Taani ajalugu

Taani ajalugu on ülevaade Taani riigi territooriumil toimunud ajaloolistest sündmustest ja Taani kuningriigi ajaloost.

Esimesed inimtegevuse jäljed Taanis pärinevad umbes 120 000 aasta tagusest Eemi jäävaheajast. Pidev inimtegevus on kestnud alates mandrijää taandumisest umbes 14 000 aastat tagasi.

Põllumajandus muutus valitsevaks nooremal kiviajal 4. aastatuhandel eKr. Nooremal kiviajal ehitati hulgaliselt megaliitkalmeid, millest mõned pakuvad tänaseni tähelepanuväärset vaatepilti.

Pronksiajal (1800–500 eKr) praeguse Taani aladel elanud rahvast on säilinud rikkalikult arheoloogilisi mälestisi. Arvukad päikesekujutised, nt Trundholmi vanker ja kaljujoonised Bornholmil viitavad päikesekultusele. Kaljujooniste teine levinum motiiv on laev. Ülikuid maeti tammekirstudes hiiglaslikesse kääbastesse, mis paiknesid kõrgetel küngastel. Mõnes Jüütimaa osas on tänu mulla iseärasusele säilinud orgaanilisest materjalist hauapanused, sealhulgas riided. Tuntuim leitud riidekomplektidest pärineb Egtvedi piiga hauast.

Rauaaja esimesel perioodil, nn keldi rauaajal (500 eKr kuni meie ajaarvamise alguseni) domineeris Taanis naaberaladel elanud keltide mõju. Sellele järgnenud nn rooma rauaajal (meie ajaarvamise algus kuni 400 pKr) saabusid suuremad kultuurimõjud Rooma riigist, sealhulgas kaalu- ja mõõdusüsteem ning hulgaliselt laensõnu; ladina kirja mõjul tekkis ruunikiri. Rauaajast pärinevad paljud soodest leitud mumifitseerunud laibad, näiteks Tollundi mees.

Pikemalt artiklis Taani nimi

Germaani rauaajast (400–800 pKr) on olemas esimesed kirjalikud allikad taanide kui rahva kohta. Sellest ajast on ka andmed Jüüti poolsaarel elanud anglide ja jüütide kohta, kes liikusid edasi mandrilt Suurbritannia saartele, kus segunesid kohalike elanikega, moodustades inglise rahvuse tuumiku. Arvatavasti ühendati maa Lõuna-Taani, Sjællandi ja Kirde-Taani alad kuningriigiks 8. sajandil. Sellest annavad tunnistust sellised suurejoonelised ehitised nagu Danevirke piirivall ja Kanhave kanal läbi Samsø saare ning Taani esimese linna Ribe asutamine pärast aastat 700. Taani riiki kuulusid ka Skandinaavia poolsaare lõunatipus asuvad maakonnad Skåne, Halland ja Blekinge, mis praegu kuuluvad Rootsile.

Pikemalt artiklis Ribe Fyni saarel, Hedeby

Pikemalt artiklis Adam Bremenist ja Gesta Hammaburgensis ecclesiae ponitificium

Ristiusk levis Taanimaale 8.–9. sajandil, kui viikigite röövretkede ajal käisid nad Frangi riigi rannikuil röövimas ja makse välja pressimas. Selle aja Euroopa suurriigi Frangi riigist saadeti Taani kuninga jutule kristliku misjonäri Willibrordi (surn. 739) aga Taani kuningas Ongendus misjonäri veenmistest ei hoolinud ja keeldus ka kategooriliselt ennast ristida laskmast.

Pikemalt artiklis Danegeld, Viikingiaeg

Frangi keiser (800–814) Karl Suure poolt Saksi sõdade järel sakside maade vallutamise ja Frangi riigiga liitmise järel tungisid taanlased Nordalbingieni ja alles Karl Suure poja Karl Noorema sissetung aastal 808 surus nad tagasi üle Eideri jõe. Järgmisel aastal püstitas keiser tänapäeva Itzehoe lähistele Esesfeldi kantsi ja kogu piirkond liidendati Frangi riigiga. Selleks, et kuningas Sigfredi järeltulija Godfredi juhitavale sissetungile vastu seista, rajasid frangid tõenäoliselt Taani margi, mis ulatus Eideri jõelt Schlei jõeni Danevirke kindlustusteni põhjas. Aastal 808 olevat Taani kuningas Godfred hävitanud slaavlaste kaubaplatsi Rericu ja asustanud sealsed kaupmehed Hedebysse. Tõenäoliselt rajatigi linn sihipäraselt kuninga eestvõtmisel. Üsna varsti vermiti Hedebys Põhjamaade esimesed mündid. Pärast kuningas Godfredi tapmist sõlmis tema järeltulija Hemming aastal 811 Karl Suurega Heiligeni rahu, pärast mida tähistas piiri Taani ja Frangi riigi vahel Eideri jõgi.

Rooma paavsti Paschalis I lähetas 822. aastal Rooma saabunud Reimsi peapiiskopi Ebbo koos Cambrai piiskopi Halitgariga Taani hõime ristima. Samuti määras ta Ebbo legaadiks Põhjamaades.

826. aastal pöördus Taani kuningas Harald Klak pärast kaotust lahingus Frangi riigi keisri Ludwig Vaga poole abi saamiseks ja palus, et neile saadetaks evangeeliumi kuulutajaid. Kuningas Harald kogu pere ja kaaskonnaga ristiti Reimsi peapiiskop Ebbo poolt. Pärast ristimist suundus koos kuningaga Taani ka misjonär Ansgar. Paavst Eugenius II lähetas 826. aastal Ansgari misjoneerima Taani hõime. Ta tegi misjonitööd Vestfaalis ja Taanis. Asutas esimese ristiusu kiriku ja koguduse Rootsis. Ansgar nimetati aastal 831 Hamburgi peapiiskopiks. Nicolaus I kinnitas 31. mail 864 Ansgari Bremeni peapiiskopiks ja ühendas Bremeni ja Hamburgi peapiiskopkonnad. Ta määras Ansgari ja tema järeltulijad Bremeni peapiiskopi kohal paavstlikeks legaatideks taanlaste, rootslaste ja slaavlaste misjoni läbiviimisel. Ansgar on tuntud kui Põhjamaade apostel ja Taani ning Rootsi kaitsepühak. Siiski jätkusid tülid rohkem kui sajandi, kuni Ida-Frangi kuningas Heinrich Linnupüüdja alistas aastal 934 lõpuks kuningas Gnupa Taani väed Hedebys.

