Kelder

Kelder (ka keller või maakelder) on hoone maa-alune või hoonest eemale kas pooleldi või tervenisti maa sisse ehitatud hoiuruum, kus säilitatakse näiteks kartuleid, juurvilju, veine, lihatooteid ja hoidiseid^[1][2]. Seda kasutatakse ka muude esemete hoidmise kohana. Maapinna soojustusomaduste ja loomuliku päevavalguse puudumise tõttu on keldris kogu aeg stabiilne temperatuur ja õhuniiskus.

See artikkel on üldmõistest; Eesti ansambli kohta vaata Kelder (ansambel); nime kohta vaata Kelder (perekonnanimi)

---

Mahajäetud kelder Aksi saarel

Laupa mõisa kelder

Elamu kelder

Keldri nimetus pärineb ladinakeelsest sõnast cella (kamber jms). Venekeelne nimetus podval tuleneb asukohtadest, mis vanasti paiknesid kindlustes neid kaitsva mullavalli all, ehitistest madalamal. Prantsuse sous-sol tähendab sõna-sõnalt maa(pinna)st allpool asumist.

Keldrite kõrgus maast laeni on enam kui kaks meetrit, madalama variandi puhul ei ole tegemist enam ruumi, vaid lihtsalt põrandaalusega. Kõrgete hoonete keldrid on hoone püsivuse jaoks detailsemalt planeeritud ning võivad isegi koosneda mitmetest korrustest. Vähemate korrustega majades ei asu kelder tavaliselt väga sügaval.

20. sajandi viimasel kolmandikul hakkas keldriga elamute arv seoses kesksoojusvarustuse levimisega langema ning lõppes keldritest ka pommivarjendite tegemine. Ilma keldrita hoonete ehitamisel väheneb oluliselt maa-aluse osa väärtus. Üleujutuste vältimiseks paigaldatakse keldritesse vajadusel drenaažisüsteem, tehakse välisseinte ja põranda hüdroisolatsioon, või paigaldatakse kelder maapinna veetasemest kõrgemale, õhuniiskuse reguleerimiseks on oluline keldrisse rajada ka ventilatsioonisüsteem.

Väiksemaid keldreid on tavaliselt kasutatud majapidamistarvete ja riistvarade osade hoiustamiseks ning kommunikatsioonisüsteemide paigaldamiseks. Avaramatest keldritest tehakse tihti ladusid, väikseid kontoreid, ettevõtteid ja poode, suurtes kompleksides kasutatakse keldreid maa-aluste autoparklatena.

Vanemates eramutes asuvad keldrid tavaliselt köögi all ning neid kasutatakse toiduainevaru, aiasaagi ja talvekonservide säilitamiseks. Enne keldrite kasutuselevõttu kasutati samalaadse hoiuruumina maasse kaevatud auku (nimetatud ka maa-auguks või koopaks)^[2].

Vanades ja ka tänapäevastes keldrites on soovituslik suhteline õhuniiskuse tase 80-95% ning talvine jahedaim temperatuur +5 kuni +10 kraadi juures ning suvel ei tohiks see ületada +15 kraadi. Õigel keldril peab olema ka kaks ust. See tagab keldris stabiilse temperatuuri.

Tänu maapinna geotermaalenergiale on keldrid suurepärased hoiuruumid, mis mahutavad palju ning seda elektrikuluta. Tänu maa-pinna katvatele ja kaitsvatele omadustele on ka vanad keldrid tänaseni säilinud ning kasutuskõlblikud.

Traditsioonilised keldrid on ehitatud tellistest või maakividest, on võlvlagedega ning kaetud ühemeetrise pinnasekihiga. Tänapäevased keldrid ehitatakse monoliitsest raudbetoonist, on kaetud veekindla soojustusega ning on luksuslikud iluaia südames mis kestavad põlvest põlve.

Vaata ka

• Jääkelder