Napoli kuningriik

Napoli kuningriik, paiknedes Apenniini poolsaare lõunaosas, oli jäänuk vanast Sitsiilia kuningriigist pärast Sitsiilia saare lahkulöömist Sitsiilia Vespri mässu tulemusel aastal 1282. Kaasaegsetele Sitsiilia kuningriigina tuntud riik nimetati Napoli kuningriigiks, et eristada seda saarelasuvast riigist. Oma olemasolu ajal oli see enamasti tüliküsimuseks Prantsuse ja Aragóni/Hispaania dünastiate vahel. Aastal 1816 ühendati see taas saarel asuva Sitsiilia kuningriigiga ja moodustati Mõlema Sitsiilia kuningriik.

Regno di Napoli Napoli kuningriik 1282–1816
Aragonese valitsusaja (1442–1516) lipp Aragonese valitsusaja vapp
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Napoli
Religioon	katoliiklus
Riigikeeled	itaalia keele napoli murre
Eelnev Järgnev Sitsiilia kuningriik Mõlema Sitsiilia kuningriik

Napoli Anjou kuningriik

Pärast mässu oli kuningas Carlo I (Charles d'Anjou) Anjou dünastiast, sunnitud loovutama Sitsiilia saare Pedro III vägedele. Carlo säilitas siiski oma valdused Apenniini poolsaarel, mida tavaliselt tuntakse tema pealinna järgi "Napoli kuningriigina". Carlo ja tema Anjou dünastiast järglased säilitasid nõude Sitsiiliale, sõdides Aragóni Aragóni kuningate vastu aastani 1373, kui kuninganna Giovanna I ametlikult nõudest loobus. Giovanna valitsemise vaidlustas Ungari, Anjou dünastiast kuningas Lajos I Suur, kes vallutas kuningriigi mitmel korral aastatel 1348–1352.

Itaalia Sitsiilia kuningriik, Napoli kuningriik, Paavstiriik 1360. aastal

Kuninganna Giovanna I mängis ka rolli esimese Napoli kuningriigi lõplikus hääbumises. Kuna ta oli lastetu, lapsendas ta Anjou hertsogi Louis oma pärijaks, vaatamata oma nõo Durazzo vürsti nõudmistele, seades tõhusalt noorema Anjou liini vanema liini vastu. See viis Giovanna I mõrvani Durazzo vürsti käe läbi aastal 1382 ning viimase troonile saamiseni Carlo III nime all. Järgmiste kümnendite jooksul vaidlustasid kaks võistlevat Anjou liini teineteist Napoli kuningriigi valduste suhtes. Carlo III tütar Giovanna II (valitses 1414–1435) lapsendas Alfonso (kelle ta hiljem hülgas) ja Louis vaheldumisi pärijateks, seades lõpuks pärijaks Louis venna René nooremast Anjou liinist, kes järgnes talle aastal 1435.

Anjou René ühendas ajutiselt noorema ja vanema Anjou liini nõuded. Aastal 1442 Alfonso V siiski vallutas Napoli kuningriigi ning ühendas Sitsiilia ja Napoli taas kord Aragóni sõltlastena. Tema surma järel aastal 1458 eraldati kuningriik taas ja Napoli päris Alfonso vallaspoeg Ferrante.

