Rooma paavst, katoliku kiriku pea From Wikipedia, the free encyclopedia
Franciscus (ilmaliku nimega Jorge Mario Bergoglio; hispaania hääldus [ˈxorxe ˈmaɾjo βerˈɣoɣljo]; sündinud 17. detsembril 1936 Buenos Aireses Argentinas) on praegune ehk 266. paavst ning Vatikani riigipea.
| Franciscus | |
|---|---|
.jpg) Franciscus (2021) | |
| Sünninimi | Jorge Mario Bergoglio |
| Valitsemisaja algus | 13. märts 2013 |
| Eelkäija | Benedictus XVI |
| Sünnikuupäev | 17. detsember 1936 |
| Sünnikoht | Buenos Aires, Argentina |
 |
See artikkel räägib paavstist; Frantsisklaste ordu rajaja kohta vaata artiklit Franciscus Assisist. |
.jpg)
Ta on ainus jesuiidist paavst, ainus lõunapoolkeralt pärit paavst, ainus Ameerikas sündinud paavst ja esimene mitteeurooplasest paavst pärast 8. sajandil valitsenud süürlast Gregorius III-t. Franciscus külastas 25. septembril 2018 Eestit ja moodustas 26. septembril 2024 Tallinna piiskopkonna. Ta korraldas paavstina koroonapandeemia ajal katoliku kiriku toimimist.
Bergoglio töötas enne vaimulikku seminari astumist lühikest aega keemiatehniku ja ööklubi turvamehena. Aastal 1969 ordineeriti ta preestriks ja ta teenis aastatel 1973–1979 Jeesuse Seltsi Argentina provintsiaalina. Aastal 1998 sai temast Buenos Airese peapiiskop ja 2001. aastal nimetas paavst Johannes Paulus II ta kardinaliks. Pärast paavst Benedictus XVI ametist tagasiastumist 28. veebruaril 2013 valis kogunenud konklaav ta paavstiks.
Franciscus on erinenud oma eelkäijatest tagasihoidlikkuse, Jumala armu rõhutamise, ühiskonnas vähemkaitsetute olukorra parandamise ja religioonidevahelise dialoogi edendamise poolest. Teda iseloomustab ka tseremoniaalsuse väiksem tähtsustamine. Näiteks elab ta Vatikani palees paiknevate paavsti eluruumide asemel Püha Marta majas, mida tavaliselt kasutatakse külalistemajana Vatikani ametiasjus külastavatele vaimulikele. Samuti eelistab ta kirevate ja uhkete ametirõivaste asemel kanda lihtsamaid, lasi oma paavstisõrmuse teha kulla asemel hõbedast, loobudes paavsti mozzetta kandmisest ja kandes hõbedast ametiristi traditsioonilise kuldristi asemel. Ta ei toeta ohjeldamatut kapitalismi, aga ka marksismi või marksistlikke tõlgendusi vabastusteoloogiast. Franciscus pooldab kiriku traditsioonilisi vaateid abordi, abielu, naiste ordineerimise ja vaimulike tsölibaadi suhtes. Ta on kritiseerinud konsumerismi ja pooldab võitlust kliimamuutuste vastu, pöörates neile teemadele erilist tähelepanu oma 2015. aastal avaldatud entsüklikas "Laudato si'" ("Ole kiidetud"). Ta on osalenud ka rahvusvahelises diplomaatias, mängides näiteks olulist rolli Ameerika Ühendriikide ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastamiseni viinud protsessis. 2013. aastal valiti ta ajakirja Time aasta inimeseks. Alates apostelliku ekshortatsiooni "Amoris Laetitia" ("Armastuse rõõm") avaldamisest 2016. aastal, on Franciscus sattunud traditsionalistlike vaimulike kriitika alla, kes on tõlgendanud ekshortatsiooni kaheksandat peatükki paavsti soovina lubada armulaua andmine abielulahutuse järel järgmisesse koosellu asunud inimestele. Ta viis esimest korda peale Pius VII-t paavstina läbi oma eelkäija Benedictus XVI matuseteenistuse.
Jorge Mario Bergoglio sündis 1936. aastal Buenos Aireses Floresi linnaosas Itaalia immigrandist raudteetöölise Mario Bergoglio ja koduperenaise Regina María Sivori viielapselise pere esimese lapsena. Tema isa siirdus 1928 seoses fašistide võimuletulekuga Piemontest Argentinasse. Onupojast José Luis Bergogliost sai jesuiidi preester.
Bergoglio õppis Bosco salesiaanide Wilfrid Barón de los Santos Ángelese koolis ja siis keemiatehnoloogiat 27. riiklikus tehnikakoolis. Õpingute järel töötas ta Hickethier-Bachmanni Laboratory toiduainete osakonnas.
Ta sai 11. märtsil 1958 Villa Devoto Inmaculada Concepcióni jesuiitide seminari noviitsiks. Ta lõpetas 1963 Máximo San José kolleegiumi filosoofia ja 1970 teoloogia erialal. 1970–1971 õppis ta Alcalá de Henarese ülikoolis. Juba õpingute ajal õpetas ta mitmes kolleegiumis kirjandust, psühholoogiat ja teoloogiat, tema kitsam eriala oli spiritualiteet.
Bergoglio ordineeriti 13. detsembril 1969 peapiiskop Ramón José Castellano poolt preestriks. Ta täitis hiljem Argentinas mitmesuguseid ülesandeid Jeesuse Seltsis. Ta siirdus 1986 Lääne-Saksamaale oma doktoritööd lõpetama. Argentinasse tagasipöördumisel oli ta Córdobas jesuiitide spirituaalne suunaja ja pihiisa.
Bergoglio määrati 20. mail 1992 Buenos Airese auksiliaarpiiskopiks ja kardinal Antonio Quarracino ordineeris ta 27. juunil 1992 piiskopiks. Ta osales 2.–29. oktoobril 1994 toimunud piiskoppide sinodil Vatikanis, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 toimunud Ameerika piiskoppide sinodil ning 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 ja 2.–23. oktoobril 2005 toimunud piiskoppide sinodil Vatikanis.
Ta määrati 30. novembril 1998 Argentina katoliku ülikooli suurkantsleriks ja 2001 kardinaliks. Kardinal Bergoglio osales 2 konklaavil 2005–2013.
Bergoglio elas piiskopina väikeses korteris, kus valmistas ise süüa. Ta eelistas oma kardinaliks määramisel, et usklikud ei sõidaks tema pühitsemisele Vatikani, vaid annetaksid oma reisiraha vaestele.
Tal oli teismelisena suhe Amalia Damontega, kes lükkas tema abieluettepaneku tagasi. Ta oli hiljem seminaristina lühikest aega armunud.
Ta räägib hispaania, itaalia ja saksa keelt.
Talle meeldib jalgpall ja ta toetas San Lorenzo de Almagro jalgpalliklubi.
Nooruses meeldis talle tantsida tangot.
Tal on paavstina oma Twitteri konto ja 2016. aastast Instagrami konto.
