Johannes XXIII, ladinapäraselt Ioannes XXIII (Angelo Giuseppe Roncalli, 25. november1881 – 3. juuni1963) oli paavst1958–1963. Ta oli 261. paavst. Ajakiri Time valis ta 1962. aasta inimeseks.
See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Johannes XXIII.
Angelo Giuseppe Roncalli sündis 25. novembril 1881 kella 10.15 paiku hommikul Sotto il Montes talupoja (mezzadria) Giovanni Battista Roncalli ja Marianna Giulia Mazzolla 13-lapselises peres kolmanda lapsena. Ta ristiti samal päeval Santa Maria di Brusicco kirikuspreester Francesco Rebuzzini poolt, tema ristiisaks oli vanaonu Zaverio Roncalli. Roncalli võttis esimese armulaua vastu 1888 ja konfirmeeriti13. veebruaril1889 Cavicos Bergamopiiskopi poolt.
Roncalli omandas alghariduse kohalikus külakoolis ja jätkas 1892–1900 õpinguid Bergamo seminarides. Ta asus 1901 õppima Roomas San Appolinare instituudis ja omandas 13. juulil1904 teoloogiadoktori kraadi. Aastast 1902 oli ta Bergamos uute seminaristide prefekt. Pärast õpinguid pidas ta Bergamo seminaris loenguid kiriku ajaloost. Roncalli pühendus Carlo Borromeo tegevuse uurimisele ja avaldas 1958 oma uurimistööst viimase kogumiku. Oma uurimistöö käigus külastas ta Milanoraamatukogu Biblioteca Ambrosianat, kus ta tutvus Achille Rattiga. Roncalli uuris ka Salesi Franciscuse tegevust.
Nuntsiusena Prantsusmaal tuli Roncallil tegeleda süüdistustega piiskoppide vastu, kes olid teinud koostööd Vichy valitsusega. Ta korraldas Chartresis katoliiklastest Saksa sõjavangide jaoks teoloogiakursusi, kuid keeldus 2005 ajalehes Corriere della Sera avaldatud andmete alusel 20. novembril1946Pius XII poolt talle ja Prantsuse katoliku kirikule dateeritud dokumendi alusel ellu viimast paavsti korraldust orvuks jäänud juudi laste ristimise osas. Ta tunnustas töölispreestrite tegevust. Roncalli sai kardinalina Prantsusmaal tegutseva vaimulikuna traditsioonilise kombe järgi kardinalikübara Prantsusmaa presidendiVincent Aurioli käest. Ta oli paavstlik delegaat30. septembril1954 Rahvusvahelisel armulauakongressil Liibanonis.
12. jaanuar 1953 – 28. oktoober 1958 Santa Prisca kardinalpreester
15. jaanuar 1953 – 28. oktoober 1958 Veneetsia patriarh
Johannes XXIII valiti paavstiks 28. oktoobril 1958 ja krooniti Carlo Borromeo mälestuspäeval 4. novembril. See oli viimane endiste tavade järgi peetud kroonimistseremoonia. Tema nimevalik tekitas segadust paavstide loendis, sest ta kinnitas seni vaieldavaks peetud Baldassare Cossa staatuse vastupaavstina. (Näiteks Cossa eelkäija Aleksander V oli samuti tunnustatud mõnda aega ametliku paavstina).
25.–28. oktoobrini 1958 toimunud konklaavil osales 51 kardinali. Soositumad kandidaadid olid kardinal Krikor Bedros XV Aghajanian ja kardinal Giuseppe Siri. Johannes XXIII valiti kompromisskandidaadina paavstiks 11 voorus. Ta oli paavstiks saades 76 aastat ja 11 kuud vana, olles vanim paavstiks saanud isik pärast Clemens XII. Hiljem on veel vanemalt paavstiks valitud vaid Benedictus XVI.