Portree	Nimi (Eluaastad)	Valitsemine	Abielud	Märkused
Anjou dünastia (1266–1382)
	Carlo I (1226–1285)	1266 – 7. jaanuar 1285	Béatrice de Provence (31. jaanuar 1246) seitse last Margarete Burgundiast (18. november 1268) üks laps	Louis VIII poeg. Võitis Sitsiilia krooni kui paavsti vasall, vallutades selle Hohenstaufenite dünastialt.
	Carlo II (1254–1309)	7. jaanuar 1285 – 5. mai 1309	Ungari Maria (1270) neliteist last	Carlo I poeg.
	Roberto (1277–1343)	5. mai 1309 – 20. jaanuar 1343	Violante kaks last Sancha (juuli 1304) lastetu	Carlo II poeg. Päris krooni oma venna Carlo Martello puudumisel, kes oli hõivatud Ungari omastamisega.
	Giovanna I (1328–1382)	20. jaanuar 1343 – 12. mai 1382	Andrea (1334) üks laps Luigi I (20. august 1346) kaks last Jaime IV (26. september 1363) lastetu Otto (25. september 1376) lastetu	Calabria hertsogi Carlo tütar. Päris krooni vanaisa Robertolt. Troonilt tõugatud paavst Urbanus VI poolt aastal 1381, vallutatud nõo, Durazzo hertsogi Carlo poolt ja lõpuks vangistuses kägistatud.
	Luigi I (1320–1362)	1352 – 26. mai 1362	Giovanna I (1334) kaks last	Giovanna I abikaasa ja Carlo II pojapoeg. Kuulutatud kuningaks jure uxoris.
Anjou-Durazzo dünastia (1382–1435)
	Carlo III (1345–1386)	12. mai 1382 – 24. veebruar 1386	Margherita di Durazzo (veebruar 1369) kolm last	Luigi di Durazzo poeg, Carlo II pojapojapoeg ja Giovanna I adopteeritud poeg. Vallutas Giovanna ja lõpuks kägistas ta vangistuses. Tema valitsemise vaidlustas Louis I. Pärides Ungari, mõrvati ta lõpuks Visegrádis.
	Ladislao I (1376–1414)	24. veebruar 1386 –1389	Costanza Chiaramonte (1390) lastetu Maria di Lusignano (12. veebruar 1403) lastetu Maria d'Enghien (1406) lastetu	Carlo III poeg. Aeti kuningriigist välja Louis II poolt.
Valois-Anjou dünastia (1389–1399/1435–1442)
Durazzo dünastia valitsemine vaidlustati, kui Giovanna I nimetas Louis I oma pärijaks. Anjou hertsogid juhtisid mitut sõjakäiku kuningriiki ja jõudsid Durazzo dünastiaga aastal 1426 kokkuleppele, järgnedes neile troonile aastal 1435.
	Louis II (1377–1417)	1389 – 1399	Yolanda de Aragón (1400) viis last	Louis I poeg. Jätkas isa nõudmisi ja ajas Ladislao Napolist välja aastal 1389. Ta ise tagandati aastal 1399.
Anjou-Durazzo dünastia (1266–1382)
	Ladislao I (1376–1414)	1399 – 6. august 1414	Costanza Chiaramonte (1390) lastetu Maria di Lusignano (12. veebruar 1403) lastetu Maria d'Enghien (1406) lastetu	Carlo III poeg. Naasis võimule 1399, pärast Louis II tagandamist.
	Giovanna II (1373–1435)	6. august 1414 – 2. veebruar 1435	Wilhelm Austria hertsog lastetu Giacomo II, La Marche krahv (1415) lastetu	Carlo III tütar.
Valois-Anjou dünastia (1389–1399/1435–1442)
	René (1409–1480)	2. veebruar 1435 – 1442	Isabelle (1420) kümme last Jeanne de Laval (10. september 1454) lastetu	Louis II poeg. Pärast oma venna surma tunnustati teda kui Giovanna II pärijat ning asus pärast selle surma troonile Tema valitsemise vaidlustas Aragóni Alfonso, kelle Giovanna II oli varem nimetanud oma pärijaks ja kes vallutas kuningriigi aastal 1442, sundides René põgenema Pärast René surma pärisid Napoli nõude kas tema pjapoeg René II de Lorraine või tema vennapoeg Charles V d'Anjou, kes suri aastal 1481, jättes nõuded Prantsusmaa kuninga Louis XI hooleks.

Napoli Aragóni kroonil ja Hispaania kuningriigis

Kui Ferrante aastal 1494 suri, tungis Itaaliasse Valois' dünastiast Prantsusmaa kuningas Charles VIII, kasutades ettekäändena Anjou nõudmisi Napoli troonile, mille tema isa (Louis XI ) päris sesoses kuningas René vennapoja surmaga aastal 1481, alustades seega Itaalia sõdu. Charles VIII tõrjus Alfonso II Napolist välja aastal 1495, kuid oli varsti sunnitud lahkuma Aragóni kuninga (1478–1516) Fernando II toetuse tõttu oma nõo Alfonso II pojale Ferrantinole. Ferrantino taastati troonile, kuid suri aastal 1496 ja trooni päris tema onu Federico IV. Prantslased siiski ei loobunud oma nõudmistest ja aastal 1501 leppisid kokku kuningriigi jagamises Aragóni Fernandoga, kes taandus oma nõo kuningas Federicost. Tehing kukkus siiski varsti läbi ning Aragón ja Prantsusmaa jätkasid oma sõda kuningriigi üle, mis lõppkokkuvõttes andis võidu Aragónile, jättes Fernandole kontrolli kuningriigi üle aastal 1504.

