Abort
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Abort ehk raseduse katkestamine on embrüo või loote iseeneslik väljumine või tehislik väljutamine emakast enne sündi, mille tagajärjel rasedus katkeb. Iseeneslikku aborti nimetatakse nurisünnituseks (ka spontaaseks abordiks), tehislikku ehk esilekutsutud aborti aga indutseeritud abordiks.
 |
See artikkel räägib raseduse katkemisest, arvutiprogrammi täitmise lõpetamise kohta vaata artiklit Abortimine. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2009) |
Nurisünnituse korral on tegemist raseduse katkemisega näiteks geneetilise või füsioloogilise häire/haiguse tagajärjel. Tavakeeles tähistab sõna "abort" üldjuhul esilekutsutud aborti, st raseduse katkestamist embrüo ehk loote elu lõpetamisega ning surnud embrüo ehk loote eemaldamisega emakaõõnest.[1]
Abordil on pikk ajalugu ning selle esilekutsumiseks on kasutatud mitmesuguseid kirurgilisi võtteid ja medikamente. Teoloogid, filosoofid ja seadusandjad on juba sajandeid olnud eri meelt selle suhtes, kas ja millal peaks abordi esilekutsumine olema lubatud või keelatud. Esilekutsutud abordi legaalsus erineb riigiti. Küsimus seisneb selles, mida lugeda elu alguseks.[2]
Pikemalt artiklis NurisünnitusRaseduse iseeneslik katkemine on üks sagedasemaid raseduse tüsistusi, mille põhjuseks võib olla embrüo või loote väärareng(peamiselt varaste abortide korral), platsenta patoloogia või emapoolsed tegurid(peamiselt hilisemate abortide korral). Iseenesliku abordi täpne esinemissagedus ei ole teada, ent erinevatest uuringutest nähtub, et see on suhteliselt kõrge. Enamik nurisünnitusi esineb raseduse esimesel trimestril, vaid üks protsent nurisünnitusi tuleb ette pärast 20. rasedusnädalat.
Katkenud raseduse tõttu surnud loote eemaldamist ema ihust nimetatakse puhastuseks.
Abordi lubatavuse üle käiva vaidluse kesksed küsimused on järgmised:[viide?]
Ingliskeelses kultuuriruumis jagatakse seisukohad kaheks: valikuvabaduse pooldajad (pro-choice) ja loote õiguste ehk elu pooldajad (pro-life).
Üldise bioloogiaalase konsensuse järgi saab inimorganism alguse viljastamishetkel.[viide?] Mõned entsüklopeediad[3][4][5] ja inimembrüoloogid[6][7][8] jagavad seda seisukohta.
Sellest seisukohast lähtudes on lootel kui inimesel õigus elule ning abort rikub seda õigust.
Abordipooldajad tõmbaksid aga eraldusjoone inimisiku ja lihtsalt individuaalse inimorganismi vahele. Ameerika kirjanik ja filosoofiaprofessor Mary Ann Warren leiab, et isikuks olemine nõuab eneseteadvuse olemasolu, võimet olla ratsionaalne ja suhelda teistega – lootel puuduvad kõik need omadused. Säärase definitsiooni vastased leiavad, et see peaks ka kõigi vastsündinute või koomas viibivate inimeste isiku staatuse kustutama.[9]
Mõned abordivastased väidavad ka, et kui on ebaselge, kas lootel on õigus elule, siis abordi tegemine võrdub teadlikult võetud riskiga tappa teine isik.
Abordipooldajad leiavad, et igal naisel on õigus kontrollida oma kehas toimuvat, ning see õigus väljendub ühtlasi õiguses valida abort. Kui naisel pole õigust aborti teha, on ta n-ö sunnitud olema inkubaator kellelegi teisele.
