Vabalinn Frankfurt

	Freie Stadt Frankfurt; Vabalinn Frankfurt 1372–1866
	Lipp Vapp
	Frankfurdi paiknemine Saksa Liidus
Valitsusvorm	linnriik, vabariik
Osa	Saksa-Rooma riigi osariik; Saksa Liidu liikmesriik
Pealinn	Frankfurt am Main

Peaaegu viis sajandit oli Saksa linn Frankfurt linnriik kahes suures Saksamaa üksuses:

Saksa-Rooma riigis kui Vaba riigilinn Frankfurt (saksa: Freie Reichsstadt Frankfurt) (aastani 1806)
Saksa Liidus kui vabalinn Frankfurt (Freie Stadt Frankfurt) (1815–66)

Quick Facts Valitsusvorm, Osa ...

Close

Frankfurt oli suur linn Saksa-Rooma riigis, seal valiti 885. aastal keiser ja krooniti keisreid aastatel 1562–1792 (varem oli keisri kroonimise koht olnud Vaba riigilinn Aachen). Frankfurt kuulutati vabaks riigilinnaks (Reichsstadt) aastal 1372, mis tegi linnast vahetult keisrile alluva üksuse, mis tähendas otsealluvust Saksa-Rooma keisrile ja mitte piirkondlikule valitsejale või kohalikule aadlimehele.

Tänu oma keiserlikule tähtsusele elas Frankfurt üle mediatisatsiooni aastal 1803. Pärast Saksa-Rooma riigi kokkuvarisemist aastal 1806 langes Frankfurt Napoleon I võimu alla, kes andis linna Karl Theodor von Dalbergile; linn sai tuntuks kui Frankfurdi vürstkond. Dalberg vabastas katoliku vaimulikkonna katoliiklasteks, kes elasid linna piires. Aastal 1810 liitis Dalberg Frankfurdiga Aschaffenburgi vürstkonna, Wetzlari krahvkonna, Fulda ja Hanau, moodustus Frankfurdi suurhertsogkond. Pärast Napoleoni kaotust ja Reini Liidu kokkuvarisemist anti 1815. aasta Viini kongressil Frankfurdile tagasi tema Napoleoni-eelne põhiseadus ning temast sai suveräänne linnriik ja Saksa Liidu liige.

Saksa Liidu perioodil oli Frankfurt jätkuvalt suur linn. Liidu valitsus, Bundestag (ametlikult Bundesversammlung) paiknes Thurn und Taxise palees Frankfurdi linna keskuses. 1848. aasta revolutsioonide ajal moodustati Frankfurdi rahvuskogu püüdega ühendada Saksa riigid demokraatlikul viisil. Just siin keeldus Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm IV "Väike-Saksamaa" krooni pakkumisest.

Aastal 1866 läks Preisi kuningriik Austria keisririigiga sõtta Schleswig-Holsteini pärast, põhjustades Austria-Preisi sõda. Frankfurt, jäädes ustavaks Saksa Liidule, ei ühinenud Preisimaaga. Pärast Preisimaa võitu annekteeris Preisimaa Frankfurdi ja sellest sai äsjaloodud Hessen-Nassau provintsi osa.

Ajalugu

Linna areng

Peatänava Zeili kõrval, Roßmarktil piki linnaringi ja Maini jõe kaldail püstitati arhitektide nagu Salins de Montfort ja Friedrich Rumpf poolt rikastele linnaelanikele avaraid maju. Viimased toetasid ka mitmeid teadusühinguid, näiteks Polytechnische Gesellschaft ja Physikalischen Verein. Aastal 1819 asutas Heinrich Friedrich Karl vom und zum Stein Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde ("Monumenta Germaniae Historica"). Aastal 1825 ehitas linnaarhitekt Johann Friedrich Christian Hess esindusliku linnaraamatukogu. Samal ajal ehitati Senckenbergische Naturforschenden Gesellschaft tarvis ümber Eschenheimer Turm. Sealt alustas Eduard Rüppell oma laiaulatuslikke uurimisretki Aafrikasse. Städelschule, mis avati aastal 1829, meelitas tuntud kunstnikke kogu Euroopast, teiste seas Bertel Thorvaldsen, Philipp Veit, Eduard von Steinle ja Moritz von Schwind. Kodanike sihtasutused ja klubid soodustasid samuti linna kultuurielu, näiteks Frankfurter Kunstverein, Museumsgesellschaft, Cäcilienverein ja Städtische Theater.

Aastal 1828 tegi linnaaednik Sebastian Rinz jäätmaast uue peakalmistu ja uue juudikalmistu, umbes 15 minutit vanast linnamüürist. Vanad kalmistud, mis pärinesid keskajast, Peterskirchhof ja vana juudikalmistu suleti. Samuti aastal 1828 hakkas Knoblauch & Schiele, esimene gaasitööstusettevõte, kodumajapidamistele gaasi andma.