9. sajandi keskel rajati Karolingide impeeriumi Kesk-Frangi riigi keisri Lothar I ja Rooma paavsti toetusel Elbe jõe alamjooksul Hamburgi linn 831. aastal, kuhu ehitati ka neli puust kirikut ja Ansgar kuulutati Hamburgi peapiiskopiks. 845. aastal hävitas Hamburgi Taani kuningas Horik oma suure laevastikuga, laastatud Hamburg ühendati Bremeni piiskopkonnaga. 850. aastal lubas kuningas Horik kaubanduse edendamise huvides Bremeni peapiiskop Ansgaril Hedeby linna ehitada Taani esimese kiriku. Teine kirik ehitati Ribesse, mis sai ka Ribe piiskopitooli asukohaks. Ansgari surma (865) järel jätkas tema tööd piiskop Adalward. Ametlikult võttis Taani ristiusu vastu 965. aasta paiku.

Taanis oli viikingiaeg suure majandusliku arengu ja sõjalise ekspansiooni aeg. 9.–10. sajandil kujunes Taani Kuningriik mitmete väikeste vürstiriikide ühendamise tulemusena ja muutus peamiseks normannide riigiks Euroopas ka Läänemerest põhja poole, vallutades Norra ja suured piirkonnad Inglismaal, kus Inglismaa kuningas Alfred Suur oli sunnitud neile loovutama Inglismaa idarannikul piirkonnad, mida nende valitsemise tõttu taanlaste poolt aastatel 886–954 ning nende elukorralduse alusel kutsuti (Danelaw).

Pikemalt artiklis Danelaw, Danegeld, Anglosaksi Inglismaa

Skandinaaviast pärit normannid valitsesid Läänemerel ja Põhjamerel. Nad purjetasid mööda suuri Venemaa jõgesid kuni Musta mereni, rajasid oma asulad Põhja-Venemaale ja Põhja-Prantsusmaa läänerannikul (Normandia, kus 911. aastal loodi viikingipealiku Rollo juhtimisel Normandia hertsogiriik). Nad purjetasid kuni Vahemereni, kus nad hiljem rajasid normannide riigi Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias. Ajavahemikus 980–1000 purjetasid Erik Punane ja Leifr Eiríksson Islandilt Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse, mida nad nimetasid sõnaga Vinland (aasade maa).

Taani kuningas ja kuningriik

Varakeskaegses Skandinaavias domineeris Skandinaavia piirkonna suurvõim Taani riikliku arengu algetapis olevate Norra ja Rootsi valitsejate üle, kes olid tihti Taani kuninga vasallid.

Pikemalt artiklis Taani kuningas, Taani riigipeade loend

Alates kuningas (ca 940–ca 958) Gorm Vanast (suri arvatavasti 958) on teada kõik Taani kuningad. Gormi poeg Harald Sinihammas rajas Jellingisse oma vanematele vägeva hauamonumendi, mis koosneb kahest hiiglaslikust kääpast, kahest ruunikivist, suurest kivilaevast ja kirikust. Kuningas Harald rajas ka vähemalt neli täpselt ringikujulist ja korrapärast ringvall-linnust, neist tuntum on Trelleborg Sjællandil. Jätkus piirikaitsevalli Danevirke tugevdamine, Frankide Saksimaaga.

Taani kuninga Harald Sinihamba ajal 10. sajandi keskel sai Taanist ametlikult kristlik riik. Tänu kaubanduse arengule tekkisid viikingiajal Skandinaavias linnad (ainsana oli varem asutatud Ribe). Taani tuntumad viikingiaegsed linnad on Hedeby, Århus ja Ålborg.

Ülemvõim Taanis ja Norras

Taani kuningas Harald Sinihammas alustas vallutusi ja omas võimu nii Taani kui ka Norra üle. Harald Sinihammas nõudles aastaid Norra trooni. Pärast isa, Eirik Verekirve surma liitusid Harald Hallmantel ja tema vennad temaga ning asusid võitlusse oma isa venna kuningas Håkon Haraldssoni (Håkon Hea) vastu. Taani kuningas Harald Sinihammas kasutas Haraldit ja teisi Eirikupoegi oma vahendina võimuvõitluses, ta varustas neid vägedega. Fritjari lahingus (umbes 961) sai Håkon surmavalt haavata. Umbes 961 sõitis Harald Sinihammas Norrasse ja laskis end Tønsbergis austada. Harald Eiriksson kuulutas end Harald Sinihamba asekuningaks. Sellega sai Taani kuningas ülemvõimu maa üle Mørest kuni Gröönimaa piirini. Østlandeti kuningad Gudrød Bjørnsson ja Trygve Olavsson olid juba varem Harald Sinihamba asekuningad.

985. aastal, pärast isa surma, sai Svend Harkhabemest Taani ja Norra kuningas. 995. aastal kukutati Norra valitseja jarl Haakon Sigurdsson, Norra trooni pakuti Olavile, 997. aastaks oli Norra kuningas Olaf Tryggvesson end Norra troonil kindlustanud ning hakkas otsima võimalusi laiendada oma võimu ka ülejäänud Skandinaavia üle. Aastal 1000 said Olavi väed Svolderi merelahingus taanlastelt, rootslastelt ja vendidelt lüüa ja Olaf I Tryggvesson ilmselt hukkus.

