Tuberkuloos (ladina keeles tuberculosis; lühend TB, tbc[1]) ehk tiisikus on mitmetel selgroogsetel (sh madudel) esinev akuutne või krooniline granulomatoosse põletikuga kulgev nakkushaigus, mida võivad põhjustada tuberkuloosi mükobakteri kompleksi rühma liikmed, kes võivad nakatada kõiki elundkondi ja kudesid, kõige sagedamini kopse.

Quick Facts Klassifikatsioon ja välisallikad, RHK-10 ...
Tuberkuloos
Tuberculosis
Kopsutuberkuloosi kolle.
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 AA.15-A19
RHK-9 010-018
OMIM 607948
DiseasesDB 8515
MedlinePlus 000077 000624
eMedicine med/2324 emerg/618 radio/411
MeSH C01.252.410.040.552.846
Close

Tuberkuloos ei anna läbipõdemisel immuunsust, mis tähendab, et tuberkuloosi võib põdeda korduvalt.

Inimestel

Tuberkuloosi nakatumine

Tuberkuloosi nakatumine ehk infitseerumine ehk latentne tuberkuloos (LTB) tähendab, et organismis on eluvõimelised tuberkuloositekitajad, mis on peremeesorganismi lümfoid(-immuun)süsteemi kontrolli all.

Tuberkuloositekitajaga esmaselt nakatunud inimese organismis on bakterite edasine paljunemine ja levimine peatatud ja nakatunud inimesed ei ole harilikult nakkusohtlikud.

Tuberkuloosibakteriga nakatumine ja tuberkuloosi haigestumine ei ole üks ja seesama, st nakatunutest haigestub, tekivad tuberkuloosinähud (ka kliiniline tuberkuloos), elu jooksul hinnanguliselt 5–10%-l.

Inimese tüüpi tuberkuloosibakteriga on nakatunud (latentne nakkus) eri andmetel kas 1/3[2] või kuni 3 miljardit maailma elanikkonnast.

Nakkusallikaks on eeskätt hingamiselundite lahtist tuberkuloosi põdev (lihtpositiivne TB ehk (BK+)); (lapsed on harva BK (Kochi (tuberkuloosi)batsill-positiivsed), kes levitab haigustekitajaid põhiliselt rögapiiskadega.

Bakterieritusega kopsu- või kõrituberkuloosi haige köhides (tuberkuloositekitajad erituvad koldest ebaregulaarselt), rääkides või aevastades satuvad bakterid ümbritsevasse õhku (aerogeenne tee) ja moodustavad kiirel kuivamisel 1–5 mikromeetrise läbimõõduga piisktuumad, mis võivad hõljuda õhus pikka aega ja kanduvad aerogeenselt (95%) tolm- ja piisknakkusena, harvem ka alimentaarselt (5%) teistele edasi, bakterid võivad viibida inimkehas aastaid, enne kui vastuvõtlikel inimestel tuberkuloosi aktiivne vorm kujuneb ehk aktiveerub.

Tolmnakkus

Tolmnakkuse korral kuivavad mükobaktereid sisaldavad piisad kiiresti 1–5 μm läbimõõduga piisktuumadeks, mis võivad jääda mitmeks tunniks õhku hõljuma ja kanduda edasi õhuvoolude abil. Tuberkuloos on piisknakkus ja olmekontakti kaudu see ei levi, st pole võimalik nakatuda kätlemisel, toidunõude, voodipesu ja tualeti kasutamise kaudu ega vaja eritöötlust ka tuberkuloosihaigega kokku puutunud esemed nagu toidunõud, mööbel jmt.[3][4]

Haiglanakkus

Haiglanakkuse võivad esile kutsuda nakkusohtlikud piisktuumad, mis võivad tekkida aerosoole genereerivate meditsiiniliste protseduuride käigus (bronhoskoopia, abstsessiõõne loputamine, lahang) ja mis läbivad ka osad kirurgimaskid.

Alimentaarne nakkus

Alimentaarse nakkuse (varem soole kaudu nakatumise tee) saamisteeks peetakse pastöriseerimata lehmapiimast (ka kaamelipiimast) valmistatud tooteid süües või juures.