Bergoglio oli 1973–1979 Argentina jesuiitide provintsiaal. Ta selgitas oma biograafile Sergio Rubinile, et pakkus Argentinas kehtinud sõjaväelise diktatuuri ajal alates 1976. aastast mitmel korral peavarju võimude repressioonide eest kaitset otsinud isikutele. Kord andis Bergoglio oma dokumendid temaga välimuselt sarnanenud mehele, kellel ta aitas niiviisi riigist põgeneda. Hiljem kuulutasid Gonzalo Mosca ja José Caravais, et nad jäid tänu Bergoglio abile ellu.
Vasakpoolsete vaadetega ajakirjanik Horacio Verbitsky heitis 2005 ilmunud teoses "El Silencio" Bergogliole ette, et ta ei kaitsnud diktatuuri ajal kahte jesuiidist preestrit: Orlando Yoriot ja Franz Jalicsit. Argentina merevägi nabis need vaimulikud mais 1976 kinni ning 5 kuud hiljem leiti piinatud ja poolalasti mehed üles. Yorio süüdistas Bergogliot keeldumises teavitada võime nende tegevusest slummides. Samas rõhutas Jalics, et nende vangistamine ei toimunud Bergoglio algatusel.
Uuriv ajakirjandus pole veel leidnud tõendeid Verbitsky väitele, nagu oleks Bergoglio vabastanud vangistatud preestrid Jeesuse Seltsi kaitse alt. Bergoglio sõnul õnnestus tal pääseda missat pidama diktaator Jorge Videla koju, kus ta taotles ühtlasi vangistatud vaimulike vabastamist.[1]
Inimõiguslased on Bergogliole heitnud ette ka piisava innukuse puudumist ühe diktatuuri ajal tapetud naise lapse otsingul, kes arvatavasti adopteeriti.
Franciscus valiti paavstiks 13. märtsil 2013 ja pühitseti ametisse Püha Joosepi suurpühal 19. märtsil. Ta võttis nime Assisi Franciscuse järgi. Ta selgitas oma nime valikut kohtumisel ajakirjanikega.[2]
Paavsti sõnul istus ta valimisvoorude ajal kardinal Claudio Hummesi kõrval, kes julgustas teda vahetult enne otsustavat valimistulemust. Kui Bergoglio oli saanud 2/3 häältest, puhkes Sixtuse kabelis aplaus ja Hummes ütles talle: "Ära unusta vaeseid!" Just vaestele mõeldes meenus uuele paavstile esmalt Assisi Franciscus, kelle nime ta otsustas valida. Hiljem soovitasid teised vaimulikud võtta tal nime kas reformatsiooniaja paavsti Hadrianus VI järgi või siis Clemens XIV järgi, kes saatis 1773. aastal ehk 240 aastat varem laiali Jeesuse Seltsi.
Sixtuse kabelis 12. märtsist 13. märtsini 2013 toimunud konklaavil osales 115 kardinali 48 riigist. Konklaav algas erandlikult varem, kui sätestas apostellik konstitutsioon "Universi Domini Gregis", sest Benedictus XVI võimaldas kardinalidel alustada valimisega juba siis, kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud. Konklaavi esimene voor toimus 12. märtsi õhtul ja see lõppes tulemusteta kell 19:41 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi kell 20:41). 13. märtsi hommikul toimusid järgmised 2 vooru, mille läbikukkumisest anti teada kohaliku aja järgi kell 11:38. Veel 2 vooru toimus sama päeva õhtul ja kell 19:06 kohaliku aja järgi (kell 20:06 Eesti aja järgi) tõusis kabeli korstnast valge suits, andes märku, et paavst on valitud.
Euroopast osales 60, Ameerikast 33, Aafrikast 11, Aasiast 10 ja Austraaliast 1 kardinal. 28 kardinali tuli Itaaliast, 11 USA-st, 6 Saksamaalt. 20 kardinali kuulus erinevatesse religioossetesse institutsioonidesse. Konklaavile ei saabunud kardinalid Julius Riyadi Darmaatmadja ja Keith Michael Patrick O'Brien.
Pikemalt artiklis KoroonapandeemiaFranciscus on korraldanud katoliku kiriku toimimist koroonapandeemiast tingitud piirangute ja eriolukordade ajal. Ta palvetas esimest korda 26. jaanuaril 2020 koroonapandeemia ohvrite eest. Pandeemia ajal ei kohtunud paavst pärast 22. veebruarit 2020 peetud kohtumist Aserbaidžaani presidendi İlham Əliyeviga kuni septembrini 2020 riigipeadega, samuti jäi ära tavapärane iga-aastane kohtumine Konstantinoopoli patriarhiga 29. juunil. Paavst ei teinud 2020 ühtki välisvisiiti. Ta edastas 8. märtsist 18. maini 2020 kolmapäevased ja pühapäevased missad videosilla kaudu Püha Marta majast, rahvas lubati taas Rooma Peetri väljakule missale 2. septembril 2020. Septembrini 2020 ei toimunud kanoniseerimisi ega õndsakskuulutamisi. 20. märtsil ja 14. mail 2020 kohustas paavst kõiki katoliiklasi paastuma. Paavst julgustas preestreid, et nad käiksid haigeid lohutamas ja moodustas 20. märtsil 2020 koroonapandeemiast tingitud probleemidega tegeleva komisjoni, mida juhib kardinal Peter Turkson.
Ta avaldas alates 8. märtsist jutlustes sageli kaastunnet koroonaohvrite omastele, rõhutas lähedust haigestunute ja nende abistajatega. Ta kutsus kõiki kristlasi 25. märtsi keskpäeval palvetama meieisapalvet pandeemia taandumise eest ja 27. märtsil 2020 tegi pandeemiaga seoses Urbi et orbi pöördumise. Oma 2020 ülestõusmisaja jutluses avaldas ta solidaarsust pandeemiast vaevatud riikidega, eriti USA, Hispaania ja Prantsusmaaga. Ta tõdes 9. aprillil 2020, et koroonapandeemia võib olla üks looduse vastukäikudest inimestele, kes eiravad praegust ökoloogilist kriisi. Ta palvetas 20. detsembril 2020 meremeeste eest, kes ei saa pandeemia tõttu kodumaale pöörduda. Ta tegi 6. mail 2021 pöördumise Mumbai peapiiskopile seoses halveneva pandeemia olukorraga Indias.
Pikemalt artiklis Franciscuse välispoliitika
Pikemalt artiklis Franciscuse pastoraalsed visiididPaavst Franciscus on teinud 46 visiiti väljaspool Itaaliat ja 35 visiiti Itaalias. Ta on külastanud 65 riiki (kaasaarvatud Itaalia). Ta külastas 25. septembril 2018 Eestit.
Franciscus arutas 23. märtsil 2013 kohtumisel Benedictus XVI-ga olukorda kuurias ja pärast kohtumist määras ametisse 8 kardinalist koosneva nõuandva kogu. Nõukogusse kuuluvad kardinalid Giuseppe Bertello, Francisco Javier Errázuriz Ossa, Oswald Gracias, Reinhard Marx, Laurent Monsengwo Pasinya, Seán Patrick O'Malley, George Pell ja Óscar Andrés Rodríguez Maradiaga. 2014 määrati nõuandva kogu liikmeks kardinal Pietro Parolin.
