From Wikipedia, the free encyclopedia
Austria ajalugu käsitleb selle riigi ajalugu esiajast kuni tänapäevani.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2010) |
Lähemalt vaata artiklit Austria esiajalugu
Praeguse Austria ala oli asustatud juba paleoliitikumis.
Esimene riiklik moodustis tänapäeva Austria alal oli keltide kuningriik Noricum, mis tekkis mitme keldi hõimu liitumisel noride hõimu juhtimise alla.
Noricumist on palju müüte ja legende, sealhulgas müüt pealinnast Noreiast, mille asukohta pole suudetud üheselt kindlaks teha. Noricumi tunti eeskätt tähtsaima ekspordiartikli raua järgi. Sealne raud olevat kõvaduselt suutnud võistelda terasega.
Suurem osa teavet Noricumi kohta pärineb Vana-Rooma ajaloolastelt, kes kujutasid sealset rahvast ebatavaliselt rahumeelse ja poliitiliselt osava rahvana, kes elas kaua Rooma riigi rahumeelse naabrina. Lõpuks lülitati Noricum ilma konfliktita Rooma riigi koosseisu. Plinius Vanema teatel ei alistunud võitluseta üksnes pealinn, mis vallutati aastal 16 eKr.
Austria, eriti tänapäeva Austria idaosa ajalugu algab umbes 10. sajandist Frangi riigi äärealana.
Karl Suure ajal oli Frangi riigis piirimark avaaride vastu. Ungarlaste sissetungid hävitasid selle. Pärast kolme Pressburgi (tänapäeva Bratislava) lahingut suvel 907 tõmmati Ida-Frangi riigi piir tagasi Ennsi jõeni.
Margi ülevaataja oli kuninga poolt määratud comes või dux. Lõpuks sai tema tiitliks "markkrahv".
Aastal 919 sündis Ida-Frangi riigi baasil Saksa riik. Saksimaa hertsog ja Saksa kuningas Heinrich I kogus saksa hõimud kokku uude riiki Regnum Teutonicum. Tema poeg Otto I tegi riigi piiride ääres 955 Lechfeldi lahinguga alatiseks lõpu ungarlaste ohule: ungarlased muutusid sestsaadik paikseks. See aga tegi Ennsi ja Leitha jõe vahelise väheasustatud ala vabaks uuele asustusele.
Kui Otto I Suur krooniti 962 Roomas keisriks, sündis Saksa Rahva Püha Rooma riik (Sacrum Imperium Romanum Nationis Germanicae). Sestsaadik kuulus Saksa kuningatele Rooma keisrikroon. Ühtlasi sidus see nende saatuse tihedalt Itaalia ja paavstlusega.
Pikemalt artiklis Idamark Baieri hertsogkond10. sajandi teisel poolel tekkis Ennsist ida pool jälle Baieri hertsogile alluv markkrahvkond, mida nimetati Marchia Orientalis (Idamark).
976. aastal läänistati see mark Leopold I-le (Liutpoldile) Babenbergide soost ning 996. aastal on ürikutes esmamainitud maad nimega Ostarrichi, millest hiljem kujunes Austria saksakeelne nimi Österreich ('idariik'). Selle nime kõrval kasutati aga väga kaua nimekuju Osterland ning selle maa elanikke nimetati Ostermann ja Osterfrau.
Babenbergid ajasid sihikindlat raadamis- ja koloniseerimispoliitikat ning rajasid koos teiste suguvõsadega, sealhulgas Kuenringitega, kindlustatud maaisandavõimu. Maaisanda residents asus algul Pöchlarnis, hiljem Melkis.
Markkrahv Leopold III-l õnnestus saada keisridünastiaga sugulaseks. Et ta asutas kloostreid (eelkõige Klosterneuburgi), kuulutati ta pühakuks.
Austria markkrahvid:
Staufenite ja Welfide vahelise konflikti käigus läks Baieri hertsogiriik 1139 Babenbergide kätte. Kui keiser Friedrich I tahtis sellele tülile lõpu teha, andis ta Baieri hertsogiriigi Welfidele tagasi, kuid see-eest andis ta "Privilegium Minusega" Ostarrichile hertsogiriigi staatuse.
Pikemalt artiklis Austria hertsogkond, Saksa-Rooma riikEsimene Austria hertsog oli Heinrich Jasomirgott, kes 1146 tegi Viini oma residentsilinnaks. 1156. aastal oli endine Idamark lõplikult Baieri hertsogkonnast lahutatud ja sai hertsogkonnaks niinimetatud "Privilegium Minuse" järgi. "Georgenberger Handfeste" määras 1186. aastal Traungau krahvide Steyride valduse Babenbergidele. Sellega kujunes välja Steiermark, mis hõlmas ka tänapäeva Ülem-Austria keskosa.
