From Wikipedia, the free encyclopedia
Kuramaa hertsogiriik ehk Kuramaa ja Zemgale Hertsogiriik (ladina keeles Ducatus Curlandiae et Semigalliae) oli riik praeguse Läti alal Daugavast lõunas, mis hõlmas Kuramaa ja Zemgale piirkondi.
 |
See artikkel räägib 16–18. sajandi hertsogiriigist; 20. sajandil lühikest aega eksisteerinud hertsogiriigi kohta vaata Kuramaa hertsogiriik (1918). |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
|
Kuramaa hertsogiriik 1561–1795 | |
.svg)  Kuramaa hertsogiriigi lipp
Kuramaa hertsogiriigi vapp 1769–1795
| |
 | |
| Valitsusvorm | monarhia |
|---|---|
| Pealinn | Kuldīga (saksa keeles Goldingen), hiljem Miitavi (saksa keeles Mitau) |
| Religioon | protestantism |
| Pindala | 27 286 km² |
| Peamised keeled | saksa keel |
Kuramaa esimene pealinn oli Kuldīga (saksa keeles Goldingen), hiljem Miitavi (saksa keeles Mitau; praegune Jelgava).
Kuramaa hertsogiriik oli Rzeczpospolita vasallriik Läti alal Daugavast lõunas (välja arvatud Riia linnasaras) ja Ruhnu saarel. Hertsogiriigi alla kuulus ka Zemgale ja Selija ala. Hõlmas hilisema Kuramaa kubermangu ala.
Alates Põhjasõjast, kui Venemaa mõju piirkonnas tugevnes, kujunes Kuramaast puhverriik Rzeczpospolita ja Venemaa vahel. 3. märtsil 1795 läks Kuramaa hertsogiriik Kolmanda Poola jagamise tulemusena Venemaa koosseisu (Kuramaa kubermang).
1596–1617 oli hertsogiriik ajutiselt jagatud kahe hertsogi vahel Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigiks.
17. sajandil kuulus Kuramaa hertsogiriigile kolooniaid väljaspool Euroopat. Need olid Tobago saar Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmeala Lääne-Aafrikas.
Pikemalt artiklis Kuramaa hertsog
.jpg)
1561. aastal moodustati Kuramaa hertsogiriik, mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk Rzeczpospolitaga, oli Gotthard Kettleri poolt 5. märtsil 1562 Riias Poola kuningale antud vasallivandest sõltuvuses.
Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga (Goldingen), kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse).
Esimeseks Kuramaa hertsogiks sai viimane Liivimaa ordu ordumeister Goddert Kettler. Hertsogiriiki on valitsenud kolm dünastiat: Kettlerid (1561–1737), Bironid (1737–1795) ja Saksi dünastia (1740–1763).
Aadlike õigused olid Kuramaal nagu Rzeczpospolitaski suhteliselt laialdased. Neid kinnitas 1617. aastal vastu võetud põhiseadus (Formula regiminis (:uk)), mis kitsendas hertsogi volitusi ning andis olulised volitused Kuramaa rüütelkonna maapäevale ja hertsogi nõukogule, mis moodustati maapäeva poolt. Üldiselt olid Kuramaa hertsogid suhteliselt nõrga valitsusvõimuga.
Hertsogkond moodustati Liivimaa ordu aladest, mis jäid Daugava jõest lõuna poole, riigi pindala oli 23 000 ruutkilomeetrit. Kuigi Kettler oli viimane Liivimaa ordumeister, ei suutnud ta Liivi sõja tulemusena lagunenud Liivimaa ordu maid ainult endale.
Vene-Liivi sõja ajal Preisi hertsogile panditud Grobiņa piirkond jäigi Preisimaa hertsogiriigilt "välja ostmata" ning ei liidetud hertsogiriigiga; samuti Kuramaal asuvad, kuid hertsog Magnusele kuulunud Kuramaa piiskopkonna hajali asuvad maavaldusi (Piltene, Pāvilosta, Aizpute) ei liidetud hertsogiriigiga; Dobele komtuurkonna komtuur keeldus samuti tunnistamast Kettleri võimu ning valitses iseseisvalt senist komtuurkonda.