Ülemvõim Inglismaal

Pikemalt artiklis Inglismaa kuningriik#Taani vallutus, Anglosaksi Inglismaa, Danelaw

Inglismaa kuningas Ethelred II valitsusajal (978–1013 ja 1014–1016) läksid taanlased 991. aastal taas konflikti inglastega, püüdes kogu Inglismaad (lisaks Danelaw' alale, mis juba nende käes oli), enda kontrolli alla saada. Eriti tõsiseks läksid asjad siis, kui Taanis sai võimule Svend Harkhabe, kes hakkas isiklikult Inglismaa trooni taotlema. Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred 1002. aastal Põhja-Inglismaal, Danelawi aladel elavate taanlaste massimõrva (milles hukkus ka Svend Harkhabeme õde), ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning 1013. aastal Svend Harkhabeme ja tema poja Knudi invasiooni järel Inglismaale varises inglaste kaitse täielikult kokku. Ethelred pages eksiili, Normandiasse ning Taani ja Norra kuningas Svend Harkhabe kuulutati Inglismaa kuningaks (1013–1014). Siiski suri Svend äkitselt 3. veebruaril 1014. Kasutades seda surma ära, tuli Æthelred Inglismaale tagasi ja ajas Svendi poja Knudi tagasi Taani, sundides teda seejuures loobuma oma liitlastest.

1015. aastal alustas Knud Inglismaa vastu uut kampaaniat. 1028. aastal tõukas Taani kuningas Knud Suur Norra troonilt Olav II Haraldssoni ja pärast vallutusi valitses Knud Suur Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Rootsi piirkonna kuningana.

Pikemalt artiklis Põhjamere impeerium

Pärast Knud Suure surma 1035. aastal lagunes Taani võimu all olnud suurriik, ehkki Inglismaad hoidis Knuti poeg Hardeknud enda kontrolli all kuni 1042. aastani. Inglismaa vallutas 1066. aastal Normandia hertsogi Rollo järglane William Vallutaja.

1076. aastal suri kuningas Sven II Estridson, kelle järglasteks oli 15 vallaspoega, seetõttu toimusid Taanis 1076-1157 kodusõjad. Nende kodusõdade ajal vallutasid vendid 2/3 Taani aladest ja ka Rügeni saare.

Taani kuningas (1095–1103) Erik I Ejegod saavutas roomakatoliku kirikult, et Baris toimunud kirikogul tunnistati paavst Urban II poolt Eriku venna, ristiusu levitajast Taani (1018–1035), Inglise (1016–1035) ja Norra (1028–1035) kuninga Knut Suure pühitsemist pühakuks 1101. aastal ning paavst Paschalis II poolt saadeti Taani kardinal Alberich paavsti legaadina, et kohapeal määratleda uus kirikuvõimu keskus. Albericht valis sobiva asukohana 1104. aastal tollel ajal Taani kuningriigile kuulunud Lõuna-Skandinaavias Skåne maakonnas Lundi ning nimetas kohaliku piiskopi Asgeri, kes oli Inglise Canterbury peapiiskopi Anselmi sõber, Lundi peapiiskopi kohale. 1104. aastal ülendati Hamburg-Bremeni peapiiskopkonna Lundi abipiiskopkond peapiiskopkonnaks, sellele allutati kõik Bremeni teised Põhjamaade endised abipiiskopkonnad, nimelt Århus (Taani), Dalby (Taani), Fääri saared, Gardar (Gröönimaa), Linköping (Rootsi), Odense (Taani), Orkney (Ühendkuningriik), Oslo (Norra), Ribe (Taani), Roskilde (Taani), Schleswig (Saksamaa), Selje (Norra), Skálholt (Island), Skara (Rootsi), Strängnäs (Rootsi), Trondheim (Norra), Uppsala (Rootsi), Viborg (Taani), Vestervig (Taani), Västerås (Rootsi) ja Växjö (Rootsi).

Pikemalt artiklis Lundi peapiiskopkond

12. sajandil algas Taani ekspansioon ristisõdade näol lõuna pool elavate slaavlastest vendide elualadele, samas mõjutasid riigi tugevust riigisisesed vastuolud. Skandinaavia poolsaare lõunaosas moodustati Taani võimu all olevas Lundis Lundi peapiiskopkond, mis allus otse Rooma paavstile ning oli 12. sajandil toimunud Taani kuningriigi ja Rooma kiriku poolt läbi viidud ristiusustamise keskus.

Peapiiskoppide Absaloni (1177–1201) ja Anders Suneseni (1201–1223) valitsusaeg oli Lundi peapiiskopkonna võimu haripunkt. Peapiiskop Anders Sunesen võttis isiklikult osa 1219. aasta juunikuus toimunud retkest Eestisse koos Taani kuninga Valdemar IIga. Valdemar I valitsusajal tegutses Taanis Lundi peapiiskopi Absaloni sekretär Saxo Grammaticus, kes on esimese täieliku Taani ajaloo (Gesta Danorum) autor.

Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad, Vendi ristisõda (1147–1184)

Kuningas Valdemar I Suur (1157–1182) pidas aastatel 1146-1157 troonipärimissõdu Svend III-da ja Knud III-ga ja ühendas seejärel Taani taas ühe valitseja võimu alla ning tugevdas koostöös kirikuga, keskvõimu. Valdemar I Suur alustas 1159 ristisõda Läänemere lõunakaldal elanud lääneslaavlaste vastu, aastatel 1160-1164 sõdis ta vendide vastu koos Heinrich Lõviga. Valdemar I tunnistas end ka Saksa-Rooma keisri alamaks. 1168. aastal vallutas ta Rügeni saare ja võitis vende. 1180-1181 vallutas ta, osa Saksa-Rooma keisri põlu alla sattunud Heinrich Lõvi valdustest (Lübecki linna).