Leopold VI ajal oli kõrgkeskaegse Austria kultuuriline kõrgaeg. Tema valitsemise ajal tuli kunstis kasutusele gooti stiil. Tema poja Friedrich II-ga suri 1246 Babenbergide meesliin välja. Paljude järglasekandidaatide seast pääses võimule Böömimaa kuningas Otakar II (Ottokar Přemysl), kelle seisused kutsusid 1256 maale, et ta segadustele lõpu teeks. Tema poliitika oli suunatud aadli tagasitõrjumisele ja linnakodanluse soosimisele, mistõttu viinlased mäletasid teda veel Habsburgide ajal kaua hea sõnaga. Kui ta püüdis haarata keisrivõimu, seisis talle vastu Saksa kuningas Rudolf von Habsburg, kes teda 1278 Marchfeldi lahingus võitis. Samas lahingus Ottokar langes. Sestsaadik olid Habsburgid Ostarrichi ja Steiermargi hertsogiteks.
Rudolf I von Habsburg oli alates 1273. aastast Saksa-Rooma riigi kuningas, aastal 1274 tunnustas teda paavst Gregorius X, kuid ta jäi mitmesugustel põhjustel Saksa-Rooma keisriks kroonimata. Aastal 1278 andis ta Austria oma poegadele.
Aastal 1335 said Habsburgid Görzi krahvide pärijateks Kärnteni hertsogkonnas ja Kraini hertsogkonnas ning 1363 langes ka Tirool Margarete Maultaschilt hertsog Rudolf IV-le. Rudolf IV oli hiliskeskaja intrigaanlikemaid valitsejaid. Ta rakendas mitmesuguseid meetmeid, mis eelkõige suurendasid Viini linna tähtsust. Ta laskis võltsida "Privilegium Maiuse", mis tõstis Austria ertshertsogkonnaks ning andis talle riigis rea privileege. Kuid keiser Karl IV lükkas "Privilegium Maiuse", mis väideti pärinevat Rooma ajast, võltsinguna tagasi ning seda tunnustas alles 90 aastat hiljem Habsburgist keiser Friedrich III.
14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul jagati Austria kolme Habsburgide liini vahel. Albrechti liin (albertiinid) sai endale Austria hertsogi tiitli ning Ülem- ja Alam-Austria koos Viiniga, Leopoldi liin (leopoldiinid) sai Steiermargi hertsogiteks, Tirooli liinile läks Tirooli krahvkond. 15. sajandi keskpaigaks suri Albrechti liin välja ning Austria hertsogi (alates 1453. aastast ertshertsogi) tiitel läks Leopoldi liini kätte, mis sajandi lõpuks ühendas kõik Habsburgide valdused.
Pikemalt artiklis Tirooli krahvkond Steiermargi hertsogkond Pikemalt artiklis Austria ertshertsogkond
16. sajandil, kui Habsburgidest sai Euroopa võimsaim dünastia, kujunes Austria nende valduste keskuseks. Alates 15. sajandi keskpaigast oli Viin ka Saksa-Rooma riigi keskuseks. 16. sajandi alguseks oli keiser Maximilian I ühendanud oma võimu alla enamiku Madalmaadest ja taotles võimu ka Põhja-Itaalia üle, samuti pani ta abielulepingutega aluse Habsburgide võimule Ungari ja Böömimaa üle. 1521 jagas keiser Karl V Habsburgide valdused kaheks: tema järglased hakkasid valitsema Hispaaniat, Milanot ja Madalmaid, Austria, Böömimaa ja Ungari (ning ka keisritiitel) läksid aga ta venna Ferdinandi ning tema järeltulijate kätte. 18. sajandi alguses, Hispaania pärilussõja järel, said Austria Habsburgid enda võimu alla ka Lõuna-Madalmaad (Belgia). Austria Habsburgid valitsesid ertshertsogitena kuni 1780. aastani, mil nad välja surid. Habsburgi-Lotringi dünastia valitses Austrias kuni 1918. aastani.
17. sajandi jooksul olid Austria ertshertsogiks sageli mitu isikut korraga, kuid kõik kõrvalliinid surid 18. sajandi alguseks välja. Karl VI pärandas pragmaatilise sanktsiooniga oma valdused tütar Maria Theresiale, kes oli ka viimane tegelik Habsburg. Kuid teised riigid keeldusid Karli surres sanktsiooni tunnistamast ning tungisid 1740 Austriale kallale, toimus Austria pärilussõda (1740–1748). Selle tulemusena säilitas Maria Theresia endale ja oma järglastele Austria ning muud Habsburgide valdused. Tema poeg, keiser Joseph II, püüdis Austriat ning teisi oma valdusi muuta ühtseks saksalikuks riigiks, kuid see ebaõnnestus. Tema vennapoeg Franz II muutis aga 1804. aastal oma valdused ühtseks Austria keisririigiks, kartes, et Napoleon I võib Saksa-Rooma riigi kaotada ning Habsburgide valdused laiali jagada. Kaks aastat hiljem Saksa-Rooma riik kaduski ning vastloodud Austria keisririik kaotas samuti osa oma valdustest Napoleoni liitlastele.
