Rügeni vürstkond

Rügeni vürstkond (saksa: Fürstentum Rügen) oli aastatel 1168–1325 Taanile kuuluv vürstkond, mis koosnes Rügeni saarest ja külgnevast mandriosast. Seda valitses kohalik Wizlawiidide vürstidünastia (Wizlawi koda). Vähemalt osa sellest ajast oli Rügen Saksa-Rooma riigi alam.

Rügeni vürstkond Fürstentum Rügen(saksa) Fyrstendømmet Rygien(taani) 1168–1325
Vapp
Rügeni vürstkonna piirid 13. sajandil
Valitsusvorm	vürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigi
Pealinn	Charenza (enne 1180) Rugard (1180–1325)
Eelnev Järgnev ranid (slaavi hõim) Pommeri hertsogkond

Taani vallutus ja pööramine ristiusku

 Pikemalt artiklites Pommeri ajalugu, Pommeri ristimine ja Absalon

Püha Maarja kiriku seina kinnitatud slaavi kivi, Bergen auf Rügen, arvatavasti Jaromar I hauakivi

Rügeni vürstkond ja Pommeri hertsogkond ca 1150

Daanid vallutasid 1168. aastal ranide kantsi Arkona. Ranide valitsejad said Taani kuninga vasallideks ja slaavi elanikkond, vendid ristiti järgjärgult.

12. sajandil ei toiminud Rügeni hertsogkond mitte ainult sillapeana Taani laienemisele Vendlandi, vaid ranide väed osalesid edukalt ka Taani rüüsteretkedel Tsirtsipaaniasse ja Pommeri Wartislaw I 1120. aastatel vallutatud aladele. Pärast Pommeri saamist 1181. aastal Saksa-Rooma riigi osaks saatis see ka Rügeni keisririigile allutamiseks 1184. aastal välja laevastiku. Taani ja ranide vasturünnak purustas Pommeri laevastiku Greifswaldi lahes, tagades Taanile ligipääsu kogu vendide Läänemere rannikule ja tehes Taanist valitseva jõu 1227. aastani. Bornhövedi lahinguga 1227. aastal kaotasid taanlased taas kõik vendide maad peale Rügeni.

Pärast Taani vallutust viisid vürstid oma pealinna Charenzast lähedalasuvasse Rugardi (nüüd Bergen auf Rügeni osa). Kui Rügeni saar liideti Taani Roskilde peapiiskopkonda, siis mandriosa liideti Saksi Schwerini piiskopkonda hüvitisena Saksimaa hertsogiriigi abi eest vallutuses.

Rügen kui Taani vasall

Saxo Grammaticus mainib Tezlawit juba 1164. aastal kui kuningat. Pärast Taani vallutust sai ta vürstiks ja 1170. aastal järgnes talle tema vend Jaromar I (suri 1218).

Pärast Jaromari oli slaavi vürstide järglus Taani vasallidena järgmine:

• 1218–1221 Barnuta (Jaromar I vanem poeg, Gristowi dünastia esiisa)
• 24. november 1221 – 1249 Vitslav I (Barnuta vend)
• 1249–1260 Jaromar II (Vitslav I poeg)
• 1260–1302 Vitslav II (Jaromar II poeg)
• 1303–1304 Sambor ja Vitslav III (Vitslav II pojad, Sambor suri 1304. aastal)
• 1304–1325 Vitslav III

Rahvastiku liikumised

Piiskop Absalon kukutab Arkonas jumal Svantoviti, Laurits Tuxeni maal

 Pikemalt artiklites Ostsiedlung ja Pommeri ajalugu

Kui Rügenist sai Taani vürstkond, ei muutunud vaid religioon. Ostsiedlungi käigus olid ranide vürst Jaromar I ja tema järglased julgustanud Rügenile tulema suurel arvul saksa asunikke. 13. sajandi alguses asustati hertsogkonna mandiosa, mis koosnes suures osas metsast, sakslaste poolt, kes asutasid suuremahulise lageraie kampaani käigus uusi külasid ja linnu, samuti asudes olemasolevatesse ranide elupaikadesse. Esimesed saksa asulad on üles tähendatud Rycki orus ja Tribseesi piirkonnas Trebeli orus. Saksa asustus Rügeni saartel algas alles 14. sajandil, kui mannermaa oli juba tihedalt sakslastega asustatud. Järgnenud sajanditel ranid ja saksa elanikkond segunesid ning jagasid ühist saatust. Kuna ranide keel, kultuur ja haldus moondus 13. sajandil saksa omaks, lakkasid ranid olemast kui eristuv etniline grupp. Taanlasi ja Taani vara on samuti üles tähendatud.

