Hessen-Kasseli maakrahvkond

Hessen-Kasseli maakrahvkond (saksa: Landgrafschaft Hessen-Kassel), ka Hessen-Cassel, oli Saksa-Rooma riigi osastisriik keisri otseses alluvuses, mis tekkis, kui Hesseni maakrahvkond jagati aastal 1567 pärast Hesseni maakrahvi Philipp I surma.

Landgrafschaft Hessen-Kassel Hessen-Kasseli maakrahvkond 1567–1803
Vapp (1736–1804)
Hessen-Kassel aastal 1789
Valitsusvorm	feodaalmonarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Kassel

Tema vanem poeg Wilhelm IV päris põhjaosa ja pealinna Kasseli. Teised pojad said Hessen-Marburgi, Hessen-Rheinfelsi ja Hessen-Darmstadti.

Keisririigi ümberkorraldamise ajal aastal 1803, Napoleoni sõdade ajal ülendati Hessen-Kasseli maakrahvkond Hesseni kuurvürstkonnaks ja maakrahv Wilhelm IX ülendati kuurvürstiks, ning hiljem okupeeriti see Prantsuse vägede poolt ja sai Vestfaali kuningriigi osaks, mis oli Prantsuse vasallriik.

Ajalugu

Maakrahvide liini asutas Wilhelm IV Tark, Philipp I vanem poeg. Oma isa surmaga aastal 1567 sai ta poole Hesseni maakrahvkonnast ja Kasseli pealinnaks; ja see moodustas maakrahvkonna. Aastal 1604 saadi lisa, kui Moritz päris oma lastetult onult, Ludwig IV-lt Hessen-Marburgi maakrahvkonna.

Aastal 1605 pöördus Wilhelm IV protestantlusse, olles hiljem kistud Kolmekümneaastasesse sõtta, ja loobus pärast sunnitult mõne oma territooriumi Hessen-Darmstadtile loovutamist troonist oma poja Wilhelm V kasuks. Tema nooremad pojad said apanaažid, millega loodi mitu dünastia kõrvalliini. Hessen-Rotenburgi liin kestis aastani 1834. Kui Wilhelm V, kelle territooriumid vallutas Saksa-Rooma riigi Keiserlik armee, suri, vallutas tema lesk Amalie Elisabeth von Hanau-Münzenberg, kui oma poja Wilhelm VI regent, riigi tagasi. Prantslaste ja rootslaste abiga valdas ta seda koos osaga Vestfaalist.

Vestfaali rahuga omandas Hessen-Kassel suurema osa Schaumburgi krahvkonnast ja Hersfeldi kloostri, mis ilmalikustati. Regent Amalie Elisabeth von Hanau-Münzenberg kehtestas esmasünniõiguse. Wilhelm VI, kes sai täisealiseks aastal 1650, oli hariduse ja kunstide valgustatud patroon. Tema järglane oli tema poeg Wilhelm VII, siis alles laps, kes suri aastal 1670. Tema järglane oli tema vend Karl.

Karli peamine nõue aadlile oli, et ta oli esimene valitseja, kes käivitas süsteemi rentida sõdureid võõrvõimudele palgasõduriteks, et parandada vürstkonna rahalist seisu. Järgmine maakrahv Friedrich sai abielu kaudu Rootsi kuningaks. Pärast tema surma sai järgmiseks maakrahviks tema vend Wilhelm VIII, kes võitles Suurbritannia kuningriigi liitlasena Seitsmeaastases sõjas.

Tema järglane Friedrich II, kellest oli saanud katoliiklane, rentis umbes 3 191 000 naela eest 22 000 Hesseni sõdurit oma naisevennale, Suurbritannia kuningas George III-le; George kasutas vägesid sõjas mässava Kolmeteistkümne koloonia vastu. See tegevus, sageli kibedasti kritiseeritud, leidis hiljem apologeete. Ajaloolased väidavad, et väed olid abiväed või palgasõdurid ja et selline praktika oli üsna tavaline. Friedrich II kasutas saadud renditulu riigi majandus- ja vaimuelu arendamiseks. Tänu oma osalusele Ameerika iseseisvussõjas muutusid "Hesseni sõdurid" Ameerika slängimõisteks kõigi Saksa sõdurite kohta, keda britid sõjas kasutasid.

Reformatsiooni algusest saati oli Hesseni dünastia protestantlik, välja arvatud mõned erandid. Maakrahvid Philipp I, Wilhelm V ja Moritz abiellusid kuningas Jiří Poděbradyst järglastega. Wilhelm VI-st alates pärinesid Hessen-Kasseli riigipeade emad alati Oranje Willemist, sõltumatu Hollandi juhist kalvinismi baasil.

Hessen-Kasseli maakrahvkond laienes aastal 1604, kui Moritz päris oma lastetult onult Ludwig IV-lt (1537–1604) Hessen-Marburgi maakrahvkonna.