2001. aastal ilmus väljaandes Quarterly Journal of Economics Steven Levitti ja John Donohue artikkel "The Impact of Legalized Abortion on Crime". Artikkel näitab 1973. aasta Roe vs. Wade kohtuotsuse ja 1990. aastatel USAs langenud kuritegevuse määra vahelist seost. Autorid leiavad, et abordi legaliseerimine aitas kaasa kuritegevuse langusele 18 aastat hiljem ja omistavad selle sündimata jäänud indiviididele, kellel on muidu statistiliselt kõrgem tõenäosus kuritegusid toime panna: soovimatud, eriti afroameerika päritolu, vaeste, hariduseta ja vallasvanemate lapsed. Langus kuritegevuses leidis aset ajal, mil Roe vs. Wade'i tõttu sündimata jäänud oleksid olnud puberteedieas (see on statistiliselt kuritegude toimepaneku tippiga). Uuring märkis, et osariikides, kus legaliseerimine 1970. aastal aset leidis, oli ka varem kuritegevusel langev tendents.[10]
Majandusteadlased Christopher Foote ja Christopher Goetz kritiseerisid Donohue ja Levitti uuringu metoodikat. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et uuring ei arvesta mitmeid väljatoodud kõikumisi. Uute arvutuste tulemusena nad korrelatsiooni abordi legaliseerimise ja kuritegevuse languse vahel ei leidnud.[11] Levitt ja Donohue vastasid omapoolse uuringu korrigeerimisega; nende väitel statistiline tähendus säilis.[12]
Levitti ja Donohue uuringut on kritiseeritud kui utilitaristlikku, rassist ning sotsiaalökonoomilisest klassist lähtuvalt diskrimineerivat ja eugeenikat kuritegevusevastase lahendusena propageerivat tööd. Steven Levitt väidab oma raamatus "Freakonomics", et ta ei ole ühegi lahenduse poolt ega vastu ning esitab andmeid vaid majandusteadlasena.
Abordi teinud naiste küsitluste kohaselt ei põhjusta abort 70% naistel mingeid psüühilisi häireid. 20% kannatab kergekujulise mööduva depressiooni all, mis aga ei tähenda, et probleem poleks nende jaoks tõsine, 10% juhtudest võib tegemist olla kestva, süü- ja kahetsustunnet hõlmava depressiooniga. Sama allikas väidab, et on seos abordi tegemise rasedusstaadiumi ja psüühiliste häirete sageduse vahel. Naise hingelist seisundit pärast aborti võivad mõjutada seisund enne protseduuri ning ka hoiakud, millega ta protseduuri tegemisel kokku puutus.
Vanim kirjalik tõendusmaterjal esilekutsutud abordi kohta pärineb Vana-Hiina dokumendist, mis loetleb keisri konkubiinidele sooritatud aborte aastatel 500–515 eKr. [13] Hiina folkloori järgi oli legendaarne keiser Shennong 5000 aastat tagasi abordi esilekutsumiseks ette näinud elavhõbeda kasutamist.[14]
Kreekas elanud Sokrates ja Platon olevat toetanud naiste õigust ise otsustada ja Vana-Kreekas oli abort tavaline vahend rahvaarvu piiramiseks. Abordi abil hoiti riigi sotsiaalne ja majanduslik seisund stabiilne.
Kuna efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid enne 18. sajandil leiutatud kondoomi ei tuntud[viide?], siis oli abort kaua aega ainuke viis soovimatust rasedusest pääsemiseks. Lisaks elavhõbeda abil raseduse katkestamisele oli rahva seas laialt levinud kuuma õliga üsa loputamine ja mürgistest ravimtaimedest valmistatud segude joomine.[viide?]
Abort on omal soovil lubatud aastast 1991. Nädal enne tuleb läbida kohustuslik nõustamine. ÜRO hinnangul lõppesid Albaanias 1980. aastatel pooled rasedused abordiga.[15]
Abort on Andorras õiguslikult keelatud, kuid praktika lubab seda ema elu päästmiseks. ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on selle katoliikliku riigi õigust seetõttu kritiseerinud.[15]
Pärast seaduste lõdvendamist 1974. aastal on abort Austrias lubatud esimeses trimestris pärast arstiga konsulteerimist. Praktikas on oluliseks teguriks naise maksuvõime.[15]
Belgias on abordi tegemine lubatud esimese 12 nädala vältel, kui naine väidab, et on "hädaolukorras". 1990. aastal vastu võetud seadus lubab aborte 28 nädala vältel juhul, kui kaks arsti nõustuvad, et esineb terviserisk emale või lapsele.[15]
Lubatud omal soovil esimese kümne rasedusnädala jooksul. Abordiseaduste lõdvendamine endises Jugoslaavias toimus vastusena ebaseaduslikele aborditegemistele järgnenud kõrgele surmade arvule. Bosnia kasutab endiselt 1977. aasta seadust, mille järgi on "inimõigus otsustada laste sünni üle."[15]
Alates 1956. aastast on abordi tegemine Bulgaarias lubatud omal soovil vähem kui 12 nädalat kestnud rasedustele. Kauem kestnud raseduste puhul on abort lubatud üksnes ohu korral emale või loote väärarengu korral.[15]
Pikemalt artiklis Abort EestisEestis on naistel abordiõigus aastast 1955.[viide?]