Kloostrite asutamine

Pommeri hertsogite poolt 1272. aastal asutatud Darguni kloostrile andsid maad ka Rügeni hertsogid. Ostsiedlung'it suurendasid Rügeni vürstide nimel asutatud kloostrid:

• 1193 Bergeni klooster
• 1199 Hilda klooster (hiljem Eldena, püstitati Taani Esrumi kloostri munkade poolt, mis oli varem Darguni kloostris)
• 1231 Neuenkampi klooster (püstitati Alam-Saksi Altenkampi munkade poolt)
• 1296 Hiddensee klooster

Kloostritele anti tohutud maad, osaliselt anti endiste templite valdused. Wittow oli olnud enne Taani vallutust Arkona templisaar, ja teised templid, näiteks Charenzas, olid ka rikkalik vara.

Linnad ehitati kas vabale maale või vanade ranide linnuste lähedale ning said Lübecki õiguse, kui olid vastava suuruse saavutanud. Lübecki õiguse andmise kuupäev on esitatud järgmises loendis, kuna seda peetakse tavaliselt linna aastapäevaks, isegi kui linn ise oli varem kavandatud ja ehitatud:

• 1234 Stralsund
• 1255 Barth
• 1258 Damgarten
• 1270 Rügenwalde
• 1285 Grimmen

Üks erand on Greifswald: ehkki kavandatud ja ehitatud Rügeni vürstkonnas, nõudis Greifide Pommeri hertsogkond ala enne, kui Rügeni ja Pommeri hertsogid 1241. aastal koos sellele turuõiguse andsid, ning Lübecki õigust ei andnud Rügen, vaid Pommeri hertsog üksi.

Teine erand on Schadegast: Stralsundi lähedale asutatud linn tuli Stralsundi linnakodanike nimel 1269. aastal tasalülitada.

Sõjaretked

Pärast 1168. aasta Taani vallutust muutusid Rügeni hertsogid taanlastele kasulikeks liitlasteks, kes osalesid paljudel Taani sõjaretkedel:

• 1177 Rügeni väed osalesid Taani rünnakutes Usedomil, Wollinul ja Gützkowi krahvkonnas
• 1178 Rügeni väed osalesid Taani rünnakutes terra Wusterhusenis ja Wolgastis
• 1184 Greifswaldi lahe lahing: Rügeni laevastik kohtus Pommeri laevastikuga selle teel Rügenit vallutama ja alistas selle täielikult. See võimaldas taanlastel taas rüüstada Usedomi ja Wolgastit.
• 1185 Rügeni väed osalesid Taani rünnakutes Peene jõe estuaaris ja Kamminis
• 1219 Rügeni väed osalesid Taani Eesti-vallutusel
• 1259 Rügeni väed korraldasid rünnakuid Sjællandil, aidates Christoffer I kodusõjas Lundi peapiiskoppidega, rügenlased rüüstasid Kopenhaagenit, ründasid Skånet ja Lollandit
• 1260 Rügeni väed vallutasid Lilleborgi kindluse (Bornholmil)

Territoriaalsed muudatused

1235. aastal omandas Vitslav I poole terra Wolgastist, kuid kaotas selle enne 1250. aastat Pommeri hertsogitele. Vitslav II-l ei õnnestunud Schlawe ja Stolpi maad emalt pärida, kuid ta sai 1275. aastal terra Loitzi.

Rügeni vürstid

Tezlaw (1168–1170)

1168. aastal pärast Arkona ja Charenza kindluse ja templi vallutamist Valdemar I poolt pidid Rügeni vürstid lõpuks taanlastele truudusvande andma. Lisaks templi vara üleandmisele taanlastele ja templi maa üleandmisele kirikule olid Rügeni vürstid kohustatud osutama sõja korral rüütliteenistust, maksma iga-aastaseid makse, andma pantvange ja võtma vastu kristluse. Tezlaw (suri 1170), keda Saxo Grammaticus kirjeldas 1164. aastal kui kuningat, kandis sellest ajast alates Rügeni vürsti tiitlit.