Nõukogu esimene kohtumine toimus oktoobris 2013. Esimese kohtumise peateemaks oli kuuria revideerimine, lähtudes Vatikani II kirikukogu eklesioloogiast. Muuhulgas tõdesid osalejad, et Johannes Paulus II apostellik konstitutsioon "Pastor Bonus" on aegunud ja tuleb asuda ette valmistama uut dokumenti. Nõukogu liikmed arutasid Vatikani riigisekretariaadi ja piiskoppide sinodi reorganiseerimist ning ilmikute vastutuse tähtsust. Nõukogu teine kohtumine toimus detsembris 2013. Nõukogu liikmed soovisid iga kuuria institutsiooni reformi, alustades Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsioonist. Vahetult pärast kohtumist otsustas paavst 5. detsembril 2013 moodustada laste väärkohtlemist uuriva komisjoni. Nõukogu oli uuesti koos 17.–19. veebruaril 2014, et teha ettevalmistusi apostelliku konstitutsiooni "Pastor Bonus" läbitöötamiseks. 15.–17. septembrini 2014 toimunud nõukogu istungil analüüsiti paavstlike kongregatsioonide tõhusust. 9.–11. detsembrini 2014 toimunud nõukogu istungil olid põhiteemadeks kuuriareform, seksuaalselt väärkoheldute kaitsmiseks moodustatav komisjon ja Püha Tooli majandusasutuste reorganiseerimine. Paavst sarjas 22. detsembril 2014 kuuria ametnike tegevust ja kohustas neid järgima kristlikke põhimõtteid. Paavst taunis 21. detsembril 2017 kuuria ametnikke, kes takistavad tal kuuriareformi läbiviimist:
| Kuuria | ||||||||
|
| „ | Rooma [kuuria] reformimine on nagu Egiptuse sfinksi puhastamine hambaharjaga.[3] | “ | |||
Paavst määras oma erasekretäriks Alfred Xuerebi. 21. aprillil 2013 ordineeris ta 10 preestrit. Ta määras 24. septembril 2013 Ilmikute paavstliku kontsiili presidendiks kardinal Stanisław Ryłko, 15. oktoobril 2013 uueks riigisekretäriks Pietro Parolini ja 30. novembril 2013 Katoliikliku hariduse kongregatsiooni prefektiks kardinal Zenon Grocholewski. Ta määras 19. veebruaril 2014 kardinal Leonardo Sandri Orientaalkirikute kongregatsiooni prefektiks. Ta rajas 24. veebruaril 2014 Rooma kuuria majandussekretariaadi, mille prefektiks määras kardinal George Pelli. Ta määras 30. märtsil 2014 kardinal João Braz de Avizi Pühitsetud Elu Instituudi kongregatsiooni prefektiks, 8. novembril 2014 Apostelliku Signatuuri ülemtribunali prefektiks Dominique Mamberti, välisministriks Paul Richard Gallagheri ja 20. detsembril 2014 camerlengoks kardinal Jean-Louis Taurani. Ta likvideeris 1. septembril 2016 Perekonna ja Ilmikute Paavstlikud Nõukogud, luues Ilmikute, Perekonna ja Pühitsetud Elu dikasteeriumi ning määras selle juhiks peatselt kardinaliks saanud Kevin Joseph Farrelli. Ta likvideeris märtsis 2016 sotsiaalse kommunikatsiooni paavstliku kontsiili ja moodustas 1. jaanuaril 2017 Tervikliku Inimarengu Soodustamise dikasteeriumi. 26. mail 2017 määras ta Rooma kardinalvikaariks Angelo De Donatise ja 10. juunil 2017 kardinalide kolleegiumi asedekaaniks kardinal Giovanni Battista Re. Ta nimetas 1. juulil 2017 Usudoktriini kongregatsiooni prefektiks jesuiit Luis Francisco Ladaria Ferreri. Ta likvideeris 19. jaanuaril 2019 paavstliku komisjoni Ecclesia Dei, mille ülesanded läksid üle Usudoktriini kongregatsioonile. Ta nimetas 14. veebruaril 2019 kardinal Kevin Joseph Farrelli camerlengoks. Ta määras 27. mail 2021 peapiiskop Arthur Roche'i Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide kongregatsiooni prefektiks ja 11. juunil 2021 piiskop Lazarus You Heung-siki Vaimulikkonna kongregatsiooni prefektiks.
Ta määras 15. jaanuaril 2020 Vatikani aseriigisekretäriks Francesca Di Giovanni, 25. jaanuaril 2020 kardinalide kolleegiumi dekaaniks kardinal Giovanni Battista Re ja asedekaaniks Leonardo Sandri. 24. septembril 2020 taandus kardinal Giovanni Angelo Becciu pühakute kongregatsiooni juhi kohalt ja paavst jättis ta ilma kardinalitiitlist, 15. oktoobril sai kongregatsiooni uueks juhiks Marcello Semeraro. Ta määras 23. novembril 2014 Pühade Sakramentide Korralduse kongregatsiooni prefektiks kardinal Robert Sarah, kes 20. veebruaril 2021 lahkus ametist. Paavst vabastas 20. veebruaril 2021 ametist Vatikani generaalvikaari Angelo Comastri, kelle asemele määras kardinal Mauro Gambetti. Ta avaldas 14. veebruaril 2022 motu proprio "Fidem servare" usudoktriini kongregatsiooni reorganiseerimise osas ja 31. märtsil 2022 apostelliku konstitutsiooni "Praedicate Evangelium" kuuria tegevuse kohta. Ta teostas 5. juunil 2022 kuuriareformi, mille käigus muudeti kongregatsioonid ja paavstlikud nõukogud dikasteeriumiteks. Ta määras 2023 piiskoppide dikasteeriumi prefektiks Robert Francis Prevosti, usudoktriini dikasteeriumi prefektiks Víctor Manuel Fernándezi ja 6. oktoobril 2024 Rooma kardinalvikaariks Baldassare Reina.
Ta rõhutas 19. septembril 2013 piiskoppidega kohtudes, et piiskopid on pastorid, mitte vürstid. Ta märkis 26. novembril 2013, et mehed peavad olema preestrid, kuid naised on kiriku hääleks. Ta taunis 6. juunil 2013 preestrite karjerismi. Ta andis 2023. aastal naissoost osalejatele hääleõiguse kirikukogul.
Aafrika misjonärid
Ta saatis 13. juunil 2022 läkituse Aafrika misjonäridele (M.Afr.).
Adorno Isad
Ta saatis 15. juulil 2024 läkituse Adorno Isade (C.R.M.) üldkapiitlil osalejatele.
Assumptsionistid
Ta saatis 22. juunil 2023 läkituse assumptsionistide üldkapiitlil osalejatele.
