taimset päritolu toiduaine From Wikipedia, the free encyclopedia
Sibul on taimset päritolu toiduaine, mille all peetakse tavaliselt silmas hariliku sibula küpsenud ja puhkeseisundis jämenenud lühivõsu ehk mugulsibulat.
 |
See artikkel räägib hariliku sibula sibulatest kui toiduainest ja droogist; taimeliigi kohta vaata artiklit Harilik sibul; hariliku sibula pealsete kui toiduaine kohta vaata artiklit Roheline sibul; taimeorgani kohta vaata artiklit Sibul (organ); perekonnanime kohta vaata Sibul (perekonnanimi); Valga maakonnas asuva karjääri kohta vaata Sibula karjäär. |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Sibulataime osadest tarvitavad inimesed toiduks nii mugulat kui ka sibulalehti ehk sibulapealseid ehk rohelist sibulat. Mõlemat süüakse nii toorelt kui ka kuumtöödelduna, mugulat samuti hoidistatuna (näiteks marineeritult).
Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000–6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.
Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. Kogutoodangult on ta köögiviljadest tomati, peakapsaste ja porgandi järel neljandal kohal maailmas.
Toiduks tarvitatakse nii sibulat kui ka rohelisi lehti (pealseid). Sibulat tarvitatakse põhiliselt toitude maitsestamiseks ja lisandina mitmeti: toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult jne. Pealseid kasutatakse peamiselt värskelt eelkõige salatite, aga ka muude toitude valmistamisel.
Sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Vitamiinidest leidub sibulas C-vitamiini, PP-vitamiini, B-rühma vitamiine ja muid vitamiine, samuti karoteeni.
Sibulapealsed sisaldavad C-vitamiini ja karoteeni tunduvalt rohkem ning teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses kui sibul. Hinnatud on nii sibulas kui ka pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.
| Toiteelement | Väärtus 100 g kohta |
Ühik |
|---|---|---|
| Kaltsium (Ca) | 23,0 | mg |
| Raud (Fe) | 0,21 | mg |
| Magneesium (Mg) | 10,0 | mg |
| Fosfor (P) | 29,0 | mg |
| Kaalium (K) | 146,0 | mg |
| Naatrium (Na) | 4,0 | mg |
| Tsink (Zn) | 0,17 | mg |
| Vask (Cu) | 0,04 | mg |
| Mangaan (Mn) | 0,13 | mg |
| Fluoriid (F) | 1,1 | mg |
| Seleen (Se) | 0,5 | μg |
| (1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg) | ||
| Aminohape | Väärtus 100 g kohta |
Ühik |
|---|---|---|
| Glutamiinhape | 0,258 | g |
| Arginiin | 0,104 | g |
| Aspartaamhape | 0,091 | g |
| Lüsiin | 0,039 | g |
| Leutsiin | 0,025 | g |
| Fenüülalaniin | 0,025 | g |
| Glütsiin | 0,025 | g |
| Treoniin | 0,021 | g |
| Valiin | 0,021 | g |
| Seriin | 0,021 | g |
| Alaniin | 0,021 | g |
2009. aastal toodeti maailmas 72,31 miljonit tonni sibulaid ning sibulakasvatuse alla jäävate põldude kogupindala oli 3,69 miljonit hektarit. Viimase 40 aastaga on toodangu maht tõusnud natuke üle nelja korra.
