Preisi kuningriik

	Preisimaa kuningriik; Königreich Preußen 1701–1918
	Preisimaa kuningriigi lipp Preisimaa kuningriigi vapp
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Berliin
Pindala	348 779,9 km² (1910)
Rahvaarv	34,5 miljonit (1910)
Riigikeeled	saksa keel
Rahaühik	riigitaaler (kuni 1750); Preisi taaler (1750–1857); Vereinsthaler (1857–1871); kuldmark (1871–1914); pabermark (alates 1914)
Hümn	"Preußenlied" (mitteametlik); "Heil dir im Siegerkranz" (mitteametlik)

Preisi kuningriik (saksa keeles Königreich Preußen) oli Euroopas 1701–1918 eksisteerinud kuningriik.

Quick Facts Valitsusvorm, Pealinn ...

Close

Preisi kuningriigi moodustamine

Preisi kuningriik moodustus Hohenzollernite dünastia Brandenburgi markkrahvkonna ja Preisi hertsogkonna (ajalooline kaksiknimetus Brandenburg-Preisimaa) baasil. Alates 1618. aastast valitsesid mõlemat personaaluniooni kaudu Hohenzollernid. 1656. aastal sõlmitud Labiau leping ja 1657. aastal sõlmitud Brombergi leping andsid Hohenzollernitele täieliku võimu Preisimaa üle.

1701. aastal nimetas Brandenburgi markkrahv Friedrich III end Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, valitsedes personaaluniooniga nii Brandenburgi kui Preisimaad. Probleemi tekitas see, et Brandenburg kuulus tollal Saksa Rahvuse Püha Rooma riiki ja Preisimaa ei kuulunud. Saksa-Rooma riigil oli juba oma Saksa kuningas ja selles riigis ühtki teist kuningat olla ei tohtinud (peale Böömi kuninga, sest Böömimaa polnud asustatud sakslastega). Kuid sajandite jooksul oli Saksa-Rooma keisri võim väga vähenenud, riigid olid sisuliselt iseseisvad ja sellepärast julgeski Friedrich selle sammu astuda. Ise kinnitas ta, et kuna Preisimaa ei kuulu Saksa-Rooma riiki, siis on tal õigus see kuningriigiks ülendada. Kuid kuninga tiitlit kandis ta ainult Preisi hertsogiriigi valitsejana, mitte Saksa-Rooma riigi Brandenburgi markkrahvkonna valitsejana.

Preisi kuningriigi territooriumid

Pikemalt artiklis Preisimaa provintsid
Lääneprovintsid

Saksimaa provints (keskus Magdeburg)
Vestfaali provints (Münster)
Alam-Rein (Koblenz), kuni 1822. aastani Alam-Reini suurhertsogkond
Jülich-Kleve-Bergi provints (Köln), kuni 1822. aastani, mil liideti Alam-Reini suurhertsogkonnaga Reini provintsiks.

Idaprovintsid

Brandenburgi provints (Potsdam)
Pommeri provints (Stettin)
Sileesia provints (Breslau)
Poseni provints (Posen), kuni 1848. aastani Poseni suurhertsogkond
Lääne-Preisi provints (Danzig), (endine Kuninglik Preisi)
Ida-Preisi provints (Königsberg), (endine Preisi hertsogiriik ja Ermland)

1829. aastal moodustati Lääne- ja Ida-Preisi provintside ühendamisega Preisi provints, mis 1878. aastal lahutati taas Lääne- ja Ida-Preisi provintsideks.

Aastatel 1808–1816 jagas Preisimaa kuningriik provintsid 25 ringkonnaks.

Põhjasõda

Pikemalt artiklis Põhjasõda

1700. aastal alanud Põhjasõjas liitusid Preisimaa kuningriik ja Hannoveri kuurvürstiriik 1713. aastal Rootsi vastu sõdinud Moskva tsaaririigi, Taani, Saksimaa kuurvürstiriigi ja Rzeczpospolitaga. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart. Preisimaa kuninga Friedrich I surma järel 1714. aastal astus tema poeg Friedrich Wilhelm I Rootsi-vastasesse liitu ja hõivas Szczecini. Liitlased vallutasid 1713 kõik Rootsi valdused Saksamaal. Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 21. jaanuaril 1720 sõlmis Rootsi Preisimaaga rahu (Stockholmi rahu 1720). Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.