Augustiinlased
Paavst osales 28. augustil 2013 augustiinlaste üldkapiitli avamisel ja saatis 13. septembril 2019 läkituse augustiinlastele, kellele ta toonitas, et Jumala otsimine peab olema esimene apostolaat. Ta määras 2015 kardinaliks José Luis Lacunza Maestrojuáni. Ta osales 24. jaanuaril 2022 augustiinlaste-kanoonikute ja 17. märtsil 2022 augustiinlaste-rekollektorite üldkapiitlil. Ta läkitas 15. juulil 2024 sõnumi augustiinlaste üldkapiitlil osalejatele.
Basiliaanid
Ta saatis 14. juulil 2022 läkituse basiliaanide üldkapiitlil osalejatele.
Benediktlased
Ta saatis 19. aprillil 2018 läkituse benediktlastele.
| „ | Sel ajastul, kui inimestel on liiga kiire, et neil pole küllalt aega kuulata Jumala häält, saavad teie kloostrid ja konvendid oaasideks kus mehed ja naised igas vanuses, igasuguse taustaga, igast kultuurist ja religioonist saavad avastada vaikuse ilu.[4] | “ | |||
Birgitiinid
Ta osales 22. oktoobril 2022 birgitiinide üldkapiitlil.
Bosco salesiaani õed
Ta osales 22. oktoobril 2021 Bosco salesiaani õdede üldkapiitlil.
Comboni misjonärid
Ta kohtus 18. juunil 2022 Comboni misjonäridega.
Dehoniaanid
Ta osales 27. juunil 2024 dehoniaanide (S.C.I.) üldkapiitlil.
Dominiiklased
Paavst kohtus 8. aprillil 2016 dominiiklaste juhtidega ja saatis ordumeister Bruno Cadoréle kirja. Ta julgustas 21. jaanuaril 2017 dominiiklasi ja saatis 19. juulil 2017 ordu üldkapiitlil osalejatele kirja. Ta saatis 24. mail 2021 kirja dominiiklaste ordumeistrile Gerard Francisco Timonerile. Ta saatis 12. augustil 2024 läkituse dominiiklaste Püha Sixtuse misjonäride üldkapiitlil osalejatele.
Dorotea õed
Ta osales 18. märtsil 2022 Paola Frassinetti rajatud püha Dorotea õdede (S.S.D.) üldkapiitlil.
Felitsiaanid
Ta osales 6. juunil 2024 felitsiaanide (C.S.S.F.) üldkapiitlil.
Focolare
Ta saatis 4. märtsil 2015 ja 8. veebruaril 2020 läkituse Focolare liikumisele. Paavst külastas 10. mail 2018 Focolare liikumise keskust ja kohtus liikumise liikmete ning juhtidega. Ta kohtus liikumise juhtidega 2. septembril 2019 ja 25. septembril 2021 Focolare liikumise piiskoppidega. Ta kohtus 7. detsembril 2023 ja 3. juunil 2024 Focolare liikumise esindajatega.
Frantsisklased
Paavst määras 8. aprillil 2013 frantsisklaste ordukindrali José Rodríguez Carballo mungaordude ameti sekretäriks. Ta kohtus 26. mail 2015 frantsisklaste üldkapiitli osalejatega. Ta saatis 23. novembril 2017 läkituse frantsisklastele ja 17. juunil 2019 läkituse frantsiskaani konventuaalidele. Ta määras 2020 Genova peapiiskopiks Marco Tasca. Ta kanoniseeris 2015 misjonär Junípero Serra. Ta määras 2020 kardinaliks frantsisklase Mauro Gambetti. Ta osales 15. novembril 2021 ilmikfrantsisklaste üldkapiitlil. Paavst kohtus 5. aprillil 2024 Toscana frantsisklastega.
Halastuse õed
Ta osales 11. oktoobril 2021 halastuse õdede kapiitlil ja saatis neile 20. novembril 2021 sõnumi.
Halastuse tütred
Ta osales 6. juunil 2024 halastuse tütarde (Fd.M.) üldkapiitlil.
Jeesuse ja Maarja kongregatsioon
Ta saatis 5. oktoobril 2019 läkituse Jeesuse ja Maarja kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele.
Jeesuse Pühima Südame misjonärid
Ta määras 2016 kardinaliks John Ribat. Ta saatis 16. septembril 2017 läkituse Jeesuse Pühima Südame misjonäride üldkapiitlil osalejatele ja 9. detsembril 2017 kohtus misjonäriõdedega. Ta osales 2. oktoobril 2023 Jeesuse ja Maarja Pühima Südame misjonäride (M.SS.CC.) üldkapiitlil.
Jeesuse Pühima Südame Selts
Ta saatis 12. augustil 2024 läkituse Jeesuse Pühima Südame Seltsi (R.S.C.J.) üldkapiitlil osalejatele.
Jeesuse Väikeste Õdede selts
Ta osales 2. oktoobril 2023 Jeesuse Väikeste Õdede seltsi (L.S.J.) üldkapiitlil.
Jesuiidid
Paavst kohtus 18. märtsil 2013 jesuiitide ordukindrali Adolfo Nicolásiga ja osales 24. oktoobril 2016 jesuiitide generaalkongregatsioonil. Ta saatis 27. septembril 2014 ja 7. novembril 2019 jesuiitidele läkituse. Ta on kardinaliks määranud viis jesuiiti, Usudoktriini kongregatsiooni prefektiks Luis Francisco Ladaria Ferreri, Integraalse inimarengu edendamise dikasteeriumi migrantide osakonna asesekretäriks Michael Czerny ja Vatikani majandussekretariaadi prefektiks Juan Guerrero Alvesi. Franciscus on kanoniseerinud kolm jesuiiti: Peter Faberi, José de Anchieta ja André de Soverali.
Jumalaema ordu
Ta saatis 14. juulil 2022 läkituse Jumalaema ordu üldkapiitlil osalejatele.
Kamilliaanid
Ta kohtus 16. mail 2022 kamilliaanidega.
Kanossiaanid
Paavst osales 30. aprillil 2024 kanossiaanide (Fd.C.C.) üldkapiitlil.
Kaputsiinid
Franciscus saatis 9. veebruaril 2016 läkituse kaputsiini ordu kerjusmunkadele, rõhutades andestamise tähtsust. Ta saatis 14. septembril 2018 läkituse kaputsiinide üldkapiitlil osalejatele. Ta kutsus 10. oktoobril 2019 Itaalia kaputsiine olema alandlikud. Ta saatis 26. septembril 2022 läkituse kaputsiini tertsiaari nunnade üldkapiitlile. Paavst on kardinaliks määranud kolm kaputsiini: Celestino Aós Braco, Fridolin Ambongo Besungu ja Raniero Cantalamessa. Ta on kuulutanud õndsaks Solanus Casey. Ta saatis 31. augustil 2024 läkituse kaputsiinide üldkapiitlil osalejatele.