Kinnitamata versiooni järgi valiti 3. voorus paavstiks Siri, kes aga ei tunnustanud kardinalide valikut ja loobus või kohustati loobuma paavstiametist, kuid selle versiooni tõestamiseks puuduvad kindlad allikad.
Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril1959 tehtud läkituses vajadust oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumiseks. 5. juunil1960 määras ta ametisse kirikukogu komisjonid ja sekretariaadid. Ta kutsus 25. detsembril1961 avaldatud bulla "Humanae salutis" alusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mis avati Vatikanis 11. oktoobril 1962 ja sulges selle esimese sessiooni 8. detsembril 1962. Ta otsustas 21. novembril 1962 sekkuda jumaliku ilmutuse üle tekkinud vaidlusse ja kohustas kirikukogule kogunenud vaimulikke seda teemat uuesti läbi arutama.
3. jaanuaril 1962 ekskommunitseeris Johannes XXIII Kuuba liidri Fidel Castro. 1962 Kuuba kriisi ajal kutsus Johannes XXIII mõlemat osapoolt saavutama rahu. Tunnustusena tema tegevuse eest anti paavstile 11. mail 1963 üle Balzani fondi rahupreemia, kuid see jäi Johannes XXIII viimaseks avalikuks viibimiseks avalikul üritusel.
Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses vajadust pidada Rooma piiskoppide sinod. See toimus 24.–31. jaanuaril 1960 Lateraani basiilikas.
Johannes XXIII tunnustas 9. detsembril 1958 Püha Patricku välismisjonäride seltsi (S.P.S.).
Johannes XXIII sätestas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses kanoonilise õiguse koodeksi revideerimise vajadust. Selle ülesande täitmiseks moodustas ta 28. märtsil 1962 paavstliku komisjoni.
19. märtsil 1959 kuulutas ta Laurentius BrindisistKiriku doktoriks.
25. juulil 1960 avaldatud motu proprio's "Rubricarum instructum" rõhutas ta breviaariumi ja missaraamatu revideerimist.
Ta eemaldas suure reede liturgiast juute solvavad sõnad. Ta keelas 5. mail 1961 ühes Austria kirikus oleva märtristseeni ning freskode eksponeerimise, mis olid juudivaenulikud ja seotud Andreas Rinni martüüriumiga. Kohalikud inimesed oli paavsti otsusele vastu.
Johannes XXIII käsitles 15. mail 1961 avaldatud entsüklikas "Mater et Magistra" katoliku kiriku sotsiaaldoktriini, kutsudes rikkaid riike abistama vaesemaid.
24. november 1960 – Vietnamis Hanoi, Saigoni ja Hue peapiiskopkonnad; Bac Ninhi, Bui Chu, Can Tho, Da Lati, Hai Phongi, Kontumi, Lang Soni, Long Huyeni, My Tho, Nha Trangi, Phat Diemi, Quy Nhoni, Thai Binhi, Thanh Hoa, Vinhi ja Vinh Longi piiskopkonnad
3. jaanuar 1961 – Indoneesias Ebdeh, Jakarta, Medani, Pontianaki, Semarangi ja Makassari peapiiskopkonnad; Amboina, Atambua, Bandungi, Bandjarmasini, Bogori, Denpasari, Ketapangi, Larantuka, Malangi, Manado, Padangi, Palembangi, Pangkal-Pinangi, Purwokerto, Rutengi, Samarinda, Sintangi, Surabaia ja Tandjung-Karangi piiskopkonnad
21. veebruar 1961 – Birmas Myitkyina ja Prome piiskopkonnad
21. märts 1961 – Taiwanil Kaohsiungi, Hsinchu ja Tainani piiskopkonnad
28. aprill 1961 – Laodikea ülemeparhia
5. juuni 1961 – Filipiinidel Laoagi piiskopkond
6. juuni 1961 – Koreas Inchoni apostellik vikariaat
