriz

Teda tuntakse Vabariigi rajajana (Fundador de la República).

Ta oli liberaal, kes uskus haridusse ja trükivabadusse.

Ta on öelnud: "Minu valitsus ei pärine võitlustest ega rajane (se inaugura) ühegi partei varemetel. Selle lipp on riik (la nación) ja selle eesmärk on kogu Costa Rica heaolu."

Ta oli vabamüürlane.

Elukäik

Tema vanemad olid Ramón Castro y Ramírez ja Lorenza Madriz y Cervantes.

Ta sai Nicaragua Leóni ülikoolist filosoofiabakalaureuse ja õigusteaduste doktori kraadi.

Poliitiline tegevus

Ta sai Francisco Morazán Quesada valitsuse ajal sõjaaudiitriks (Auditor de guerra; 1842) ning José María Alfaro Zamora esimese valitsuse ajal üldministriks (Ministro General, 1842–1844) ning sise- ja sise- ja välissuhete ministriks (Ministro de Gobernación y Relaciones Interiores y Exteriores; aprillist juulini 1844). Francisco María Oreamuno Bonilla valitsuse ajal sai ta Desamparadose saadikuks (Diputado por Desamparados, 1844–1846) ning José María Alfaro Zamora teise valitsuse ajal aseriigipeaks (1846–1847) ja asepresidendiks.

Esimene ametiaeg presidendina (1847–1849)

Aprillis 1847 valiti ta aastateks 1847–1853 Costa Rica Riigi Presidendiks (Presidente del Estado de Costa Rica). Mõni kuu hiljem andis Kongress talle kindrali auastme ning aunimetuse Benemérito de la Patria. Augustis 1848 muudeti tema ametinimetus kujule Presidente de la República (Vabariigi President).

31. augustil 1848 kuulutas ta Costa Rica suveräänseks riigiks, mis ei sõltu ühestki teisest riigist, ja andis talle lõplikult nime "Costa Rica Vabariik" (República de Costa Rica). Sellega olid katkestatud sidemed Kesk-Ameerika Liitvabariigiga.

28. septembril kehtestas ta vabariigi lipp ja vapp. Ta määras 15. septembri Costa Rica iseseisvuspäevaks.

Selle valitsuse ajal sõlmiti diplomaatilised suhted teiste riikidega ning lepingud mitme Euroopa riigiga ja anti Suurbritannia valitsusele võimalus võtta Costa Rica oma protektoraadi alla. Edendati haridust. Muudeti 1847. aasta põhiseadust. 1948. aasta parandatud põhiseadus tugevdas presidendi võimu. See oli vajalik selleks, et toime tulla kohvi maailmaturuhinna langusest tingitud majandusraskustega ning jagu saada katsetest valitsust kukutada.

15. novembril 1849 andis José María Castro Madriz kindral José Manuel Quirós y Blanco ähvarduse tõttu panna toime sõjaväeline riigipööre võimu üle Miguel Mora Porrasele. 16. novembril astus ta tagasi. Kongress rahuldas tema tagasiastumisavalduse ning andis talle Vabariigi rajaja (Fundador de la República) tiitli.

Tegevus 1849–1860

Ekspresidendina elas ta San Josés, pühendudes oma vara haldamisele, kuid Juan Rafael Mora Porrase valitsus umbusaldas teda ning piiras tema vabadust.

Ta käis ka Prantsusmaal, kus teda autasustati Auleegioni ordeniga.

Kui Mora Porras kukutati, töötas ta lühikest aega José María Montealegre Fernándeze ajutise valitsuse välisministeeriumis.

Ta valiti 1859. aasta põhiseadust koostava Asutava Kogu esimeheks (Presidente de la Asamblea Constituyente).

Esimene ja teine ametiaeg ülemkohtunikuna

Vastavalt 1859. aasta põhiseadusele koosnes Costa Rica Ülemkohus ülemkohtunikust (regente), viiest kohtunikust (Magistrados) ja prokurörist (Fiscal). Need valis Kongress neljaks aastaks. Kõik riigi advokaadid olid ühtlasi Ülemkohtu kaasistujad (conjueces). Peale selle oli kuus kaasistujat, kes olid õigusteaduse asjatundjad.

24. aprillil 1860 määras Kongress Ülemkohtu koosseisu aastateks 1860–1864 ning nägi ette, et nad annavad vande 29. aprillil 1860. Valituks osutusid:

• ülemkohtunik José María Castro Madriz
• kohtunikud Ramón Carranza Ramírez, Manuel Alvarado y Barroeta, Antonio Álvarez Hurtado, Joaquín Alfaro (6. augustil 1861 rahuldati tema tagasiastumispalve ning samal kuul asendati ta Ramón Loría Vegaga), José María Ugalde
• prokurör Vicente Herrera Zeledón (30. aprillil 1860 rahuldati tema tagasiastumispalve ning valiti tema asemele José Concepción Pinto Castro, kes vannutati ametisse 1. mail 1860)
• valitud kaasistujad Juan Manuel Carazo (1. detsembril 1863 rahuldati tema tagasiastumispalve), Rafael Araya, Carlos Sancho y Alvarado (17. juulil 1863 asendati Apolinar de Jesús Sotoga, Joaquín Bernardo Calvo Rosales (1. detsembril 1863 rahuldati tema tagasiastumispalve), Juan Francisco Bonilla, Alejo Jiménez.