Austria pärilussõda

Pikemalt artiklis Austria pärilussõda (1740–1748)

Pragmaatilise sanktsiooni alusel sai Saksa-Rooma keisri Karl VI surma järel Austria ertshertsoginnaks ja Habsburgide impeeriumi valitsejaks Maria Theresia. Esialgu kiitis enamik riike Karl VI otsuse heaks, kuid tema surma järel polnud enamik Saksa riike sellega enam nõus. 1742. aastal sai Saksa-Rooma keisriks hoopis Wittelsbachi dünastiast pärinev Baieri valitseja Karl VII nime all. Ta oli vahepeal vallutanud ka Böömimaa ning Praha ja lasknud end Böömi kuningaks kroonida.

Sileesia sõjad

Pikemalt artiklis Sileesia sõjad (1740–1742 ja 1744–1745)

Preisimaa kuningriik oli Austria pärilussõja ajal oma uue kuninga Friedrich II juhtimisel vallutanud Sileesia ning pärast pikka vastuseisu pidi ka Maria Theresia tunnistama, et see provints tuleb Preisimaa kuningas Friedrich II-le loovutada, et oleks võimalik teisi vastaseid võita.

Seitsmeaastane sõda

Pikemalt artiklis Seitsmeaastane sõda

Aastatel 1756–1763 toimus Euroopas ja Põhja-Ameerikas sõda, milles osalesid praktiliselt kõik Euroopa olulisemad riigid. Vaenuvägede ühele poolele jäid Suurbritannia kuningriik, Preisimaa, Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond, Portugal, Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond ning Hessen-Kasseli maakrahvkond. Teisel pool olid Prantsusmaa kuningriik, Venemaa keisririik, Saksa-Rooma riik, Rootsi, Saksimaa kuurvürstiriik, Napoli kuningriik ning Sardiinia kuningriik. Sõda algas 1756. aastal Preisimaa kallaletungiga Saksimaa kuurvürstiriigile.

1757. aasta maikuus asus Venemaa keisririigi sõjavägi vastu Preisi vägedele, eesmärgiga piirata Friedrich II püüdlusi. Nad vallutasid Ida-Preisimaal Memeli, purustasid Groß-Jägersdorfi lahingus Preisi väed, kuid Venemaa sisepoliitika tõttu pealetung Preisimaale peatus. Krahv William W. Fermori juhtimisel sõjategevus jätkus ja 1758. aastal vallutasid Venemaa keisririigi väed Königsbergi, mille tulemusena läks Ida-Preisimaa Venemaa keisririigi koosseisu.

1759. aastal alustas Venemaa keisririigi armee pealetungi Oderi liinil ning vallutas Oderi-äärse Frankfurdi. 1759. aastal purustas Venemaa keisririigi ja Saksa-Rooma riigi Habsburgide ühisvägi Kunersdorfi lahingus Preisi armee ning 28. septembril (vkj 9. oktoober) 1760 vallutasid nad Berliini.

1761. aastal suri aga Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna ning keisriks saanud Peeter III lõpetas kohe sõja Preisimaaga ja tagastas Preisimaa kuningale kõik vallutatud maa-alad.

Preisi kuningriigi laienemine

Pikemalt artiklis Poola jagamised 1772, 1793 ja 1795

Preisi kuningriigist kujunes peagi üks sõjaliselt võimsamaid Euroopa riike. Poola esimene jagamine (millega Preisimaa sai endale Poola lääne- ja põhjapoolsed alad) andis Preisi riigile juurde nii palju maad, et alates samast 1772. aastast kasutas Friedrich II enda kohta kuninga tiitlit kogu riigi, mitte pelgalt Preisimaa ulatuses. Saksa-Rooma keiser Joseph II ei saanud selle vastu midagi teha, mis tõendab, et tema võim ei olnud kuigi suur.