Kuningas Knut VI (1182–1202) valitsemisajal pidas Taani edukat sõjategevust ning vallutas Läänemere lõunarannik Pommeri, Väike-Pommeri ja Mecklenburgi ning Knut sai Taani ja vendide kuninga nimetuse. Aastatel 1185–1227 oli Pommeri hertsogkond Taani kuninga vasall. Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa surma järel 1190. aastal kuulutas Knut VI senise vasallisuhte Saksa-Rooma keisriga kehtetuks. Taani kuningakojal moodustusid taas dünastilised sidemed teiste Euroopa kuninglike suguvõsadega, Knut VI oli abielus Welfi dünastiast Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi tütrega, Valdemar I tütar ja Knut VI õde Ingeborg abiellus Prantsusmaa kuninga Philippe II-ga.

Vallutused jätkusid kuningas (1202–1241) Valdemar II Võitja juhtimisel. Valdemar, kes oli 1188 Schleswigi hertsog, vallutas Hamburgi ja Lübecki linnad ning Holsteini ja Mecklenburgide vürstiriigid. 1202. aastal tehti sõjakäik Soome ja 1209. aastal otsustas Rooma paavst anda taanlastele, Lundi peapiiskopile, õiguse määrata Soome oma piiskop ja nimetada ametisse preestreid selle eest, et taanlased on pööranud kristlusse Läänemere põhjakalda rahvaid.

1206. aastal korraldas Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Anders Suneseniga sõjakäigu Saaremaale ning 1210. aastal Preisimaale ja Sambijasse. Tema eduka sõjategevuse tulemusena vallutati Taani riigi jaoks Holsteini ning 1214. aastal Lauenburg ja Põhja-Eesti alad, kus legendi järgi said taanlased lahingus eestlastega oma rahvuslipu Dannebrogi 1219. aastal Tallinna sõjakäigu ajal.

1222. aastal tekkis kuningas Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. 1223. aastal sattus kuningas Valdemar II sõjategevuse käigus vangi Schwerini krahvi Heinrichi kätte, kust ta pääses alles pärast lunaraha maksmist. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning kohe alustasid pealetungi Taani aladele Eestis ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti. (Vt Eestlaste muistne vabadusvõitlus ja Taani valdused Eestis). Keskajal kuulusid Taanile pikemat või lühemat aega suured valdused praegusel Põhja-Saksamaal, Põhja-Eestis, Saaremaa ja Ojamaa. Valdemar I lasi koostada Jüütimaa seadustekogu ja “Taani hindamisraamatu”, ta kindlustas nii keskvõimu, korraldas seadusandluse keskvõimu alla ja parandas maksustamist. Pärast Valdemari surma algasid Taanis segadusteajad.

13. sajandil laastasid Taanit kodusõjad ja sõda Holsteini krahvidega. Kuningas Erik IV (1241–1250) ajal tekkis kuningal vastuolu Rooma paavstiga Roskilde piiskopi ametissemääramisega. Aastail 1250–1252 Taanit valitsenud Abel, kes kehtestas täiendava maksu, et maksta lunaraha Kölni peapiiskopi juures vangis oleva poja Valdemari eest ning langes ülestõusnute vastu võideldes lahingus Friisimaal. Abeli järglased (Valdemar III, Valdemar IV jt.) aga said päriliku õiguse valitseda Schleswigi hertsogkonda, Estridseni dünastia Schleswigi haruna. Taani langes paavsti heakskiidetud rünnaku alla Põhja-Saksamaa vürstide poolt ning sõjategevus jätkus ka kuningas Christoffer I (1252–1259) valitsemisajal ja päädis alles Jakob Erlandseni nimetamisega Lundi peapiiskopiks. Christoffer I suri 1259. aastal ning kuna Christofferi poeg ja pärija Erik V Klipping oli veel alaealine, valitses regendina 1264. aastani, Christoffer I lesk – kuninganna Margrete Sambor. Piiskop Erlandsen püüdis tagada toetust kuningas Abeli poegadele, pannes kõik Erik V kroonimisel osalenud piiskopid kirikuvande alla, ent jäi Margretele alla ja pagendati maalt. Margretel tuli jätkata siiski võitlust aprillis 1259 Taani tunginud Rügeni vürsti Jaromar II-ga, kes toetas Taani kuninga ja kiriku vastasseisus Rooma katoliku kirikut.

Pikemalt artiklites Holstein, Schauenburgi ja Holsteini krahvid ja Schleswigi hertsogkond

Kuningas (1286–1319) Erik VI Menvedi ajal sattus vabalinn Lübeck Taani võimu alla 1307. aastal ning vabanes sellest alles Erik Menvedi surma järel 1319. aastal. Taani kuningas ja ka Eestimaa hertsogina andis ta 1302 Rakverele Lübecki linnaõigused^[1] ning 1315. aastal lubas kuninga vasallidele läänide meesliinis pärandamise õiguse (Valdemar-Eriku lääniõiguse).

1282. aastal allkirjastatud Vordingborgi aktiga said Taanimaa aadlikud endale esinduskogu Danehof. Kuningas Kristofer II (valitses 1319-1332) oli täielikult aadlike mõju alla, kes sundisid teda, aastal 1320, Danehofi alaliseks nõuandekoguks nimetama ning hiljem aadel pagendas Kritstoferi. Pärast Kristoferi surma uut kuningat Taanis ei kroonitudki ja võim riigis läks Danehofile. Taani 1332-1340 interregnumi ajal tõusid Põhja-Saksa aadlike tähtsus riigivalitsemises, taanlaste võimu all oli vaid üks Jüüti poolsaare maakond, mujal võimutsesid sakslased.

1324. aastal abiellus markkrahv Ludwig V Põhja-Saksamaalt Wittelsbachide dünastia võimu edasiseks tugevdamiseks Taani kuninga Christoffer II vanema tütre printsess Margaretaga. 1340. aastal toetasid tema ja Holsteini krahv Johann III Ludwigi naise Margareta venda Valdemar IV Taani troonile pääsemisel. Wittelsbachi dünastia säilitas head suhted Taani õukonnaga isegi pärast Margareta surma samal aastal.

