osa Vene-Ukraina sõjast From Wikipedia, the free encyclopedia
Sõda Donbassis oli Krimmi okupeerimise ja annekteerimise järel peamiselt suuremates Ida- ja Kagu-Ukraina linnades alanud Venemaa mõjutatud relvakonflikt. See algas nii relvastatud kui ka relvastamata valitsusvastaste ja Venemaa-meelsete separatistide rünnakutega. Lisaks muudele piiriülestele mõjudele on konflikt avaldanud mõju ka Euroopa Liidu – Venemaa ja NATO–Venemaa suhetele.[3][4] Rahvusvahelise Kriminaalkohtu hinnangul on tegemist Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni vahelise rahvusvahelise relvakonfliktiga, mis algas hiljemalt 2014. aasta 26. veebruaril.[5] Relvakonflikti vahelduva intensiivsusega algfaasile järgnes 2022. aasta veebruaris Venemaa relvajõudude täiemahuline sissetung Ukrainasse.
 | See artikkel vajab ajakohastamist. (Märts 2019) |
| Sõda Donbassis | |||
|---|---|---|---|
| Osa Vene-Ukraina sõjast | |||
.jpg) Donetski lennujaama lennujuhtimistorn 2014. aastal | |||
| Toimumisaeg | 6. aprill 2014 – 24. veebruar 2022 | ||
| Toimumiskoht |
Donbass ja: Donetski ja Luhanski oblast | ||
| Hetkeseis |
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
|
3344 hukkunud tsiviilisikut (november 2019)[2] Kokku 10 303 hukkunut ja 24 778 haavatut 1 414 798 sisepõgenikku, 925 500 on välismaale põgenenud | |||
NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Philip Breedlove väljendas 17. augustil 2014 saksa väljaandele Die Welt antud intervjuus arvamust, et Venemaa võib korrata "Ukraina stsenaariumi" ka teistes Ida-Euroopa riikides. Breedlove märkis, et Venemaa demonstreerib Ukraina näitel "uut sõjapidamisviisi". Kindrali sõnul on kõige tähtsam, et NATO riigid "oleksid valmis uute "roheliste mehikeste" ilmumiseks".[6][7]
2015. aasta oktoobris teatas väljaanne Washington Post, viitega Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi ametnikule, et Venemaa on paigutanud mõned oma eliitüksused Ida-Ukrainast ümber Süüriasse, toetama president Bashar al-Assadi režiimi.[8]
2016. aasta lõpuks oli Venemaa agressioonile vastumeetmeid rakendanud Ukraina maavägi arenenud Euroopas Venemaa järel teisele kohale, 150 tuhandelt ajateenijalt veerand miljoni sõjaväelaseni.[9]
Euromaidani osana 2014. aasta 18.–23. veebruaril[10][11][12] toimunud Ukraina revolutsiooni järelkajana hakkasid alates veebruari lõpust (Sotši olümpiamängude lõpetamise järel) toimuma peamiselt suuremates ida- ja lõunapoolsetes Ukraina linnades Venemaa-meelsete meeleavaldajate, vene marurahvuslaste[13][14][15] ja valitsusvastaste rühmade väljaastumised. Venemaa meediakanalid on kasutanud väljaastumiste kohta väljendit Vene kevad (Русская весна, Russkaja vesna).[16] Vastuhakkude käigus okupeeris ja annekteeris Venemaa Föderatsioon Krimmi. Mõnes piirkonnas eskaleerusid protestid relvastatud separatistide ülestõusuks (Donetski Rahvavabariik, Luhanski Rahvavabariik, Novorossija Föderaalriik, Slovjansk, Odessa kokkupõrked, Donetski lahing jms).[17][18] Ametnike ja pealtnägijate sõnul polnud mitte kõik meeleavaldustes osalejad Ukraina kodanikud, märkimisväärne osa protestijatest olid Venemaa kodanikud.[19][20] Donetski oblasti kuberneri Sergi Taruta väitel osalesid Donetski miitingutel endised kurjategijad ja teised okupeeritud Krimmist saabunud inimesed.[21] Ukraina julgeolekujõud ja piirivalve keelasid ajavahemikus 4. kuni 25. märtsini riiki sisenemise enam kui 8200 Venemaa passiga isikule. 27. märtsil ütles Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu sekretär Andri Parubi, et iga päev keelatakse riiki sisenemine 500–700 Venemaa kodanikule.[22] 14. aprillil 2014 kuulutas Ukraina riigi idaosas separatistide vastu võitlemiseks välja terrorismivastase operatsiooni (Антитерористична операція на сході України, lühend АТО).