| Riik | Toodang, tonnides |
Osakaal, % |
|---|---|---|
 Hiina |
20 817 295 | 28,8 |
 India |
13 565 000 | 18,7 |
 USA |
3 407 370 | 4,7 |
 Pakistan |
2 015 200 | 2,8 |
 Türgi |
2 007 120 | 2,8 |
 Iraan |
1 849 275 | 2,6 |
 Egiptus |
1 728 417 | 2,4 |
 Venemaa |
1 712 500 | 2,4 |
 Brasiilia |
1 367 066 | 1,9 |
 Jaapan |
1 271 000 | 1,8 |
| Maailm kokku | 72 348 213 | 100 |
Sibula kasutamist ravi otstarbel on kirjeldatud Ebersi papüüruses (1500 eKr) eri vormidena ja erinevate toimetega, ravimaks peavalu, hammustusi, sooleusse ja südamega seotud vaevusi, nakkusi ja pahaloomulisi muutusi.[4]
Vanad roomlased kasutasid sibulateraapiat mitmete seisundite ravis, Plinius Vanema "Loodusloos" (Naturalis historia) olevat sibulaid kasutatud koerahammustuse, suuhaavandite ja alopeetsia korral.[5]
Inglise botaanik, arst ja astroloog Nicholas Culpeper (1616–1654) arvas oma 1653. aastal avaldatud raamatus "Culpeper's Complete Herbal, and English Physician ... To which is annexed ..." sibulad Marsile kuuluvaiks ja tema voorusteks omadust igatsorti "korruptsiooni" ligi tõmmata, kui neid üks koorida ja sitahunniku otsa panna siis tõmbab ta "roiskumise" endasse juba poole päevaga; kui teda mudida ja asetada katkukoldele (plague sore) on tõenäoline, et ta toimib sellel sarnaselt. Nad stimuleerivad isu, tekitavad janu, kergendavad seedimist, kutsuvad naistel esile menstruatsiooni, aitavad 'hullu koera' puremise korral ja ka teiste mürgiste loomade vastu, koos mee ja rukkiga rohkendavad seemnevedelikku, eriti seemneid neis. Sibul tapab lastel usse, kui nad joovad paastumise peale vedelikku, milles on sibulaid üleöö hoitud. Kaapides suure sibula seest õõnsaks, täites selle siirupiga, küpsetades sütel ja eemaldades pealmised kihid ning segades massiks, saadakse universaalne salv katkupaisete või haavandite korral. Sibulamahl on hea tulekahju, kuuma vee või püssirohu tagajärjel tekkinud villidele või põletushaavadele. Sibulamahl koos äädikaga eemaldab nahalt vistrikud, vanadusplekid. Tilgutatuna kõrva vähendab valu ja sellega kaasnevaid 'hääli'.[6]
Inglise botaanik John Hill (1714–1775) kirjeldas oma 1751. aastal välja antud raamatu "A history of the materia medica. Containing descriptions of all the substances used in medicine" 35. peatükis "Cepa" sibula välimust ja kasutamist meditsiinilisteks otstarveteks: kurtuse, kiilaspäisuse, astma jt seisundite korral kas kuuma auruvanni, sibulasiirupi või alkoholitinktuurina. Tema järgi oli cepa üks Linnaeuse Hexandria (6. klass) Monogynia (order) [7] test.[8]
Inglise arst George Motherby (1732–1793) ei peatunud oma 1795. aastal välja antud raamatus sibulataime botaanilisel kirjeldusel pikalt kuna kasvatuse eesmärgiks oli peamiselt keedetud sibul. Sibula tarbimine võib põhjustada puhitust, janu ja peavalu, kuid võiks sobida flegmaatilise temperamendiga inimestele; on soojendav, verd vedeldav, röga lahtistav ja uriinieritust soodustav ning dissolving gravelly concretions. Võimsalt antiseptiline, ja tuumoritele pannes suppurating. Aktiivseim osa on juur: kuid aktiivsus kaob kuivatamisel, veega destilleerides taastuvad kibedus ja maitse.[9]
Sibulaid olevat Ameerika kodusõja (1861–1865) ajal sõdurite tulirelvahaavade ravimiseks nõudnud ka kindral Ulysses Simpson Grant.[10][11]
Šoti arsti William Culleni (1710–1790) arvates muutub sibula purustamisel tekkiv lenduv kooslus õhuga kokkupuutel (on püsimatu) nii, et tema ei oskaks sellele küll meditsiinilist väärtust omistada, kuid sissesööduna võib sibul soodustada uriini eritumist, seedimist. Cullen uskus aga, et sibulamahla kõrva tilgutamine võib aidata kurtuse korral.[12]
India traditsioonilise meditsiini ajurveeda, tänapäeval liigitatakse ravisüsteemi ka alternatiivmeditsiini hulka, alustekstis Charaka saḿhitā on kirjeldatud sibula tervendamisomadusi.[13] Ajurveeda taimravis kasutatakse sibulat mitmete haiguslike seisundite ravis.[14]
Sibula nimed ajurveeda meditsiinis on näiteks Pallandu, Durgandh, Mukha-doshaka, Raktakanda (Charaka).
India traditsioonilise meditsiini Siddha meditsiinis, mille õitseaeg oli Induse kultuuris, tänapäeval on liigitatud alternatiivmeditsiini hulka, on sibul Vellai Vengayam.
Unani meditsiinis on sibul Piyaaz (Pärsia), Basl (Araabia) ja selle tuntud toimeteks on sugutungi tõstmine (potentsiravim, afrodisiaakum).[15]
Kuivatatud sibula sibulat on kasutatud suukaudse rasestumisvastase vahendina, väliselt linimendina ja menstruatsiooni ajal vereeritust soodustava ainena (emmenagoogid) ka pessaarina.
Vigala Sass soovitas koduseks taimraviks tarvitada harilikku sibulat (rohelisi pealseid, õisikuid ja mugulat) ja talisibulat kuivatult, külmutatult, küpsetatult ja värskelt.