Aastal 1830 korraldas linn linna omanduses olnud kirikute hooldamist, preestrite palku ja vaimulikku koolisüsteemi kahe sihtkapitali lepinguga. Hulk vanemaid ja väiksemaid kirikuid, eriti endisi kloostreid, mis olid aastal 1803 ilmalikustatud, lagunesid või neid kasutati labastel eesmärkidel. Kuid teisest küljest, Pauluse kiriku ülesehitus, mis oli olnud varemetes aastast 1789, saadi lõpuks valmis.

Linna ala kasvas aeglaselt väljapoole valle, mis olid ehitatud vanade linnakindlustuste alale, esialgu piki vanu maanteid. Aastani 1837 suleti videvikus linna sepisrauast väravad. Kes jäi hiljaks, pidi maksma lõivu – nagu keskajal – nimega "Sperrbatzen", mis viis verise võitluseni ("Sperrbatzenkrawall") aastatel 1830 ja 1831.

Frankfurt kui tähtis transpordi- ja kaubanduskeskus

Aastatel, mil Frankfurt oli "vabalinn", omas traditsiooniline Frankfurdi kauple ausalt vähe tähtsust. Sellest hoolimata kasvas Frankfurt üheks suurimaks kaubandus- ja rahanduskeskuseks Euroopas. Kõige tähtsam pangamaja Frankfurdis kuulus Rothschildide perekonnale, kes rajasid pangandus- ja rahandusasutusi üle kogu Euroopa. Ainuke teine pangamaja, mis oli võrreldav Rothschildi pangaga, oli Bethmanni pank Christiani omanduses. Mõlemad pangad domineerisid võlakirjakaubanduses erinevates Euroopa riikides.

Oli mitu olulist ülestõusu plaanide vastu liituda Preisi Tolliliiduga, kuna see ähvardas kahandada Frankfurdi rolli transpordi- ja kaubanduskeskusena. Aastal 1828 ühines linn Kesk-Saksamaa kaubandusliiduga, mis oli Preisi tegevuse vastu. Kuid nad ei suutnud takistada naaberlinna Hessen-Darmstadti ühinemist piirkonnaga, kus rakendati Preisi maksusüsteemi. Pärast Saksamaa Tolliliidu asutamist aastal 1834, mille liige oli ka Nassau, oli Frankfurt ainus linn, mis ei olnud osa Preisi Tolliliidust, erinevalt ümberkaudsetest aladest. Lühikese ajaga vähenes kaubandus Frankfurdis tõsiselt. Samas naaberlinnade, nagu Offenbach, Höchst ja Bockenheim, kaubandus õitses. Aastal 1836 oli vabalinn Frankfurt viimane, kes ühines Saksa Tolliliiduga.

Linna õnnelik asukoht viis Frankfurdi arenemiseni transpordisõlmpunktiks. Aastal 1832 sõlmisid Inglismaa ja Frankfurt lepingu, mis võimaldas vabakaubandust ja -laevandust. Seetõttu kujundati linna lipp, kasutades traditsioonilisi Frankfurdi värve: kaks punast ja kaks valget triipu koos Frankfurdi kotkaga üleval vasakus nurgas.

Algusest peale oli linnal juhtiv roll Saksa raudteesüsteemi laiendamisel. Kõik Frankfurdi pankurid toetasid initsiatiivi ja esimesed raudteeaktsiad pakkusid suurt huvi. Kuid läbirääkimised venisid ja raudtee-ehitus algas alles aastal 1839.

Frankfurdist saab liidupealinn

Bundestag kogunes alates 5. novembrist 1816 Palais Thurn ja Taxis asukohaga Großen Eschenheimer Straße. Liikmesriigid rajasid linnas delegatsioonid. Juurdluste Liidu keskamet (saksa: Bundes-Central-Behörde für Untersuchungen), poliitilise politsei keskne koordineerimisasutus liidu liikmesriikidele, asus Frankfurdis alates 1830. aastatest.

Must-punane-kuldne

Frankfurt oli üks suurtest revolutsioonilise liikumise Vormärz ("märtsieelne") keskustest. Ajakirjanik Ludwig Börne sündis aastal 1786 tänaval nimega "Judengasse" ("juudirada") Frankfurdi juudi getos. Ludwig Börne oli satiiriliste kirjutiste autor ja sai hiljem kirjandusliku liikumise "Noor-Saksamaa" üheks olulisimaks tegelaseks. Kuna Liidunõukogu ja Frankfurdi linnavõimud kartsid nende mainet, üritasid nad keelustada poliitilisi liite ja maha suruda liberaalsete väljaannete ringlemist. Kuid nad olid oma püüetes edutud. Innustatuna 1830. aasta Juulirevolutsioonist särasid opositsioonilised rühmitused Frankfurdi linnas revolutsioonilise vaimuga. Kuid samm idealistlikust kirglikkusest otsustavate tegudeni kukkus täielikult läbi. Koosnedes peamiselt üliõpilastest ja maapaos Poola ohvitseridest, reedeti Saksamaal revolutsiooni alustada püüdev rühm (kutsutud politseijaoskondadele (saksa: Wachen) tehtud rünnakute järgi Frankfurter Wachensturm) 3. aprillil 1833 politseile ja suruti linna väikese armee poolt jõhkralt maha. Vahejuhtum, kuigi suuresti vähetõhus, oli siiski pidurdava mõjuga linna kodanlikule eliidile, kuna selle tõttu paigutati linna 2500 Austria ja Preisi sõdurit, kes esitasid otsese väljakutse linna suveräänsusele, mis omakorda tõi kaasa kuningliku valitsuse diplomaatide halvustava suhtumise vabalinna kui "liberaalsesse lampkasti".