Jaromar I (1170–1218)

Tema vend ja järglane vürst Jaromar I (suri 1218) tunnistas Taani ülemvõimu ja edendas kristluse omaksvõtmist. Aastaks 1169 oli paavst paigutanud Rügeni saare Roskilde piiskopkonda. 1178. aastal anti Schwerini piiskopkonnale, mis oli Heinrich Lõvi valduses ja osales piiskop Berno juhtimisel Rügeni kampaanias, vastutus kõigile Rügeni mandriterritooriumitele peale Rycki. Pommeri vürsti Kasimir I maade annetused Pütte ja Barthi ümbruse piirkonnast Taani munkade poolt 1172. aastal asutatud Darguni kloostrile näitavad, et sel ajal ulatus Pommeri Rügeni mandriterritooriumitele Borgwallsee piirkonna kaudu Barthini.

1177. aastal toetasid Rügeni väed taanlaste sõjalisi kampaaniaid Wollinisse, Usedomi ja Gützkowisse ning 1178. aastal Wusterhusenisse ja Wolgastisse. Jaromar I elas 1180. aastast Bergeni lähedal Rugardil. 1182. aastal, kui Taani kuningas Knud VI keeldus truudusvandest keiser Friedrich Barbarossale, kaalus Pommeri hertsog Bogislaw I väidetavalt Knud VI sundimist selleks. Kuid kõigepealt pidi ta vallutama Rügeni. Siiski sai Pommeri laevastik 1184. aastal Taani-Rügeni laevastikult Greifswaldi lahel lüüa. Taanlased rüüstasid seejärel Wolgasti, Usedomi ja Wollini ümbruse alasid. Järgmisel aastal laastasid nad taas Peene estuaari ja Kammini ümbruse maapiirkonda ning hävitasid Groswin lossi Stolpes.

Lõpuks oli Bogislaw I sunnitud alluma Taani süseräänsusele. Kaks aastat pärast Bogislaw I surma 1187. aastal määras Taani kuningas Rügeni vürsti Jaromar I Bogislawi alaelaliste poegade eestkostjaks. Jaromar I sai kasutada seda võimalust oma valduste märkimisväärseks laiendamiseks, nagu näitavad kingitused 1193. aastal asutatud Bergeni kloostrile. Need valdused hõlmasid maid nii Barthi ja Tribseesi kui ka Gützkowi ja Zietheni ümbruses. Piirivaidluses Jaromar I ja Bogislaw I lese vahel annetas Knud VI Miserezi (Jarmeni lähedal) ja Loitzi valdused Gützkowi lossile, mis oli Rügeni käes. Jaromar sai Tribseesi ja Wusterhuseni lääniks. Hilda kloostri asutamisel Rycki suudmesse 1199. aastal andis Jaromar I kloostrile suuri maa-alasid Rycki mõlemal kaldal. Bogislaw I pojad, kes olid nüüd täiskasvanud, kinnitasid need annid 1216. ja 1219. aastal, pärast Gützkowi valduse omandamist. 1240. aastani tähistas Ryck piiri Rügeni vürstkonna ja Pommeri hertsogkonna vahel.

Barnuta (1218–1221)

Pärast Jaromar I surma 1218. aastal sai tema järglaseks tema poeg Barnuta. Kuid ta astus 1221. aastal tagasi, jättes vürstkonna valitsemise oma vennale Vitslav I-le.

Vitslav I (24. november 1221–1249)

Vitslav I oli juba 1219. aastal osa võtnud Valdemar II sõjaretkest Eestisse. Kui Valdemar II pärast kaotust Bornhövedi lahingus Taani valduste üle Läänemere lõunarannikul kontrolli kaotas, jäi Taani süseräänsuse alla vaid Rügeni vürstkond.