Koduse ravi kasutusaladeks on pakutud sääskede ja kihulaste pistete sügelus; aeglane seedimine; kõhukinnisus; erektsiooninõrkus; hingamisteede äge põletik; isutus; külmetushaigused; köha; kurguvalu; liigesepõletik; reumaatiline põletik; nina- ja suukoopa limaskestapõletik; podagravalu. Kasutatakse ka kiilaspäisuse ja skleroosi ennetamiseks, sugutungi suurendamiseks, kõhuusside väljutamiseks ja suhkrutõve erivormide korral antiseptilise verepuhastina. Antiseptilise toime tõttu küpsetatult ka paisete, umbesoleku, furunkulite, karvanääpsude mädase põletiku ja sügeliste korral.[17]
Aleksander Heintalu: "Sassi raviraamat 3. Ravimine ravimtaimedega 6." on harilikku sibulat taimraviretseptides kasutatud ravimteede, õlimäärete, -tinktuuride, vannisegude,inhalatsioonitee, silma-, kurgu- ja ninatilkade, tampoonide, peitsimissegude ja kompresside koostises, mille näidustuseks on sibula sees- või välispidine tarvitamine sapilise maksapõletiku, ohatise, higinäärmete põletiku, ristluuvalu, nimmevalu, vesimunandi, neitsinahapõletiku, nõrgenenud sugutungi (Hypaphrodisia), liigkolesteriinveresuse, jõunõrkuse (Hypodynamia),soomustõve (Ichtyosis), katarraalse kollatõve (Icterus catarrhalis), nugiussiliste soolesulguse (Ileus verminosus), mädavill-lööbe (Impetigo), lihtsa mädavill-lööbe (impetigo simplex), kärbseseene mürgistuse, sapipeetuse (Ishocholia), sarvkestapõletiku (keratitis), silma vikerkesta põletiku, kõneneuroosi (lalonurosis), kõnepelguse (lalophobia), kõripõletiku (laryngitis), punase salakoi (Lichenis rubra), kivitõve (lihtiasis), neerukivitüve (lihthiasis renalis), lümfisõlmede põletiku (lympadenitis), mädase lümfisõlmede põletik (lymphadenitis purulenta), lümfiteede põletiku,lihasetoonuse puudulikkuse (myatonia), lihaseatroofia (myathropia), mädase lihasepõletiku, kõrvatrumminaha põletiku, neerupõletike, närvipõletiku (neuritis), reumatoidse närvipõletiku, öiste valude (nyctalgia), väikeste häbememokkade põletiku (nymphitis), hambapõletiku (odontitis), valuliku kusemise (odynuria), küünepõletiku (onychis), küünte seentõbi (onychoycosis), munasarjapõletiku korral.
Taimse afrodisiaakumina (termin on tuletatud tõenäoliselt vanakreeka mütoloogias armastus-, ilu- ja viljakusjumalanna Aphrodite nimest) on kasutatud mitmetes alternatiivmeditsiini süsteemides.
Unaani meditsiinis on sibulat kasutatud sugutungi tõstmiseks (potentsiravim, afrodisiaakum).[15].
Eesti taimravis ei peeta sibulat nõrgenenud sugutungi (hypaphrodisia) korral otseselt ravimiks, kui seda aga päeval süüa siis fütontsiidide toimel ärritub kusekanal ja suguti jäigastub öösel.[18]
Farmakopöa kohustuslikes eeskirjades kannab sibula mugul ladinakeelseid nimetusi Allii cepae bulbus, Allii cepae recens bulbus.
Harilik sibul taimse droogina: Allii cepae bulbus, Allii cepae recens bulbus. Farmakoloogias peetakse taimse droogi botaanilise allikana (Allium cepa) all silmas värsket sibulat (Allii cepae recens bulbus).
Hariliku sibula bioloogilised toimed inimesele saavad olla saagikoristuse järgsete saaduste toimed peamiselt sissesööduna ja need sarnanevad paljuski küüslauguküünte farmakoloogiliste toimetega.
Hinnatud on nii sibulas kui pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.
Hariliku sibula põhitoimeained on alliinid (propenüülalliin, tsükloalliin, alliin).
Osade teaduslike uuringute põhjal (peamiselt in vitro katsed, kuna in vivo andmeid on lenduvate ühendite jmt tegurite tõttu raske läbi viia) on sibula lisamisel inimese toidule mitmeid soodsaid toimed, nagu immuunsüsteemi stimuleerimine, suhkurtõvega seotud sümptomite vähenemine, vereliistakute kokkukleepumise (trombioht) inhibeerimine, astmaga seotud põletikuliste protsesside tekkeohu alanemine, mao- ja ajuvähi väljakujunemise riski vähenemine, vere kolesterooli-, triglütseriidide ja tromboksaanidetaseme alanemine jpt.