Karmeliidid
Ta saatis 4. septembril 2013 läkituse karmeliitide üldkapiitlil osalejatele ja 28. märtsil 2015 paljasjalgsete karmeliitide ordukindralile Saverio Cannistràle seoses püha Teresa 500. sünniaastapäevaga. Ta saatis 21. septembril 2019 ja 11. september 2021 läkituse paljasjalgsetele karmeliitidele. Ta on pühakuks kuulutanud Mariam Baouardy ja Élisabeth Catezi. Ta kohtus 18. aprillil 2024 paljasjalgsete karmeliitide nunnaordu juhtidega.
Klaretaanid
Ta saatis 24. juulil 2023 läkituse klaretaanide üldkapiitlil osalejatele. Ta saatis 15. juulil 2024 läkituse klaretiinide (C.M.F.) provintsiaalkapiitlil osalejatele.
Klarissid
Ta kohtus 26. aprillil 2021 Paganica kloostri nunnadega ja saatis ordule 9. septembril 2021 läkituse.
Lasallistid
Ta saatis 16. mail 2019 läkituse lasallistidele (De La Salle'i vendadele, F.S.C.) ja nõudis neilt uuendatud lootuse toomist katoliku koolidesse. Paavst kohtus 22. aprillil 2024 De La Salle'i vendade üldkapiitlil osalejatega.
Maarja teenijate ordu
Ta saatis 25. oktoobril 2019 läkituse Maarja teenijate ordu üldkapiitlil osalejatele.
Malta ordu
Paavst Franciscus kohtus 22. juunil 2013, 20. juunil 2014, 25. juunil 2015 ja 23. juunil 2016 Malta ordu suurmeistri Matthew Festingiga.
Malta ordu humanitaarabi organisatsiooni Maltese International liikmed olid Myanmaris ordu suurkantsleri Albrecht von Boeselageri teadmisel HIV-viiruse levimise vältimiseks jaganud kondoome. Sellest ajendatuna tagandas Festing 8. detsembril 2016 Boeselageri ametist, kuid Boeselager apelleeris otsuse paavstile, kes vastava otsuse tühistas ja ta tagasi suurkantsleri ametisse ennistas. Franciscus määras juhtumi uurimiseks ametisse 5-liikmelise komisjoni, kuid Festing taunis paavsti otsust, pidades seda ordu siseasjadesse sekkumiseks. Paavsti nõudmisel pidi Festing pärast omavahelist kohtumist 28. jaanuaril 2017 ametist tagasi astuma ja 21. veebruaril 2017 tagandati ordu patrooni ametist kardinal Raymond Leo Burke. Paavst määras 4. veebruaril Püha Tooli erakorraliseks saadikuks ordu juurde peapiiskop Giovanni Angelo Becciu ja aprillis ordu ajutiseks juhiks Giacomo dalla Torre del Tempio di Sanguinetto, kes 3. mail 2018 sai ordu uueks suurmeistriks. Paavst kohtus 23. juunil 2017 ja 28. juunil 2019 dalla Torrega. Paavst määras 1. novembril 2020 oma erisaadikuks ordu juures hilisema kardinali Silvano Maria Tomasi ja kinnitas 2020 ordu uueks suurmeistriks Marco Luzzago. Ta sätestas 3. septembril 2022 dekreedi Malta ordu kohta, saates laiali ordu nõukogu ja kutsudes kokku uue üldkapiitli 25. jaanuariks 2023. Ta saatis 25. jaanuaril ja 30. jaanuaril 2023 läkituse Malta Ordu üldkapiitlil osalejatele.
Mariaanid
Paavst tervitas 18. veebruaril 2017 mariaanide üldkapiitlile kogunenud osalejaid. Ta kuulutas pühakuks Stanisław Papczyński. Ta kohtus 25. aprillil 2022 mariaanidega ja osales 17. veebruaril 2023 mariaanide üldkapiitlil.
Marianhilli misjonärid
Ta saatis 20. oktoobril 2022 läkituse Marianhilli misjonäride (C.M.M.) üldkapiitlil osalejatele.
Marie Rivieri õed
Ta saatis 12. augustil 2024 läkituse Marie Rivieri rajatud nunnakongregatsioonile (P.M.M.T.).
Mertsedariaanid
Ta kohtus 2. mail 2016 mertsedariaanide üldkapiitlil osalejatega ning saatis 6. detsembril 2018 ja 7. mail 2022 läkitused mertsedariaanidele.
Minimi
Ta saatis 15. juulil 2024 läkituse minimi üldkapiitlil osalejatele.
Misjoni kongregatsioon
Ta saatis 14. juulil 2022 läkituse misjoni kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele.
Monfortaanid
Ta osales 20. mail 2023 monfortaanide (S.M.M.) üldkapiitlil.
Montserrati vennad
Ta osales 7. oktoobril 2023 Montserrati Neitsi Maarja vennaskonna üldkapiitlil.
Neokatehumenaalne Tee
Paavst kinnitas 2014 liikumise 2008 statuudid. Ta kohtus 6. märtsil 2015 Neokatehumenaalse Tee liikumise liikmetega ja kinnitas, et liikumine on kirikule tõeline jumaliku ettemääratuse kingitus. Paavst rõhutas: "Ma olen kirikule rõhutanud vajadust liikuda enama alleshoidmise pastoraalsest teenimisest otsustava missionaarse pastoraalse teenimiseni."
Ta saatis 5. mail 2018 Rooma neokatehumeene maailma misjoneerima, nõudes neilt kultuurierinevuste tunnustamist. Ta saatis 11. juunil 2018 sõnumi Berliini neokatehumeenidele ja helistas 8. septembril 2018 Kiko Argüellole, kutsudes neokatehumeene alati otsima Issandat. Paavst kohtus 20. septembril 2019 liikumise juhtidega ja õnnitles Argüellot 8. jaanuaril 2020 toimunud missa lõpus. Ta kohtus 27. juunil 2022 neokatehumeenidega.
Oblatistid
Ta saatis 3. oktoobril 2022 läkituse Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise oblatistide (Congregatio Missionariorum Oblatorum B.M.V. Immaculatae, O.M.I.) üldkapiitlile. Ta saatis 26. augustil 2024 läkituse oblatistide (O.S.J.) üldkapiitlil osalejatele.
Opus Dei
Franciscusel oli kokkupuuteid Opus Deiga Argentina piiskopina ja ta on nimetanud Josemaría Escrivát Vatikani II kirikukogu eelkäijaks. Paavst kohtus 21. detsembril 2013 Opus Dei prelaadi Javier Echevarríaga. Paavst kuulutas 27. septembril 2014 õndsaks Opus Dei endise prelaadi Álvaro del Portillo ja saatis kirja Echevarríale. Ta kohtus 3. märtsil 2017 Opus Dei uue prelaadi Fernando Ocáriz Brañaga ning kohustas Opus Deid tegelema rohkem keskklassi ja Jumalast eemaldunud haritlastega. Paavst õnnistas audientsi lõpus kogu prelatuuri liikmeskonda. Ta tagandas 2014 ametist Ciudad del Este piiskopi Rogelio Ricardo Livieres Plano, keda seostati oma piiskopkonnas toime pandud ahistamisjuhtumite kinnimätsimises.