10. märts 1962 – Koreas Kwangju ja Souli peapiiskopkonnad; Chonju, Cheongju, Chunchoni, Daegu, Hamhungi, Pusani, Pyongyangi, Taejoni ja Inchoni piiskopkonnad
16. aprill 1962 – Taiwanis Kiayi ja Taichungi piiskopkonnad
16. aprill 1962 – Jaapanis Nagoya ja Niigata piiskopkonnad
2. juuli 1962 – Indias Jamshedpuri piiskopkond
8. august 1962 – Indias Darjeelingi ja Dumka piiskopkonnad
18. jaanuar 1963 – Vietnamis Da Nangi piiskopkond
16. veebruar 1963 – Filipiinidel Lingayen-Dagupani peapiiskopkond; Cabanatuani ja Tarlaci piiskopkonnad
1. märts 1963 – Taiwanis Hwalieni piiskopkond
1. märts 1963 – Laoses Luang Prabangi apostellik vikariaat
10. aprill 1961 – Argentinas Corrientesi ja Mendoza peapiiskopkonnad; Añatuya, Avellaneda, Concordia, Goya, San Rafaeli, Neuqueni, Orani, Rafaela, Rio Gallegose, San Francisco ja San Martini piiskopkonnad
22. mai 1961 – Brasiilias Frederico Westphaleni ja Santo Ângelo piiskopkonnad
13. jaanuar 1962 – USAs Oaklandi, Santa Rosa ja Stocktoni piiskopkonnad
13. jaanuar 1962 – Mehhikos Tehuacani piiskopkond
13. jaanuar 1962 – Brasiilias Palmaresi piiskopkond
Marie-Marguerite Dufrost de Lajemmerais D'Youville, 3. mai 1959
Johannes XXIII taastas 1958. aastal 1870. aasta jõulude ajal soiku jäetud kombe, külastades Roomas Bambino Gesu ja Santo Spirito haiglat ning Regina Coeli vanglat.
17. augustil2003 avaldas BBC artikli, mille järgi olevat Johannes XXIII saatnud 1962 piiskoppidele dokumendi, milles kohustati vaimulike toime pandud seksuaalkuritegusid varjama või riskima ekskommunikatsiooniga.
Johannes XXIII nimetas 29. juunil 1959 avaldatud entsüklikas "Ad cathedram" mittekatoliiklasi „eraldatud vendadeks ja poegadeks”.
5. juunil 1960 moodustas ta Kristliku ühtsuse sekretariaadi.
Ta kutsus 1960 oktoobris enda juurde juhtivad juudi liidrid, keda ta tervitas sõnadega: "Mina olen Joosep, teie vend."
20. detsembril 1960 kohtus ta Vatikanisanglikaani kiriku peapiiskopiGeoffrey Francis Fisheriga.
Johannes XXIII nimetas ametisse 52 kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus VI. 18. märtsil 1960 määras ta ametisse kolm kardinali in pectore, kuid nende nimesid ei avalikustatud kunagi.
Johannes XXIII tühistas Sixtus V kehtestatud kardinalide maksimaalse piirarvu, tõstes selle oma ametiajal 87-ni ja laiendas kardinalide rahvuslikku koosseisu. 10. märtsil 1960 avaldatud motu proprio's "Ad suburbicarias" rõhutas ta, et kardinalpiiskoppidel pole jurisdiktsiooniõigust nende titulaarkirikute juurde kuuluvate abikirikute üle ja nende surma järel pole vanematel kardinalpreestritel ja kardinaldiakonitel õigust omandada neid abikirikuid muidu kui paavsti loal. 11. aprillil 1962 avaldatud motu proprio's "Suburbicariis sedibus" reguleeris ta kardinalpiiskoppide kohustusi. 15. aprillil 1962 avaldatud motu proprio's "Cum gravissima" kohustas ta kõigi kardinalide pühitsemist piiskoppideks. 5. septembril 1962 avaldatud motu proprio's "Summi pontificis" reguleeris ta Pius XII poolt kehtestatud süsteemi, mille järgi tuleb konklaavil „kaks kolmandikku pluss üks hääl” süsteemi rakendada vaid juhul, kui hääletamisest osavõtjate arv ei jagune kolmega.