Eesti Vabariigis on raseduse katkestamine naise soovil ja ilma meditsiiniliste näidustusteta lubatud kui rasedus on kestnud vähem kui 12 nädalat (ehk kuni 11 nädalat ja 6 päeva, loetuna viimase toimunud menstruatsiooni esimesest päevast). Teatud näidustuste olemasolul on võimalik rasedust katkestada ka hiljem, kui rasedus on kestnud vähem kui 22 nädalat (ehk 21 nädalat ja 6 päeva). Arvessevõetavad näidustused: rasedus ohustab naise tervist; lootel võib olla raske vaime või füüsiline terviserike; naise haigus takistab lapse kasvatamist; naine on alla 15-aastane või üle 45-aastane. Vähemalt kolmest arstist koosnev konsiilium otsustab, kas mõni neist näidustustest kehtib.[16]
1993. aastast reguleeris abordi tegemist Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhend" (trükis avaldamata).[17] 1998. aastal asendas selle "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus," mille kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naise soovil.[viide?]
Nõukogude ajal oli abort naisele tasuta.[viide?] 2000. aastail on omal soovil raseduse katkestamine tasuline protseduur. Eesti Haigekassas kindlustatud isik peab maksma Haigekassa määratud hinnast 50% medikamentoosse abordi korral ja 30% kirurgilise abordi korral. Kui kindlustus puudub, tuleb maksta täishind. Nii on medikamentoosse ehk tabletiabordi hind kindlustatule umbes 18 €, mittekindlustatule aga umbes 35 €. Kirurgilise abordi maksumus vastavalt umbes 41 € ja 268 €. Haigekassa määratud hind võib aastast aastasse veidi muutuda. Lisandub teenus päevaravis – umbes 52 €. Kui inimesel pole Haigekassa kindlustust, peab tasuma ka protseduurile eelneva arstivisiidi, analüüside, ultraheliuuringu eest ja raseduse katkestamise järgse tervisekontrolli eest.[16]
Abordiregistri andmetel oli 2004. aastal registreeritud abielus olevaid naisi raseduse katkestajate hulgas 29,4 protsenti, registreerimata kooselus naisi 25,2 protsenti ja vallalisi ligikaudu 39 protsenti. Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul ei kasuta naised siiski aborti pereplaneerimise vahendina, vaid põhjusteks on suhted, tervis ja rasestumisvastaste vahendite altvedamine.
2010. aastal tehti Eestis 9087 aborti. 100 elussünni kohta tehti 57,4 aborti.[15]
2000. ja 2001. aastal arutas Riigikohus kahel korral I. Kärneri süüasja.[15]I. Kärner anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta erakliinikus katkestas patsiendi tahte vastaselt raseduse, mis oli kestnud üle 12 nädala. I. Kärner põhjustas sellega kannatanule üliraske kehavigastuse – emaka perforatsiooni soole kinnisti vigastusega. Kärner oli eelnevalt patsiendi nõusolekul teinud abordi, mis rasedust ei katkestanud. Hilisemaks tehisabordiks Kärner patsiendi nõusolekut ei küsinud. Riigikohus kohaldas Eesti NSV Tervishoiuseaduse §-i 52, mis sätestab, et operatsioone tehakse haigete nõusolekul. Riigikohus saatis asja uuesti läbi vaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule, kes mõistis I. Kärneri süüdi.[15]
14. jaanuaril 2001 esitas Eesti Kirikute Nõukogu õiguskantslerile avalduse "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse" ja "Karistusseadustiku" aborti lubavate sätete põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.(PDF) Eesti Kirikute Nõukogu lähtus eeldusest, et inimene on olemas eostamise hetkest. Sellest tulenevalt väitis EKN, et põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega kaitstud õigus elule laieneb lootele.
Õiguskantsler leidis oma vastuses (PDF), et õigust elule tuleb mõista kui riigi objektiivset kohustust kaitsta elu, mitte kui loote subjektiivset õigust elule. Teisisõnu ei ole tulevane elu kaitstud samas ulatuses juba sündinud inimese eluga. Õiguskantsleri hinnangul on riigil kohustus kaitsta loodet kolmandate isikute rünnete eest, kuid loote ja ema erilise suhte tõttu on õiguskorra võimalused sellesse suhtesse sekkuda piiratud. Õiguskantsler leidis, et abordi regulatsioon oli kooskõlas põhiseadusega.
Horvaatias on abort lubatud omal soovil esimese 10 rasedusnädala jooksul. Sarnaselt Bosniaga säilitas ka Horvaatia Jugoslaavia abordiseadused.[15]
Iirimaal on abort alates 2018.aastast legaalne.