Pikemalt artiklis Donbassi sõja kronoloogia1. septembril 2014 teatas Ukraina kaitseminister Geletei Facebookis, et Venemaa on kaotanud "hübriidsõja" ja alustanud täiemõõdulist sissetungi Ukrainasse.[23] Arvamust, et tegemist pole Ukraina siseriikliku kriisiga, vaid Ukraina ja Venemaa vahelise relvakonfliktiga, väljendas ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.[24] Venemaa president Putin omakorda olevat telefonivestluses Euroopa Komisjoni presidendi José Barrosoga väitnud, et võib soovi korral vallutada Kiievi kahe nädalaga.[25]
Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu hinnangul viibis septembri alguse seisuga Ukraina territooriumil 10 000 kuni 15 000 Venemaa Föderatsiooni sõjaväelast.[26] Venemaa regioonidevahelise koordinatsioonikeskuse "Unustatud polk" ("Забытый полк") andmetel viibis 2014. aasta lõpus Ukrainas 14 500 Venemaa Föderatsiooni sõjaväelast.[27]
Rahvusvahelise Punase Risti Ukraina delegatsiooni juhi Michel Massoni 10. oktoobril 2014 avaldatud teate kohaselt on Punase Risti hinnangul Donbassis tegemist mitterahvusvahelise konfliktiga. Massoni teatel on olukord Ida-Ukrainas võrreldav näiteks konfliktidega Colombias, Liibüas ja Süürias.[28] Päev hiljem nimetas Ukraina president Petro Porošenko toimuvat "2014. aasta Isamaasõjaks".[29]
31. oktoobril avaldati eelmisel päeval valitsuse poolt vastu võetud korraldus nr 1053, milles senistele ATO läbiviimise piirkonna asulatele Luhanski ja Donetski oblastis oli lisandunud ka Harkivi oblasti asulaid.[30]
21. aprillil 2015 kinnitas Ukraina Ülemraada Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina vastu suunatud relvastatud agressiooni alguskuupäevaks 20. veebruari 2014.[31]
2015. aasta aprilli lõpul võttis ametlik Washington Ida-Ukraina valitsusvastaste jõudude kohta kasutusele uue termini: "Venemaa-separatistide ühendjõud" (inglise: combined Russian-separatist forces).[32]
2016. aasta augustis oli valitsusvastaste relvajõudude käsutuses hinnanguliselt rohkem tanke kui Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi relvajõududes kokku.[33] Augustis 2016 avaldas uurimiskeskus Bellingcat kokkuvõtte, mille hinnangul on Ukrainas sõdinud tuhandeid Venemaa sõjaväelasi.[34][35][36]
30. aprillil 2018 kirjutas Ukraina president alla dekreedile terrorismivastase operatsiooni (ATO) lõpetamise ja Ühendjõudude operatsiooni alustamise kohta.[37] 24. veebruaril 2022 laienes sõjategevus Ida-Ukrainas tunudvalt ning senise sõjategevuse piirkonna asemele kujunes Vene-Ukraina sõja idarinne.