Santi Biagio e Carlo ai Catinari 2. detsember 1959
San Gioacchino ai Prati di Castello 12. märts 1960
San Giovanni Battista dei Fiorentini 12. märts 1960
Santa Maria ai Monti 12. märts 1960
San Eugenio 12. märts 1960
San Sebastiano Martire alle Catecombe 30. detsember 1960
Santissimo Redentore e San Alfonso in Via Merulana 30. detsember 1960
San Atanasio 22. veebruar 1962
Santa Teresa al Corso d'Italia 5. mai 1962
Johannes XXIII kannatas 27. novembril 1961 ja 25. mail 1963 hemorroididest põhjustatud vaevuste käes. Ta suri 3. juunil 1963 kella 19.49 ajal kohaliku aja järgi Vatikanis vähi ja hemorroidide tagajärjel tekkinud kõhukelmepõletikku, olles valitsenud 4 aastat 7 kuud ja 6 päeva. Ta maeti 6. juunil Rooma Peetri kirikusse. Tema matustel peeti viimane paavsti reekviemimissa Rooma Peetri kirikus. Tema säilmed viidi 3. juunil 2001 üle samas kirikus asuvasse San Girolamo kabelisse.
Johannes XXIII õndsakskuulutamise protsessi alustati 18. novembril1965. Ta kuulutati õndsaks 3. septembril2000Johannes Paulus II poolt ja tema mälestuspäeva tähistatakse katoliku kirikus 11. oktoobril, Ameerika Ühendriikide evangeelses kirikus 3. juunil ja Kanada anglikaani kirikus 5. juunil. Ta on paavstlike delegaatide patroon. Paavst Franciscus kuulutas ta 27. aprillil2014 pühakuks.
Giuseppe Alberigo: Johannes XXIII.: Leben und Wirken des Konzilspapstes. 2000.
Zsolt Aradi, James I. Tucek, James C. O'Neill: Pope John XXIII: an authoritative biography. 1959.
Mario Benigni, Goffredo Zanchi: Giovanni XXIII: biografia ufficiale. 2000.
Eugene Bianchi: John XXIII and American Protestants. 1968.
Glorney Bolton: Living Peter: a biographical study of Pope John XXIII. 1961.
Bernard R. Bonnot: Pope John XXIII: an astute, pastoral leader. 1979.
Thomas Cahill: Pope John XXIII. 2008.
Jean-Yves Calvez: The social thought of John XXIII: Mater et magistra. 1965.
Loris Francesco Capovilla: John XXIII: witness to the tenderness of God. 2001.
John Francis Cronin: The social teaching of Pope John XXIII. 1963.
Richard Cushing: Call me John: a life of Pope John XXIII. 1963.
Gabriele De Rosa: John XXIII; simpleton or saint? 1967.
Freddy Derwahl: Johannes XXIII.: ein Leben für den Frieden. 2006.
Lawrence Elliott: I will be called John: a biography of Pope John XXIII. 1974.
Christian Feldmann: Johannes XXIII.: seine Liebe – sein Leben. 2000.
Jane D. Garvey: The humor and warmth of Pope John XXIII: his anecdotes and legends. 1965.
Vittorio Gorresio: The new mission of Pope John XXIII. 1970.
Alden Hatch: A man named John: the life of Pope John XXIII. 1965.
Peter Hebblethwaite, Margaret Hebblethwaite: John XXIII: Pope of the Century. 2005.
Peter Hebblethwaite: Pope John XXIII, shepherd of the modern world. 1985.
Robert Hotz, Heinz Gstrein: Johannes XXIII: ein unbequemer Optimist. 1978.