Pikemalt artiklis Austria keisririik1815 sai Austriast Euroopa võimsamaid riike, kuna Viini kongressi järel sai keisririik tagasi vahepeal kaotatud valdused ning Austria keisrist sai ka Saksa Liidu juht. Tegelikult juhtis riiki kantsler Metternich, kes oli võimul kuni 1848. aastani. Siis puhkes riigis revolutsioon, mis lõppes teovõimetu keisri Ferdinand I troonist loobumisega oma vennapoja Franz Josephi kasuks. Viimane valitses riiki kuni 1916. aastani. Pärast revolutsioone muutus üha aktuaalsemaks Saksamaa ühendamise idee ning süvenes Preisimaa ja Austria konkurents, kummast saab ühendaja ning peamine jõud tulevases riigis. 1866 toimus otsustav Preisi-Austria sõda, kus austerlased said iganenud taktika, puuduliku armeejuhtimise ning relvastuse puudujääkide tõttu Königgrätzi lahingus lüüa. Preisimaa ühendas järgmise nelja aastaga Saksamaa enda võimu alla Saksa keisririigiks, Austria jäi sellest välja. 1867 toimus aga Austria riigi reorganiseerimine Austria-Ungariks, sest keiser lootis nii sisepingeid maandada ja olla valmis Preisimaalt revanši võtmiseks. Kuid seda võimalust Austrial enam ei tulnud, temast sai hoopis Saksamaa liitlane.
Pikemalt artiklis Austria-UngariAustria-Ungari keisririigis eksisteerisid tegelikult kaks riiki: keisririik (kuni 1915. aastani mitteametlikult, seejärel ametlikult keiserlik Austria; das kaiserliche Österreich) ning Ungari kuningriik. Austria keiser ja Ungari kuningas olid üks ja sama isik. Sisekorralduselt olid Ungari ja Austria osa aga väga erinevad. Ungaris sai alguse ungarlaste domineerimine vähemusrahvuste üle, Austriast kujunes aga hoopis föderatsioonisarnane moodustis. Välispoliitikas jäi Austria-Ungari üha enam Saksamaa varju ning kaotas sisuliselt oma poliitilise sõltumatuse. 1908 annekteeris Austria Bosnia-Hertsegoviina, vallandades Bosnia kriisi. Et Saksamaa polnud toona veel sõjaks valmis, lahendati see siiski diplomaatiliselt. Kuid kuna vastuolud Euroopas üha kasvasid, siis piisas lõpuks vaid Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmisest, et algaks esimene maailmasõda. Austria väed tegutsesid selles suhteliselt mannetult ning Saksamaa pidi neid tihti hädast välja aitama. Siseriiklikud pinged selles multietnilises impeeriumis üha kasvasid, kuigi enamik riigi elanikest jäi keisritruuks kuni 1918. aastani. Siis oli sõjaline kaotus aga selge ning prestiiži kaotanud Habsburgide koda ei suutnud riiki enam koos hoida. 11. novembril 1918 lakkas Austria-Ungari keisririik olemast.
Pikemalt artiklis Esimene Austria vabariik1918. aastal kehtestati Austrias vabariiklik riigikord. Võitjariigid otsustasid Austriat nagu Saksamaadki võimalikult karmilt kohelda ning piirasid riigi territooriumi vaid sakslastega asustatud aladega: nn. Saksa-Austria riigile jäid Tirool, Ülem- ja Alam-Austria, Steiermark ning Burgenland. Austrial keelati ka Saksamaaga ühinemine, see idee oli vabariigi algupoolel üpris populaarne. Austria püsis demokraatlikuna kuni 1934. aastani, mil natside võimuletulekuoht sundis riigikantslerit kehtestama diktatuuri.
Pikemalt artiklis Austria Liitriik Austrofašism ja Seisusteriik1930. aastate alguses hakkasid Euroopas võimule tulema diktatuurid. Sellest ei pääsenud ka Austria. Eriti Heimwehr esindas fašistlikke ideid Itaalia eeskujul.