Orione ordud
Ta saatis 25. juunil 2022 läkituse Orione Isade (F.D.P.) üldkapiitlil osalejatele. Ta osales 25. mail 2023 Orione õdede üldkapiitlil.
Parakleedi teenijad
Ta saatis 24. juunil 2023 läkituse parakleedi teenijate kongregatsiooni (S.P.) üldkapiitlil osalejatele.
Passionistid
Ta kohtus 22. oktoobril 2018 passionistidega, kellelt ta nõudis ajastu märkide lugemist, saatis 19. novembril 2020 ja 21. septembril 2021 läkituse passionistidele.
Pauliinid
Ta kohtus 18. juunil 2022 pauliinidega (S.S.P.).
Püha Haua rüütliordu
Ta saatis 16. novembril 2018 läkituse Püha Haua rüütliordu liikmetele. Ta nimetas 2019 rüütliordu suurmeistriks kardinal Fernando Filoni.
Püha Pauluse tütarde selts
Ta saatis 4. oktoobril 2019 läkituse Püha Pauluse tütarde seltsi üldkapiitlil osalejatele.
Redemptsionistid
Ta saatis 1. oktoobril 2022 läkituse redemptsionistide üldkapiitlil osalejatele.
Reparatsiidid
Ta saatis 15. juulil 2024 läkituse reparatsiitide (S.M.R.) üldkapiitlil osalejatele.
Rosminiaanid
Ta saatis 1. oktoobril 2018 läkituse rosminiaanidele.
Schönstatti preestrid
Paavst kohtus 25. oktoobril 2014 Schönstatti preestritega tähistamaks 100 aasta möödumist institutsiooni rajamisest. Ta saatis 1. septembril 2022 läkituse Schönstatti preestrite üldkapiitlil osalejatele.
Teatiinid
Ta osales 15. jaanuaril 2022 teatiinide üldkapiitlil.
Trappistid
Ta saatis 16. septembril 2022 läkituse trappistide üldkapiitlil osalejatele.
Tsistertslased
Paavst kohtus 23. septembril 2017 ja 17. oktoobril 2022 tsistertslaste üldkapiitlil osalejatega. Ta kuulutas pühakuks Charles de Foucauld.
Ursuliidid
Ta saatis 3. oktoobril 2019 läkituse ursuliitide üldkapiitlil osalejatele.
Viatoriaanid
Ta saatis 15. juulil 2024 läkituse viatoriaanide (C.S.V.) üldkapiitlil osalejatele.
Vokatsionistid
Ta saatis 12. augustil 2024 läkituse vokatsionistide (S.D.V.) üldkapiitlil osalejatele.
Pikemalt artiklis Franciscuse ametisse nimetatud kardinalidFranciscus on ametisse nimetanud 141 kardinali 9 konsistooriumil. Ta rajas Santi Simone e Giuda Taddeo a Torre Angela, San Giacomo in Augusta ja Santa Angela Merici titulaarkirikud. Ta rajas 12. juunil 2014 Santa Dorotea titulaarkiriku, 13 uut titulaarkirikut 14. veebruaril 2015 ja neli titulaarkirikut 28. novembril 2020. Ta ülendas 2018. aastal kardinalpiiskoppideks Santi Simone e Giuda Taddeo a Torre Angela, Santi Biagio e Carlo ai Catinari, Santa Maria in Traspontina ja Nostra Signora di Coromoto in S. Giovanni di Dio ametitiitliga kardinalid.
Kui Franciscus külastas juulis 2013 Brasiiliat, muutusid linnades sama aasta kevadel alanud korruptsioonivastased rahutused paavsti visiidi kulude vastasteks meeleavaldusteks. Lisaks leiti pomm Aparecida kirikust, mida paavst paar päeva hiljem külastas.
Paavst taunis 15. märtsil 2015 ja 21. märtsil 2015 sooteooriat:
| „ | Siis on inimmeelsuse eksimus, mis tekitab liialt segadust - sooteooria.[5] | “ | |||
Ta vastas 1. oktoobril 2016 visiidil Gruusias olles ühe pastoraaltöötaja küsimusele sooteooria kohta, kuid tookord otseselt teooriat hukka ei mõistnud.
Ta taunis 7. jaanuaril 2019 natsionalismi ja populismi ning kritiseeris valitsusi suletud uste poliitika viljelemises. Samas toonitas ta, et maailma rahu suudavad tagada rahvusvahelised organisatsioonid. Ta taunis 3. juunil 2020 rassismi.
Pikemalt artiklis Franciscuse läkitused eetikastFranciscus kuulutas 12. aprillil 2015 Kiriku doktoriks Nareki Gregoriuse ja 20. jaanuaril 2022 Lyoni Ireneus. Ta sätestas, et juubeliaastat peetakse iga 15 aasta tagant. Ta sätestas 21. jaanuaril 2016, et Suure Neljapäeva liturgial võib vaimulik jalgu pesta igal hea tahtega isikul. Senine traditsioon lubas vaimulikul jalgu pesta vaid meestel. Ta lubas 21. novembril 2016 preestritel anda absolutsiooni aborti sooritanud naistele.
Ta teatas detsembris 2017 usutluses telekanalile TV2000, et meieisapalve tõlgetes tuleks ära muuta osa: "ära saada meid kiusatusse." Itaalia piiskoppide konverents otsustas 2019 paavsti otsust järgida, muutes uues missaalis muuhulgas ka Gloria in excelsise tõlget.
29. märtsil 2018 avaldas ajaleht La Repubblica ajakirjaniku Eugenio Scalfari intervjuu paavstiga, kus paavst olevat väitnud, et põrgut polevat olemas ja patuste hinged kaovad.
Ta kuulutas 8. detsembril 2020 välja püha Joosepi aasta.
Ta võimaldas 11. jaanuaril 2021 avaldatud motu proprio'ga "Spiritus Domini" naistel teenida kirikus lektori ja akolüüdina. Ta pühitses 25. märtsil 2022 Venemaa ja Ukraina Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele.
Ta avaldas 29. juunil 2022 apostelliku kirja "Desiderio desideravi" liturgiliste korralduste kohta.
Pikemalt artiklis Franciscuse oikumeeniline tegevus.JPG)
Pikemalt artiklis Franciscuse kuulutatud pühakud ja õndsadFranciscus on pühakuks kuulutanud 905 ja õndsaks 1424 isikut. 12. mail 2013 kanoniseeris ta 800 isikut, mis oli suurim hulk korraga pühakuks kuulutatud isikuid ajaloos. 13. oktoobril 2013 kuulutas ta õndsaks 502 Hispaania kodusõja märtrit, mis on suurim hulk korraga õndsaks kuulutatud isikuid ajaloos. Ta kuulutas 18. oktoobril 2015 esimest korda ajaloos pühakuks abielupaari. Ta on pühakuks kuulutanud ema Teresa, paavstid Johannes Paulus II, Johannes XXIII ja Paulus VI ning Fátima pühakud Francisco Marto ja Jacinta Marco. Ta kuulutas õndsaks paavst Johannes Paulus I.