Kuningriik jäi Prantsusmaa ja Hispaania vaheliste vaidluste keskpunktiks mitme järgneva dekaadi jooksul, kuid Prantsuse jõupingutused saavutada kontroll selle üle hääbusid aja jooksul ning Hispaania kontroll ei olnud kunagi tõeliselt ohustatud. Prantslased loobusid lõpuks oma nõudmistest kuningriigile Cateau-Cambrésis' rahuga aastal 1559. Londoni rahuga (1557) sündis uus territoorium "Stato dei Presidi", mida valitseti otse Hispaaniast Napoli kuningriigi osana.

Portree	Nimi (Eluaastad)	Valitsemine	Abielud	Märkused
Trastámara dünastia (1442–1501)
	Alfonso I (1396–1458)	2. juuni 1442 – 27. juuni 1458	María de Castilla (Aragóni kuninganna) (1415) lastetu	Fernando I de Aragóni poeg. Ta nimetati pärijaks Giovanna II poolt aastal 1421 konflikti ajal Luigi III d'Angiòga ning säilitas oma nõude pärast Giovannaga tülliminekut aastal 1423. Ta tungis aastal 1436 kuningriiki ning sundis René aastal 1442 põgenema.
	Ferrante I (1423–1494)	27. juuni 1458 – 25. jaanuar 1494	Isabella di Chiaromonte (1444) kuus last Juana (14. september 1476) kaks last	Alfonso I vallaspoeg. Nimetati pärijaks isa testamendis. Abieluvälise sünni tõttu oli tema nõue vastuoluline ja vaidlustati René poja Jeani poolt 1460–1464 ning Prantsusmaa kuninga Louis XI poolt, kes võttis Anjou nõuded pärast 1493. aastat üle.
	Alfonso II (1448–1495)	25. jaanuar 1494 – jaanuar 1495	Ippolita Maria Sforza (10. oktoober 1465) kolm last Trogia Gazzela kaks last	Ferrante I poeg. Loobus troonist olles silmitsi Prantsuse kuninga Charles VIII sissetungiga ja taandus kloostrisse, kus suri detsembris 1495.
	Ferrantino (1469–1496)	jaanuar 1495 – 7. september 1496	Giovanna (1496) lastetu	Alfonso II poeg. Tema valitsemise vaidlustas Charles VIII.
	Federico IV (1452–1504)	7. september 1496 – 1501	Anna (11. september 1478) üks laps Isabella del Balzo (28. november 1486) viis last	Ferrante I poeg. Ta vallutati Louis XII ja Fernando II poolt ning suri pagenduses Toursis.
Prantsuse võim(1501–1504)
	Louis III (1462–1515)	1501–1504	Jeanne (8. september 1476) lastetu Anne de Bretagne (8. jaanuar 1499) neli last Mary Tudor (9. oktoober 1514) lastetu	Jätkates Anjou nõudmisi, vallutas ta kuningriigi, kuid pidi selle loovutama endisele liitlasele Aragoni Fernandole pärast Garigliano lahingut. Tema järglased jätkasid nõudeid aastani 1559.
Hispaania võim (1504–1647)
	Ferdinando III (1452–1516)	1504 – 23. jaanuar 1516	Isabel I de Castilla (19. oktoober 1469) viis last Germaine de Foix (1505) lastetu	Juan II de Aragóni poeg. Vallutas kuningriigi pärast Garigliano lahingut.
	Giovanna III (1479–1555)	23. jaanuar 1516 – 12. aprill 1555	Felipe I de Castilla (1496) kuus last	Ferdinando III tütar. Teovõimetu oma vaimse ebastabiilsuse tõttu, valitsemisega tegelesid tema poeg Carlo ja tema pojapoeg Filippo.
	Carlo IV (1500–1558)	23. jaanuar 1516 – 25. juuli 1554	Isabel de Portugal (10. märts 1526) kolm last	Felipe I ja Giovanna III poeg. samuti Saksa-Rooma keiser ja Hispaania kuningas, valitses kuningriiki oma teovõimetu ema eest. Loobus võimust poeg Filippo kasuks aastal 1554.
	Filippo II (1527–1598)	25. juuli 1554 – 13. september 1598	Portugali Maria (1543) üks laps Mary I (1554) lastetu Isabelle de Valois (1559) kaks last Austria Anna (4. mai 1570) viis last	Carlo IV poeg.
	Filippo III (1578–1621)	13. september 1598 – 31. märts 1621	Austria Margarete (18. aprill 1599) viis last	Filippo II poeg.
	Filippo IV (1605–1665)	31. märts 1621 – 1647	Prantsusmaa Isabel (1615) seitse last Austria Mariana (1649) viis last	Filippo III poeg. Napollased mässasid asekuningate vastu, rajades Napoli vabariigi.
Napoli vabariik (1647–1648)
	Enrico (1614–1664)	22. oktoober 1647 – 5. aprill 1648	kindlate abielude kohta pole teateid	Jätkates Anjou nõudeid, nimetati Enrico Napoli vabariigi doodžiks. Ta püüti kinni, kui hispaanlased taasvallutasid Napoli.
Hispaania võim (1647–1700)
	Filippo IV (1605–1665)	1648 – 17. september 1665	Prantsusmaa Isabel (1615) seitse last Austria Mariana (1649) viis last	Filippo III poeg.
	Carlo V (1661–1700)	17. september 1665 – 1. november 1700	María Luisa (19. november 1679) lastetu María Ana (14. mai 1690) lastetu	Filippo IV poeg.
Hispaania pärilussõda (1701–1714)
Hispaania pärilussõja ajal vaidlustati Hispaania kroon Bourbonide Philippe d'Anjou ja Habsburgide Karl VI vahel. Sõja lõpetas Rastatti rahu, millega Hispaania pärusvaldused anti Philippele, kuid Madalmaad ja Napoli läksid Karlile.