1583. aastal pärast hertsog Magnuse surma tekkinud võimuvaakumi ajal tekkis seni Magnuse valduses elanud rüütelkonna seas kaks mõjugruppi, kellest üks soovis liituda katoliku Kuramaa hertsogkonnaga Poola kuninga võimu alla (kuna Magnus oli asunud Poola kuninga vasalliks), teie osa aga soovis liituda Taani kuninga alluvuses olevasse protestantliku riiki. Piirkonnas võimu saamiseks pöördusid huvigrupid nii protestantliku Preisimaa kui ka katoliikliku Poola poole, kuid siiski toimus sõjategevus Kuramaale tunginud Poola vägede vahel Kuramaal. Sõjategevus lõppes alles 15. aprillil 1585 Poola ja Taani vahendusel sõlmitud Kronenborgi rahulepinguga. Rahulepingu alusel sai Taani 30 000 taalrit Piltene piirkonna maade eest, kuna aga antud summa tasus Brandenburg-Ansbachi markkrahv Georg Friedrich, kes valitses Preisimaa hertsogiriiki nõrgamõistusliku Albreht Friedrichi eest, siis langes Kuramaa Preisimaa hertsogiriigi ja koos sellega Preisimaa hertsogiriigi vasalliisanda Poola võimu alla. Osa Magnusele Kuramaal kuulunud maavaldusi aga müüdi suurmaavaldajatele: Embūte (saksa Amboten) – hertsog Kettleri vennapojale Wilhelm Kettler von Nesselrodele; Dundaga (saksa Dondangen) metsarikkad piirkonnad Poola kuningriigi kantslerile vabahärra Martin von Berzewiczile, kes selle varsti aga Levin von Bülow´ile edasi müüs; Vastseliina (saksa Neuhausen) aga poolakas Pawel Wernikule.
Pärast hertsog Gotthard Kettleri surma Miitavis 1587. aastal jaotati vastavalt tema korraldusele hertsogiriik tema poegade Friedrichi ja Wilhelmi vahel pärast viimase täisealiseks saamist. 1596. aastal jagati Kuramaa hertsogiriigi territoorium Hoffzumbergi lossis, mis asus Miitavist 30 km kaugusel ning jagamise tulemusel sai Friedrich Kettler Semgallia koos pealinna Miitavi ja Wilhelm Kettler Kuramaa koos pealinna Goldingeniga.
1600. aastal alanud Poola-Rootsi sõjas osales Poola kuninga vasall Kuramaa hertsog Friedrich Kettler oma Kuramaalt pärit vägedega lahingutes Rootsi vägedega Lõuna-Liivimaal ja 17. septembril 1605 toimunud Kirchholmi lahingus (Salaspilsis).
Wilhelm Kettler saavutas abieluga Preisimaa hertsogi Albrecht Friedrichi tütre Sophiega oma valdustele taas Liivimaa sõja ajal Preisimaale panditud Grobiņa piirkonna liitmise, kuid 1615. aastal pärast Wilhelmi poolt oma vastaste – Kuramaa rüütelkonna juhi Johann von Nolde poegade tapmist mõistis Poola kuninga määratud kohus Wilhelmi pagendusse ja tema valdused tema venna Friedrich Kettleri omadega liitmisele. Wilhelm lahkus Kuramaalt ning asus algselt Rootsi kuninga Gustav Adolfi ja hiljem Stettini hertsogi Bogislaus XIV juurde Pomeraaniasse.
1617. aastal oli hertsog Friedrich Kettler sunnitud majandusraskuste tõttu pantima Piltene piirkonna Maydellide suguvõsale.
Pärast Wilhelm Kettleri pagendamist jätkas Poola kuninga määratud komisjon Kuramaa riigi- ja valitsemiskorralduse revisjoni ning töötas välja järgnevateks sajanditeks hästi tegutseva haldusaparaadi (Die Regimentsformel). Hertsogiriigis moodustati kohaliku aadelkonna kõrgem omavalitsuskolleegium, kuhu kuulusid neli kõrgemat nõunikku (Oberrate): maaõukonnameister; kantsler; linnusekrahv; maamarssal, kellest ja täiendavalt lisatud õigusteadusega kursis olevatest juristidest koosnes ka kõrgem kohtuvõimuasutus õuekohus (Hofgericht ehk Oberhofgericht).
