From Wikipedia, the free encyclopedia
Šaakal ehk harilik šaakal (Canis aureus) on koerlaste sugukonda koera perekonda kuuluv kiskja.
 |
See artikkel räägib harilikust šaakalist; šaakaliteks nimetatakse ka vöötšaakaleid, šabrakkšaakaleid, tumeselgšaakaleid ja etioopia hunte; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Šaakal (täpsustus) |
| Šaakal | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kiskjalised Carnivora |
| Sugukond |
Koerlased Canidae |
| Perekond |
Koer Canis |
| Liik |
Šaakal |
| Binaarne nimetus | |
|
Canis aureus Linné, 1758 | |
 | |
Šaakali levila ulatub Kesk-Aafrikast Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kaudu Hindustani poolsaareni[2]. Levila põhjapiir läbib Kaukaasia ja Moldova[2] ning Ungari ja Austria. Harilik šaakal on ainus šaakal, kes elab väljaspool Aafrikat, seda koguni 13 alamliigina. Tegemist on väga kohanemisvõimelise liigiga, kes suudab toituda vastavalt võimalustele ja elada mitmesugustel aladel, sealhulgas Aafrika savannides, Kaukaasia mägedes ja India metsades.
2013. aastal avastati, et šaakalid elavad ka Eesti looduses. Aasta jooksul kütiti Eestis eri maakondades kolm šaakalit.[3]
Septembris 2015 jäi šaakal auto alla Taanis Jüütimaal Karupi lähedal.[4]
Juulis 2019 saadi kinnitus šaakali levikust Soome, kui õnnestus pildistada šaakalit Põhja-Savos Rautavaaras.[5]
Šaakal on osav ja isegi jultunud kiskja. Eriti kehtib see nende isendite kohta, kes elavad asulate läheduses ja puutuvad kokku inimestega. Üldiselt on šaakal ööloom, aga võib tegutseda ka päeval.
Šaakal meenutab välimuselt koiotti või väikest hunti[2]. Harilik šaakal meenutab hunti, aga on väiksem ja kergem, tal on proportsionaalselt lühemad jalad, piklikum torso ja lühem saba. Harilik šaakal on keskmise suurusega koerlane. Tema tüvepikkus on 71–85 cm, saba pikkus 20–36 cm, õlakõrgus 45–50 cm, mass 7–13 kg[2]. Karvastik on liivakarva, silmatorkavalt ruuge ja musta varjundiga[2]. Saba on punakaspruun, musta tipuga[2]. Saba on sirgem, lühem ja kohevam kui huntidel. Iirised on heledad või tumepruunid. Emasloomadel on viis paari nisasid. Erinevalt teistest šaakalitest suudab harilik šaakal kihvu paljastada.
Šaakal elab tasandikel tihedas põõsastikus või roostikus jõgede, järvede või mere lähedal. Mägedes ei ela ta kõrgemal kui 1 km merepinnast. Tihti elab ta inimasulate läheduses. Redupaigana kasutab ta looduslikke süvendeid ja kividevahelisi lõhesid, mõnikord mägra, rebase või okassea urge. Harvem kaabib ta endale ise uru. Tema elupaigani viivad tavaliselt hästi märgatavad sissetallatud rajad.[2]
Šaakalid on paiksed loomad. Nad ei soorita ka hooajalisi rändeid. Siiski lähevad nad vahel oma põhilisest elukohast toitu otsides kaugele ja ilmuvad kohtadesse, kus on massiliselt hukkunud kariloomi või uluksõralisi.[2]
Enne jahile minekut laseb ta kuuldavale valju ulgumise, mis meenutab kõrget kiunuvat hala. Sellega ühinevad kohe kõik teised läheduses viibivad šaakalid. Ulguma ajavad neid ka muud ärritajad, näiteks kirikukellade helin või sireenid. Jahti peab ta tavaliselt üksi või kahekaupa, harvem salgaga. Šaakal hiilib ohvri ligi ja haarab selle, aga kahekesi jahti pidades ajab ta saaki jahikaaslasele ette. Seal, kus leidub suurkiskjaid, liiguvad šaakalid nende kannul, et nende murtud saagist osa saada. Saaki otsiv šaakal liigub sörkides ja peatub sageli, et haista õhku ja kuulatada.[2]
Šaakal on kõigesööja. Ta eelistab süüa pisiimetajaid ja linde, aga ta püüab ka sisalikke, madusid, konni, uimaseid kalu, rohutirtse, mardikaid ja teisi putukaid, tigusid jne, samuti raipeid ja suurkiskjate saagijäänuseid. Külade läheduses näppab ta kanu, talvel talvituvaid veelinde, aga neid saab ta kätte ainult siis, kui veekogud on kinni külmunud. Ta sööb palju puuvilju ja marju, sealhulgas viinamarju, arbuuse, meloneid, taimesibulaid ja suhkruroo juuri. Tadžikistanis sööb ta sügisel ja talvel peamiselt hõbepuu vilju.[2]
Šaakal moodustab paare kogu eluks. Isasloom osaleb nii uru kaevamises kui ka pesakonna kasvatamises.