Napoli Austria Habsburgide ja Bourbonide kuningriik

Pärast Hispaania pärilussõda 18. sajandi alguses vahetasid kuningriigi valdused taas omanikku. Rastatti rahu sätete kohaselt aastal 1714 anti Napoli Saksa-Rooma keisrile Karl VI-le. Ta saavutas kontrolli ka Sitsiilia üle aastal 1720, kuid Austria võim ei kestnud kaua. Nii Napoli kui ka Sitsiilia vallutati Hispaania armee poolt Poola pärilussõjas aastal 1734 ja kuningas Felipe V noorem poeg Carlos seati Napoli ja Sitsiilia kuningaks aastal 1735. Kui Carlos päris Hispaania trooni oma vanemalt poolvennalt aastal 1759, jättis ta Napoli ja Sitsiilia oma nooremale pojale Ferdinando IV. Vaatamata sellele, et kaks kuningriiki olid personaalunioonis Bourboni kuningate võimu all aastast 1735, jäid nad põhiseaduslikult eraldi.

Olles Bourbonide dünastia liige oli Ferdinando IV Prantsuse revolutsiooni ja Napoleon I loomulik vastane. Aastal 1798 okupeeris ta lühikeseks ajaks Rooma, kuid aasta jooksul tõrjuti ta sealt Prantsuse revolutsioonivägede poolt välja. Varsti pärast seda põgenes Ferdinando Sitsiiliasse. 1799. aasta jaanuaris asutas Prantsuse armee Parthenope vabariigi, kuid see jäi lühiajaliseks ja vaimulike õhutatud talupoegade vasturevolutsioon võimaldas Ferdinandol naasta oma pealinna. Siiski pidi Ferdinando aastal 1801 Firenze rahuga tegema prantslastele olulisi järeleandmisi, mis kindlustas Prantsuse domineerivat seisundit Itaalia mandriosas.