1332. aastal toimus Skånes sakslaste vastane talupoegade ülestõus, mille järel taanlased Skåne Rootsile maha müüsid. Olukord riigis oli muutunud kriitiliseks. Seepärast otsustasid aadlikud Taani troonile valida Valdemar IV-da.

1331. aastal toimus Gottorpi lähedal kuninga Christoffer II (1320–1326 ja 1329–1332) ja Holstein-Rendsburgi krahvi Gerhard III vahel lahing, milles kuningas sai lüüa ja järgmisel aastal ta suri. Valitsema hakkas Gerhard, mille järel omandasid Holsteini aadlikud suuri pandi- ja läänivaldusi Jüütimaal ning Taani riiklikus elus suure tähtsuse ja kaalu. See lõppes siis, kui 1340. aastal tapeti Holsteini Gerhard III ning Christoffer II poeg Valdemar valiti kuningaks Valdemar IV Atterdagina (1340–1375), kes taastas riikliku ühtsuse ja kuningavõimu autoriteedi riigis. Valdemar suutis vahepeal killustunud Taani riigi taas ühendada, allutada otsesele kuningavõimule ka Sjællandi ning võita Taanile tagasi 1332 Rootsi kätte läinud Skåne.

1340. aastal müüs Valdemar Rootsile Hallandi ja Eestimaa hertsogkonna Saksa ordule.

Valdemar müüs Taani valdused Eestis (Harju- ja Virumaad koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega). Jüriöö ülestõusu järel 1346. aastal, Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest.

1349. aastal, Valdemari valitsusajal, puhkes Taanis katkuepideemia Must surm, mis hävitas ligi poole maa elanikest. Katk süvendas kriisi põllumajanduses ja rahutusi riigis.

1360. aastal taasvallutas Valdemar, Rootsi kuningas Magnus Erikssonilt, Skåne, Hallandi ja Blekinge.

Pikemalt artiklis Taani-Hansa sõda

Taani kuningas Valdemar IV vallutas 1361. aastal ka Visby Gotlandil – linna, mis kuulus Hansa Liitu, ja hoidis Läänemere laevandust enda kontrolli all ning maksustas Belti väina läbivad kaubalaevad ja muutis tollimaksude sisseviimisega Øresundi (Jüüti poolsaare ja Skandinaavia vahel asuva väina) läbimise hansakaupmeestele erakordselt raskeks. Vendi hansalinnad kuulutasid Taani vastu välja "Kaperkriegi" (kaaperdamissõja 1360-1370), kuid see ebaõnnestus. 1362. aastal purustas Valdemar sõjategevuses Hansa Liiduga Helsingborgi merelahingus vastase laevastiku, kuid kaotas võitluse Holsteini, Mecklenburgi ülikute, taani aadlike, Hansa Liidu ja Madalmaade linnade, mis ei kuulunud Hansa Liitu koalitsioonile (Kölni Konföderatsioon). 1369. aastal võitsid Hansa Liidu väed Skånes Taani vägesid. Rahulepinguga said hansalinnad õiguste tagamiseks 4 kindlust Skånes võis sai 15 aasta jooksul ¾ kõigist kogutud tollimaksudest. 1370. aastal sõlmitud Stralsundi rahuleping oli suureks löögiks Taani rahvusvahelisele mõjule, kuid vabastas kuningas Valdemari riigisisese aadlike vastupanu mahasurumiseks. Kuid varsti pärast kuninga ainuvõimu kindlustamist ta suri (1375), jätmata meesliinis pärijat.

Kalmari uniooni periood

Valdemar IV tütar Margrete oli 1363. aastast abielus Norra kuninga Håkon VI-ga ja valitses Valdemar IV surma järel Taanit regendina oma poja tulevase kuninga Oluf II eest. Pärast Olufi surma 1387. aastal tunnistati Margarethe Taani ja Norra kuningannaks ning aastast 1389 ka Rootsi kuningannaks. Sugulastest troonitaotlejate (Taani Margarete ja Mecklenburgi Albrechti) vahel toimus aastatel 1386-1390 Taani-Mecklenburgi (ja selle liitlaste Hansa Liidu vaheline) sõda, milles oli võidukas Margarete. 1397. aastal sõlmiti Taani, Rootsi ja Norra vahel Margrethe I valitsetav personaalunioon (Kalmari unioon), mille juhtivaks riigiks jäi Taani. Nii muutusid Taani riigi osaks ka Norra valdused Atlandi Ookeanis – Shetland, Orkney saared, Fääri saared, Island ja Gröönimaa.

Pärast Margarethet sai järgmiseks ühisriigi tugevdajaks ja arendajaks Erik VII, kelle valitsemisajal ehitati Sundi väina kaldale Kronborgi kindlus, tänu millele kontrolliti ning maksustati Øresundi väina läbivad kaubalaevad nn Sundi tolliga.

Erik pidas oma valitsemisajal pikka ja kurnavat sõda Holsteini krahvitega, kuid sai Holsteini ja selle liitlaste käest lüüa, ning tõi selle agressiooniga kaasa ka tüli (Taani-Hansa sõda 1426-1435) Hansa Liiduga. 1429. aastal kehtestas Erik Öresundi läbivatele mitte-uniooni laevadele väinatolli ning seadis Skåne turgudele piirangud, eesmärgiga piirata Hansa mõjuvõimu. Hansa Liit korraldas seepeale Põhjamaade sadamatele blokaadi.

Pikemalt artiklis Taani Monarhia

1397. aastal sõlmitud Kalmari unioon püsis läbi tõusude ja mõõnade kuningas Christian II valitsusajani (1513–1523). 1435. aastal algas Pommeri Eriku poliitika vastane Engelbrektsson ülestõus Rootsis, misjärel Pommeri Erik 1439 nii Taani kui ka Rootsi troonilt kukutati. Engelbrekt Engelbrektssoni tapmise järel sai Rootsi regendiks Karl Knutsson Bonde, kuni uue Taani kuninga Christoffer Baierist valimiseni. 1448. aastal, kui unioonikuningas Christoffer suri, valiti Karl VIII Rootsi kuningaks.