Jooksuaeg kestab jaanuari lõpust veebruarini, isegi märtsini.
Tiinus kestab 60–63 päeva. Kutsikad sünnivad märtsi lõpust mai lõpuni. Neid on 4–6, harva kuni 8. Emasloom imetab neid paar-kolm kuud, aga juba paari-kolme nädala vanustena hakkab ema neile andma poolseedunud liha. Pojad iseseisvuvad juba sügisel. Suguküpseks saavad emased ühe- ja isased kaheaastaselt. Šaakal võib elada kuni 12–14 aastat.[2]
Harilik šaakal konkureerib teiste kiskjatega. Sealjuures tõrjub ta väiksemad koerlased oma elupaikadest välja, kuid taandub ise nendest piirkondadest, kus elavad veel suuremad koerlased, näiteks hunt. Harilikke šaakaleid on täheldatud tumeselgšaakali kutsikaid tapmas. Punarebastega on suhted jahedad: üldiselt nad väldivad teineteist, aga kui mingis kandis hakkab väga palju šaakaleid elama, siis rebased kaovad sealt. Huntide arvukuse langus Lääne-Euroopas on šaakalile andnud võimaluse sinna elama asuda.
Veebruaris 2013 tabasid jahimehed Matsalu rahvuspargis noore emase šaakali.[6] See sündmus tekitas elavat vastukaja, kuna teadaolevalt asuvad Eestile lähimad šaakali looduslikud asualad Kaukaasias, Moldovas, Ungaris, Austrias, Tšehhis ning Ida-Ukrainas.[7] 2012. aastal tabati šaakal esimest korda Valgevenes ja 2013. aastal ka Lätis. 2013. aasta augustis kütiti üks šaakal Ida-Virumaal ja detsembris Pärnumaal Häädemeestel.[3] 2013. aasta septembris andis Keskkonnaamet õiguse šaakali kui võõrliigi küttimiseks. Põhjendusena toodi liigi arvukuse reguleerimise vajadust: arvestades šaakali head kohanemisvõimet ja toitumisharjumusi (kõigesööja), võib tema arvukuse suurenemisega kasvada surve maas pesitsevatele lindudele ja pisiimetajatele.[3]
Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna juhataja ja hundiuurija Peep Männil ütles 2013. aasta detsembris, et loomade tabamine Eesti erinevates paikades viitab šaakali ulatuslikule levikule. Ehkki šaakali päritolu polnud teada, peeti sel ajal (2013. aasta detsembri alguses) Männili sõnade kohaselt tõenäolisemaks šaakali levimist Eestisse mitte looduslikult, vaid inimese kaasabil.[3] Veidi hiljem, 2013. aasta detsembri keskpaigas, hakkasid Eesti loomauurijad pidama üha tõenäolisemaks, et šaakal siiski pole Eestisse sisse rännanud inimese kaasabil. Keskkonnaameti Hiiu-Saare-Lääne regiooni juhataja Kaja Lotman pidas võimalikuks, et kõik väljaspool Läänemaad kütitud šaakalid olid pärit samast šaakaliperekonnast, mis Hanila vallas kadakatihnikust avastati. Hanila vallas elutsevatest šaakalitest oli Lotmani sõnul tulnud teateid juba alates aastast 2010. Peep Männil ja Kaja Lotman pidasid tõenäoliseks, et šaakalid on Eestisse sisse rännanud Lätist. Ehkki Lätis olevate šaakalite kohta teated puudusid, arvasid loomauurijad, et neid pole seal seni lihtsalt märgatud.[8]
2014. aasta suveks oli regulaarselt nähtud-kuuldud märke šaakali viibimisest Matsalu kandis; samuti oli teada, et šaakalid pesitsevad Matsalu lahe lõunakaldal. Šaakalit oli nähtud ka Saaremaal, kus loom oli jäänud rajakaamera salvestusele. Selleks ajaks oli saanud valdavaks arusaam, et šaakal on Eestisse tulnud looduslikul teel.[9][10] Ka Lõuna-Lätis 2013. aastal kütitud kuni neli šaakalit toetasid liigi looduslikku sisserände hüpoteesi.[10] Vaatamata sellele, et šaakalite arv Eestis järjest kasvas, ei soovitanud keskkonnaagentuuri seirearuanne neile liigi väljaküttimiseks lausjahti pidada. Aruanne andis soovituse küttida šaakaleid jahihooajal, nagu enamikku teisi ulukeid.[9]
Eestis konkureerib šaakal toidulaua osas kährikkoeraga. Erinevalt šaakalist võib kährikkoera, keda loetakse Eestis võõrliigiks, küttida aga aasta läbi.[9]
Šaakali levimine Euroopas väljapoole liigi ajaloolist looduslikku asuala on tekitanud segadust liigi õigusliku staatuse suhtes. Vastavalt Berni konventsioonile ja Euroopa Liidu elupaikade direktiivile ei saa Euroopa Liidu liikmesriik seada eesmärgiks looduslikul teel leviva liigi täielikku väljatõrjumist.[11] Elupaikade direktiivis on šaakal lisas V, mis annab liigile Euroopa Liidu ulatuses õigusliku kaitse.