Saksa rahvuslik eneseteadvus kasvas läbi 1840. aastate: skulptor Ludwig Schwanthaler tegi aastal 1844 Goethe monumendi ning ausamba avamisest, näiteks, sai rahvuslaste koondumispunkt, nagu ka germanistika-õpetlaste kohtumisest Frankfurdi tähtsas ja hästituntud raekojas, mis enne seda kohtumist oli kaunistatud kõigi 52 Saksa-Rooma riigi keisri piltidega, mille olid maalinud kunstnikud, nagu Philipp Veit, Alfred Rethel ja Eduard von Steinle. Frankfurdi demokraatlike klubide katusorganisatsioon, "Montagskränzchen" ("esmaspäevaklubid"), pidas kohtumisi 1845/1846. aasta talvest.

1848. aasta märtsi alguses kandus revolutsiooniline vaim Prantsusmaalt üle Saksamaa. Nagu kõikjal mujalgi, nõudis Frankfurdi rahvas õigusi ajakirjandusvabadusele ja koosolekutevabadusele, põhiseaduslikku võrdsust kõigile kodanikele, amnestiat kõigile neile, kes olid vangistatud poliitilise tegevuse tõttu, ja igale kodanikule õigust kanda relva. 3. märtsil 1848 andis linna senat kõik õigused peale juutide täieliku vabastamise. Reformistid, kes kogunesid "Montagskränzchen" käigus, nõudsid linna põhiseaduse reformi. Kõik kodanikud said valida linnale asutava kogu liikmeid. Kogu pidi siis välja töötama uue põhiseaduse, et asendada seadused, mis olid tehtud kõigest lisaks vanale põhiseadusele.

9. märtsil 1848 heisati must-puna-kuldne lipp esimest korda Frankfurdis asuva lossi Palais Thurn und Taxis katusele. 31. märtsil pidas niinimetatud "eelparlament" koosolekut Pauluse kirikus, mis muudeti kirikust kiirustades parlamendihooneks. Kiriku seinad ja aknad kaunistati must-puna-kuldsete lippudega, kantsel kaeti riidega ja orel peideti suure kardinaga, mis kujutas Philipp Veiti maali, millel "Germaania" kandmas lippu ja mõõka. Kujundit ümbritsesid mõlemalt poolt loorberivanikud ja patriootilised värsid. Presidendi laud oli pandud kohale, kus tavaliselt seisis altar.

18. mail 1848 kogunesid Frankfurdi rahvuskogu parlamentaarid, üks esimesi vabalt valitud Saksa parlamente, pidulikult Pauluse kirikusse. Friedrich Siegmund Jucho, praktiseeriv jurist, valiti vabalinna esindajaks 28. aprillil. Ta oli nii rahvuskogu raportöör kui ka liitunud vasaktsentristliku parlamendirühmaga Westendhall ja kuulus hiljem niinimetatud "Erbkaiserlichen", poliitilisse rühma, mida juhtis Heinrich von Gagern.

Koos kasvava vastupanu ja visadusega parlamendiaruteludes kadus Frankfurdi rahva entusiasm.

Vabalinna lõpp

Pärast rahvuskogu laialisaatmist ja Bundestagi diplomaatia taaselustamist aastal 1850 jätkas demokraatlik opositsioon oma nõudmiste esitamist, vaatamata senati restaureerivale poliitikale, mis soosis Saksa pealikke. Sellest hoolimata reformiti järk-järgult linna iganenud põhiseadust. Aastal 1853 andis valimisreform maapiirkondade elanikele õiguse hääletad. Jättes senaatorid välja kohtutest ja õigusloomest, rajas 1856. aasta õigus- ja haldusreform võimude lahususe. Kohtuistungid olid nüüdsest avalikud ning loodi suulised ülekuulamised ning mujal juba tavaline vandekohus.

Preisi suursaadik Otto von Bismarck esindas Preisimaa huve Saksa Bundestagis Frankfurdis aastatel 1851–1859. Frankfurdi keskklassi liberaalsus ja ajakirjandusvabadus olid piisavad, et talle mitte meeldida. 14. aprillil 1853 kirjutas ta Manteuffeli ministrile: "Seoses demokraatliku vaimu ja rahutusega linna ja selle naaberalade rahvastiku seas... Ma olen kindel, et me suudame nendele ohtudele edukalt vastu seista, allutades selle konkreetse Saksamaa osa sõjalisele diktatuurile, ilma õigusnorme kaalumata või neid säilitades."