1448. aastal sai Oldenburgi krahv Christian kuid hüüdnimega Fortunatus Taani kuningaks kui Christian I, esimene Oldenburgi dünastia esindaja Taani troonil. Oldenburgist sai Taani kuningriigi eksklaav ning kontroll linna üle jäeti kuninga vendadele.

Rootsi kuningas Karl VIII püüdis ise saada unioonikuningaks, 1449. aastal valitigi ta Norra kuningaks, kuid taanlased olid valinud oma monarhiks Christian I, kes 1450. aastal ka Norra trooni üle võttis. Seejärel puhkes Karli ja Christiani vahel sõda, mille purustused tekitasid Rootsis peagi tugeva siseopositsiooni, mida juhtisid Oxenstiernad ja Vasad. 1457. aastal suudeti Karli kukutada ja uueks uniooni – Taani, Norra ja Rootsi kuningaks (1457–1464) valiti aga Christian I. Oldenburgi dünastiast Christian I, päris 1460. aastal Schleswigi hertsogkonna ning Holsteini krahvkonna.

1464. aastal aga kukutati Christian I Rootsi troonilt ning kuningaks kutsuti tagasi Karl Knutsson Bonde. Seal algasid sisevõitlused unioonimeelsete ja -vastaste vahel, mille käigus Christian I püüdis oma võimu taastada, kuid see ebaõnnestus. Rootsi valitsejaks sai regendina (1470–1497 ja 1501–1503) Sten Sture Vanem.

Taani ja Norra kuningas (1481–1513) Hans (Rootsi kuningana (Johan II) oli aastatel (1497–1501) ka Rootsi troonile saanud, kuid pärast seda olid taanlaste katsed rootslasi endale allutada lõppenud läbikukkumisega. 1500. aastal Hans ja Frederik korraldasid suurejoonelise rünnaku Dithmarscheni talupoegade vabariigi vastu Holsteinis, kuid Taani, Rootsi ja Norra ühisväed, mida toetasid veel Saksa palgasõdurid, said Hemmingstedti lahingus täielikult lüüa ja Dithmarschen säilitas oma iseseisvuse veel pooleks sajandiks. Dithmarschen liideti alles aastal 1559 Holsteini hertsogkonnaga, lõunaosast sai Taani kuninga ja Norra kuninga (1559–1588) Frederik II valdus, muud osad jaotati tema isa Christian III poolvenna Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsogi Adolfi vahel.

Kuningas (1513–1523) Christian II soovis Rootsi taas kindlalt Kalmari uniooniga liita, kus viimased 30 aastat olid valitsenud regendid, kes valitsesid Taani kuningast tegelikult sõltumatult. Esialgu ei õnnestunud see ka Christianil, kuid 1520. aastal õnnestus tal viimaks regent (1512–1520) Sten Sture nooremat otsustavalt võita ja Rootsi allutada. Rootsi seisused vandusid Christian II-le 1521. aastal truudust, kuid paranoilisele monarhile polnud sellest küllalt. Et vastupanu lämmatada, lasi ta korraldada Stockholmi veresauna, kus hukati kümneid, Christian II-le truudust vandunud, kuid iseseisvust pooldavaid rootsi aadlikke. Stockholmi veresauna järel algatas Gustav Eriksson sõja Rootsi iseseisvumiseks. Rootsi iseseisvus 1523. aastal ja väljus unioonist. Taani ja Norra vaheline personaalunioon kestis aastani 1814.

Krahvivaenus

Pikemalt artiklis Krahvivaenus

Kalmari uniooni lagunemisele järgnes reformatsioon Taanis ning aastatel 1534–1536 kodusõda (Krahvivaenus). Kodusõjas jäi peale reformatsioonimeelne Christian III, aastal 1536 sai Taanis ja Norras ametlikuks usuks luterlus.

Jüüti poolsaarel ja Skandinaavia lõunaosas: Skåne, Halland ja Blekinge

Põhja-Jüütimaa

Holstein

Fyn
Gerardus Mercatori "Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura" (1596)

Järgnenud Taani-Norra valitsejate, Frederik II (1559–1588) ja Christian IV (1588–1648) ajal muutus Taani taas üheks kõige võimsamaks riigiks Läänemere piirkonnas. Tänu kasvavale kaubandusele Läänemere ja Põhjamere vahel olid oluliseks sissetulekuallikaks Øresundi tollid.

Pikemalt artiklis Taani-Norra (1536–1814)

Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–1570) ning Kalmari sõda (1611–1613) Rootsiga kindlustasid veelgi Taani positsiooni Läänemerel. 1613. aasta Knäredi rahulepingu allkirjastamisega Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse kuni Rootsi poolt sõjakahjude tasumiseni neli aastat hiljem.

16. sajandi lõpul ning 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

Pärast mitmete Skandinaavia poolsaarel asunud territooriumide kaotamist hakkas Taani-Norra 17. sajandil rajama Aafrikas, Kariibi mere piirkonnas ja Indias kolooniaid, forte ja kauplemispunkte. Pärast 1814. aastat, mil Norra oli Napoleoni sõdade järgselt Rootsile loovutatud, säilitas Taani selle, mis oli järgi Norra suurtest keskaegsetest koloniaalvaldustest.

Taani kuningas Christian IV algatas Taani-Norra väliskaubanduse laienemise poliitika osana tollast Euroopat haaranud merkantilistlikust lainest. Taani-Norra esimene koloonia rajati 1620. aastal India lõunarannikule.

