Päevik

Päevik on isiklik tekstikogum, mõtete kirjalik varasalv, ühtlasi nende vahendamise koht, kuhu saab kirjutada või salvestada, samas ka jagada enda igapäevaseid mõtteid ja tundeid, kajastada enda elusündmusi, läbielamisi ja ülestähendusi dateeritult ning kronoloogilises järjekorras, kasutades selleks füüsilist märkmikku ja raamatut, digitaalset faili või veebipõhist platvormi (nt ajaveebi ehk blogi).^[1][2]

Päeviku oluliseks nõudeks on see, et päeviku sissekanded peavad olema regulaarsed ja dateeritud^[2].

Päevik kuulub alamžanrina omaelulookirjutuse katustermini alla^[3].

Päevik kirjandusžanrina

Päevik on unikaalne multidistsiplinaarne kirjandusžanr, ühtlasi ka tekstuaalne ruum, kus võivad omakorda seguneda ja põimuda erinevad žanrid ning tekstuaalsed stiilid. Päevik jätab igale autorile vabaduse kindlat tekstitüüpi ise luua ning võimaldab ka erinevaid lugejapooolseid tõlgendusi.^[4] Päevikut võib vaadelda eksistentsiaalse kirjandusena, mis ei paku selge eesmärgiga narratiivi. Päeviku narratiiv võib küll olla ebamäärane, mõtted ja soovid segaselt sõnastatud, kuid see toob esile kirjutaja inimlikkuse ja eheduse.^[2]

Päevikut on peetud kunstiliselt väheväärtuslikuks kirjandusžanriks, kuna see sisaldab kordusi, katkendlikku ja juhuslikku tekstiloomet, mis loob mulje ebaühtlasest minapildist ja triviaalsest stiilist. Erinevad uurijad on väljendanud seisukohta, et päevik võib olla lihtsalt eksistentsi jälgimise vahend või vorm, mis ei pruugi omada selgeid kirjanduslikke taotlusi. Päevik on žanrina võrdlemisi ebamäärane, sest vormilised nõuded peaaegu puuduvad.^[4]

Autobiograafia uuringutes pole päevikud laialdast tähelepanu pälvinud ning on jäänud väheuuritud alamžanriks^[4]. Võrreldes teiste autobiograafiliste žanritega on päevikut peetud ebaoluliseks žanriks, kirjutamispraktikaks, mille eesmärk pole avaldatuks saada. Päevik on empiiriline ja kultuuriline mäluajaloo allikas ning kirjalik dokument.^[2]

Päevikute kirjutamise populaarsust võib seletada asjaolu, et päevik kui žanr on minimaalselt normeeritud. Päevikuid on peetud, olenemata keerulistest ja riskantsetest oludest, isegi kui selle pidamine on olnud karistatav, näiteks vangilaagrites. Kuna päevik on nii protsess kui ka tulemus, siis muudab see päeviku huvitavaks uurimisobjektiks, sest „päeviku žanril pole kunstide hulgas konkurenti“.^[2]

Päevikute kategooriad

Batsheva Ben-Amos ja Dan Ben-Amos on raamatus „THE DIARY. The epic of everyday life“ (2020) toonud välja neli erinevat päeviku liiki.^[2]

Reisipäevik

Reisipäevik on üks päevikužanri vanemaid vorme, mis on tänapäevalgi populaarne. Päevikuid kasutatakse nii isiklikel meelelahutusreisidel kui ka misjonitööl ja teaduslikul eesmärgil välismaal reisides. Kui autor naaseb, muutuvad nende päevikud autentseteks jutustusteks, mis pärast avaldamist toimivad kinnitusdokumentidena, eristudes sellega ilukirjanduslikest reisikirjadest.^[2]

Isiklik päevik

Isiklik päevik on isiku kirjalik väljendusviis, kus päevikupidaja jäädvustab oma mõtted, tunded, läbielamised ja saladused, mis ei ole üldiselt mõeldud avaldamiseks. Päeviku pidamine võib olla terapeutiline ja aitab inimesel paremini mõista oma mõtteid ja tundeid. Isiklik päevik on privaatne ning täidab enda elu tagasipeegeldamise funktsiooni.^[2]

Kriisipäevik

Kriisiolukorra päevik on kirjutatud sõja, okupatsiooni või poliitilise terrori ajal. Päeviku paindliku vormi tõttu on neid palju peetud just kriisiolukordades, kus päeviku kirjutamine võib aidata säilitada individuaalsust ja optimismi dehumaniseerivates ning repressiivsetes oludes ja tingimustes. Päeviku pidajad reageerivad välistele kriisidele, kasutades kirjutamist kas ajaloolise mälestuse loomiseks, tulevastele põlvedele olude tõendamiseks, oma viha või lootuse väljendamiseks, aga ka vastupanuvahendina või soovina jätta oma elust jälg. Peale selle võib päevik olla toimetulemisvahend psühholoogiliseks ja füüsiliseks ellujäämiseks.^[2]

Online-päevik

Online-päevik või blogi on päeviku kirjutamise tänapäevane vorm, mis leiab aset digitaalses keskkonnas. Päeviku pidajad jagavad oma mõtteid, tundeid ja kogemusi veebis, luues seeläbi vastuolulise kontrasti avaliku ja privaatse sfääri vahel. Digitaalsed salvestusvõimalused on muutnud päeviku kirjutamise veelgi populaarsemaks.^[2]

1. "[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009". www.eki.ee. Vaadatud 2. aprillil 2024.
2. Ben-Amos, Batsheva; Ben-Amos, Dan (2020). THE DIARY. The epic of everyday life. Indiana University Press. Lk 1–15.
3. Kurvet-Käosaar, Leena (2010). "Mõistete rägastikus: autobiograafiast omaelulookirjutuseni". Methis (5–6): 7.
4. Kurvet-Käosaar, Leena (2003). "Teemandid tolmuhunnikus ehk Kuidas vaadelda naiste päevikuid". Keel ja Kirjandus (3): 178–191.