Esmane tuberkuloosikolle tekkis sooles 1950. aastatel 5–15% juhtudest.[5]

Alimentaarselt saab nakatuda ka baktereid sisaldava toidu söömisel, mida on valmistanud spetsiaalsete isikukaitsevahenditeta tuberkuloosihaige või mis on saastunud ühiste toidunõude ja/või sigarettide kaudu.[6]

Suuõõne limaskesta, kurgumandlite ja naha kaudu nakatutakse üliharva.

Tuberkuloosi haigestumine

Inimestel seostatakse tuberkuloosi haigestumist enim tuberkuloosi mükobakteri ja Mycobacterium africanum'i nakkusega ja harvemini veisetüüpi (Mycobacterium bovis'e nakkus) ja linnutüüpi tuberkuloosipisikuga.

Igal aastal haigestub maailmas tuberkuloosi 8–10 miljonit inimest, kellest nakkusohtlikud on ligi pooled, ja sureb 2[7]–3 miljonit inimest (kellest 20% on HIV-i-haiged (PLHIV – People Living with HIV/AIDS)).

Tuberkuloosi haigestumine on

  • hiljutise nakatumise (primaarne tuberkuloos) progresseerumine immunokompetentsetel indiviididel, 3–10% tuberkuloosi nakatunutest toimub haigestumine esimese 1–2 aasta jooksul nakatumisest;
  • latentse tuberkuloosinakkuse reaktiveerumine või eksogeenne taasnakatumine;
  • tuberkuloosi retsidiivi korral.

Tuberkuloosijuhtude klassifikatsioon

Eesti tuberkuloosijuhtude registreerimisel kasutatavas klassifikatsioonis eristatakse tuberkuloosijuhtusid järgmiselt:

  • esmane ehk uus tuberkuloosijuht (lühend E, ingl k new case) on juhtum, mille korral diagnoositakse tuberkuloos inimesel esimest korda elus ja haige pole varem kasutanud tuberkuloosivastaseid ravimeid või on kasutanud neid vähem kui kuu aega;
  • korduvravi juht (lühend K, ingl k retreatment case other than relapse) on tuberkuloosijuht, mille korral on tuberkuloosi ravi uuesti alustatud inimesel, kes on varasema ravi katkestanud või kelle varasem ravi on olnud tulemuseta e mitteefektiivne (MER);
  • retsidiiv (lühend R, ingl k relapse) on tuberkuloosi retsidiivjuht, mille korral diagnoositakse tuberkuloos uuesti inimesel, kes on varem tuberkuloosi põdenud, saanud tuberkuloosi ravi ja paranenud;
  • lihtpositiivne tuberkuloosijuht ehk lihtpositiivne TB ehk mikroskoopiliselt (äiges)-positiivne TB (smear positive, BK+) on (laboratoorselt kinnitatud) kopsutuberkuloosi juht, mille korral on rögaproovis otsevaatlusel mikroskoobi abil nähtav mükobakter, st uuringuvastus on positiivne;
  • külvpositiivne tuberkuloosijuht ehk külvpositiivne TB (culture positive) on (laboratoorselt kinnitatud) kopsutuberkuloosi juht, mille korral rögast tehtud uurimismaterjali külvi meetodil (TB-tekitajate kasvatamist erilistes laboritingimustes mitme nädala või kuu jooksul) tehtud uuringuvastus on positiivne[8]
  • paranenud TB on tuberkuloosijuht, kes oli bakterieritaja, lõpetas ravikuuri ning külvid haigustekitaja isoleerimiseks on negatiivsed, seejuures üks neist ravi lõpetamisel;
  • HIV-viiruse kandlusega tuberkuloosihaige on inimese immuunpuudulikkuse viiruse kandluse HIV-infektsiooni ja tuberkuloosijuht ehk HIV+ tuberkuloosihaige.