Portree	Nimi (Eluaastad)	Valitsemine	Abielud	Märkused
Austria võim (1714–1734)
	Carlo VI (1685–1740)	7. märts 1714 – 2. juuni 1734	Elisabeth Christine (1. august 1708) neli last	Keiser Leopold I poeg. Hispaania krooni Habsburgist nõudleja, võitis Napoli Hispaania pärilussõjas, kuid kaotas selle Hispaaniale aastal 1734 Poola pärilussõjas.
Bourbonide dünastia (1734–1799)
	Carlo VII (1716–1788)	2. juuni 1734 – 6. oktoober 1759	Maria Amalia (1738) kolmteist last	Felipe V poeg. Tema väed vallutasid Napoli aastal 1734 Poola pärilussõja ajal. Aastal 1738 tunnustati Viini rahuga Napoli iseseisvaks kuningriigiks Hispaania Bourbonide dünastia haru võimu all.
	Ferdinando IV (1751–1825)	6. oktoober 1759 – 23. jaanuar 1799	Maria Karolina (12. mai 1768) seitseteist last Lucia Migliaccio (27. november 1814) lastetu	Carlo VII poeg. Põgenes, olles silmitsi Prantsuse sissetungiga, mis asutas Parthenope vabariigi.
Parthenope vabariik (1799)
	Direktoorium	23. jaanuar 1799 – 13. juuni 1799		Asutatud Prantsuse vägede poolt, kuid lõpetatud talupoegade vasturevolutsiooni poolt.
Bourbonide dünastia (1799–1806)
	Ferdinando IV (1751–1825)	13. juuni 1799 – 30. märts 1806	Maria Karolina (Austria) (12. mai 1768) seitseteist last Lucia Migliaccio (27. november 1814) lastetu	Carlo VII poeg. Taastatud pärast Parthenope vabariigi lõpetamist.

Napoli Napoleonlik kuningriik

Ferdinando otsus liituda Kolmanda koalitsiooniga Napoleon I vastu aastal 1805 osutus kahjulikuks. Aastal 1806, pärast otsustavaid võite liitlasarmeede üle Austerlitzis ja Napollaste üle Campo Teneses, pani Napoleon oma venna Josephi Napoli kuningaks. Kui Joseph saadeti kaks aastat hiljem Hispaaniasse, asendasid teda Napoleoni õde Caroline ja õemees marssal Joachim Murat, kui Mõlema Sitsiilia kuningas.

Vahepeal põgenes Ferdinando Sitsiiliasse, kus ta säilitas trooni, vaatamata Murat järgnevatele püüetele tungida saarele. Britid kaitsesid Sitsiiliat sõja lõpuni, kuid vaatamata Sitsiilia kuningriigi osalemisele Neljandas, Viiendas ja Kuuendas koalitsioonis Napoleoni vastu, ei suutnud Ferdinando ja britid isegi kõigutada Prantsuse kontrolli Itaalia maismaal.

Pärast Napoleoni kaotust aastal 1814 jõudis Murat Austriaga kokkuleppele ja võis jätta endale Napoli trooni, vaatamata Ferdinando ja tema toetajate lobitööle. Siiski muutus enamiku teiste riikide, eriti Suurbritannia, vaenulikkusest ja Austria ebaselgest toetusest Murat' seisund üha vähem turvaliseks. Seetõttu, kui Napoleon naasis aastal 1815 Sajaks päevaks Prantsusmaale, asus Murat taas tema poolele. Mõistes, et austerlased püüavad varsti teda kõrvaldada, andis Murat välja Rimini proklamatsiooni lootuses hoida oma kuningriiki Itaalia rahvuslastega liitumisega. Järgnenud Austria-Napoli sõda Murat ja austerlaste vahel oli lühike, lõppedes Austria vägede otsustava võiduga Tolentino lahingus. Murat sunniti põgenema ja Ferdinando IV taastati Napoli troonile. Murat püüdis trooni tagasi saada, kuid püüti kiiresti kinni ja hukati mahalaskmise teel Pizzo Calabros. Järgmine aasta, 1816, nägi lõpuks Napoli kuningriigi ja Sitsiilia kuningriigi ametlikku liitumist uueks Mõlema Sitsiilia kuningriigiks.

Portree	Nimi (Eluaastad)	Valitsemine	Abielud	Märkused
Napoleoni vasallriik (1806–1815)
	Joseph Bonaparte (1768–1844)	30. märts 1806 – 8. juuli 1808	Julie Clary (1. august 1794) kolm last	Carlo Buonaparte poeg. Pandud oma venna Napoleon Bonaparte poolt Napoli kuningaks, hiljem asendatud selle õemehe Joachim Murat'ga.
	Joachim Murat (1767–1815)	1. august 1808 – 22. mai 1815	Caroline Bonaparte (1. august 1794) kolm last	Pierre Murat-Jordy poeg. Pandud oma õemehe Napoleon Bonaparte poolt Napoli kuningaks. Troonilt tõugatud ja hukatud Pizzo Calabros pärast Sadat päeva.
Bourbonide dünastia (1815–1816)
	Ferdinando IV (1751–1825)	22. mai 1815 – 8. detsember 1816	Marie Caroline of Austria (12. mai 1768) seitseteist last Lucia Migliaccio (27. november 1814) lastetu	Carlo VII poeg. Taastatud oma kuningriiki pärast Joachim Murat lõppu. Kaks kuningriiki, Napoli ja Sitsiilia, ühendatud aastal 1816 uude Mõlema Sitsiilia kuningriiki, võttes uueks tiitliks Ferdinando I, Mõlema Sitsiilia kuningas.