11./12. augusti 2015 seisuga oli Ukraina poolel antud riiklikke autasusid 7329 relvajõudude võitlejale, neist 1415 said autasu postuumselt. 67 779 Ukraina relvajõudude liiget oli saanud lahingutegevuses osaleja staatuse.[38] Sama aja jooksul oli hukkunud 167 Rahvuskaardi võitlejat.[39] 26. augustil 2015 meedias avaldatud teabe kohaselt oli Venemaa 2015. aasta 1. veebruari seisuga maksnud sõjategevuses osalemise eest Ukrainas kompensatsiooni enam kui 2000 hukkunud sõjaväelase perekonnale ja 3200 invaliidistunud sõjaväelase perekonnale.[40][41]
2016. aasta jaanuari lõpul kinnitas president Porošenko, et sõjas on hukkunud 2269 Ukraina sõjaväelast.[42]
3. märtsil 2016 Genfis avaldatud ÜRO aruande olukorra kohta konfliktipiirkonnas kohaselt oli sõja algusest alates hukkunud vähemalt 9160 inimest ja saanud vigastada vähemalt 21 000 inimest. [43]
ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti ülemvoliniku, prints Zayd ibn Ra‘adi teatel oli 2016. aasta 31. juuli seisuga sõjas hukkunud vähemalt 9553 inimest.[44] 2016. aasta 15. septembri seisuga oli hukkunute arv 9640.[45] 2017. aasta 12. märtsi seisuga oli hukkunute arv 9940.[46] 2017. aasta 15. augusti seisuga oli konfliktis hukkunud vähemalt 10 225 inimest ja saanud vigastada vähemalt 24 541 inimest.[47]
2019. aasta suve alguseks oli hukkunud vähemalt 13 000 inimest.[48]
Venemaa president Vladimir Putin möönis 17. aprillil 2014 televisiooni otseülekandes Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kasutamist Krimmis koos kohalike omakaitseüksustega,[49][50] kuid Vladimir Putin tõrjus tagasi Ukraina, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide väited, justkui oleksid Venemaa Föderatsiooni eriväed õhutanud rahutusi Ida-Ukrainas.[51][52] Venemaa Föderatsiooni osalus on selgesõnaliselt toodud välja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Parlamentaarse Assamblee poolt 2. juulil vastu võetud Bakuu deklaratsioonis, mille Venemaa Föderatsiooni poolt Helsingi põhimõtete rikkumist käsitleva resolutsiooni 19. punktis kutsutakse Venemaad üles lõpetama interventsioon Ukrainas.[53][54]
Infovastupanu andmetel osales juuli alguse seisuga Donbassi piirkonna relvastatud konfliktis umbes 3000 hea sõjalise ettevalmistusega Venemaa kodanikku. Iga lahingupäeva eest saadav miinimumtasu oli 1000 USD.[55][56][57] Terrorismivastase operatsiooni taasalustamisega juuli alguses kaasnes naaberriigis õhudessantvägede võitlejate matuste sagenemine.[58][59]
12. juulil avati Kiievis II maailmasõja muuseumi kõrval näitus, millel väljapandud eksponaadid annavad tunnistust Venemaa osalusest Ida-Ukraina relvastatud konfliktis.[60][61]
24. augusti hommikul piirasid Rjazani ja Kostroma õhudessantvägede diviisid sisse ja purustasid Savur-mogõla ja Amvrossijivka juures olnud valitsusvägede grupeeringud.[62]
25. augustil peeti Donetskist 40 km kaugusel kagus asuva Dzerkalne küla juures kinni 10 VF dessantväelast.[63] Venemaa kaitseministeeriumi teatel olid Venemaa Relvajõudude relvastatud eriüksuslased sattunud öösel 20 km kaugusele Venemaa piirist eksituse tõttu.[64][65]
Londonis asuva Strateegiliste uuringute rahvusvahelise instituudi ekspertide andmetel on vähemalt mõned Ukraina sõjategevuses osalevad tankid vaieldamatult VF relvajõudude päritolu, sest teistesse riikidesse selliseid tanke pole eksporditud.[66]
28. augustil tungisid Venemaa regulaarväed üle piiri ning vallutasid Novoazovski ja mitmeid lähedalasuvaid asulaid.[67] NATO avaldas Venemaa sissetungi tõendavad satelliidipildid.[68][69] NATO andmetel osaleb Ukrainas enam kui 1000 VF sõjaväelast.[70] Venemaa sõduriemade komiteede liidu esinaise Valentina Melnikova teatel on esialgsetel hinnangutel Ukrainas umbes 15 000 Venemaa sõjaväelast.[71].
