From Wikipedia, the free encyclopedia
Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega.[1] Eutanaasia (kr eu + thanatos = hea + surm) tähendab surma saabumise tahtlikku kiirendamist valu ja muude kannatuste vältimiseks. Seda tehakse inimese huvides ja otsus põhineb tema enese põhjendatud soovil.[2]
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2006) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 |
See artikkel räägib inimese halastussurmast; teiste loomade suremisabi kohta vaata artiklit Loomade eutanaasia |
.JPG)
Eutanaasia pooldajad nimetavad eutanaasiat „väärikaks surmaks“ kannatavale inimesele.[3]
Eutanaasias kasutatakse peamiselt barbituraatide gruppi kuuluvaid ravimeid, st kesknärvisüsteemi depressante, mida manustatakse seaduste järgi.
Arvatakse, et eutanaasia sai alguse Vana-Kreekas ja Roomas 5. sajandil eKr. Eutanaasia sai alguse abordi tegemisest, aga see oli vastuolus Hippokratese vandega, mille järgi oli keelatud anda kellelegi surmavat ravimit, kui seda küsitakse.
1870. aasta oli eutanaasia ajaskaalal väga oluline. Sel aastal soovitas Samuel Williams kasutada morfiini ja valuvaigisteid sisaldavaid ravimeid, et abistada kiiret ja valutut surma. See tõi Ameerika Ühendriikides taas esile arutelu eutanaasia kohta. Eutanaasia ajaloos oli läbimurdeks piirata valuvaigistite kättesaadavust inimeste seas, et patsient ei saaks valuvaigistite abil enesetappu sooritada.[4]
1940. aastal oli esimene kord, kui praktiseeriti mittevabatahtlikku eutanaasiat Saksamaal, selleks et kõrvaldada haigeid ja puudega sakslasi, kellel olid psühholoogilised probleemid. Seda tehti suletud gaasikambrites. Aastaks 1945 oli tapetud 300 000 sakslast. Hiljem kasutasid natsid sama meetodit, et kõrvaldada venelasi, juute ja mustlasi.[4]
20. sajandi teises pooles levis läänes liberaalne individualism, mis toetas indiviidi õigust langetada otsuseid oma elu, elukvaliteedi ja tervise üle. Varem paternalistlikult toiminud meditsiinis võeti ette olulisi muudatusi: pärast teise maailmasõja aegseid kuritarvitusi (näiteks Natsi-Saksamaa meditsiinitöötajate „uurimistööd“) said meditsiinieetikas keskseteks mõisteteks patsientide informeeritud nõusolek ja autonoomia.[2]
Arutelu eutanaasia kohta jätkub siiani ja käib kindlasti veel lähiaastatel edasi. Eutanaasial on nii eeliseid kui ka puudusi, aga pole veel selgelt selgusele jõutud, kas olla eutanaasia poolt või vastu. 60-80% lääneriikide inimestest pooldab abistatud enesetappu.[4]
Eutanaasiast räägitakse järjest rohkem seoses ühelt poolt meditsiini arenguga, oskusega hoida inimesi masinate ja rohtude abil kauem elus (nt palliatiivravi); teisalt tekib vananeva elanikkonnaga riigis või ka surmaeelses seisundis haigete puhul mõistlike ravipiirangute küsimus.[2]
Erinevalt enesetapust eeldab eutanaasia teiste abi ja osalust (näiteks surmava ravimi kättesaamiseks), mis teeb eutanaasia eetiliselt keeruliseks – see ei ole vaid ühe inimese vabaduse ja otsustuse küsimus, vaid legaliseerimise korral oleks see ühiskondlikult sanktsioneeritud surmamise viis, millega on ühtlasi seotud teised inimesed, kindlaksmääratud tegutsemisviisid, juhtnöörid, juriidilised karistus- ning kontrollimehhanismid.[2]
Aktiivne eutanaasia on seaduslikult lubatud viies riigis. Need on Uruguay, Belgia, Holland, Luksemburg ja Colombia. Teatud tingimustel on Jaapanis eutanaasia lubatud, kuigi seal ei ole eutanaasia kohta ühtegi seadust.
Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastal. Belgias on eutanaasiat puudutavad seadused liberaalsed – surma abi on õigus saada – nii lastel kui ka vaimse tervise probleemidega inimestel.
Hollandis legaliseeriti eutanaasia 2001. aastal. Hollandis on aktiivne eutanaasia lubatud alates 12. eluaastast.
Luksemburgis legaliseeriti eutanaasia 2008. aastal.
Colombias on eutanaasia lubatud vaid vähi, AIDSi ning maksa- ja neerupuudulikkuse käes kannatajatel.[5]
Abistatud enesetapp on lubatud Šveitsis, mitmes USA osariigis[5], näiteks Washingtoni, Oregoni ja Montana osariigis.[7] Näiteks Soomes ja Saksamaal pole abistatud enesetapp otseselt keelatud, aga arstidel pole eetiliselt lubatud abistada kellegi enesetappu.[5] Soomes ja Saksamaal on võimalik saada kriminaalkaristus abivajaja ravita jätmise eest. Esimene abistatud enesetapu vastane seadus loodi 1828. aastal New Yorgis.[4]
20. sajandi alguses said inimesed teadlikuks abistatud tapmisest ja eutanaasiast. Samuti hakati moodustama organisatsioone eutanaasiaga seotud murede käsitlemiseks. 1935. aastal moodustati esimene ühing eutanaasia legaliseerimiseks, Voluntary Euthanasia Legislation Society (VELS), asutajateks olid Londoni arstid.
1938. aastal asutati sarnane organisatsioon National Society for the Legalization of Euthanasia (NSLE).
1980. aastal asutati eutanaasia toetamiseks World Federation of Right to Die Societies ja Hemlock Society. Hemlock Societys on registreerinud rohkem kui 60 000 osalist.[4]
Surmaturism tähendab seda, et potentsiaalne patsient reisib abistatud enesetapu sooritamiseks välismaale. Reisitakse mujale, sest enda riigis pole eutanaasia legaalne. Peamised surmaturismi sihtmärgid on Belgia ja Šveits. Šveitsi MTÜ Dignitase andmete järgi on nende käe all oma elutee lõpetanud inimesed peamiselt sakslased.[5]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