Napoli monarhide loend

Järgnev on Napoli kuningriigi valitsejate loend selle esimesest eraldumisest Sitsiilia kuningriigist kuni selle ühendamiseni samaga Mõlema Sitsiilia kuningriigiks.

Portree	Nimi (Eluaastad)	Valitsemine	Abielud	Märkused
Anjou dünastia (1266–1382)
	Carlo I (1226–1285)	1266 – 7. jaanuar 1285	Béatrice de Provence (31. jaanuar 1246) seitse last Margarete Burgundiast (18. november 1268) üks laps	Louis VIII poeg. Võitis Sitsiilia krooni kui paavsti vasall ja vallutades selle Hohenstaufenite dünastialt.
	Carlo II (1254–1309)	7. jaanuar 1285 – 5. mai 1309	Ungari Maria (1270) neliteist last	Carlo I poeg.
	Roberto (1277–1343)	5. mai 1309 – 20. jaanuar 1343	Violante kaks last Sancha (juuli 1304) lastetu	Carlo II poeg. Päris krooni oma venna Carlo Martello puudumisel, kes oli hõivatud Ungari omastamisega.
	Giovanna I (1328–1382)	20. jaanuar 1343 – 12. mai 1382	Andrea (1334) üks laps Luigi I (20. august 1346) kaks last Jaime IV (26. september 1363) lastetu Otto (25. september 1376) lastetu	Calabria hertsogi Carlo tütar. Päris krooni vanaisa Robertolt. Troonilt tõugatud paavst Urbanus VI poolt aastal 1381, vallutatud nõo, Durazzo hertsogi Carlo poolt ja lõpuks vangistuses kägistatud.
	Luigi I (1320–1362)	1352– 26. mai 1362	Giovanna I (1334) kaks last	Giovanna I abikaasa ja Carlo II pojapoeg. Kuulutatud kuningaks jure uxoris.
Anjou-Durazzo dünastia (1382–1435)
	Carlo III (1345–1386)	12. mai 1382 – 24. veebruar 1386	Margherita di Durazzo (veebruar 1369) kolm last	Luigi di Durazzo poeg, Carlo II pojapojapoeg ja Giovanna I adopteeritud poeg. Vallutas Giovanna ja lõpuks kägistas ta vangistuses. Tema valitsemise vaidlustas Louis I. Pärides Ungari, mõrvati ta lõpuks Visegrádis.
	Ladislao I (1376–1414)	24. veebruar 1386 –1389 1399 – 6. august 1414	Costanza Chiaramonte (1390) lastetu Maria di Lusignano (12. veebruar 1403) lastetu Maria d'Enghien (1406) lastetu	Carlo III poeg. Aeti kuningriigist välja Louis II poolt.
Valois-Anjou dünastia (1389–1399/1435–1442)
Durazzo dünastia valitsemine vaidlustati, kui Giovanna I nimetas Louis I oma pärijaks. Anjou hertsogid juhtisid mitut sõjakäiku kuningriiki ja jõudsid Durazzo dünastiaga aastal 1426 kokkuleppele, järgnedes neile troonile aastal 1435.
	Louis II (1377–1417)	1389 – 1399	Yolanda de Aragón (1400) viis last	Louis I poeg. Jätkas oma isa nõudmisi ja ajas Ladislao Napolist välja aastal 1389. Ta ise tagandati aastal 1399.
Anjou-Durazzo dünastia (1266–1382)
	Giovanna II (1373–1435)	6. august 1414 – 2. veebruar 1435	Wilhelm lastetu Giacomo II, La Marche krahv (1415) lastetu	Carlo III tütar.
Valois-Anjou dünastia (1389–1399/1435–1442)
	René (1409–1480)	2. veebruar 1435 – 1442	Isabelle (1420) kümme last Jeanne de Laval (10. september 1454) lastetu	Louis II poeg. Pärast oma venna surma tunnustati teda kui Giovanna II pärijat ning asus pärast selle surma troonile. Tema valitsemise vaidlustas Aragóni Alfonso, kelle Giovanna II oli varem nimetanud oma pärijaks ja kes vallutas kuningriigi aastal 1442, sundides René põgenema. Pärast René surma pärisid Napoli nõude kas tema pjapoeg René II de Lorraine või tema vennapoeg Charles V d'Anjou, kes suri aastal 1481, jättes nõuded Prantsusmaa kuninga Louis XI hooleks.