Kuramaa kantslerina (saksa k. Kanzler des Herzogtums Kurland und Semgallen) tegutsesid: 1562–1566, Jost Clodt von Jürgensburg (sünd. 1517 – surn. 1572); 1566–1579, Michael von Brunnow (ca. 1520–1583); 1579–1606?, Georg von Tiesenhausen (surn. 1608); 1606 – ca. 1623, Michael von Manteuffel (ca. 1572–1625); (Manteufeln); ca. 1626 – ca. 1643; Christoph von Fircks (surn. 1649); 1650–1665, Melchior von Fölckersam (1601–1665); 16.. – 1677, Ewald von Franck (Francken); 1678–1701, Christoph Heinrich von Puttkamer (16.. – 1701); 1701–1703, Friedrich von Brackel (1634–1708); 1703–1709, Heinrich Christian von den Brincken (1648–1729); 1709, Ernst von der Brüggen (1639–1713); 1709–1718, Ewald von der Osten-Sacken (sünd enne 1682–1718); 1718–1727, Johann Heinrich von Keyserlingk (1680–1734); 1727–1729, Casimir Christoph von Brackel (1686–1742); 1729–1731, Heinrich Georg von Mirbach (1674–1736); 1731–1736, Christoph Friedrich von der Osten-Sacken, gen. Sacken auf Appricken (ca. 1697–1759); 1736–1758, Hermann Christoph Finck von Finckenstein (1693–1758); 1758 –1759, Otto Christopher von der Howen (1699–1775); 1759–1763, Dietrich von Keyserling (1713–1793); 1763–1776, Johann Ernst von Kopmann (1725–1786); 1776–1787, Ernst Johann von Taube (1740–1794); 1787–1794, Carl Ferdinand von Orgies gen. Rutenberg; 1794–1795, Georg Christoph von Lüdinghausen-Wolff (1751–1807)[1].
Halduslikult jagati hertsogiriik ülemhauptkondadeks (Jelgava (saksa Mitau), Sēlpils (saksa Selburg), Kuldīga (saksa Goldingen), Tukums (saksa Tuckum), Aizpute (saksa Hasenpoth) alates 1656–1717), kelle juhtidest (Oberhauptleute) moodustati täiendav nõuandev organ hertsogile.
Hertsog Friedrich Kettleri ajal anti uutele tekkivatele linnadele linnaõigused: Miitavile – 1606. aastal; Bauskale 1635. aastal; Liibavale 1625. aastal; linnaõigused sai ka Neustädtchen (hilisem Friedrichstadt).
Kuramaa rüütelkond revideeris ka oma liikmeskonda ja Kuramaa aadlikke. Selle revisjoni (Ritterbank) käigus kontrolliti oma liikmeskonna päritolu ning kanti aastatel 1620–1634 kontrollitud ning väärilised aadliperekonnad (110) Kuramaa rüütelkonna aadlimatriklisse, kuni 1642. aastani lisandus nimekirja veel ainult 9 suguvõsa.
Teistest Kuramaa valitsejatest edukam oli Wilhelm Kettleri poeg hertsog Jacob Kettler (1642–1682), keda iseloomustatakse väga ettevõtliku ning targa valitsejana. Ta rajas tugeva sõja- ja kaubalaevastiku, arendas kaubavahetust ning diplomaatilist läbikäimist Euroopaga, edendas tööstust, rajas manufaktuure. Kuramaa muutus mõneks ajaks sedavõrd tugevaks mereriigiks, et omandas isegi kolooniaid. Aafrikas kuulus Kuramaa hertsogkonnale Gambia (1651–1664), kuhu asustati isegi lätlastest koloniste, Lääne-Indias kuulus Kuramaa hertsogkonnale Tobago (1652–1690).
Pärast hertsog Jacob Kettleri surma sai Kuramaa valitsejaks (1682–1698) tema poeg Friedrich Kasimir Kettler, kellel polnud häid majandamisoskusi, samuti oli ta pillava eluviisiga, pidades ülal koormavat õukonda, auvahtkonda jne, mistõttu Kuramaa ei suutnud oma endist majanduslikku hiilgust taastada.
Friedrich Kasimiri poja Friedrich Wilhelm Kettleri esimestel valitsusaastatel valitses regendina tema onu Ferdinand Kettler, kuna isa surma ajal oli Friedrich Wilhelm ainult viieaastane ning tema täisealiseks saamiseni määrati alguses riiki juhtima ülemnõunikud. Poola kuninga toetusel aga sai tema eestkostjaks ja riigi valitsejaks Friedrich Wilhelm onu, Friedrich Kasimiri vend Ferdinand Kettler. Kuid pärast Poola ja Rootsi vägede Spilve lahingu kaotust Põhjasõjas (kus Ferdinand osales suurtükiväeülemana) põgenes viimane Poolale kuulunud Danzigisse, kuhu jäigi alaliselt ning enam Kuramaale ei naasnud.