MTO definitsioonid tuberkuloosi haigusjuhtude arvelevõtmiseks

  • esmaselt avastatud haigusjuht on tuberkuloosijuht, mil tuberkuloos on diagnoositud esmakordselt ja patsient ei ole varem tuberkuloosiravimeid saanud või on kasutanud neid vähem kui üks kuu;
  • retsidiiv on haigusjuht isikul, kes on varem tuberkuloosi põdenud, saanud ravi ja paranenud;
  • tuberkuloosijuhud, mille korral haiguse paige on nii kopsus kui ka väljaspool kopsu, loetakse kopsutuberkuloosi juhtude hulka;
  • korduvravijuhud: korduvad tuberkuloosijuhud (haige aspektist võib olla tegemist sama haigusjuhuga):
    • üle tulnud teisest piirkonnast – olukord, kus haige on alustanud ravi ning arvele võetud ühes piirkonnas ning seejärel sama aruandeperioodi jooksul kolinud uude piirkonda;
    • mitteefektiivse ravi juht – olukord, kus pärast 5 kuu möödumist ravi algusest on patsient jätkuvalt bakterieritaja või on ravi ajal uuesti muutunud bakterieritajaks (lõpetas eelneva ravikuuri seisundiga "mitteefektiivne ravi";
    • mitteefektiivse ravi juht multiresistentse haigustekitajaga haigel – olukord, kus bakterieritus püsib ka pärast 12. ravikuud;
    • ravikatkestaja – patsient katkestas oma ravi vähemalt kaheks kuuks või ei ole lõpetanud esmast või korduvat ravikuuri vastavalt 9 või 12 kuu jooksul. Loetakse
      • ravikatkestaja multiresistentse tuberkuloosi korral – patsient katkestas oma ravi vähemalt kaheks kuuks või ei ole lõpetanud ravikuuri 36 kuu jooksul;
      • arvel olev tuberkuloosihaige – patsient, kellel on diagnoositud tuberkuloos ja kes ei ole paranenud või lõpetanud ravikuuri, surnud või lahkunud vabariigist;
      • kroonilise haiguse juht – olukord, kus patsient on läbinud täieliku(d) ravikuuri(d), kuid ei ole paranenud (s.t püsib bakterite eritus).[9]

Võimalikud tuberkuloosihaiged (osaline)

Tänapäevaste teadmistega on püütud võrrelda ka sajandeid tagasi inimesi vaevanud sümptomite kirjeldusi. Ehkki tegu on osaliselt kindlate tõendusmaterjalideta (tekitaja organismi tuvastamine jt) spekulatsioonidega, arvatakse, et tuberkuloosi võisid põdeda ka järgmised ajaloo suurkujud:

Gaius Valerius Catullus[10], Louis XIII, kardinal Richelieu (soole TB), Molière (KTB), Baruch Spinoza, Friedrich Schiller, John Keats[11], René Théophile Hyacinthe Laënnec, Ralph Waldo Emerson[12], Friedrich Robert Faehlmann, Napoleon II, Elizabeth Barrett Browning[13], Edgar Allan Poe, Vissarion Belinski[14], Emily Bronte, Frédéric Chopin[15], Anton Tšehhov (KTB[16], Jaroslav Hašek[17], Franz Kafka[18], Gustavo Adolfo Bécquer, Eleanor Roosevelt (miliaartuberkuloos)[19], Alois Hitler (Adolf Hitleri isa), Adolf Hitler, Manuel Bandeira[20], George Orwell (KTB), Nelson Mandela[21] jpt.

Tuberkuloosi etioloogia

Tuberkuloosiriski ja/või tuberkuloosi soodustavad tegurid

Tuberkuloosi riskiteguritena, mis võivad suurendada tuberkuloosi haigestumise tõenäosust, kuid mida ei loeta aktiivse tuberkuloosi põhjustajateks, kuigi mitmed andmed on leidnud tee uuringutesse, kus võrreldud tuberkuloosihaigestumist riskiteguri(te)ga ja ilma, käsitletakse järgmisi tegureid:

  • alatoitumus;
  • alkoholi liigtarbimine (alkoholi rohkem kui 40 g/päevas tarbijatel ja/või alkoholikasutushäirega inimestel);[22]
  • asbestoos;
  • D-vitamiini avitaminoos (võib tuberkuloosi aktiveerida);
  • gastrektoomia;
  • geneetilised tegurid (NRAMP1, D-vitamiini retseptor (VDR), interferoon-gamma retseptor, IL-12 ja selle retseptor, mitmed HLA haplotüübid[23]. NOS2A, IL-10, CCL2, DC-SIGN, P2RX7, TLR2, TLR9 ja SP110 geneetiline polümorfism;[24]
  • glükokortikoidide manustamine;
  • HI-viirusega nakatumine;
  • immunokompromiteeritus (kaasasündinud immuunpuudulikkusega seotud haigused, tsütotoksilised ravimid jt);
  • leetrid;
  • maksapuudulikkus;
  • neerupuudulikkus;
  • päritolu (indiaanlased[25] jt);
  • silikoos;
  • skistosomiaas;
  • stress;
  • suhkurtõbi;
  • suitsetamine;
  • kutsetegevusega seotud nakkusoht, nt tervishoiutöötajatel;[26]
  • vähk.[27]