Pikemalt artiklis Franciscuse loodud piiskopkonnadFranciscus kasutab aktiivselt sotsiaalmeediat kristliku sõnumi levitamiseks. Ta kandis 6. oktoobril 2017 esimest korda ajaloos oma kõne ette Facebooki kaudu. Ta tegi 26. oktoobril 2017 videokõne Rahvusvahelise Kosmosejaama meeskonnale.
Paavst kohtus 10. aprillil 2013 laulja Patti Smithiga. Mais 2013 avati Itaalias Napoli lähistel paavsti monument.
Paavst tervitas 16. juunil 2013 Harley-Davidsoni motomehi ja Polizia di Stato motoklubi liikmeid.
Ta kohtus 21. mail 2013 Juventuse jalgpalliklubi esindajatega ning 13. augustil Itaalia ja Argentina jalgpalluritega. Ta kohtus 1. veebruaril 2014 jalgpalliklubi Parma FC liikmetega. Ta tunnustas 9. veebruaril 2014 taliolümpiamängude avamist Sotšis ning lootis, et need kujunevad spordi ja sõpruse peoks. Ta tunnustas 25. juulil 2021 2020. aasta suveolümpiamängude avamist Tōkyōs. Ta kohtus 16. aprillil 2017 Torino Juventuse ja Rooma Lazio jalgpalliklubide liikmetega ning Mönchengladbachi Borussia jalgpalliklubi liikmetega 2. augustil 2017. Ta kohtus 24. mail 2019 Itaalia jalgpalli föderatsiooni esindajatega ja 13. oktoobril 2019 Itaalia jalgpallikoondisega. Ta tunnustas 9. märtsil 2019 Itaalia jalgratta föderatsiooni tegevust. Ta saatis 11. mail 2019 läkituse Itaalia spordikeskusele ja kohtus 13. juunil 2019 rahvusvahelise uisuliidu esindajatega. Ta saatis 28. septembril 2019 läkituse Itaalia Võimlemisföderatsiooni esindajatele. Ta kohtus 20. jaanuaril 2021 La Spezia ja 19. veebruaril 2021 Sampdoria jalgpalliklubi esindajatega, 12. märtsil 2021 Genova veepallimeeskonnaga, 22. aprillil 2021 Pro Recco Waterpolo 1913 veepallimeeskonnaga ja 29. novembril 2023 šoti jalgpalliklubi FC Limited mängijatega.
Ta kohtus 28. jaanuaril 2016 Itaalia rahvusliku bioeetika komitee esindajatega.
Daniele Luchetti 2015 linastunud filmis "Chiamatemi Francesco" kehastasid paavsti näitlejad Rodrigo de la Serna ja Sergio Hernández. Pablo Bossi 2015 linastunud filmis "Francisco – El Padre Jorge" kehastas paavsti näitleja Darío Grandinetti. Fernando Meirellesi 2019 filmis "The Two Popes" oli paavsti osas näitleja Jonathan Pryce.
Itaalia helilooja Ennio Morricone komponeeris paavsti auks missa. Helilooja Ludger Stühlmeyer pühendas paavstile oma kooriseade.
Ta kohtus 22. veebruaril 2017 Rony Rolleri tsirkuse artistidega, 20. novembril 2017 raudteepolitsei juhtidega, 7. detsembril 2017 Mariele Ventre lastekoori liikmetega ja 16. detsembril 2017 Itaalia meediaühingute liikmetega. Ta kohtus 27. jaanuaril 2018 Itaalia Punase Risti juhtidega. Ta tunnustas 11. märtsil 2018 Vatikani häkatoni üritust. Ta saatis 29. septembril 2018 sõnumi rahvuslikule riigipolitsei assotsiatsioonile.
Ta andis 4. märtsil 2019 korralduse, et 2020 antakse uurijatele ligipääs Pius XII ja katoliku kiriku tegevust kajastavatele Vatikani arhiivi säilikutele.
Ta tunnustas 16. märtsil 2019 Itaalia ühistute konföderatsiooni tegevust.
Ta tunnustas 18. märtsil 2019 kohtuaudiitorite tegevust.
Ta kohtus 3. aprillil 2019 Belgia Bonheideni Alzheimeri haigete Arc-en-Cieli kooriga.
Ta kohtus 4. aprillil 2019 Saksamaa ajakirjanikega ja saatis 23. septembril 2019 läkituse Itaalia katoliiklike ajakirjanike liidu esindajatele. Ta kohtus 23. novembril 2023 Itaalia nädalalehti väljaandvate meediakontsernide esindajatega.
Ta saatis 24. mail 2019 läkituse Itaalia vaimulikule muuseumi assotsiatsioonile.
Ta meenutas 21. juulil 2019 esimeste inimeste käimist Kuul.
Ta saatis 4. novembril 2019 läkituse rahvusvahelisel ülikoolide rektorite konverentsil osalejatele.
Ta tegi 18. oktoobril 2019 läkituse seoses Vatikani etnoloogiamuuseumi avamisega.
Renault kinkis paavstile 2019 Dacia Dusteri.
USA-Iisraeli filmitegija Jevgeni Afinejevski tegi paavstist 2020 filmi "Francesco".
Ta kohtus 12. detsembril 2020 Vatikanis sama aasta jõulukontserdil esinenud artistidega ja saatis 2. mail 2022 läkituse katoliku farmatseutidele.
Ta avaldas 25. märtsil 2021 apostelliku kirja "Candor lucis" seoses Dante Alighieri surma-aastapäevaga.
Ta tunnustas 12. novembril 2021 UNESCO tegevust.
Paavst kohtus 1. aprillil 2022 Kanada indiaanlastega.
Ta kohtus 1. septembril 2022 Itaalia õpetajate assotsiatsiooni liikmetega.
Ta kohtus 10. detsembril 2022 Itaalia tuletõrjujatega.
Ta kohtus 16. jaanuaril 2023 Itaalia radiograafide riikliku föderatsiooni juhtidega, 18. novembril 2023 Itaalia otorinolarüngoloogide ja Itaalia pediaatrite föderatsiooni esindajatega.
Ta kohtus 30. jaanuaril 2023 Itaalia võrkpalli föderatsiooni juhtidega ja 10. veebruaril 2023 Itaalia moodsa viievõistluse föderatsiooni esindajatega. Ta saatis 20. juunil 2023 läkituse astrofüüsikutele ja kohtus 18. septembril 2023 Vatikani apteegi töötajatega.
Paavst kohtus 6. aprillil 2024 Itaalia Punase Risti vabatahtlikega. Ta saatis 12. aprillil läkituse Al Arabiya meediakanali töötajatele. Ta kohtus 4. mail 2024 Amsterdami basiilika laulukooriga. Ta kohtus 5. juuni]]l [[2024 Horvaatia jalgpallikoondise liikmetega.
Ta kohtus 14. juunil 2024 maailma komöödianäitlejatega, sealhulgas Whoopi Goldbergi, Jimmy Falloni, Chris Rocki, Stephen Colberti ja Conan O'Brieniga. Ta läkitas 10. juulil 2024 Hiroshima konverentsile läkituse tehisintellekti teemal.