Friedrich Wilhelm Kettleri valitsemisajal käis Rootsi – Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita-Saksi vahel Põhjasõda, mille käigus Kuramaa regentvalitseja osales Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August II vägedega rünnakus Rootsi Liivimaale ning Riia piiramistes (1700 ja 1700–1701). 1701. aastal vallutasid Rootsi väed hertsogiriigi ning 1701/1702. aasta talve dislotseerusid Kuramaal. 1705. aastal hõivasid hertsogiriigi Moskva tsaaririigi väed, kuid järgmisel aastal langes see taas Rootsi vägede kätte.
Vene väed okupeerisid selle aga uuesti 1709. aastal ning Venemaa tsaar Peeter I, selleks et oma mõjuvõimu laiendada abielusidemetega Euroopas ja Vene Kuramaal põlistada, sundis Peeter I Friedrich Wilhelmit 1710. aastal oma vennatütre Anna Ivanovnaga abielluma. Friedrich Wilhelm Kettleri ja Anna Ivanovna pulmad peeti Peterburis 31. oktoobril vkj/ 11. novembril 1710 ning pärast seda asus pruutpaar Kuramaa poole tagasiteele. Teel aga suri noor hertsog ootamatult Kipenis Peterburi kubermangus. Tema abikaasast hertsoginna Annast sai Kuramaa tegelik valitseja, kes valitses Kuramaad kuni 1730. aastani, mil ta kutsuti pärast keiser Peeter II surma Ülemsalanõukogu poolt Venemaa valitsejannaks.
.jpg)
Viimaste Kettlerite ajal langes Kuramaa hertsogkond sõltuvusse Venemaa keisririigist, eriti pärast seda, kui hertsog Friedrich Wilhelm Kettler abiellus Peeter I venna Ivan V tütre Anna Ivanovnaga, kellest hiljem sai Venemaa keisrinna (1730–1740). Abielludes Kuramaa hertsogi Friedrich Wilhelm Kettleriga sai Anna Ivanovna Kuramaa hertsoginna tiitli ning vaatamata abikaasa surmale 4 kuud pärast abiellumist säilitas Anna Ivanovna tänu onu keiser Peeter I toetusele võimu Kuramaa hertsogiriigis, ehkki vastavalt varasematele vasallilepetele oli Kuramaa Poola kuningriigi vasall. Kuramaale lahkudes saatis teda Venemaalt pärit õukonnaliikmed: ülemõuemarssal Pjotr Mihhailovitš Bestužev ja ülemõuemeistrinna Matvejeva, hertsoginna Anna Ivanovnale eraldatud mõisade ja valduse üle teostas järelevalvet Aleksandr Menšikov.
Pärast Friedrich Wilhelm Kettleri surma tegi katseid tagasi saada Kuramaa hertsogi tiitlit varem Danzigisse põgenenud Ferdinand Kettler, kelle troonipüüdlusi toetas ka Poola kuningas. Kuramaa hertsogiriigi trooni püüdsid saavutada abieluga Anna Ivanovnaga 1717. aastal Wettinide valitsejadünastia Saksi-Weissenfelsi hertsogiriigi hertsog Christian (de) ja seejärel 1726. aastal ka Poola kuninga August II ja Aurora Königsmarcki poeg Saksimaa krahv Moritz (1696–1750), kelle kandidatuuri kinnitas ka Kuramaa aadelkonna Maapäev hertsogiks, kuid teda ei kinnitanud Venemaa keisrinna Katariina I. Krahv Moritz püüdis võtta võimu jõuga Kuramaal pärast Katariina I surma ja Menšikovi ajutist võimukaotust, kuid teda taltsutasid Kuramaal asuvad Vene väed ja ta pagendati 1727. aasta augustis.
Pärast Anna Ivanovna tõusmist Venemaa troonile andis Kuramaa vasalliisand Poola kuningas Kuramaa hertsogiriigi hertsogi tiitli Ferdinand Kettlerile, tingimusel, et pärast tema surma liidetakse Kuramaa Poola kuningriigiga, mille vastu protesteeris aga teine Poola vasall Preisimaa Saksa ordu kõrgmeister Franz Ludwig von Pfalz-Neuburg, kes nõudis, et pärast Kettlerite dünastia lõppu liidetaks endine Saksa ordu territoorium taas orduvaldustega.