Uuringud näitavad, et suurenenud seerumi kolesterooli tase korreleerub vastuvõtlikkusega tuberkuloosile.[28]

Tuberkuloos ja alkohoolsete jookide tarbimine

Alkohoolsete jookide tarbimise ja tuberkuloosi seoste (nakatumine, levik, kopsuvorm või surm) kohta puudub konsensus ja uuringute tulemused on vastuolulised. Osad uuringud näitavad, et rohke alkohoolsete jookide tarbimine võib soodustada kopsutuberkuloosi väljakujunemise riski, kuid pole selge kas siin on oluline riskitegur alkohol või suitsetamine[29], sotsiaalsed suhted juba tuberkuloosi nakatunutega, nõrgenenud immuunsüsteem, alkoholi toksilised toimed immuunsüsteemile, kaudne mikro- ka makrotoitainete puudus, või ka mitmed teised alkoholiga seostatavad meditsiinilised seisundid ja depressioon.

Arvatakse, et inimestel, kes tarbivad päevas üle 40 g alkoholi või on alkohoolikud, on aktiivse tuberkuloosi tekke risk teistest kolm korda suurem.[30]

Tuberkuloos ja suitsetamine

Suitsetamise ja tuberkuloosi seoste (nakatumine, kopsuvorm või surm) kohta puudub konsensus. Osad uuringud näitavad, et suitsetamine (nii aktiivne kui ka passiivne[31]) on tuberkuloosi haigestumise riskitegur.[32]

Tuberkuloos ja suhkurdiabeet

Suhkurtõbe vaadeldakse tänapäeval tuberkuloosi tugeva riskitegurina (ja vastupidi), mis mõjutab nii sümptomaatikat kui ka ravivastuseid – ravi ebaõnnestumine ja surm.

Esimesed tõendid suhkurtõve ja tuberkuloosi 'seotuse' kohta pärinevad arvatavasti Avicennalt.[33]

Suhkurtõve ja TB-haigestumisriskiga (70% diabeetikutest elab riikides, kus tuberkuloos on endeemne haigus) seostatakse mitmeid mehhanisme: pankrease rakkude eritatava insuliini puudulik eritamine, mis põhjustab hüperglükeemiat ja soovimatuid toimeid makrofaagidele ja lümfotsüütidele.

Osad uuringud osutavad, et tuberkuloosi haigestumise korral võib esineda mööduvat glükoosiintolerantsust.[34]

Tuberkuloosibakterid

Looduses leidub ja on teadlaste määratud üle saja mükobakteri liigi nagu Mycobacterium avium, Mycobacterium intracellulare, Mycobacterium scrofulaceum, Mycobacterium fortuitum, Mycobacterium kansasii, Mycobacterium marinum jt võivad inimesel põhjustada raskesti diagnoositavaid ja halvasti ravile alluvaid haigusi, mis ei levi nakkushaigusena haigelt tervele ja neid haigusi nimetatakse mükobakterioosiks.

Tuberkuloosi võivad põhjustada tuberkuloosi mükobakter, Mycobacterium bovis, Mycobacterium africanum, Mycobacterium microti, Mycobacterium connetti.

Varem on inimestel esinenud tuberkuloosi mükobakteri nakkus koos leepra mükobakteri nakkusega.[35]

Veiste tuberkuloositekitaja inimestel

 Pikemalt artiklis Veiste tuberkuloos

Veiste tuberkuloosi põhjustav bakter Mycobacterium bovis võib põhjustada veistel, kaamelitel, piisonitel, inimestel tuberkuloosi.

Inimene võib saada selle haigustekitajaid sisaldavast piimast valmistatud toodetes (võis, juustus) ja kokkupuutel tuberkuloosihaige veisega, kas elusa või surnuga (tapetud, surnud), harvemini ka õhu kaudu.