Pikemalt artiklis Taani koloniaalimpeerium

Taani-Rootsi sõjad

Pikemalt artiklis Taani-Rootsi sõjad

Taani-Rootsi sõjad 17. sajandil tõid Taani kuningriigile kaasa suured territoriaalsed muudatused. Aastatel 1610–1617 toimunud Rootsi-Vene, Ingeri sõja ajal Taani vägede poolt rünnak Lõuna-Rootsi tähtsaima kindluse Kalmari kindluse vastu ja selle mahapõletamine, tingis aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja. Sõja lõpetanud Knäredi rahu tulemusel loovutas Rootsi Taani-Norrale kogu Lapimaa ja Rootsi kaotas väljapääsu merele.

Aastatel 1618–1648 osales Taani Kesk-Euroopas toimunud Kolmekümneaastases sõjas, kus osales aastatel 1625–1629. 1626. aasta augustis lõi Johann Tserclaes Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud taani kuningaväge, pärast seda põgenes kuningas Elbe taha. Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator Albrecht von Wallenstein oli 6 kuud tagajärjetult Stralsundi linna piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti viimasele soodne rahuleping Lübeckis (1629).

Aastatel 1643–1645 toimunud Torstensoni sõja tulemusel pidi aga kuningas Christian IV Brömsebro rahuga loovutama püsivalt Saaremaa, Ojamaa ja Hallandi 30 aastaks Rootsile.

Christian IV sekkumine 30-aastasse sõtta aastal 1625 ning järgnev sõda Rootsiga (1657–1658) olid Taani jaoks aga katastroofilised.

Aastatel 1655–1660 osales Taani Teises Põhjasõjas ning pärast Esimest Karl Gustavi sõda (1657–1658) pidi Frederik III Roskilde rahuga loovutama Rootsile põlised Taani alad Skåne, Hallandi, Blekinge ja Bornholmi ning ka Norra maakonnad Jämtland, Härjedalen ja Bohuslän. Teise Karl Gustavi sõja (1658–1660) järel sai Taani Kuningriik aga Kopenhaageni rahuga Bornholmi jälle tagasi. 1660 oli Taanis 600 000 elanikku.

Läänemere suurvõimuks sai Rootsi.

Põhjasõda

Pikemalt artiklis Põhjasõda

17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi kuningriik muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud Karjala ja Ingeri, Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud Taani-Norra maakondi: Taani maakonnad Skåne, Blekinge ja Hallandi ning Saaremaa ja Ojamaa ning Norra maakonnad Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni. Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud. See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust, mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (1675–1679).

Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein-Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile. 24. märtsil 1698 sõlmiti Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva ja Taani liit.

Augustis 1698 sõlmisid Moskva tsaar Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rootsi-vastase liidu, millega 1699 ühines ka Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein-Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg.

Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa. Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit. Ta kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud palgaarmee nagu enamikus teistes maades. Sõdurid elasid rahuajal talupoegadena külades. Ühe üksuse sõdurid elasid ühes külas. See lähendas neid lahingus. Deserteerumine oli Rootsi armees sama hästi kui tundmatu.

William III, kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka Hollandi provintside asehaldur, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu ning status quo. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral George Rooke'i juhtimisel Rootsi toetuseks Göteborgi. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga, Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, nii et Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada.

Nii ei lahkunud Taani sõjalaevad sadamast. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil Humlebæki lähedal Kopenhaagenist põhja pool ja hõivas sealsed maa-alad. Augustis asuti Kopenhaagenit piirama. Taani kuningas oli katastroofilises olukorras: tema laevastik oli vastamisi palju võimsamaga, pealinna piirati ja armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IV vastu sõdimas.

Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, millega taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist (ta ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada). Lepingut garanteerisid Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.

Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast, nii et Rootsil oli üks vastane vähem ja põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.

Taani liitus Rootsi-vastase sõjategevusega taas 1709. aastal, 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised Euroopa riigid: Hannoveri kuurvürstiriik pretendeeris Bremenile ja Verdenile. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.

Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 000 või 14 000 mehega Skåne. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock lõi 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma. Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal. Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale.

Aastal 1712 püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 000 mehega Rügenisse, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6000 sõdurit ja pidi põgenema. Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada. Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu suri rootslastel 3000 sõdurit, allesjäänud 9000 meest kapituleerusid 16. mail 1713^[2].

Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte. Karl XII naasis 1715 Rootsi ning otsustas 1716 rünnata Taanile kuuluvat Norrat. Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku. Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstadi juures. Karl ründas 1718 uuesti Norrat ning langes 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.

Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora ja 1720. aastal Ulrika Eleonora abikaasa Frederik I. 3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Suurbritannia kuningriik ja Prantsusmaa kuningriik kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga 1721. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.

Järgnevalt suutis Taani 18. sajandil põhijoontes sõdadest kõrvale hoida. Prantsuse valgustusliikumise mõjul kasvas huvi teaduse vastu. Aastatel 1761–1767 läkitas Taani kuningas Frederik V Carsten Niebuhri juhtimisel esimese Euroopa teadusliku ekspeditsiooni Siinaile ning Araabia poolsaare lõunaossa. Arenes majandus, viidi läbi talude kruntimine.

17.–18. sajandil sai Taanist koloniaalmaa. Taanile kuulusid kolm saart Kariibi meres (nn Taani Lääne-India 1671–1917; praegu USA Neitsisaared), Trankebar Indias kagurannikul (1620–1845) ning orjakaubanduse tarvis loodud kolooniad Lääne-Aafrikas Ghanas (nn Taani Kullarannik 1658–1850).

1773. aastal liideti Taaniga lõplikult taanlastega asustatud Schleswigi hertsogkond, sakslastega asustatud Holstein aga kuulus Taani kuninga valduste hulka, kuid kuulus Saksa-Rooma riigi territooriumite hulka.

19. sajand

Taani püüdis säilitada oma neutraalsust ka Napoleoni sõdade ajal. Kopenhaageni pommitamine 1801. ja 1807. aastal ning Taani laevastiku röövimine inglaste poolt viisid maa aga sõtta Napoleoni poolel. Sõda lõppes Taanile kaotusega ning 1814. aasta Kieli rahulepinguga oldi sunnitud loovutama Norra Rootsi kuninga võimu alla. Riik oli sisuliselt pankrotis.