Esimesed uued asulad asutati Ryckist põhja pool Eldena kloostri poolt. Ka Tribseesi ümbruse piirkonda olid esimesed saksa asunikud saabunud juba 1221. aastal. Järgnevatel aastatel asustati ka Richtenbergi piirkonda. Vitslav I julgustas seda arengut, võimaldades Reini alamjooksult pärit tsistertslastest munkadel 1231. aastal piirkonnas Neuenkampi kloostri asutada. Selle tulemuseks oli saksa asunike kasvav sissevool metsaalale Rügeni mandriterritooriumi lõunaosas. Ala, mis oli annetatud kloostrile eesmärgiga see raadata ja üles harida. Kaks vürstikoja kõrvalharu, Gristowi isandad ja Putbusi perekond julgustasid samuti sakslasi oma valdusi Reinbergis ja Brandshagenis koloniseerima. Sel perioodil anti 1234. aastal ka Stralsundile linnaõigused ja see kujunes oluliseks kaubapunktiks. Loitzis püüdis Detlef von Gadebusch, kes tuli piirkonda ajal, kui Mecklenburg Pommeri vastu edenes, kehtestada vasallivalitsust, mis sarnanes Jaczo von Salzwedeli Gützkowi krahvkonnaga Pommeris. Tõenäoliselt sattus ta 1244. aastal ka Pommeri hertsogkonna alla. Rügeni saarel endal ei olnud sel ajal märkimisväärset saksa asustust.

Jaromar II (1249–1260)

1246. aastast oli Jaromar II oma isa Vitslav I, kes suri 1250. aastal, kaasvalitseja. Varasematel võimuaastatel püüdis ta saavutada rahumeelseid suhteid Pommeri naabritega, eriti Gützkowi krahvidega. Ta julgustas kauplemist, eriti Lübeckiga, ja tühistas vrakkimisõigused. Stralsundi purustamine 1249. aastal Lübecki linna tellitud armee poolt viis neli aastat kestnud Lübecki laevade kaaperdamiseni, kuni Lübeck lõpuks taganes ja hüvitist maksis.

Kloostrite valdusi laiendati Jaromar II ajal oluliselt. 1252. aastal müüs ta tänapäeva Mönchguti Reddevitzi valduse Rügenil Eldena kloostrile ning edendas Stralsundis ka linnakloostrite rajamist. Ta andis linnaõigused Barthile 1255. aastal ja Damgartenile 1258. aastal.

1259. aastal sekkus ta Taani kuninga Christoffer I ja Lundi peapiiskoppide vahelisse konflikti ning randus Rügeni armeega Sjællandil. Ta vallutas Kopenhaageni, purustas leskkuninganna Margrete Sambori kogutud talupoegade armee ja laastas suuri Sjællandi, Skåne ja Lollandi osi. 1260. aastal randus ta Bornholmil ja hävitas Lilleborgi kindluse. Samal aastal tappis tema naine, kes pussitas teda kättemaksuks.

Vitslav II (1260–1302) ja Jaromar III (1260–1282)

Vitslav II, kes tuli võimule 20-aastaselt, pärast oma isa vägivaldset surma, üritas parandada suhteid Lübecki ja Stralsundi vahel kaubalepingute uuendamisega. Stralsundi käsul lasi ta hävitada lähedalasuva 1269. aastal asutatud Schadegardi linna. 1270. aastal sattus ta ema nõuete tulemusena Schlawe lääni valdusse ja asutas sinna Rügenwalde linna. 1277. aastaks müüs ta valdused ja linna Brandenburgi markkrahvidele. Pärast Detlef von Gadebuschi liini hääbumist 1273. aastal päris ta Loitzi piirkonna.

1283. aastal lõi ta Rostocki maarahuga liidu mitme Põhja-Saksa linna ja teiste vürstidega. Vitslav II ametisseseadmine 1283. aastal Saksa kuninga Rudolfi poolt oli tõenäoliselt seotud ainult mandriterritooriumiga. Vitslav II regulaarne osalemine Taani kuninglikes nõukogudes ja vannutustes näitab Rügeni ja Taani kuningriigi vaheliste feodaalsuhete püsimist.

1285. aastal andis Vitslav linnaõigused Grimmenile. 1296. aastal asutas Neuenkampi klooster Hiddensee saarele tütarkloostri. Andes kaubandusmonopoli Rügeni saarele ja seni Lübeckile reserveeritud heeringapüügiõigused Wittowile, toetas ta Stralsundi linna, kuid takistas samal ajal kaubanduse üldist arengut.

Enne oma surma 1282. aastal oli Vitslav II noorem vend Jaromar III sageli regent ja kaasvürst.