Ta tunnustas 19. juulil 2024 suveolümpiamängude avamist Pariisis ja kohtus 10. oktoobril 2024 Austria suusaliidu juhtidega. Ta kohtus 16. oktoobril 2024 Itaalia kirurgide seltsi juhtidega.
Ta kohtus 31. augustil 2024 Terna Groupi juhtide ja töötajatega.
Bergoglio põdes 21-aastaselt rasket kopsupõletikku, mille tagajärjel eemaldati tal parema kopsu ülasagar. Ta jättis 25. veebruaril 2016 külmetuse tõttu ära planeeritud kohtumised. Ta kukkus 10. septembril 2017 Colombias ja sai vasakule silmale verevalumi, kui teda sõidutanud paavstiauto järsult pidurdas. Paavst jättis külmetushaiguse tõttu alates 27. veebruarist 2020 mõne päeva jooksul ära ametlikud üritused, kuid Püha Tool kinnitas, et paavst ei põdenud koroonat. Paavstile tehti 4. juulil 2021 käärsoole operatsioon.
Paavst liikus 2022 visiidil Kanadas ratastoolis. Ta oli bronhiidi tõttu haiglas 29. märtsist 1. aprillini 2023. Paavst viibis juunis 2023 haiglas seoses songaoperatsiooniga ja jättis detsembris 2023 tervise tõttu ära visiidi kliimakonverentsile COP28.
Eesti president Toomas Hendrik Ilves õnnitles Franciscust tema ametisse asumise puhul ja kutsus ta visiidile Eestisse. Peaminister Andrus Ansip osales 19. märtsil 2013 Franciscuse ametisse seadmisel ja vestles temaga hiljem. Franciscus määras 22. märtsil 2014 uueks nuntsiuseks Eestis peapiiskop Pedro López Quintana ja 2019 peapiiskop Petar Rajiči. Piiskop Philippe Jourdan kohtus ad Limina visiidi käigus 11. juunil 2015 paavstiga. Paavst õnnitles Arvo Pärti tema 80. sünnipäeva puhul. Preester Pedro Cervio kinkis 19. oktoobril 2015 paavstile Tallinna Peeter-Pauli katedraali koguduse pühapäevakooli laste foto. Paavst tervitas 5. juunil 2016 Püha Peetruse väljakule kogunenud Eesti palverändureid.
Seoses Rooma lepingu sõlmimise 60. aastapäevaga kohtus paavstiga 24. märtsil 2017 Eesti peaminister Jüri Ratas, kes kohtus paavstiga uuesti 9. veebruaril 2018. Paavsti kultuurinõukogu andis 2017. aastal Arvo Pärdile medali "Per artem ad Deum" ja paavst andis Arvo Pärdile 18. novembril 2017 üle Ratzingeri preemia. Tseremoonial esitas Pärt oma teosed "Vater Unser" ja "Aliinale". Tallinna katoliku koguduse liige Johanna Aus kohtus 28. juunil 2017 Rooma Peetri väljakul üldaudientsil paavstiga, kellega ta palvetas Eesti eest ning kellele andis üle kirja koos paari fotoga.
Franciscus õnnistas pianist Kristiina Rokashevichi abielu. Paavst kohtus 7. detsembril 2017 Luterliku Maailmaliidu delegatsiooniga, mille koosseisu kuulus ka peapiiskop Urmas Viilma. Viilma kohtus paavstiga 14. septembril 2022 Kasahstanis ja kinkis talle graafilise ikooni Maarjast Sõlmede Lahtisõlmijast.
Paavst Franciscus kohtus 28. novembril 2019 Vatikanis Eesti president Kersti Kaljulaidiga, kellega ta arutas välispoliitilisi teemasid. Ühtlasi kohtus Kaljulaid oma välisvisiidi raames Vatikani välisministri peapiiskop Paul Gallagheriga.[6] 4. detsembril 2020 andis paavstile üle volikirja suursaadik Püha Tooli juures Celia Kuningas-Saagpakk. Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt osales 30. septembril 2023 paavstiga ühispalvusel Püha Peetruse väljakul. Ta moodustas 26. septembril 2024 Tallinna piiskopkonna.
.jpg)
Franciscus tegi 25. septembril 2018 pastoraalse visiidi Eestisse.[7] Visiit kestis 8 tundi. Eesti visiidiga seoses avati 2. aprillil 2018 internetis visiidi koduleht paavsteestis.ee, mis 2019 suleti. Mais 2018 koostasid Aili Mittal ja Fabienne Chmara paavstist rändnäituse.
Paavst saabus airBalticu lennukiga kell 9:45 Tallinna lennujaama, kus teda tervitas Eesti president Kersti Kaljulaid.[8] Seejärel liikusid paavst ja president Kadriorgu, kus toimus ametlik kohtumine ja kokkusaamine Eesti ühiskonnategelastega ning akrediteeritud diplomaatilise korpuse liikmetega. President Kaljulaid kinkis paavstile Jüri Arraku maali. Kell 11:50 algas paavsti kohtumine Tallinna Kaarli kirikus noortega, kus paavstile esitas Ott Lepland Vanalinna Hariduskolleegiumi kooriga Tõnis Mäe laulu "Palve".
Noortekohtumisele järgnes lõunasöök Pirita kloostris, kus paavst istutas tamme ja kohtus preester Vello Saloga. Kell 15:15 kohtus paavst Tallinna Peeter-Pauli katedraalis abivajavate inimestega. Paavst kinkis kogudusele armulauakarika.
Kell 16 algas Vabaduse väljakul paavsti läbi viidud missa. Sõnaliturgia esimest lugemist luges Külli Reinumägi ja evangeeliumiteksti Johannese evangeeliumist diakon Aldo Donelli. Paavst pidas jutluse itaalia keeles.
Paavsti lennuk lahkus Tallinnast kella 18 paiku.
Paavst eelistas visiidil Cesconi veine. [9]
Paavsti visiidi peakoordinaator oli Helle-Helena Puusepp, visiidi ametlik tõlk oli preester Pedro Cervio. Paavsti julgeoleku eest vastutas Kristian Jaani. 20. märtsil 2019 kohtus paavst Vatikanis piiskop Philippe Jourdani, preester Jaak Ausi, teleprodutsent Kaupo Karelsoni ja paavsti Eesti visiidi korraldajatega.
Eesti-visiidi käigus sai Franciscusest esimese riigipeana Eesti e-resident, järjekorranumbrilt 37 647.[10]
Traditsionalistlikud vaimulikud on kritiseerinud paavsti tegevust. Eriti terav kriitik on olnud peapiiskop Carlo Maria Viganò, kes 25. augustil 2018 esitatud avalikus kirjas väitis, et paavst Franciscus oli teadlik kardinal Theodore McCarricki kuritegudest. Viganò süüdistas juunis 2019 paavsti valetamises ja juulis 2020 “uue maailmakorra homoseksuaalse agenda järgmises”.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