Tuberkuloosi mükobakter

 Pikemalt artiklis Tuberkuloosi mükobakter

Tuberkuloosi mükobakter ehk Kochi kepike (Mycobacterium tuberculosis) on bakteriliik.

Tuberkuloosi mükobakter on laialt leviv olmebakter, mis põhjustab tuberkuloosi haigestumist valdavalt inimestel, kuid inimeste olme kaudu võivad nakatuda ka sead, koerad, primaadid jt.[36]

Raske aja (näiteks tablettravi antibiootikumidega) elavad tuberkuloosi mükobakterid üle biokiles (mütsetoom) (vt ka Ghoni kolle).[37]

Tuberkuloosi mükobakterid püsivad nakatumisvõimelistena:

  • õhus piiskadena kuni 5 tundi, hõljudes 5 m kaugusele;
  • tänavatolmus kuni 10 päeva;
  • lahtistes veekogudes 150 päeva (on leitud Musta mere veest Krimmi lõunaranniku suurte tuberkuloosisanatooriumide lähistel, jõgedest, kuhu on juhitud tuberkuloosihaigla reovett)[viide?]
  • tuberkuloosihaige kuivanud eritistes (tuberkuloosi põdev inimene võib pisikuid eritada röga, mäda, uriini ja väljaheitega) pimedas ruumis kuni 1 aasta vältel;
  • tuberkuloosihaige käsitletud raamatute lehtedel 3 kuud;
  • tuberkuloosisurma surnud ja maetud laipadel 3 aastat.[38]

Tuberkuloosi diagnoosimine

Sümptomid

Tuberkuloos võib kulgeda mitme kuu jooksul või ka kauem kaebuste ja sümptomiteta.

Sõltumata tuberkuloosi paikmest on üldsümptomiteks: palavik, söögiisu kadumine, kaalulangus, nõrkus, öine higistamine, halb enesetunne. Tuberkuloosi aktiivset vormi põdevatel inimestel on raskekujuline köha (nad võivad ka verd köhida), valu rinnus, nõrkus, kaalu- ja isukaotus, palavik ning öised higistamishood.[7]

Tuberkuloosi anamneesi koostamisel on oluline pidada silmas tuberkuloosihaige võimalikku riskirühma kuuluvust: asotsiaalsed isikud, tuberkuloosi põdevate haigete (lähi)kontaktsed, immigrandid tuberkuloosi kõrge haigestumisega riikidest, meditsiinitöötajad, HI-viirusnakkust või mõnd raskema toimelist haigust ning neil kelle eluviisid on ebatervislikku laadi (alkoholilembesed, kroonilised suitsetajad, narkootikumide tarbijad) või ei võimalda majanduslik olukord vältida kokkupuutumist nakkusekandjatega.

Mehed on vastuvõtlikumad tuberkuloosi suhtes kui naised.[39]

Tuberkuloos võib esineda koos inimese immuunpuudulikkuse viirusnakkusega ja võib taaselustuda leetrite põdemise järelt.

Nomenklatuur ja diagnoosimine

Tuberkuloosi liikide, vormide ja nimetuste osas tänapäeval kokkulepped puuduvad, erialakirjanduses on üheaegselt käibel mitmeid jaotusi.

Üldise jaotuse kohaselt esineb kahte tüüpi tuberkuloosi (see klassifikatsioon pole ametlikult enam kasutusel) :

  • primaarne tuberkuloos – mille all peetakse silmas organismi esmasel kokkupuutel tekitajaga sageli sümptomitut TB-d, mis läbitakse juba lapseeas (laste ja noorukite tuberkuloosne intoksikatsioon, tuberkuloosne primaarkompleks, hematogeenselt dissemineerunud kopsutuberkuloos) (vt ka primaarafekt, Ghoni kolle). Primaarse tuberkuloosi progresseerudes, primaarefekti suurenedes ja lümfogeense või hematogeense leviku suurenedes võib kujuneda primaarne kopsutuberkuloos (tuberculosis pulmonis primaria)

ehk postprimaarne kopsutuberkuloos (koldeline, infiltratiivne, bronholobulaarne, ümarvorm, pilvjas infiltraat, peritsissuriit, tuberkuloosne lobiit/kaseoosne pneumoonia, dissemineerunud, kaverniline kopsutuberkuloos, fibrooskaverniline kopsutuberkuloos, tuberkuloom, tsirrootiline kopsutuberkuloos, trahhea ja bronhide tuberkuloos).