Vitslav III (1303–1325) ja Sambor

Pärast Vitslav II surma visiidil Norrasse 1302. aastal said tema pojad Vitslav III ja Sambor Rügeni kaasvürstideks. Kuid Sambor suri 1304. aastal. Ema sugulaste õhutusel sai Vitslav III õukondliku, aristokraatliku hariduse ja oli minnesinger. Kuna tema esimene abielu osutus lastetuks, leppis tema lääniisand Taani kuningas Erik Menved 1310. aastal Vitslav III-ga pärimislepingu, kus Putbusi ja Gristowi vürstikodade kõrvalharud loobusid oma järglusest Taani krooni kasuks.

Erik Menved üritas jõustada oma domineerimist arenevate kaubalinnade üle Läänemere lõunapiirkonnas. Erik Menvedi vasallina üritas Vitslav III piirata Stralsundi eesõigusi ja Lübecki õigusi. Läbirääkimiste ebaõnnestumine viis 1316. aastal Stralsundi piiramiseni armee poolt Saksi-Lauenburgi hertsogi Erich I juhtimisel. Stralsundi öine rünnak lõppes võiduga piirajate armee üle ja hertsog võeti vangi. Vitslaw III, kes osales linna piiramises mere poolt, pidi põgenema. 1317. aastal sõlmiti rahuleping linna ja selle piirkondliku valitseja vahel. Vitslav III, kelle rahaline olukord oli sõjas halvenenud, kinkis Stralsundile arvukalt eesõigusi, andis neile õiguse oma kuninglikele maksudele ja jurisdiktsioonile ning müüs oma rahapaja linnale.

Pommeri hertsogid (Greifide koda)

• 1325–1326 Wartislaw IV
• 1326–1368 Bogislaw V, Wartislaw V ja Barnim IV
• 1368–1372 Wartislaw VI ja Bogislaw VI
• 1372–1394 Wartislaw VI
• 1394–1415 Wartislaw VIII
• 1415–1432/6 Swantibor II
• 1432/6–1451 Barnim VIII
• 1451–1457 Wartislaw IX
• 1457–1478 Wartislaw X

Pärimine Pommeri hertsogite poolt

 Pikemalt artiklis Pommeri-Barth

Kui Vitslavi koja (Rügeni koja) pealiin Vitslav III surmaga hääbus, jäid kaks haru:

• Gristowi dünastia, Barnuta esivanemad. Barnuta astus teadmata põhjustel tagasi ja kandis tiitlit Rügeni terra Gristowi Herr (isand) Rycki jõest põhja pool. Tema järeltulijad jäid Gristowisse.
• Putbuside koda, haru, mis tuli Rügeni vürstidest juba paganlikul ajal. Selle haru liikmed kandsid tiitlit Putbusi Herr Kagu-Rügenil ning kandsid Preisimaa ajal tiitlit Fürst (vürst). See haru on siiani alles.

Rügeni vürstkonna pärisid Pommeri hertsogkonda valitsevad Greifid pärast viimase Rügeni vürsti Vitslav III surma 1325. aastal ja pärast kahte sõda Mecklenburgiga Rügeni pärandi eest (Rügischer Erbfolgekrieg).

Piirkonna hilisem ajalugu

 Pikemalt artiklites Rügen#Ajalugu, Pommeri hertsogkond ja Rootsi Pommeri

Taani üritas mitmel korral vürstkonda uuesti omandada, kuid edutult või vaid ajutise eduga. 1625. aastal lükati tagasi Taani pakkumine Rügeni eest 150 000 riigitaalrit. Skåne sõja ajal (1675–79) vallutas Christian V vürstkonna kaks korda, kuid ei suutnud seda hoida. Viimati oli vürstkond Taani võimu all aastatel 1715–1721.

Vürstkonna piirkond säilitas teatava eristaatuse hertsogkonnas ja hiljem Pommeri provintsis, kus see oli kohati Pommeri-Barthi hertsogkond, Rootsi Pommeri ja Regierungsbezirk Stralsund, siis Neuvorpommern. Tänapäeval haldavad suuremat osa piirkonnast Ees-Pommeri-Rügeni kreis ja Ees-Pommeri-Greifswaldi kreis Saksamaa Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal.

Vaata ka

• Dominium maris baltici
• Pommeri hertsogkonnad ja hertsogid
• Pommeri ajalugu
• Taani ajalugu
• Ranid