Peeter III

Peeter III (21. veebruar (10. veebruar vkj) 1728 Kiel Saksamaa – 17. juuli (6. juuli vkj) 1762 Ropša Venemaa) oli Venemaa keiser 1762. aastal (vana kalendri järgi 1761–1762). Pärast õigeusku ristimist kandis venepärast nime Pjotr Fjodorovitš ning oli Venemaad valitsenud Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia esimene liige.

Holstein-Gottorpi hertsog Karl Peter Ulrich, hilisem Venemaa keiser Peeter III (1758).

Noorus ja trooniletõusmine

Karl Peter Ulrich sündis Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichi ja Peeter I 1. tütre Anna Petrovna pojana. Ta sai nimedeks Karl Peter Ulrich. Teoreetiliselt oli tal võimalus saada nii Venemaa keisririigi kui ka Rootsi kuningriigi valitsejaks, sest Karl XII oli tema isapoolne vanaonu ja Rootsi kuningal Fredrik I-l ei olnud seaduslikke järglasi.

Karl Peter Ulrichi lapsepõlv möödus Saksamaal, 1739. aastal aga suri Karl Peter Ulrichi isa ning 11-aastaselt sai Peetrist Holstein-Gottorpi hertsog, Kielis.

Pärast Jelizaveta Petrovna Venemaa keisrinnaks saamist 1741. aastal toimetati Nikolai von Korffi poolt ainus Peeter I järglane, 14-aastane Karl Peter Ulrich 1742. aasta jaanuaris Venemaale Peterburi. 17. novembril 1742 rististi Karl Peter Ulrich vene õigeusku ja sai õigeusu ristinime Pjotr Fjodorovitš ja 1742. aastal nimetas tema pärijateta tädi Jelizaveta Petrovna Holsteini hertsogi Karl Peter Ulrichi kui oma vanema õe Anna Petrovna poja ametlikult Venemaa troonipärijaks. 1745. aastal naitis Jelizaveta Petrovna ta Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Frederikega (tulevase Katariina II-ga).

Aastail 1742−1749 oli ta ka Preobraženski kaardiväepolgu komandör.

Peeter III

Tegevus keisrina

Peetrit on ajaloolaste poolt üldiselt hinnatud küllaltki negatiivselt. Teda peetakse infantiilseks alkohoolikuks, kellel polnud mingeid oskusi ega tahet valitseda. Ent sisuliselt kogu info Peetri isiksuse kohta pärineb Katariina II-lt, kelle huvides oli oma abikaasat igati mustata, et enda trooniletõusu õigustada. Seega pole selge, millised Peetri isikuomadused täpselt olid. Igal juhul oli ta Preisimaa kuninga Friedrich Suure andunud imetleja ning tahtnuks pigem olla tolle teenistuses kui Venemaa troonil. Samas on samuti negatiivseid hinnanguid andnud Peetri käitumisele ja tegevusele oma kirjades Venemaal asunud välisriikide saadikud, kirjeldades tema tegevust Preisimaa kuningale, ning ka Prantsuse saadik Peterburis, markii de l'Hôpital.

1762. aasta jaanuaris (vkj 1761. aasta detsembris) Jelizaveta suri ning Peeter III tõusis troonile. Tema esimeseks mureks oli lõpetada sõda (mida peeti Seitsmeaastase sõja raames) Preisi kuningriigiga, Venemaa loobus kõigist vallutatud aladest ning Peeter sõlmis Friedrich II-ga liidu. Seejärel viidi ellu suur hulk liberaalseid reforme, näiteks kaotati manifestidega aadlike riigiteenistuskohustus (Manifest aadli vabadusest) ja alustati Vene Õigeusu Kiriku kirikuvarade sekulariseerimist, keelati töösturitel osta oma manufaktuuridesse pärisoriseid talupoegi, liberaliseeriti kaubanduspoliitikat, kaotati salateenistus ning hakati ette valmistama agraarreformi. Milline osa oli nendes reformides Peetril, jääb ebaselgeks. Lisaks neile reformidele püüdis Peeter iga hinna eest juurutada Preisi sõjaväekorda ning õigeusu kiriku liturgiat asendada luterlikuga. See venelastele mõistagi ei meeldinud ning keisrivastased meeleolud võitsid üha enam pinda.

Paleepööre ja troonilttõukamine

9. juulil (28. juunil) haaras Katariina II kaardiväelaste abiga võimu Peterburis enda kätte. Peeter viibis sel ajal Oranienbaumi mõisas ning sai riigipöördest teada alles poole päeva pärast. Tema käitumine oli kummaliselt apaatne, alles õhtul otsustas ta Kroonlinna sõita, et sealtkaudu Tallinna jõuda, kus oli suhteliselt palju Holsteini sõdureid. Ent Kroonlinnas oli võim juba Katariina toetajate käes ning Peetril ei jäänud muud üle kui troonist loobuda.

Surm

Karl Peter Ulrich paigutati Ropša mõisa, kus ta nädala pärast tapeti. Ruumis, kus ta tapeti, olid: Aleksei Orlov, krahv Fjodor Sergejevitš Barjatinski, krahv Ivan Sergejevitš Barjatinski, õukonnameedik Karl von Kruse, kammerhärra Grigori Teplov (Peeter III troonist loobumise manifesti autor), ratsakaardiväe vahtmeister Grigori Potjomkin, vendade Orlovide sugulane Grigori Nikititš Orlov, tollal kuulus näitleja Fjodor Grigorjevitš Volkov, Aleksandr Martõnovitš Švanvitš, brigadir Aleksandr Ivanovitš Bressan, Peeter III kammerhärra ja kaardiväesersant Nikolai Heinrich von Engelhardt^[1].

Kas Peeter III tapmine toimus Katariina II otsesel korraldusel, on teadmata.

Eelnev Jelizaveta Petrovna	Venemaa keiser 1762	Järgnev Katariina II
Eelnev Karl Friedrich	Holstein-Gottorfi hertsog 1739–1762	Järgnev Paul I

Viited

1. Тайны дома Романовых. Родственные союзы^{[alaline kõdulink]}