Pärast aastaid konflikte keskaegse gildisüsteemi jäänukitega kaotati see lõpuks aastal 1864. Majanduslik vabadus valitses ja isegi viimased piirangud juudi kodanike õigustele kaotati. Juunis 1866, vahetult enne oma vabalinna staatuse kaotamist, kehtestati seadusandlikule harule otsene majoritaarne hääletussüsteem kõigile kodanikele, eelmise valimisprotseduuri asemele, mis oli korraldatud elukutsete järgi. See uus süsteem eeldas siiski kodakondsust, mis tähendas vähemalt 5000 kuldnat. Kuid seda uut valimisseadust ei kasutatud kunagi enne Preisi anneksiooni.

Kaubandusele ja käsitööle orienteeritud majandusstruktuuri tõttu ja majandusvabaduse puudumise tõttu ei olnud Frankfurdis tööstusproletariaati aastani 1866. Esimeses, aastal 1863 asutatud tööliste liidus oli vaid 67 liiget, kellest 33 olid rätsepad.

Preisi-Austria konflikt oli selleks ajaks surumas Saksamaad üha rohkem sõja suunas. Isegi Austria poolt augustis 1863 kokku kutsutud kongress, Frankfurter Fürstentag, ei saanud Preisi boikoti tõttu lahendust anda. Tippkohtumise nurjumise tulemusena asus Frankfurdi avalikkus, kes oli juba kaua olnud Austria-meelne, täielikult Preisimaa vastu. Liberaalne Frankfurdi ajakirjandus oli samuti valdavalt Preisi-vastane, eriti aastal 1617 asutatud Frankfurt Ober-Postamts-Zeitung, prantsuskeelne Journal de Francfort ja aastal 1856 asutatud Handelszeitung. Esmakordselt aastal 1860 avaldatud satiiriajakirjas Frankfurt Lantern kritiseeris toimetaja Friedrich Stoltze Bismarcki poliitikat üha karmimates kommentaarides ja karikatuurides. See tõi kaasa Preisimaa vahistamismääruse Stoltzele, nii et ta ei saanud oma kodulinnast lahkuda.

Kuid Frankfurdis aastal 1859 asutatud Saksa rahvuskogu sfääris oli ka mõjukaid frankfurtlasi, kes uskusid "Preisi missiooni" Saksa ühtsuse loomisel. Liikumise häälekandja oli rahvuslik-liberaalne Frankfurter Journal, mida rahastasid preislased. Preisi peakonsul Frankfurdis oli kõrge mainega pankur Moritz von Bethmann, kes oli üks Fürstentagi võõrustajaid. Hiljem ta lahkus ametist protestiks Bismarcki poliitika vastu.

Kui Saksa sõda 1866. aasta varasuvel paratamatult terendus, jäi linn ustavaks Saksa Liidule, vastavalt oma motole "usk liiduseaduses". 14. juunil 1866 hääletasid nad liidukaaslaste tegutsemise poolt Preisimaa vastu, kuigi samal ajal kuulutades, et ei osale kodusõjas. Kuid linn ei suutnud siiski hoiduda sõjakonfliktist, kuna Preisimaa pidas Frankfurdi liidutruudust vaenulikkuseks. Bismarck määras Saksa ühtsuse vägivaldse loomise Preisi võimu all ja Austria tõrjumise Saksa poliitikast.

16. juulil 1866 okupeeriti kaitsetu linn Preisi vägede poolt kindral Eduard Vogel von Falckensteini juhtimisel, kes kehtestas kohe range kättemaksu linnale. Vaid üks päev hiljem, 17. juulil kehtestati linnale esimene makse, 5,8 miljonit kuldnat.

Edwin von Manteuffel, kes nimetati Falckensteini järglaseks, püstitas 20. juulil teise kontributsiooninõude, 25 miljonit kuldnat. Selle kontributsiooni pidid maksma 35 000 vabalinna kodanikku, kelle hulgast ligikaudu 8000 olid maksukohuslased. Arvukatele kodanikele, nende seas kõik senati liikmed, kehtestati majutuskohustus. Kodanikud pidid andma oma ratsahobused armeele ning kaubitsejaid ja mõisnikke sunniti andma suurel hulgal varustust, veini ja sigareid Preisi armee käsutusse. Avaldamine keelustati kõigile Frankfurdi ajalehtedele peale Journali. Peapostkontori ajalehe toimetaja ja salanõunik Fischer-Goullet vahistati ja sai surmava insuldi. Senaatorid Bernus, Müller ja Speltz olid pantvangis Kölni kindluses, kuid neil lubati naasta Frankfurti pärast ausõna andmist. Arvukalt Frankfurdi kodanikke põgenes välismaale, nagu Friedrich Stoltze põgenes Stuttgarti ja loodusteadlane Eduard Rüppell põgenes Šveitsi. 1866. aasta lõpus lubati emigrantidel naasta vastavalt üldisele amnestiale.