19. sajandi esimesel poolel, kuningate (1839–1848) Christian VIII ja (1848–1863) Frederik VII valitsusajal tugevnes nii Taani kui ka Saksa rahvuslusliikumine. Sellega seoses tekkisid probleemid Schleswigi (taanipäraselt Slesvig) ning Holsteini (Holsten) hertsogkonna saksakeelse elanikkonnaga. Hertsogkonnad ei kuulunud küll Taani kuningriigi koosseisu, Taani kuningas oli aga ka Schleswigi ja Holsteini hertsog.

1848. aasta, 22. jaanuaril kinnitati kuningas Frederik VII poolt Taani konstitutsioon, mis sätestas ühise, riikliku esinduskogu moodustamise. Schleswigi hertsogkonna saksakeelne elanikkond tundis oma senist suveräänsust ohustatuna ning Kielis alanud Taani-vastase ülestõusu järel pöördus moodustatud ajutine valitsus Saksa Liidu poole abipalvega.

Järgnes Esimene Schleswigi sõda Preisi kuningriigiga 1848–1851, mis siiski sisuliselt säilitas varasema seisu. Põhjasõja lõpus, 1720. aastal sõlmitud lepingu tingimusi garanteerinud Suurbritannia, Prantsusmaa, ohustatuna tundnud Rootsi ja 1815. aasta Viini kongressi tulemusi garanteerinud ning Euroopas toimunud revolutsioonidest häiritud monarhistliku Venemaa keisririigi sõjaliste demarššide ning diplomaatia tulemusel lõpetas Preisimaa aktiivse sõjategevuse. 1848. aasta 2. juulil sõlmiti Malmös vaherahu ja 26. augustil Taanile kasulik rahuleping.

1849. aasta 26. märtsil sõjategevus taasalgas ning sõjategevuse katkestamine saavutati vaid Venemaa keisririigi vägede viimisega Preisimaa piirile ning sellele järgnenud Suurbritannia poolt vahendatud vaherahuläbirääkimistega, mis lõppesid Berliinis 2. juunil 1850 lõppenud rahulepinguga.

Pikemalt artiklis Esimene Schleswigi sõda, 1848–1851

Aastal 1849 võeti vastu esimene Taani põhiseadus, millega riigis sai valitsusvormiks konstitutsiooniline monarhia.

1862. aastal sai Preisi kuningriigi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine. 1863. aastal suri Oldenburgide dünastia pealiini esindaja meespärijateta Taani kuningas (1848–1863) ja Holsteini ning Schleswigi hertsog Frederik VII ning järgnenud Taani ja Holsteini valitsejapretendentidena esinesid Oldenburgide dünastia kõrvalliini Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburgi hertsog Friedrich VIII ja Christian II, kes pärines Oldenburgi dünastia Schleswig-Holstein-Sondenburg-Glücksburgi liinist. Ta pärines Oldenburgi pealiini suhteliselt lähedasest kõrvalharust, kuid Saali õiguse kohaselt ei olnud tal esmast pärimisõigust Taanile kuuluvale Schleswig-Holsteinile. Lahendamata Schleswig-Holsteini küsimus viis Teise Schleswigi sõjani 1864. aastal. Saksakeelseid riike oma võimu alla ühendada püüdva Saksa Liidu juhtriigi Austria keisririik purustas koos Preisimaaga 1864. aastal Taani väed ja läks Holsteini piirkond Austria keisririigi võimu alla ja Schleswigi hertsogkond Preisi kuningriigi võimu alla, pärast aga Preisi-Austria sõda 1866. aastal muudeti Schleswig-Holstein Preisi kuningriigi provintsiks koos Saksi-Lauenburgi hertsogkonnaga liideti Preisi kuningriigiga.

Pikemalt artiklis Teine Schleswigi sõda, 1864

19. sajandi teisel poolel toimus väga suur areng nii majanduse kui ka kultuuri vallas. Rajati esimesed veevärgid, levis maagaasi kasutamine majapidamistes ja tänavavalgustuses, kasutusse ilmusid esimesed elektrilambid. Aastal 1847 valmis Kopenhaageni–Roskilde raudtee, esimene praegusel Taani alal.

Ühiskond muutus liberaalsemaks ning demokraatlikumaks. Aastal 1910 avati Århusis Jüütimaa sünnitusmaja, mis oli mõeldud ainult vallalistele emadele (esimene niisugune oli avatud Kopenhaagenis 1787).

Esimese maailmasõja ajal jäi Taani neutraalseks. 1918. aastal tunnustas Taani Islandit suveräänse riigina. Island lakkas sellega olemast Taani Kuningriigi osa, kuid Islandi Kuningriik oli Taaniga endiselt ühendatud personaaluniooniga ühise kuninga (Christian X) all.

1920. ja 1930. aastatel oli Niels Bohri (Nobeli auhind 1922) juhitud Teoreetilise Füüsika Instituut Kopenhaagenis üks maailma juhtivaid aatomifüüsika keskusi.

Taani teises maailmasõjas

Teises maailmasõjas okupeerisid sakslased 9. aprillil 1940 kogu Taani, vastupanu oli tühine. Järgnes suhteliselt leebe okupatsioon, mille ajal Taani säilitas suure autonoomia. Mõõdukas koostöö okupantidega tegi muu hulgas võimalikuks taani juutide evakueerimise Rootsi 1943 ning taani vangide tagasitoomise Saksa vangilaagritest 1945. aasta märtsis-aprillis. Saksa väed Taanis kapituleerusid 5. mail 1945 Briti marssalile Bernard Montgomeryle. Bornholmi hõivasid Nõukogude väed, kes lahkusid saarelt 1946. aasta kevadel.

1945. aastal tunnustas Taani Islandi iseseisvust. Saareriik oli kuulutanud ennast iseseisvaks aasta varem.