Trastámara dünastia (1442–1501)
	Alfonso I (1396–1458)	2. juuni 1442 – 27. juuni 1458	María de Castilla (Aragóni kuninganna) (1415) lastetu	Fernando I de Aragóni poeg. Ta nimetati pärijaks Giovanna II poolt aastal 1421 konflikti ajal Luigi III d'Angiòga ning säilitas oma nõude pärast Giovannaga tülliminekut aastal 1423. Ta tungis aastal 1436 kuningriiki ning sundis René aastal 1442 põgenema.
	Ferrante I (1423–1494)	27. juuni 1458 – 25. jaanuar 1494	Isabella di Chiaromonte (1444) kuus last Juana (14. september 1476) kaks last	Alfonso I vallaspoeg. Nimetati pärijaks oma isa testamendis. Abieluvälise sünni tõttu oli tema nõue vastuoluline ja vaidlustati René poja Jeani poolt 1460–1464 ning Prantsusmaa kuninga Louis XI poolt, kes võttis Anjou nõuded pärast 1493. aastat üle.
	Alfonso II (1448–1495)	25. jaanuar 1494 – jaanuar 1495	Ippolita Maria Sforza (10. oktoober 1465) kolm last Trogia Gazzela kaks last	Ferrante I poeg. Loobus troonist olles silmitsi Prantsuse kuninga Charles VIII sissetungiga ja taandus kloostrisse, kus suri detsembris 1495.
	Ferrantino (1469–1496)	jaanuar 1495 – 7. september 1496	Giovanna (1496) lastetu	Alfonso II poeg. Tema valitsemise vaidlustas Charles VIII.
	Federico IV (1452–1504)	7. september 1496 – 1501	Anna (11. september 1478) üks laps Isabella del Balzo (28. november 1486) viis last	Ferrante I poeg. Ta vallutati Louis XII ja Fernando II poolt ning suri pagenduses Toursis.
Prantsuse võim(1501–1504)
	Louis III (1462–1515)	1501–1504	Jeanne (8. september 1476) lastetu Anne de Bretagne (8. jaanuar 1499) neli last Mary Tudor (9. oktoober 1514) lastetu	Jätkates Anjou nõudmisi, vallutas ta kuningriigi, kuid pidi selle loovutama oma endisele liitlasele Aragoni Fernandole pärast Garigliano lahingut. Tema järglased jätkasid nõudeid aastani 1559.
Hispaania võim (1504–1647)
	Ferdinando III (1452–1516)	1504 – 23. jaanuar 1516	Isabel I de Castilla (19. oktoober 1469) viis last Germaine de Foix (1505) lastetu	Juan II de Aragóni poeg. Vallutas kuningriigi pärast Garigliano lahingut.
	Giovanna III (1479–1555)	23. jaanuar 1516 – 12. aprill 1555	Felipe I de Castilla (1496) kuus last	Ferdinando III tütar. Teovõimetu oma vaimse ebastabiilsuse tõttu, valitsemisega tegelesid tema poeg Carlo ja tema pojapoeg Filippo.
	Carlo IV (1500–1558)	23. jaanuar 1516 – 25. juuli 1554	Isabel de Portugal (10. märts 1526) kolm last	Felipe I ja Giovanna III poeg. samuti Saksa-Rooma keiser ja Hispaania kuningas, valitses kuningriiki oma teovõimetu ema eest. Loobus võimust oma poja Filippo kasuks aastal 1554.
	Filippo II (1527–1598)	25. juuli 1554 – 13. september 1598	Portugali Maria (1543) üks laps Mary I (1554) lastetu Isabelle de Valois (1559) kaks last Austria Anna (4. mai 1570) viis last	Carlo IV poeg.
	Filippo III (1578–1621)	13. september 1598 – 31. märts 1621	Austria Margarete (18. aprill 1599) viis last	Filippo II poeg.
	Filippo IV (1605–1665)	31. märts 1621 – 1647	Prantsusmaa Isabel (1615) seitse last Austria Mariana (1649) viis last	Filippo III poeg. Napollased mässasid asekuningate vastu, rajades Napoli vabariigi.