Teine ja kolmas Poola jagamine andsid Preisimaale veelgi rohkem maad juurde. 1795. aasta Poola jagamisega sai Preisi kuningriik Varssavi linna ning Nemunasest lääne ja Pilicast põhja poole jäävad maad (Masoovia vojevoodkonna põhjaosa koos Varssavi linnaga ning Białystoki vojevoodkonna).

Napoleoni sõjad

Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad

1807. aastal loobus Tilsiti rahulepinguga, mille sõlmis Prantsuse keiser Napoleon I Preisi kuningriigiga Neljanda koalitsioonisõja tulemusel, Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III Tilsitis umbes pooltest oma sõjaeelsetest valdustest. Nendest aladest lõi Napoleon Prantsuse vasallriigid, mis moodustati ja tunnustati Tilsitis: Vestfaali kuningriik, Varssavi hertsogiriik ja Danzigi vabalinn; muud loovutatud alad anti teistele Prantsuse vasallidele (Bergi suurhertsogkond jt.) ja Venemaa keisririigile. Preisi riigi pindala vähenes vastavalt Tilsiti rahu tingimustele umbes poole võrra. Kümne miljoni asuka asemel jäi Preisimaa kuningriigi uutesse piiridesse kõige rohkem viis miljonit asukat.

1815. aasta Viini kongressi tulemusel aga sai Preisi kuningriik kaks viiendikku Saksimaa kuningriigist, osa Varssavi hertsogkonnast (Poseni suurhertsogkond), Danzigi vabalinna ja Reinimaa/Vestfaali. Varasemast 360 Saksa-Rooma riigi osastisriigist moodustati 38 riigiga Saksa Liit, mida juhtis Austria keiser. Liitu arvati ainult osa Austria keisririigi ja Preisimaa kuningriigi territooriumidest.

Revolutsioonide ajastu

Preisimaa oli absoluutne monarhia kuni 1848. aasta revolutsioonini, misjärel temast sai konstitutsiooniline monarhia. Ühtlasi moodustati kahekojaline parlament, mille alumise koja valisid kõik riigi elanikud ja ülemise koja määras kuningas ainuisikuliselt. Valimised olid kaudsed, sest kõigepealt valiti valijamehed, kes siis valisid saadikud, ja samuti polnud valimised salajased, vaid avalikud ja hääletamisel tuli valjusti öelda, kelle poolt hääletatakse. 18. maist 1848 kuni 31. maini 1849 toimunud Frankfurdi rahvuskogu eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja põhiseaduse väljatöötamine. Pärast põhjalikke arutelusid kinnitati 28. märtsil 1849 põhiseadus (Verfassung des Deutschen Reiches), mis rajanes parlamentaarse demokraatia põhimõtetel ning millega Saksa Liit pidi muudetama keisri valitsuse all olevaks pärilikuks konstitutsiooniliseks monarhiaks. Keisrivõim taheti anda Preisi kuningadünastiale, ent Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm IV keeldus 1849. aasta aprillis keisritiitlist. Enamik Saksa Liidu riike lükkas põhiseaduse tagasi.

Sõjad Taaniga

19. sajandi esimesel poolel tugevnes nii Taani kui ka Saksa rahvuslus, millega seoses tekkisid probleemid Schleswigi (taanipäraselt Slesvig) ning Holsteini (Holsten) hertsogkondade saksakeelse elanikkonnaga. Hertsogkonnad ei kuulunud küll Taani kuningriigi koosseisu, Taani kuningas oli aga ka Schleswigi ja Holsteini hertsog. Esimene Schleswigi sõda Preisimaaga 1848–1851 säilitas varasema olukorra.

1862. aastal sai Preisi kuningriigi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Preisimaa kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Vormiliselt oli riigi tähtsaim isik kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht (kantsler). Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos saksakeelse ja samuti saksakeelseid riike oma võimu alla ühendada püüdva Saksa Liidu juhtriigi Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig-Holstein ja Lauenburg.

Pikemalt artiklis Teine Schleswigi sõda

Lahendamata Schleswigi küsimus viis 1864. aastal teise Schleswigi sõjani. Preisimaa moodustas Taani-vastase koalitsiooni Austriaga ning Taani kaotas sakslastele nii Schleswigi kui ka Holsteini.