Territoorium

Vabalinn Frankfurt oli iseseisev riik. Riik kattis toona laias laastus tänapäeva linna piirid. See laius Maini mõlemal kaldal ja jäi alates 15. sajandist muutumatuks. Frankfurdi naaberriigid olid Hesseni suurhertsogkond lõunas (Starkenburgi provints) ja põhjas (Ülem-Hesseni provints), Hesseni kuurvürstkond (Hanau kreis) põhjas ja idas, Hessen-Homburgi maakrahvkond loodes ja Nassau hertsogkond läänes.

Vabalinna territooriumile jäid tegelik Frankfurdi linn kui linnakreis, 8 küla kui maakreis, samuti metsakreis.

Linnakreis

Linnakreisi kuulusid peamiselt Staufide ajastu Altstadt või vanalinn ja 14. sajandil asutatud Neustadt või siselinn. Mõlemad jäid 19. sajandi alguses ehitatud linna kindlustuste taha Maini jõe kallastel.

Peamiselt koosnes see Staufide vanalinnast ja 14. sajandil rajatud uuslinnast. Mõlemad jäid linna endise kindlustuse taha Maini paremkaldal, mis rajati vallidena 19. sajandi alguses. Üle 40 000 asuka elas vaid ligi 2 km² alal. See arv kasvas 70 000 asukani aastaks 1866. 5000 inimest, peamiselt käsitöölised ja kodanlased, elasid samuti müüridega ümbritsetud Sachsenhauseni linnakreisis Maini vasakkaldal.

Ala 3–4 km raadius väljaspool linnamüüre kasutati enamasti põllumajanduslikult. Otse linna ees olid aiad ja viinamäed. Kuid eeslinnad piki tänapäeva Alleenringi kasvatasid vanamoodi Flurzwang stiilis, mis kasutas keskajast pärit külvikorra süsteemi põhimõtteid. Ühel osal maast kasvatati suvivilja, teisel osal talivilja, samas kolmas osa jäeti sööti. Nende osade vahele jäid väikesed metsased alad ja aakrid, sealhulgas Knoblauchsfeld (küüslauguväli) Nordendi kreis, mis oli linna veevarustuse allikas. Veevarustuse ehitamine aastatel 1827–1834 oli üks tähtsamaid vabalinna avalikke projekte.

Metsakreis

Frankfurdi metsakreis oli üle 22,123 morgeni (4480 ha). Linnamets, mis kuulus Frankfurdile aastast 1372, oli tähtsaim osa kreisist. See paiknes Maini jõest lõunas, laiudes peaaegu 40 ruutkilomeetril. Riederwald Bornheimist lõunas, samuti Hohemarki eksklaav Taunuses, mis oli Niedererlenbachi osa, Bonames, Niederursel ja Dortelweil kuulusid samuti metsakreisi. Kuigi metsa tähtsus sigade nuumamisel vähenes, oli puidusaak üks suuri majanduslikke tegureid. Metsasalupäeval, teisipäeval pärast nelipühi, läheb suurem osa kodanikke metsnikumajja linna metsas, et osaleda Frankurdi suurimal rahvamuusikafestivalil.

Põhiseadus ja haldus

Koolisüsteem

Aastani 1803 oli Frankfurdis vaid üks linnakool, linnagümnaasium, mis asutati aastal 1520 ja mis oli mõeldud vaid luterlike kodanike poegadele. Gümnaasiumi kõrval oli keskajast veel 9 "Quartierschulen", need olid linnasoodustusega erakoolid, mida sai pärandada ja müüa. Üldiselt oli igas koolis vaid üks õpetaja. Kõiki õpetajaid ühendas mingi gild. Kuna kooli õppemaksud olid vaevalt piisavad äraelamiseks, tegid nad sageli lisatööd, näiteks suleroodude lõikamine. Kuna igaüks neist pidi hoolt kandma mitmesajast õpilasest, oli "Quartierschulen" hariduse kvaliteet väga madal. Gümnaasium oli 18. sajandil samuti kehva mainega, kuna õppekavad olid täiesti vananenud ja õpilaste distsipliin tõi sageli kaebusi.

Aastast 1728 lasus järelevalve kõigi koolide üle luterlikul konsistooriumil, linnanõukogu poolt loodud komiteel, koosnedes ilmalikest ja vaimulikest liikmetest. Selle esimehe Friedrich Maximilian von Günderrode ja Wilhelm Friedrich Hufnageli algatusel algatas luterliku jutlustaja ministeeriumi dünaamiline vanem aastal 1803 lõpuks täieliku koolireformi.

Aastal 1803 asutas Hufnagel Frankfurdi esimese noorema keskkooli, Musterschule, mis põhines Johann Heinrich Pestalozzi pedagoogilisel kontseptsioonil.