Pärast Poola kuninga August II surma 1733. aastal, pakkus aga tema järglane August III Kuramaa valitsemist krahv Ernst Johann von Bironile (1734. ja 1736. aastal), kuid kes võttis võimu Kuramaal üle 1737. aastal, pärast 82-aastase Ferdinand Kettleri surma, kes suri lastetuna. 1737. aasta juunis kinnitas ka Miitavis toimunud Kuramaa rüütelkonna maapäev Ernst Johann von Bironi (1690–1772) hertsogkonna valitsejana, eelistades teda samuti oma kandidatuuri esitanud krahv Moritzale.
Ajal, mil Ernst Johann von Biron oli Kuramaa hertsog, elas alaliselt Venemaal, Peterburis, kuid lasi endale ehitada Itaalia päritolu Vene arhitekti Bartolomeo Rastrelli projekti järgi Kuramaale Rundālesse suurejoonelise Rastrelli palee ja endise ordulossi asemele lossi Miitavisse. Tema elujärge kadestasid koguni Prantsusmaa kuninga Louis XV õukonna liikmed. 1740. aastal aga keisrinna Anna suri ning ehkki Biron määrati seejärel Venemaa regendiks, ei kestnud tema ülemvõim kaua. Juba kolm nädalat hiljem võttis Burchard Christoph von Münnich ta vahi alla ning esialgu mõisteti ta surma. Hiljem muudeti see aga eluaegseks asumisele saatmiseks Siberisse. Aastatel 1740–1758 oli Kuramaa ilma valitseva hertsogita ning võimuvaakumi ajal saavutas Saksimaa kuurvürst ja Poola kuningas August III keisrinna Katariina II nõusoleku määrata Kuramaa hertsogiks oma poeg Karl Christian Joseph, kes valitses kuni 1763. aastani.
1762. aastal, kui Venemaa keisriks sai Peeter III, kutsuti vana Biron tagasi tema õukonda, aasta hiljem määras uus keisrinna Katariina II ta uuesti Kuramaa hertsogiks ning ta hõivas vene vägede toel Miitavi linna ja taastas oma hertsogivõimu. 1769. aastal loobus ta troonist oma poja Peteri kasuks.
Järgnevalt 18. sajandil toimunud Poola jagamised nõrgendasid Poolat ning viimase 1795. aastal toimunud Poola jagamisega Venemaa ja Preisimaa vahel, sattusid Kuramaa valitsejad, kes olid senini Venemaa keisririigi sõltuvusest, Venemaa keisririigi alluvusse ja Kuramaa liideti viimase Balti kubermanguna Venemaa keisririigi koosseisu.
Pärast Poola jagamist kuulutasid 17. märtsil 1795 Kuramaa rüütelkond ja 18. märtsil Piltene rüütelkond senise Poola kuninga läänisõltuvuse kehtivuse kaotanuks ning palusid oma valitsejaks Venemaa keisrinna Katariina II. Sellest Peterburis viibides teada saanud hertsog Karl Christian Joseph loobus (17)/28. märtsil 1795 hertsogitiitlist ja lahkus igaveseks oma hertsogiriigist.
1795. aastast kuni Esimese maailmasõja ja 1917. aasta veebruarirevolutsiooni tulemusena Venemaa keisririigi lagunemiseni kuulus Kuramaa keisririigi koosseisu Kuramaa kubermanguna.
Pikemalt artiklis Kuramaa hertsogiriik (1918)15. märtsil 1918 tunnustas Saksamaa Kuramaa Hertsogiriiki iseseisva riigina. Tunnustamine leidis aset olukorras, kus Kuramaad okupeerisid 1915. aastast alates Saksa väed. Tunnustamise ajal ei olnud see aga enam okupatsioon (võib-olla ehk interventsioon), kuna Kuramaa Hertsogiriigi (baltisaksa) valitsuse seisukohast olid need sõbraliku liitlasriigi väed. (Okupatsioon oleks see olnud Läti Vabariigi suhtes, mida veel ei eksisteerinud; või Tsaari-Venemaa suhtes, mida enam ei eksisteerinud.)
12. aprillil 1918 kuulutas baltisakslaste Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias kõigi Venemaa Balti provintside baasil välja Balti Hertsogiriigi.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