2015. aasta novembris avaldatud uurimistöö järgi on Eestis levinud šaakalid geneetiliselt lähedased Kaukaasia šaakalitele. Hüpoteesi järgi on šaakalid meile jõudnud Kirde-Ukraina kaudu, kus elavad šaakalid kuuluvad Kaukaasia genotüüpi. Tänaseks[millal?] on šaakali asurkonnad olemas sellistes põhilevilast välja jäävatel maadel nagu Läti, Valgevene, Poola ja Slovakkia. Šaakalid on võimelised sooritama pikki rändeid rühmana, võimaldades asustada lühikese aja jooksul levilast väljajäävaid kaugeid alasid.[12] Keskkonnaagentuuri teatel kütiti 2015. aastal kuus šaakalit.[13]
Šaakal nimetati 2016. aastal ametlikult jahiloomaks. Šaakalite 2016. aasta jahihooaeg algas novembri alguses, 2017. aasta jahihooaeg kestis 1. septembrist 2018. aasta 28. veebruarini.
Šaakalite 2017–2018 jahihooaega pikendati kahe kuu võrra nende arvukuse kiire kasvu ja sellest tulenevate kahjustuste ohjeldamiseks. Keskkonnaagentuuri teatel kütiti 2016. aastal 32 šaakalit. 2017. aasta seisuga elas enamik Eestis elavaid šaakaleid Läänemaal, lisaks on neid märgatud ka Peipsi järve ääres.[13] 2018. aasta seisuga elas enamik Eestis elavaid šaakaleid Saastna poolsaarel, kus on neid kaks pesakonda. Üks pesakond asus tihedas kadastikus Pikanina lähedal ja teine Saastna küla vahel mõisavaremetes keldri võlvide all.[14] 2018/2019 jahihooajal kütiti 76 šaakalit, 2019/2020 26 šaakalit, 2020/2021 60 šaakalit ja 2021/2022 69 šaakalit.[15][16]
Šaakalid elavad Eestis enamasti lammaste karjatamiseks kasutatavatel rannikualadel.[13]
2021. aasta kevadel jäi rajakaamera videole Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile elama asunud šaakalipaar. See oli esimene kindel tõend šaakalite levimisest Tallinna.[17] Märtsis 2024 sai kinnitust šaakali levimine Hiiumaale, kui Harju külast leiti liikluses hukkunud šaakal.[18]
Erinevalt teistest šaakalitest, kes on Aafrika päritoluga, on harilik šaakal, nagu ka hunt, arvatavasti tekkinud Aasias. Hariliku šaakali otsene esivanem arvatakse olevat Canis kuruksaensis. Teiseks esivanemaks on peetud liiki Canis arnensis, kes hiljem osutus sarnasemaks koiotiga.
Geneetilised uuringud on näidanud, et harilik šaakal on lähemas suguluses hallhundi ja koiotiga kui teiste šaakalitega. Geneetilised tõendid on kooskõlas koljukujuga, mis sarnaneb pigem hundi ja koioti kui teiste šaakalite omaga.
Mitte üksnes kutsikad, vaid ka täiskasvanud šaakalid saavad kergesti taltsaks. Minevikus on neist põlvnenud mitu primitiivset koeratõugu.[2]
Aeroflot kasutab alates 2002. aastast Sulimovi koeri lõhkeainete otsimiseks. Need on saadud šaakalite ja koerte ristamise tulemusena ja sisaldavad šaakalite verd veerandi ulatuses. Kuid kolmandas põlvkonnas ilmneb nende hübriidkoerte väiksem viljakus, samuti suured suhtlusprobleemid ja geneetilised haigused. See on viinud järeldusele, et koerad ja šaakalid ei ole nii lähedalt sugulased, kui kunagi arvati.
India folklooris kujutati teda petisena, aga vanaegiptuse mütoloogias palsameerimisjumala Anubisena.
IUCN on klassifitseerinud šaakalid soodsas seisundis liikide hulka.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