Islandis on abort lubatud naise elu, vaimse või füüsilise tervise päästmiseks, majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel vägistamise või intsesti või loote väärarengu korral. 1975. aasta seadus kohustab naisi nõustamiseks enne ja pärast raseduse katkestamist ning omandama teadmisi rasestumisvastastest vahenditest.[15]
Kõige enam on abordi üle vaieldud Kanadas, kus abordiseadus oli pikka aega küllalt konservatiivne. Vastavalt 1971. aasta kriminaalkoodeksile otsustasid abortide lubatavuse haiglakomiteed. Nüüdseks võib naine ise otsustada, kas teha aborti või mitte.[viide?]
Kreekas on abort lubatud omal soovil üldjuhul kuni 12 nädala jooksul ning kauem vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtudel. ÜRO andmete kohaselt ei ole avalikkus endiselt oma õigustest teadlik ja illegaalsed abordid on tavalised.[18]
Kuni 1974. aastani oli Küprosel abort lubatud üksnes elu päästmiseks. Praegu on abort lubatud ka vaimse või füüsilise tervise säästmiseks või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu korral. Praktikas tehakse aborte ka sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel.[19]
Abort on Prantsusmaal lubatud. 2001. aastal vastu võetud seadusega pikendati omal soovil abordi tegemise perioodi 10 nädalalt 12-le.[20]
Saksamaa lubab abordi tegemist esimeses trimestris, nõustamise ja ooteaja läbimisel ning erakorralistel juhtudel ka hiljem. Enne kahe Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamist olid abordiseadused erinevad. Praegune seadus on vastu võetud 1992.[viide?]
Lubatud naise elu päästmiseks, vaimse või füüsilise tervise ohustamise korral, majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumitel. Abort tuleb Soomes üldjuhul sooritada esimese 12 nädala jooksul.[21]
Taanis on abordi tegemine lubatud omal soovil kuni 12 nädala vältel. 1937. aastani oli abort lubatud üksnes ohu korral ema elule, peale seda lõdvendati seadust hõlmamaks ka vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumid. Sotsiaalsed põhjused lisati 1956 ja 1970 ning viimane muutus oli aastal 1973.[22]
Tšehhis on abort lubatud. 1990. aastatel langes abortide arv umbes kahe kolmandiku võrra, 107 000 abordilt 1990. aastal 32 500-ni aastal 2000. Põhjuseks peetakse rasestumisvastaste vahendite levikut.[23]
Ungaris on omal soovil abort lubatud peale nõustamist kuni 12 nädalat kestnud raseduse korral aastast 1992 . Enne aastat 1953 olid abordid legaalsed üksnes tervislikel põhjustel. Seadusi lõdvendati 1953 ja 1956 enne taaskarmistamist 1973, kui aborte pidi heaks kiitma komitee. See piirang kõrvaldati 1988 ja kuigi 1992. aasta seadus rõhutas austust loote vastu, lubas see aborti, kui naine oli hädas.[24]
Lubatud omal soovil esimese 12 nädala vältel ja kuni 28 nädalat tervislikel põhjustel.[25]
1920. aastal tagati Venemaal esimese riigina maailmas naistele abordiõigus. 1936. aasta seadus kehtestas rangemad tingimused abordiks. 1955. aasta Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega kehtestati abordiõigus uuesti. Seadlusega loeti ebaseaduslikuks abort, mis oli tehtud kas meditsiinilise kõrghariduseta isiku poolt, pärast 12. rasedusnädalat või enne 6 kuu möödumist eelmisest abordist. Sellel seadlusel põhines ka Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi § 120 olnud regulatsioon.
20. sajandi keskpaiku erinesid abordiseadused osariigiti: näiteks New Yorgis olid need väga liberaalsed, kuid enamikus osariikides järgiti Briti abordiseadust. 1973. aasta kahe kohtuasjaga olukord muutus. Kokkuvõtvalt leiti, et kui seadusega piiratakse abordi tegemist, siis rikutakse sellega naise põhiseaduslikku õigust segamatule eraelule. See kehtib ka koolilaste puhul, kuigi nende vanematele võib sellisest olukorrast teatada. Nii võib öelda, et Ameerika naistel on võõrandamatu õigus abordile esimese kolme kuu jooksul. Samas pole jäetud tähelepanuta areneva loote mõningaid õigusi. Esimese kolme kuu jooksul otsustavad abordi tegemise naine ja tema arst, järgneva kolme kuu jooksul peavad ema tervise huvides sekkuma osariigi vastavad võimud. Niisuguse sekkumisega määratakse muuhulgas, kus abort tehakse ja kes seda teeb. Pärast 24.–28. rasedusnädalat, mil loode saavutab eluvõimelisuse, arvestatakse juba ka loote tervisega, välja arvatud juhud, mil ema elu või tervis on ohus.
2022 lükati 1973. aasta kohtuotsus ümber, andes taas osariikidele õiguse abordi seaduseid muuta, muutes abordi mitmetes osariikides illegaalseks.[26][27]