17. septembril võttis Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vastu otsuse, mille ühes punktis on Venemaal tungivalt soovitatud viia oma relvajõud välja Ukrainast.[72][73] Venemaa Välisministeeriumi ametliku esindaja vastus nimetatud avalduse suhtes oli, et see on tühine ("ничтожно"), omab vaid propagandistlikku tähendust ning et Venemaa vägesid Ukraina territooriumil ei ole.[74]
Ukraina kriisi meediakeskus avaldas 9. veebruaril 2015 kaardi Venemaa relvajõudude väeüksuste dislotseerumise kohta Ukraina territooriumil.[75] Infovastupanu on avaldanud mitmeid analüüse valitsusvastaste relvajõudude poolt kasutatava uusima Venemaa relvajõudude sõjatehnika kohta.[76]
2015. aasta 17. detsembri traditsioonilises aastalõpuintervjuus möönis president Putin vene kodanike kohalolu Ukrainas, kes on hõivatud teatud probleemide, sealhulgas militaarset laadi probleemide, lahendamisega. Putin lisas, et see ei tähenda Venemaa regulaararmee kohalolu Ukrainas.[77][78][79] 30. aprillil 2018 kinnitas USA riigidepartemangu esindaja, et tankitõrjeraketid Javelin on Ukrainale üle antud.[80]
Mõlemal poolel osaleb vabatahtlikena võitlejaid eri riikidest, nii Euroopast kui ka Ameerikast.[81][82][83] Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu ütles ETV saates "Kahekõne", et inimesi on ka Eestist Ukrainasse valitsusvägede vastu sõdima läinud.[84] 24. augustil 2014 hukkus Ukraina territoriaalse iseseisvuse kaitsel Luhanski oblastis 1978. aastal Viljandis sündinud Vadõm Rudnitskõi.[85]
Vastaspoole väitel on Ukraina valitsus kasutanud venemeelsete separatistide vastu võitlemiseks USA-s julgeolekuteenuseid pakkuva erafirma Academi (endiste nimetustega Blackwater ja Xe Services) spetsialistide teenuseid[86], need väited ei ole aga leidnud kinnitust.[81]
Ukraina Ülemraada ratifitseeris 4. veebruaril 2015 seaduseelnõu nr 0004 – Leedu Vabariigi Valitsuse, Poola Vabariigi Valitsuse ja Ukraina Ministrite Kabineti vahelise kokkuleppe ühisväeosa loomise suhtes.[87]
Nähtuste määratlemisel erinevad Vene ja Ukraina allikad üksteisest sõnastuse poolest suuresti.[88] Donetski oblastis valitsushooneid hõivanud võitlejatest rääkides kasutavad Ukraina valitsus ja Lääne meedia sõnu separatistid ja terroristid, Venemaa meedia ja võimud aga järjekindlalt väljendit föderaliseerimise toetajad,[88] Ukraina üleminekuvalitsusest Kiievis rääkides aga väljendit Bandera hunta (Ukraina rahvuslase Stepan Bandera järgi), samuti epiteete fašistlik ja natsionalistlik.[89][90] Venemeelsete meeleavaldajate ja võitlejate kohta on Ukraina meedias kasutatud halvustavalt väljendit koloraado mardikas (ukraina keeles колорадський жук), vihjates nende poolt kantavale Georgi lindile.[91][92]
15. juuni artiklis "Vene-Ukraina sõja kroonikad – Vene Grad" Dobropillja lähistel [FOTOD]"[93] esitas Ukraina sõjandusekspert ja ajakirjanik, valitsusvälise organisatsiooni Infovastupanu koordinaator Dmõtro Tõmtšuk järjekordseid tõendeid Venemaa sõjalise invasiooni kohta Ida-Ukrainas.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
![](#/media/Fail:SSI_of_the_Rapid_Response_Group_"Batman".svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.png){kind=small}
