Austria riigileping

Austria riigileping (saksa keeles Österreichischer Staatsvertrag) on 15. mail 1955 Viinis Belvedere lossis Austria ning Teise maailmasõja võitjariikide Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel sõlmitud leping, millega taastati täielikult Austria iseseisvus. Leping jõustus sama aasta 27. juulil.

Lepingu nimi

Austria riigilepingut on nimetatud ka Austria liidulepinguks ja Austria iseseisvumislepinguks. Rahvusvahelises õiguses viidatakse sellele vahel lühidalt kui Viini riigilepingule (saksa keeles Staatsvertrag von Wien).

Ükski neist nimetustest ei ole lepingu ametlik pealkiri. Ametlikult kannab see dokument pealkirja "Riigileping sõltumatu ja demokraatliku Austria taastamiseks" (saksa keeles Staatsvertrag betreffend die Wiederherstellung eines unabhängigen und demokratischen Österreich).^[1] Ametliku nime pikkuse ja kohmakuse tõttu leiab see kasutamist siiski väga harva.

Lepingu pooled

Austria riigilepingule kirjutasid alla ühelt poolt Austria ja teiselt poolt Austriat okupeerinud riikide valitsuste esindajad:

• Austria – välisminister Leonard Figl
• Ameerika Ühendriigid – riigisekretär John Foster Dulles
• Nõukogude Liit – välisminister Vjatšeslav Molotov
• Prantsusmaa – välisminister Antoine Pinay
• Suurbritannia – välisminister Harold Macmillan

Lisaks allkirjastasid lepingu Austria territooriumil eksisteerinud okupatsioonitsoonide ülemkomissarid:

• Ameerika Ühendriigid – Llewellyn Thompson
• Nõukogude Liit – Ivan Iljitšov
• Prantsusmaa – Roger Lalouette
• Suurbritannia – Arnold Wallinger

Lepingu sisu

Lepinguga kohustus Austria hoidma kinni demokraatlikust, vabadel valimistel põhinevast riigikorrast ja valitsemisviisist. Lepingu artikkel 4 keelas alatiseks Austria liitmise või ühinemise Saksamaaga, seda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt (anšlussi). Lepingu artiklis 7 sätestati kahe traditsioonilise rahvusvähemuse, sloveenide ja horvaatide õigused. Artiklitega 9 ja 10 keelustati kõik natsionaalsotsialistlikud ja fašistlikud organisatsioonid.

Lepingu artiklis 12 keelati isikutel, kes olid kuulunud natsionaalsotsialistlikesse organisatsioonidesse või teeninud Wehrmachtis vähemalt oobersti auastmes, teenistus Austria kaitsejõududes. Artikkel 15 keelas Austria igasuguse osalemise Saksamaa taasrelvastamisel.

Lisaks sätestas leping reparatsiooni maksmise Nõukogude Liidule. Kogusummas tuli Austrial kuue aasta jooksul sõjakahjude katteks maksta umbes 150 miljonit USA dollarit. Liitlased kohustusid omalt poolt hiljemalt 90 päeva kestel alates lepingu jõustumisest viima oma väeüksused Austria territooriumilt välja.

Lepingu tulemused

Leping jõustus artikli 38 kohaselt pärast lepingu ratifitseerimist kõigi allakirjutanud riikide parlamentides. Austerlased ratifitseerisid lepingu 7. juunil. Reaalselt kujunes jõustumise kuupäevaks 27. juuli 1955.

25. oktoobril 1955 lahkusid okupatsiooniväed Austria territooriumilt.

26. oktoobril 1955 kuulutas Austria parlament välja riigi neutraliteedi. Sageli arvatakse, et neutraliteet kehtestati samuti riigilepinguga, kuid otsene juriidiline side neutraliteedil ja riigilepingul puudub. Pigem võiks öelda, et neutraalsuspoliitika oli kooskõlas lepingu vaimuga ja mõjutatud selle sõlmimisele eelnenud läbirääkimistest. Neutraliteedinõude oli algselt esitanud Nõukogude Liit, mis soovis välistada olukorda, kus Nõukogude vägede lahkumise järel võiks Austriast saada NATO liige.

Suurem osa lepingu artiklitest kehtib tänaseni. Niinimetatud anšlussikeeldu kasutas Nõukogude Liit aastakümneid selleks, et vastustada Austria ühinemist Euroopa Liiduga. Kehtetuks on põhipunktidest siiani tunnistatud vaid artiklites 12–16 sisalduvad sõjalised ja õhuliiklusele kehtestatud piirangud. Otsusest neid punkte kui muutunud maailmakorra tingimustes ebasobivaid enam mitte järgida teavitas Austria valitsus lepingu teisi osapooli 20. novembril 1990. Artiklis 12 sisalduva keelu osaleda Saksamaa taasrelvastamises tühistas Austria parlament ametlikult 2008. aastal.

Viited

1. Bundesgesetzblatt für die Republik Österreich, St. 39, Nr. 152, 30. Juli 1955