Saksamaa ühendamine

Preisimaa juhtimisel toimus 19. sajandi keskel Saksamaa ühendamine. Hohenzollernite valdused moodustasid Saksamaal ca 64% pindalast ja ca 65% elanikkonnast. Saksakeelsete riikide ühendamise vastu oli saksa päritolu Austria-Ungari keiser, kes nägi selles õigustatult oma mõju vähenemist Saksamaal.

Austria-Preisi sõda

Pikemalt artiklis Austria-Preisi sõda

1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai Königgrätzi lahingus lüüa ja kaotas Praha rahulepinguga oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel. Austria häving kõrvaldas ta Saksamaa troonile pretendeerimisest.

Austria-Preisi sõja ajal kaotati 1815 Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Preisimaa juhtimisel 21 riigikesest koosnev Põhja-Saksa Liit, millest jäid välja Austria ja selle liitlasteks olnud Lõuna-Saksamaa riigid, millest tähtsaim oli Baieri kuningriik. Välja jäid Austria, Baieri, Württemberg, Baden, Luksemburg, Limburgi hertsogkond, Liechtenstein ja Hesseni suurhertsogiriigi lõunaosa.

Prantsuse-Preisi sõda

Pikemalt artiklis Prantsuse-Preisi sõda

Saksamaa ühinemises nägi ohtu ka Saksamaa teine naaber Prantsusmaa kuningriik, kes 1870. aastal kuulutas välja Prantsuse-Preisi sõja ja sai selles samuti kiiresti täielikult lüüa.

Preisi kuningriik ja Saksa keisririik

1871. aastal lõpetas Preisimaa Saksamaa ühendamise Saksa keisririigiks, 1871 kuulutas Preisimaa kuningas Wilhelm I end Saksa keisriks. Kuid Preisimaad ja Saksamaad, millest kummalgi oli oma esinduskogu, valitseti erinevatel alustel. Saksamaal oli valimisõigus kõigil vähemalt 25-aastastel meestel, aga Preisimaa säilitas kolmeastmelise valimissüsteemi, kus jõukatel oli 17,5 korda kaalukam hääl kui vaestel.

Preisimaa kuningriik moodustas Saksa keisririigist peaaegu kaks kolmandikku. Neid koguni juhtisid samad inimesed. Saksa keiser ja Preisi kuningas oli kogu aeg sama isik, ka Saksamaa kantsler oli peaaegu kogu aeg ühtlasi Preisimaa peaminister, erandiks lühikesed perioodid 1873. aasta jaanuarist novembrini ning 1892–1894. See tähendab, et nii keiser/kuningas kui kantsler/peaminister pidid otsima enamust kahes täiesti erineval alusel valitud esinduskogus.

Keisririigi loomise ajal elas 2/3 riigi elanikest maal ja 1/3 linnas. Kuid juba 20 aastaga muutus see suhe vastupidiseks ja 2/3 inimestest elas linnas. Valimisringkondade piire aga ei muudetud, mis tähendas, et maaelanikud olid nii Saksamaa kui Preisimaa esinduskogus tugevalt üleesindatud.

1888. aastal sai uueks Saksa keisriks Wilhelm II. Kuigi ta oli Hannoveri dünastiast pärineva Suurbritannia ja Iirimaa ühendkuningriigi kuninga ja Romanovite dünastiast Vene keisri lähisugulane, muutis tema konservatiivne maailmavaade ta seni soojad suhted jahedaks ja lõpuks sai temast nende vaenlane.

Pärast kaotust esimeses maailmasõjas loobus Wilhelm II nii Preisimaa kuninga kui ka Saksa keisri tiitlist ning kuningriik likvideeriti. Kuningriigi asemel kuulutati välja Preisimaa vabariik.

Preisimaa pärast teist maailmasõda

Preisimaa vabariik likvideeriti sisuliselt 1945, kui liitlased teise maailmasõja käigus selle vallutasid, ja formaalselt 1947, mil see jagati teiste riikide vahel: need olid Belgia, Taani, Saksa FV, Saksa DV, Poola ja NSV Liit. Viimase lagunemise järel jäi osa Preisimaast (Kaliningradi oblast) Venemaale ja osa Leedule.