Hariliku sibula antihüperglükeemiline toime inimkehas on tuvastatud kliiniliste uuringutega – 100 mg vesiekstrakti manustamine vähendas täiskasvanutel glükoosi indutseeritud hüperglükeemiat.
Hariliku sibula sibulamahla (50 g) suukaudne manustamine diabeetikutele alandas veresuhkru taset.[20]
Tõendusmaterjalid viitavad asjaolule, et Allium cepa evib rotikehas (biotest: 8. nädala vanused täiskasvanud Wistar albino male rats (n=40)) antioksüdantseid ja androgeenseid toimeid ning võib forsseerida spermatogeneesi: värsket sibulamahla saanud rottide munandid kaalusid küll vähem kui kontrollrühma omadel kuid sperm oli liikuvam ja elujõulisem, testosteroonitase tunduvalt kõrgem. Antud uuringu alusel soovitavad uurijad meestel, kes nakatunud Toxoplasma gondii parasiitinfektsiooni- toksoplasmoosi värsket sibulat tarbida.[21]
Ühes in vitro katses ohverdati 5–7-nädalased A/J (20–25 gr) hiired ja eemaldati neilt kiirelt hingetoru, mis puhastati sidekoest uurimaks sibula metanoolekstrakti (99.8%) ja flavonoidikvertsetiini ([2-(3, 4-dihydroxyphenyl)-3, 5, 7-trihydroxy-4H-1-benzopyran-4-one, 3, 3′, 4′, 5, 6 – entahydroxyflavone] (98% puhtus)Sigma-Aldrich® (St. Louis, MA, USA)) toimed AcE ja kvertsetiini olemasolu tõendati kromatogrammiga. See uuring toetab teisi eelnevaid uurimusi hariliku sibula,kvertsetiini põletiku-ja allergiavastaste toimete kohta, mida võidakse seostada nende ainete signaaliradadega (nagutuumategur κB (NF-κB)) põletikuliste protsesside mahareguleerimiseks. Selle uuringu tulemused näitavad, et harilik sibula ekstraktil või-olla intensiivsem allergiavastane toime kui toodetud kvertsetiinil[22](meetod mainimata, võidakse kasutada mikroorganisme Pyrococcus furiosus t[23], soolekepike jmt).
Sibula sibula bakteriostaatiline toime in vitro bakterite kliiniliste isolaatide Bacillus subtilis ja Escherichia coli[24] suhtes.
Hariliku sibula mahlast valmistatud vesiekstrakt inhibeeris in vitro katsetes bakterite Escherichia coli, Serratia marcescens, Streptococcus sp, Lactobacillus odontolyticus, Pseudomonas aeruginosa ja Salmonella typhosa, kasvu.[25]
Hariliku sibula petroleum ether extract inhibeeris bakterite Clostridium paraputrificum ja Staphylococcus aureus e kasvu in vitro.[26]
Haavade, ka põletushaavade, paranemist soodustav toime baseerub sibula flavonoididel.[27]
Sibula alkoholiekstakti sisaldavad ka ravimgeelid Contractubex ja Mederma.
Harilikust sibula ekstraktist eraldatud (D-mannose-agarose kromatograafia (väljatulek: ~1 mg/kg; molekulmass ~12 kDa) lektiinil Allium cepa agglutinin (tähis ACA) immunomodullatoorseid toimeid uuriti hiire makrofaagide rakuliinile RAW264.7 ja roti peritooneumi makrofaagidele. Lektiin in vitro suurendas lämmastikoksiidi (nitric oxide), proinflammatoorsete tsütokiinide (TNF-α ja IL-12) sünteesi ja soodustas hiire tümotsüütide paljunemist 24 tunni jooksul ~ neljakordselt (võrreldes kontroll-kultuuriga), kuid ei soodustanud roti B-rakkudega splenotsüütide paljunemist. Nimetatud lektiin suurendas, võrreldes hiire tümotsüütidega, tsütokiinide (IFN-γ ja IL-2) ekspressiooni. Puhastatud ACA indutseerib in vitro Th1-tüüpi immuunvastuseid.[28]
Ühes in vitro agarsöötme kultuuri uuringus tuvastati hariliku sibula ja küüslaugu vesiekstraktide seenevastane toime Malassezia furfur'i (25 tüve), Candida albicans'i (18 tüve) jt Candida sp. (12 tüve) ja 35 liiki dermatofüüdi suhtes.[29]
Hariliku sibula eeterlikud õlid toimivad Aspergillus niger, Cladosporium werneckii, Candida albicans, Fusarium oxysporium, Saccharomyces cerevisiae, Geotrichum candidum, Brettanomyces anomalus ja Candida lipolytica vastu.[26]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