Usukogukonnad

Katoliku kirik

Keskajast saati kuulusid Frankfurdi katoliiklased Mainzi peapiiskopkonda. Luterliku reformatsiooni omaksvõtmisega vaba riigilinna Frankfurdi poolt aastal 1533 omastas linn ühepoolselt kõik kiriklikud hooned oma piirides. Selle omastamise vastu protesteeris keiser, kes – 1548. aasta Augsburgi interimi järgi – taastas kõik endised kollegiaalkirikud, sealhulgas nende käsutuses olnud varad, katoliku kihelkondadele, mida linn pidi seega oma piires taluma. Liikmete arv, mis oli pärast luterlikku reformatsiooni kahanenud alla 100, kasvas aastatega uuesti sisserände tõttu. Kuid katoliiklased olid ilma jäetud vaba riigilinna kodakondsusest ja valitsusametitest, nautisid nad vaid piiramatut elamisluba.

Saksamaa mediatisatsiooni käigus ilmalikustas ja omastas linn lõpuks ülejäänud katoliku omandi, kuid jättis olemasolevate katoliku kihelkondade kasutusse. Seega nautisid luterlased ja katoliiklased tasuta usufrukti linna omandis olevates kirikuhoonetes. Täielik võrdsus seaduse ees saavutati samaaegselt vaba riigilinna (saksa: Freie Reichsstadt) lõpuga ja sallivusediktiga, 1806.

Varsti pärast Frankfurdi vaba riigilinna põhiseadustamist katkesid suhted Mainziga. Aastal 1821 muutusid katoliiklikud frankfurtlased uue Limburgi diötseesi koguduseliikmeteks.

Juudikogukond

Juudid, kes elasid Frankfurdis juba enne reformatsiooni, olid kõrgelt maksustatud, ajutiste elamislubadega ja paljude muude piirangutega. Nad olid ilma jäetud ka kodakondsusest ja riigiametitest.

Luterliku riigikiriku põhiseadus

Luterlik kirik muudeti aastast 1533 riigikirikuks, rahanduslikult ja halduslikult lahutamatult linna eelarve ja valitsusega läbipõimunuks. Linnamüüride vahel elavad luterlikud kodanikud ja nende õed-vennad moodustasid ühtse luterliku koguduse, samas need luterlased, kes elasid maal naaberkülades linnriigi võimu all, moodustasid eraldi üksused, mida haldas linn, mitte kogudused. Kõik luterlikud kirikud linnamüüride vahel olid linna omanduses ja kasutasid põhjendamatult ühtset kogudust.

Dalbergi valitsemise ajal koheldi kõiki kristlikke nimetamisi võrdselt vastavalt 1806. aasta kiriku põhiseaduse parandusele. Täiendakt 1816. aasta Frankfurdi põhiseadusele ütles artiklis 35: Iga kristlik kogudus ja iga muu kogudus, kuigi neil on õigus riigi kaitsele, allub riigi järelevalvele ja ei tohi moodustada eraldi riiki riigis.

Seda järelevalvet korraldas Frankfurdi senat, mis taasasutas varem olemas olnud luterliku konsistooriumi. Vastavalt artiklile 36 koosnes see kahest luterlikust senaatorist, luterlikust ülempastorist (seenior), kahest muust luterlikust pastorist ja juristist. Välja arvatud abielu küsimustes, mille võttis üle linnakohus, jätkas kiriku jurisdiktsioon kinni pidamist 1728. aasta järel kehtestatud reeglitest. Artikkel 37 jättis kalvinistliku kiriku luua ka konsistooriumi; see teostati senati korraldusega 8. veebruaril 1820. Aastal 1820 oli linna valdustes 6 tegutsevat luterlikku kirikut koos 12 pastori ja umbes 28 000 luterlasega.

Aastal 1830 andis vabalinn välja annetustoimingud (Dotationsurkunden), kinnistades oma kauakestva praktika kiriku hoonete omamises ja säilitamises vanalinna keskuses (vaata niinimetatud dotatsioonikirikud; Dotationskirchen), kuid jättis need luterliku riigikiriku koguduste või katoliku kiriku kihelkondade kasutusse. Annetustoimingud kehtestasid seaduslikult igavese tasuta usufrukti üheksale linna omanduses kirikuhoonele 6 luterliku koguduse tarvis ja 3 kirikuhoonele 3 katoliku kihelkonna tarvis. Täiendav kindel summa, mida hiljem enam ei muudetud ja mis on seega tänapäeval kohatult väike, makstakse täiendavalt nende kirikute vaimulikkonna palkadeks. Muud usurühmad, nagu juudid ja kalvinistid, ei kuulunud valitsuse rahastamise alla. Annetustoimingud on tänaseni siduv seadus Frankfurdis.