Kolmekümneaastase sõja ajal oli kalvinistlik Hessen-Kassel tõestatult Rootsi kõige ustavam Saksa liitlane. Maakrahv Wilhelm V ja pärast tema surma aastal 1637 tema lesk Amalie Elisabeth von Hanau-Münzenberg, Oranje Willemi lapselaps, toetas regendina kogu sõja aja protestante ning prantslasi ja rootslasi. Nad säilitasid armee, mehitades palju kindlusi, sealhulgas Dorstenit, tugevaimat kindlust Reini paremkaldal, mis seejärel Dorsteni piiramisega kaotati. Vahepeal okupeerisid keisriväed Hessen-Kasseli.

Wilhelm V-le järgnesid maakrahvid Wilhelm VI ja Wilhelm VII. Rootsi kuninga Fredrik I ajal oli Hessen-Kassel personaalunioonis Rootsiga (1730–1751). Kuid kuninga noorem vend Wilhelm valitses Kasselis regendina kuni oma venna surmani, valitsedes aastani 1760 kui Wilhelm VIII.

Kuigi tol ajal oli küllaltki levinud praktika rentida sõdureid teistele vürstidele, olid Hessen-Kasseli maakrahvid 17. ja 18. sajandil tähelepanuväärsed oma väeüksuste palgasõduriteks väljarentimisel. Hessen-Kassel hoidis 7% oma rahvastikust relvil läbi kogu 18. sajandi. See vägi pakkus palgasõdureid teistele Euroopa riikidele.

17. sajandil jagunes maakrahvkond sisemiselt dünastilistel põhjustel, ilma alloodiõigusteta:

• Hessen-Rotenburgi maakrahvkond (1627–1834)
• Hessen-Wanfried-(Rheinfels)i maakrahvkond (1649–1755)
• Hessen-Philippsthali maakrahvkond
• Hessen-Philippsthal-Barchfeldi maakrahvkond

Need taasühendati Hessen-Kasseli maakrahvkonnaga, kui iga vastav haru järglasteta välja suri.

Tagajärjed

Pärast Saksa riikide ümberkorraldamist Saksamaa mediatisatsiooni ajal aastal 1803 ülendati Hessen-Kasseli maakrahvkond Hesseni kuurvürstkonnaks ja maakrahv Wilhelm IX ülendati kuurvürstiks, saades tiitli Hesseni kuurvürst Wilhelm I. Vürstkond sai seega tuntuks kui Kurhessen, kuigi tavaliselt nimetati Hessen-Kasseliks.

Aastal 1806 kukutati Wilhelm I Napoleoni poolt tema toetuse pärast Preisi kuningriigile. Kassel määrati uue Vestfaali kuningriigi pealinnaks, kuhu Napoleon oma venna Jérôme Bonaparte'i kuningaks nimetas. Pärast Napoleoni kaotust aastal 1813 taastati kuurvürstkond. Kuigi Saksa-Rooma riik oli kaotatud, säilitas Wilhelm kuurvürsti tiitli, nagu seda võimaldas tema paremus oma nõo, Hesseni suurhertsogi suhtes. 1813. aastast alates oli Hesseni kuurvürstkond sõltumatu riik ja 1815. aastast Saksa Liidu liige.

Wilhelmi pojapoeg, kuurvürst Friedrich Wilhelm oli Austria-Preisi sõjas Austria keisririigi poolel. Pärast Preisi võitu annekteeriti tema maad aastal 1866 Preisimaa poolt. Koos annekteeritud Nassau hertsogkonna ja Frankfurdi vabalinnaga sai Hessen-Kassel Preisi kuningriigi uue Hessen-Nassau provintsi osaks.

Aastal 1918 valiti Friedrich Karl Ludwig Konstantin, dünastia pea noorem vend ja keiser Wilhelm II õemees, Saksa-meelse Soome valitsuse poolt kuningaks, kuid ei valitsenud kunagi.

1918. aasta lõpus sai Hessen-Nassau osaks Preisimaa Vabast Riigist, mis eksisteeris aastani 1944. Aastatel 1944–1945 Natsi-Saksamaa osana oli see jagatud Preisimaa Kurhesseni ja Nassau provintsideks. Aastatel 1945–1946 sai see nimeks Suur-Hessen (saksa: Großhessen) ja oli Ameerika okupatsioonitsooni Saksamaal osa. 1946. aastast alates sai sellest Lääne-Saksamaa Hesseni liidumaa.

Muud

Saksa väljarändajate asutatud Hessen Casseli küla Indianas on nimetatud Hessen-Kasseli maakrahvkonna auks. Aastal 1776 aitas Hesseni väejuht Wilhelm von Knyphausen Suurbritanniat Ameerika revolutsioonis.

Vaata ka

• Hesseni valitsejate loend
• Rootsi riigipeade loend
• Soome riigipeade loend
• Uus-Madalmaad
• Uus-Rootsi