Napoli vabariik (1647–1648)
	Enrico (1614–1664)	22. oktoober 1647 – 5. aprill 1648	kindlate abielude kohta pole teateid	Jätkates Anjou nõudeid, nimetati Enrico Napoli vabariigi doodžiks. Ta püüti kinni, kui hispaanlased taasvallutasid Napoli.
Hispaania võim (1647–1700)
	Filippo IV (1605–1665)	1648 – 17. september 1665	Prantsusmaa Isabel (1615) seitse last Austria Mariana (1649) viis last	Filippo III poeg.
	Carlo V (1661–1700)	17. september 1665 – 1. november 1700	María Luisa (19. november 1679) lastetu María Ana (14. mai 1690) lastetu	Filippo IV poeg.
Hispaania pärilussõda (1701–1714)
Hispaania pärilussõja ajal vaidlustati Hispaania kroon Bourbonide Philippe d'Anjou ja Habsburgide Karl VI vahel. Sõja lõpetas Rastatti rahu, millega Hispaania pärusvaldused anti Philippele, kuid Madalmaad ja Napoli läksid Karlile.
Austria võim (1714–1734)
	Carlo VI (1685–1740)	7. märts 1714 – 2. juuni 1734	Elisabeth Christine (1. august 1708) neli last	Keiser Leopold I poeg. Hispaania krooni Habsburgist nõudleja, võitis Napoli Hispaania pärilussõjas, kuid kaotas selle Hispaaniale aastal 1734 Poola pärilussõjas.
Bourbonide dünastia (1734–1799)
	Carlo VII (1716–1788)	2. juuni 1734 – 6. oktoober 1759	Maria Amalia (1738) kolmteist last	Felipe V poeg. Tema väed vallutasid Napoli aastal 1734 Poola pärilussõja ajal. Aastal 1738 tunnustati Viini rahuga Napoli iseseisvaks kuningriigiks Hispaania Bourbonide dünastia haru võimu all.
	Ferdinando IV (1751–1825)	6. oktoober 1759 – 23. jaanuar 1799	Maria Karolina (12. mai 1768) seitseteist last Lucia Migliaccio (27. november 1814) lastetu	Carlo VII poeg. Põgenes, olles silmitsi Prantsuse sissetungiga, mis asutas Parthenope vabariigi.
Parthenope vabariik (1799)
	Direktoorium	23. jaanuar 1799 – 13. juuni 1799		Asutatud Prantsuse vägede poolt, kuid lõpetatud talupoegade vasturevolutsiooni poolt.
Bourbonide dünastia (1799–1806)
	Ferdinando IV (1751–1825)	13. juuni 1799 – 30. märts 1806	Maria Karolina (Austria) (12. mai 1768) seitseteist last Lucia Migliaccio (27. november 1814) lastetu	Carlo VII poeg. Taastatud pärast Parthenope vabariigi lõpetamist.
Napoleoni vasallriik (1806–1815)
	Joseph Bonaparte (1768–1844)	30. märts 1806 – 8. juuli 1808	Julie Clary (1. august 1794) kolm last	Carlo Buonaparte poeg. Pandud oma venna Napoleon Bonaparte poolt Napoli kuningaks, hiljem asendatud selle õemehe Joachim Murat'ga.
	Joachim Murat (1767–1815)	1. august 1808 – 22. mai 1815	Caroline Bonaparte (1. august 1794) kolm last	Pierre Murat-Jordy poeg. Pandud oma õemehe Napoleon Bonaparte poolt Napoli kuningaks. Troonilt tõugatud ja hukatud Pizzo Calabros pärast Sadat päeva.
Bourbonide dünastia (1815–1816)
	Ferdinando IV (1751–1825)	22. mai 1815 – 8. detsember 1816	Marie Caroline of Austria (12. mai 1768) seitseteist last Lucia Migliaccio (27. november 1814) lastetu	Carlo VII poeg. Taastatud oma kuningriiki pärast Joachim Murat lõppu. Kaks kuningriiki, Napoli ja Sitsiilia, ühendatud aastal 1816 uude Mõlema Sitsiilia kuningriiki, võttes uueks tiitliks Ferdinando I, Mõlema Sitsiilia kuningas.