Erinevalt Saksa ala riikidest ei olnud Frankfurdi luterlikul riigikirikul territoriaalset kihelkonnasüsteemi, millega kogukonna liikmed seostati kindla kirikuga, vaid kõik Frankfurdi luterlased moodustasid linnasuuruse kogukonna ühe presbüteeriumiga (Gemeindevorstand, koosnedes 36 vanemast), kelle valisid valimisõigusega kogukonnaliikmed, aga valimisaktiivsus oli alati alla 3% valijaskonnast. Ainult Frankfurdi viis luterlikku maakogudust Bonames, Bornheim, Hausen, Niederrad, Niederursel ja Oberrad moodustasid eraldi kihelkonnad. Aastast 1833 tegid juhatus ja presbüteerium koostööd uute pastorite nimetamisel, moodustades aastast 1835 sel ja teistel eesmärkidel püsiva segaorgani.

5. veebruaril 1857 lahutas uus seadus religiooni ja riigi, seega ei kuulunud luterlikku konsistooriumisse enam linnavalitsuse senaatorid. Juba aastal 1851 tegi tsiviilabielu kirikliku laulatuse pelgalt võimaluseks, mille valis umbes pool paaridest. Linnaala jagati uuesti kuueks kihelkonnaks, igas üks kuuest luterlikust kirikust, maakogudused said nüüd ka valitava organi. Uus kiriku põhiseadus jäi Preisi anneksioonivõimu poolt aastal 1866 puutumata, kuid kiriku üle korraldas järelevalvet Preisi kultuse ja hariduse ministeerium, mis lõpetas taas religiooni ja riigi lahususe.

Linna omanduses dotatsioonikirikud (Dotationskirchen)

dotatsioonikirikud luterlikuks teenistuseks (aastast 1533)

Barfüßerkirche (Paljasjalgsete kirik), lammutati aastal 1786 ja selle asemele ehitati uus Pauluse kirik, pühitseti sisse aastal 1833
Katariina kirik
Peetri kirik
Weißfrauenkirche (Heilig-Geist-Kirche)
Kolmekuningakirik (Dreikönigskirche)
Pühavaimukirik (Heiliggeistkirche)

dotatsioonikirikud katoliku teenistuseks (aastast 1803)

endine keiserlik Bartholomeuse kollegiaalkirik
Liebfrauenkirche
Leonhardskirche

Kalvinistlik kirik

Kalvinistid Prantsusmaalt ja Madalmaadest võeti 1550. aastatel vabas riigilinnas vastumeelselt vastu, neil keelati aastal 1561 oma usku tunnistada, kuid neil oli alaline elamisluba, aga mitte kodakondsust. Seega kolis arvukalt kalvinistlikke frankfurtlasi Pfalzi, kus nad aastal 1562 uue linna Frankenthali asutasid. Teised pidasid kalvinistlikke riitusi oma kodus.

1590. aastatel võeti veel kalvinistlikke põgenikke linnas vastu, kuid paljud lahkusid hiljem, kui leidsid parema varjupaiga. Aastal 1601 lubati kalvinistidel rajada teenistusteks kabel väljapoole linnamüüre. Pärast kabeli segastel asjaoludel mahapõlemist aastal 1603 võisid kalvinistid avalikke kalvinistlikke teenistusi pidada vaid välismaal, naabruses Bockenheimis, siis Hanau krahvkonnas.

Kui pärast Fontainebleau edikti aastal 1685 pidi kümneid tuhandeid hugenotte katoliiklikult Prantsusmaalt lahkuma, võimaldas linn neil kasutada Frankfurti vahepeatusena, mille 26 000 põgenikku läbisid oma teel teistesse riikidesse, kes lubasid neil sisse rännata. Alles aastal 1787 lubas luterlik nõukogu ehitada linna tagasihoidlikud kalvinistlikud kirikud ilma tornide ja kelladeta.

Aastal 1820 ühinesid kahe koguduse (saksa kalvinistid ja prantsuse kalvinistid) umbes 2000 liiget, et moodustada eraldi protestantlik kalvinistlik konsistoorium. Pärast parandusaktide sisseviimist põhiseadusse sunniti kirikuid rahastama kõiki oma religioosse kultuse kulutusi vastavalt aluslepingutele ilma linna-aerariumiga konkureerimata. Seega nad ei saanud osa 1830. aasta sihtkapitalist (dotatsioonist).

Välissuhted

Frankfurdi vabalinnal olid diplomaatilised suhted mitme Euroopa riigiga, samuti Ameerika Ühendriikidega. Baden, Baieri, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Suurbritannia, Hannover, Hessen-Darmstadt, Hessen-Kassel, Naussau, Austria, Preisimaa, Venemaa, Saksimaa, Rootsi ja Norra, Mõlema Sitsiilia kuningriik, USA ja Württemberg omasid Frankfurdis saatkondi ja konsulaate. Järgmistel riikidel oli ühisdelegatsioon:

Hohenzollern, Liechtenstein, Waldeck, Reuß, Schaumburg-Lippe ja Lippe,
Mecklenburg,
Oldenburg, Anhalt ja Schwarzburg, koos
Saksi hertsogi ja suurhertsogi dünastiatega.