1932. aastal nimetas Austria liidupresident Wilhelm Miklas Dollfußi Austria liidukantsleriks. Lisaks kantsleriametile oli Dollfuß ka välisminister. Majanduskriisi ja Saksamaal natsionaalsotsialistide võimuletuleku tõttu ebastabiilseks muutunud poliitilises olukorras kehtestas Dollfuß 1933. aasta märtsis Austrias autoritaarse režiimi. 1933. aastal kõrvaldas kristlik-sotsiaalse partei liidukantsler Engelbert Dollfuß parlamendi võimult, parlament saadeti laiali ning Dollfuß alustas autoritaarse seisusteriigi rajamist fašistliku eeskuju järgi. Ta keelustas kõik parteid peale Isamaarinde ning laskis poliitilised vastased arreteerida. Ka Austria natsionaalsotsialistid keelati, mis tähendas Austria iseseisvuse veelkordset kinnitamist.
Linzis tekkis 12. veebruaril 1934 ühe maja läbiotsimise ajal äge konflikt sotsiaaldemokraatide, Heimwehri ja liiduväe (Bundesheer) vahel, millest sugenes kodusõda. Lõpuks olid sotsiaaldemokraadid võidetud ja algas Dollfußi diktatuur.
25. juulil 1934 leidis aset natsionaalsotsialistide riigipöördekatse (juuliputš). 154 sõduriteks ja politseinikeks maskeeritud Austria SS-last ründasid liidukantsleri bürood, liidukantsler Dollfußi tulistati ning varsti ta suri saadud haavadesse. Teine putšistide rühm hõivas RAVAG-i ringhäälingustuudiod ning levitas valeteadet, nagu oleks Dollfuß andnud valitsusasjad üle oma järglasele Anton Rintelenile. See oli kokkulepitud märguanne, millest algas natsionaalsotsialistide ülestõus kogu Austrias, mille aga politsei ja liiduvägi mõne päeva pärast maha surusid. Austria uueks juhiks sai Kurt Schuschnigg, kes jäi võimule kuni 11. märtsini 1938, mil ta pidi Hitleri survel tagasi astuma.
11. märtsil 1938 okupeerisid Saksamaa väed Austria (anšluss) ja riigi juhiks määrati nats Arthur Seyss-Inquart. Järgmisel päeval toimunud rahvahääletus kiitis heaks riigi liitmise Saksamaaga. Austriast sai 13. märtsil Saksamaa 13. liidumaa (Ostmark). Mõni aeg pärast anšlussi arreteeriti Austria sotsialistlikud ja katoliiklikud poliitikud ja saadeti koonduslaagritesse, sama juhtus ka Austria juutidega.
28. märtsil 1945 jõudsid Austriasse Ameerika Ühendriikide, paar päeva hiljem ka Nõukogude Liidu väed. Viimased vallutasid Viini 13. aprillil ja riik jagati liitlaste vahel okupatsioonitsoonideks.
Pikemalt artiklis Liitlasvägede okupeeritud AustriaPärast Teist maailmasõda olid Austria ja Viin (nagu ülejäänud Saksamaagi) jagatud okupatsioonitsoonideks Briti, Prantsusmaa, USA ja NSV Liidu vahel, kokku kaheksa tsooni. Siiski lasti seal tegutseda ka Austria valitsusel, mille välispoliitiline suhtlus oli küll väga piiratud ja ka sisepoliitikas pidi ta jälgima okupeerijate suuniseid. Alles 1955. aastal jõuti kokkuleppele okupatsiooni lõpetamises (Austria riigileping). Erinevalt ülejäänud Saksamaast sai sellest ühendatud, neutraalne ja demokraatlik riik.
Austria okupatsioon lõppes ametlikult 26. oktoobril 1955, mil kehtima hakkas uus Austria konstitutsioon. Sellega kuulutati maa igavesti neutraalseks. Poliitikas hakkasid suurimat rolli mängima kristlik-demokraatlik Austria Rahvapartei (ÖVP) ja Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPÖ), mis alguses olid omavahel koalitsioonis, alates 1966. aastast hakkasid aga eraldi võimule pürgima. Tähtsuselt kolmandaks kujunes parempoolne Austria Vabaduspartei (FPÖ), mis alates 1980. aastatest muutus paremäärmuslikuks.
Seoses Austria poliitikaga tekkis mitmeid skandaale. 1986. aastal presidendiks valitud Kurt Waldheimi hakati süüdistama osalemises natsikuritegudes ja nõnda sattus riik mõneks ajaks põlu alla. Uuesti juhtus see 1999. aastal, mil FPÖ valimised võitis ja ÖVP-ga koalitsiooni moodustas. Koalitsioon kestis probleemidest hoolimata kuni 2007. aastani. Seejärel asus ametisse SPÖ juhitav valitsus, mis võttis koalitsiooni ka ÖVP.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