Kapseldunud ja lubjastunud Ghoni kolletes (ka sõlmekestes ja fibroosi kolletes) säilitavad tuberkuloosi mükobakterid eluvõime aastateks ja isegi aastakümneteks ja võivad tulevikus põhjustada aktiivse tuberkuloosi väljakujunemist.

Eestis on tuberkuloos kui nakkushaigus kuulunud ametlikule registreerimisele alates 1922. aastast.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse tuberkuloosi koodidega 010.00–018.96.[40]

RHK-10-s liigitatakse haigus teatavate nakkus- ja parasiithaiguste koosseisu. Tuberkuloos liigitatakse alampeatükki : A15-A19 Tuberkuloos.

Vastavalt Eesti Kopsuarstide Seltsi kinnitatud ravijuhistele kinnitab Eestis tuberkuloosi diagnoosi ja määrab ravi pulmonoloog.

Kopsuväliste lokalisatsioonide korral tehakse otsus diagnoosi suhtes vastava erialaspetsialisti poolt.

More information Alamjaotised, Eestikeelne nimetus ...
Alamjaotised Eestikeelne nimetus
A15 Bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt kinnitatud hingamiselundite tuberkuloos
[A15.0] Kopsutuberkuloos, kinnitatud röga mikroskoopilise uuringuga, mikroobikultuuri abil või ilma
[A15.1] Kopsutuberkuloos, kinnitatud ainult kultuuriga
[A15.2] Kopsutuberkuloos, histoloogiliselt kinnitatud
[A15.3] Kopsutuberkuloos, täpsustamata meetodil kinnitatud
[A15.4] Rindkeresiseste lümfisõlmede tuberkuloos, kinnitatud bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt
[A15.5] Kõri-, trahhea- ja bronhituberkuloos, bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt kinnitatud
[A15.6] Tuberkuloosne pleuriit, bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt kinnitatud
[A15.7] Hingamiselundite esmane tuberkuloos, bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt kinnitatud
[A15.8] Muu hingamiselundite tuberkuloos, bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt kinnitatud
[A15.9] Hingamiselundite täpsustamata tuberkuloos, kinnitatud bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt
A16 Bakterioloogiliselt või histoloogiliselt kinnitamata hingamiselundite tuberkuloos
[A16.0] Kopsutuberkuloos, bakterioloogiliselt ja histoloogiliselt negatiivne
[A16.1] Kopsutuberkuloos, bakterioloogiline ja histoloogiline uuring tegemata
[A16.2] Kopsutuberkuloos, bakterioloogiline või histoloogiline kinnitus mainimata
[A16.3] Rindkeresiseste lümfisõlmede tuberkuloos, bakterioloogiline või histoloogiline kinnitus mainimata
[A16.4] Kõri-, trahhea- ja bronhituberkuloos, bakterioloogiline või histoloogiline kinnitus mainimata
[A16.5] Tuberkuloosne pleuriit, bakterioloogiline või histoloogiline kinnitus mainimata
[A16.7] Hingamiselundite esmane tuberkuloos, bakterioloogiline või histoloogiline kinnitus mainimata
[A16.8] Muu hingamiselundite tuberkuloos, bakterioloogiline või histoloogiline kinnitus mainimata
[A16.9] Hingamiselundite täpsustamata tuberkuloos, bakterioloogiline või histoloogiline kinnitus mainimata
A17 Närvisüsteemi tuberkuloos
[A17.0] Tuberkuloosne meningiit
[A17.1] Meningeaaltuberkuloom
[A17.8] other tuberculosis of nervous system
[A17.81] tuberculoma of brain and spinal cord
[A17.82] tuberculous meningoencephalitis
[A17.83] tuberculous neuritis
[A17.89] other tuberculosis of nervous system
[A17.9] Närvisüsteemi täpsustamata tuberkuloos
A18 Muude elundite tuberkuloos
[A18.0] Luude ja liigeste tuberkuloos
[A18.01] tuberculosis of spine
[A18.02] tuberculous arthritis of other joints
[A18.03] tuberculosis of other bones
[A18.09] other musculoskeletal tuberculosis
[A18.10] tuberculosis of genitourinary system
[A18.11] tuberculosis of kidney and urether
[A18.12] tuberculosis of bladder
[A18.13] tuberculosis of other urinary organs
[A18.14] tuberculosis of prostate
[A18.15] tuberculosis of other male genital organs
[A18.16] tuberculosis of cervix
[A18.17] tuberculous female pelvic inflammatory disease (tuberculous endometritis; tuberculous oophoritis ja salpingitis)
[A18.18] tuberculosis of other female genital organs (tuberculous ulceration of vulva)
[A18.2] Perifeerne tuberkuloosne lümfadenopaatia
[A18.3] Soolte, peritoneumi ja mesenteriaalsõlmede tuberkuloos
[A18.4] Naha ja nahaaluskoe tuberkuloos
[A18.5] Silmatuberkuloos
[A18.50] Silmatuberkuloos
[A18.51] tuberculous episcleritis
[A18.52] tuberculous keratitis (tuberculous interstitial keratitis, tuberculous keratoconjuctivitis)
[A18.53] tuberculous chorioretinitis
[A18.54] tuberculous iridocyclitis
[A18.59] other tuberculosis of eye
[A18.6] Kõrvatuberkuloos
[A18.7] Neerupealisetuberkuloos
[A18.8] Muude täpsustatud elundite tuberkuloos
[A18.81] tuberculosis of thyroid gland
[A18.82] tuberculosis of other endocrine gland (tuberculosis of pituitary gland, tuberculosis of thymus gland)
[A18.84] tuberculosis of heart (tuberculous cardiomyopathy, tuberculous endocarditis, tuberculous myocarditis, tuberculous pericarditis)
[A18.85] tuberculosis of spleen
A19 Miliaartuberkuloos
[A19.0] Täpsustatud üksikpaikme äge miliaartuberkuloos
[A19.1] Hulgipaikmeline äge miliaartuberkuloos
[A19.2] Täpsustamata äge miliaartuberkuloos
[A19.8] Muu miliaartuberkuloos
[A19.9] Täpsustamata miliaartuberkuloos
[B90] Tuberkuloosi jääknähud
Close