Sõjavägi

Frankfurdi vabalinna sõjavägi, millest linn andis 579 meest liidukontingenti, koosnes 700-mehelisest liinipataljonist kolonelleitnandi juhtimisel. Liinisõjavägi koosnes Lõuna-Saksamaa palgasõduritest. Selle kuus kompaniid asusid oma barakkides ja valvasid ruume, kui Frankfurt 16. juulil 1866 okupeeriti. Õhtul läks liinipataljoni peakaart Preisi armeele koos kõigi sõjaliste auastmetega. Kümme päeva hiljem, 26. juulil 1866 saadeti pataljon pärast viimast kogunemist laiali ja sõdurid saadeti erru. Sõltuvalt oma teenistusajast said nad pistist 50 ja 250 kuldna vahel. Paljud neist lasid end hiljem Prantsuse võõrleegioni värvata.

Raha- ja mõõtühikud

Raha

Tähtsaim Frankfurdi rahaühik oli kulden (saksa: Gulden). See oli nimiväärtusega münt, mille hind oli alates 1837. aasta Müncheni mündilepingust defineeritud kui 24 kuldnat ühe marga hõbeda kohta. Seega sisaldas üks kulden 9,545 untsi puhast hõbedat. Frankfurdis vermitud müntidel oli esiküljel kujutatud Frankfurdi kotkast ning tagaküljel kirja 1 Gulden (1 kulden) koos aastaarvuga, mida ümbritses tammepärg. Oli ka erimünte, näiteks Goethe 100. sünniaastapäeval aastal 1849. Mündi servale oli graveeritud linna moto "Stark im Recht".

Kulden jagunes 60 kroitseriks. Olid ka sekundaarsed mündid väärtusega 1, 3 või 6 kroitserit, samuti hõbemündid väärtusega 12, 24 või 20 kroitserit. Batzen oli väärtusega 4 kroitserit.

Alates aastast 1857 vermiti vereinstalerit hinnaga 14 taalrit ühe marga hõbeda kohta. Seega võrdus kaks taalrit poole kuldnaga. Mündi esiküljel oli Francofurtia, skulptor August von Nordheimi loodud allegooriline naisekuju. Selle modell pidi olema näitleja Fanny Janauschek. Tagaküljel oli kujutatud ringikujuliselt kirja "Ein Vereinstaler – XXX ein Pfund fein". Ka taalrist oli erimünte.

Ostukorvi puudumise tõttu pole kuldna täpset ostujõudu võimalik määrata. Kuldna puhta hõbeda väärtus võib olla umbes 3,65 eurot. Ostujõu võrdlus, mis põhines Hamburger Staatsarchiv ja Statistisches Bundesamt andmetel andis aastal 1666 ostujõuks 16,50 eurot.

Mõõtühikud

Frankfurdi vabalinnas olid tavalisena kasutusel järgmised mõõtühikud:

More information Frankfurdi ühik, Jaotusühikud ...

Frankfurdi ühik	Jaotusühikud	Meetermõõdustikus
1 Werkschuh (jalg)	12 (tolli) = 144 (liini)	0,2846 meetrit
1 küünar		0,5623 meetrit
1 Außenstädtische Feldrute (linnast väljas põllupole)	12,5 jalga	3,5576 meetrit
1 Außenstädtische Waldrute (linnast väljas metsapole)		4,511 meetrit
1 Feldmorgen (põllumorgen)	160 ruutpõllupole	2025 ruutmeetrit
1 Waldmorgen (metsamorgen)	160 ruutmetsapole	3256 ruutmeetrit
1 Hube	30 põllumorgenit	60,750 ruutmeetrit
1 aam	20 Viertel (veerand) = 80 Maß = 90 Schenkmaß = 320 Schoppen	143,43 liitrit
1 Malter	4 Simmer = 8 Mesten = 16 Sechter = 256 Mäßchen (Maß)	114,73 liitrit
1 raske nael (kaupmehenael, en gros)	1/100 hundredweight	505,34 grammi
1 leichtes Pfund (kerge nael, en detail)	2 marka = 16 untsi = 32 loodi = 128 Quentchen = 256 Pfennig (penni)	467,94 grammi
1 hundredweight	100 rasket naela = 108 kerget naela	50,534 kilogrammi

Close

Rahvastik

Frankfurdi vabalinnas ja selle eeslinnades toimus järsk rahvaarvu kasv 1840. aastatest alates. Kuid see ei puudutanud maapiirkondi, kus ei toimunud märkimisväärseid muudatusi.

Aasta	1837	1840	1843	1846	1849	1852	1855	1858	1861	1864
linn	54 037	56 217	56 348	58 519	59 366	62 561	64 316	68 049	71 564	78 221
eeslinnad	6296	6562	6630	6860	7052	7587	7522	8254	8880	9866
maapiirkonnad	2818	2743	2853	2861	2936	3002	2946	2975	2946	3063
Kokku	63 151	65 522	65 831	68 240	69 354	73 150	74 784	79 278	83 390	91 150