1. mail 1864 määras Kongress Ülemkohtu koosseisu aastateks 1864–1868 ning määras ametivande andmise 2. maile 1864. Valituks osutusid:

• ülemkohtunik José María Castro Madriz
• kohtunikud Manuel Alvarado y Barroeta, Ramón Loría Vega, José Concepción Pinto Castro, Manuel Argüello Mora, José Gregorio Trejos Gutiérrez
• prokurör Eusebio Figueroa Oreamuno
• valitavad kaasistujad Joaquín Alvarado, Rafael Araya, Manuel Mora Fernández, Juan Francisco Bonilla (28. juunil 1864 rahuldati tema tagasiastumispalve), Alejo Jiménez

Aastal 1865 tegi ülemkohtunik Castro Costa Rica täievolilise saadikuna visiidi Bogotásse, kus ta allkirjastas Colombia valitsusega Castro-Valenzuela lepingu Costa Rica ja Colombia vaheliste piiride kohta.

José María Castro Madriz lahkus ülemkohtuniku ametist 8. mail 1866, sest ta valiti Vabariigi Presidendiks. Kongress määras tema asemel ülemkohtunikuks kohtunik Manuel Alvarado y Barroeta.

Teine ametaeg presidendina (1866–1868)

Aprillis 1866 valiti ta Vabariigi Presidendiks aastateks 1866–1869.

1. november 1868 kukutati ta sõjaväelise riigipöördega ning presidendiks sai Jesús Jiménez Zamora.

Oma ametiajal edendas president Castro haridust. Ta laskis oma dekreediga avada Limóni lahe väliskaubandusele. Ta laskis rajada esimese telegraafiliini Cartago ja Puntarenase vahele.

Kolmas ametiaeg ülemkohtunikuna

18. oktoobril 1870 määras president Tomás Guardia Gutiérrez oma dekreediga, et Costa Rica Ülemkohus koosneb ülemkohtunikust, seitsmest kohtunikust ja prokurörist, keda valitsus vabalt ametisse nimetab ja ametist vabastab. Kõik teised advokaadid, kes elavad pealinnas ja selle ümbruses, on Ülemkohtu kaasistujad. Peale selle on veel kuus kaasistujat, kes on õigusteaduse asjatundjad. Samal päeval määras president teise dekreediga Ülemkohtu koosseisu:

• ülemkohtunik José María Castro Madriz *kohtunikud José Antonio Pinto Castro, Ramón Loría Vega, Vicente Sáenz Llorente, José Ana Herrera y Zeledón, José Rodríguez Zeledón, José María Ugalde, Alejandro Alvarado García *prokurör Camilo Esquivel Sáenz *määratavad kaasistujad Rafael Ramírez Hidalgo, Juan Rafael Mata Lafuente, Félix Mata Lafuente, Alejo Jiménez, José Antonio Chamorro, Eustaquio Pérez

Ülemkohtu esimehena

1871. aasta põhiseadus nägi ette Costa Rica Ülemkohtu, mis koosneb esimehest (Presidente), seitsmest kohtunikust ja prokurörist. Need valib Kongress neljaks aastaks. Kõik teised advokaadid, kes elavad pealinnas ja selle ümbruses ning täidavad Ülemkohtu kohtunikule esitatavaid nõudeid, on Ülemkohtu kaasistujad. Peale selle on veel kuus kaasistujat, kes on õigusteaduse asjatundjad.

7. mail 1872 määras Kongress Ülemkohtu kohtunikud aastateks 1872–1876 ning valis Ülemkohtu esimeheks José María Castro Madriz. Uus Ülemkohus astus ametisse 8. mail 1872 ja selle liikmed olid:

• esimees José María Castro Madriz *kohtunikud Vicente Sáenz Llorente, José Ana Herrera y Zeledón, José Rodríguez Zeledón, José María Ugalde, Alejandro Alvarado García, Juan José Ulloa Solares (8. mail 1873 rahuldati tema tagasiastumispalve ja ta asendati 12. maist 1873 Camilo Esquivel Sáenziga) Salvador Jiménez Blanco
• prokurör Antonio Álvarez Hurtado *määratavad kaasistujad Alejo Jiménez, Francisco Gallardo, Salvador Borbón, Adriano María Bonilla, Canuto Guerra, Eustaquio Pérez

José María Castro Madriz lahkus Ülemkohtu esimehe ametikohalt 25. novembrist 1873, sest ta nimetati välissuhete ja lisaülesannete sekretäriks (Secretario de Relaciones Exteriores y carteras anexas). Uues ametis oli ta ainult mõned päevad: 1. detsembril 1873 oli ta sunnitud tagasi astuma.

Hilisem tegevus

Aastatel 1877–1883 ja 1883–1885 oli ta jälle välissuhete ja lisaülesannete sekretär.

Lõpuks oli ta Costa Rica täievoliline saadik teistes Kesk-Ameerika maades.

Tähtsamad teened

• Lõi 19. mail 1847 Tütarlaste Lütseumi (Liceo de Niñas).
• Kuulutas 1848 Costa Rica suveräänseks ja sõltumatuks vabariigiks.
• Lõi 1848 praeguse lipu ja kuuenda vapi.
• Kuulutas 15. septembri rahvuspühaks.
• Kuulutas 1867 Limóni lahe väliskaubandusele avatuks.
• Laskis 1868 rajada esimese telegraafiliini San José ja Cartago vahele.
• Rajas 1868 San José veevärgi.

Tunnustus

2. oktoobril 1847 sai ta aunimetuse Benemérito de la Patria.

16. novembril 1849 sai ta Vabariigi rajaja (Fundador de la República) tiitli.

Prantsusmaalt sai ta Auleegioni ordeni.

Isiklikku

Ta abiellus Costa Rica riigipea Manuel Fernández Chacóni tütre Pacífica Fernández Oreamunoga.

Vaata ka

• Costa Rica presidentide loend