[41]

Meditsiiniline jälgimine ja uuringud seoses tuberkuloosikahtlusega on järgmised:

  • tuberkuliinkatse hälbeline reaktsioon R76.1
  • jälgimine kahtlustatud tuberkuloosi suhtes Z03.0
  • eri-sõeluuring hingamiselundite tuberkuloosi avastamiseks Z11.1
  • ühekordne või pikaajaline kontakt tuberkuloosiga Z20.1
  • immuniseerimise vajadus tuberkuloosi vastu (BCG) Z23.2
  • isoleerimine (haiglasse vastuvõtt kaitsmaks isikut oma ümbruse eest või eraldamaks teda pärast kokkupuudet nakkushaigusega) Z29.0.

Tuberkuloosi eristusdiagnoos

Tuberkuloos võib jäljendada mitmeid haigusi, näiteks meenutab kaasasündinud tuberkuloos kaasasündinud süüfilist. Seetõttu püütakse TB-d eristada eristusdiagnoosi abil näiteks sellistest haiguslikest seisunditest nagu

  • blastomükoos
  • tulareemia
  • aktinomükoos
  • mädane higinäärmepõletik
  • eosinofiilne granuloom
  • Mycobacterium intracellulare nakkus
  • Mycobacterium chelonae nakkus
  • Mycobacterium fortuitum'i nakkus
  • Mycobacterium gordonae nakkus
  • Mycobacterium kansasii nakkus
  • Mycobacterium marinum'i nakkus
  • Mycobacterium xenopi nakkus
  • endeemne süüfilis
  • induratiiverüteem (Erythema induratum)
  • nodoosne e sõlmjas erüteem
  • leišmaniaas
  • leepra
  • kassikriimustustõbi
  • süüfilis
  • syringoma
  • reumatoidartriit.[42]

Tuberkuloosi diagnostika

  • positiivne niatsiintest (võib kaugelearenenud nakkuse ja AIDSi korral olla negatiivne)
  • tuberkuliintest
  • katalaasi produktsioon
  • nitraatide taandamine nitrititeks
  • ainuke viis tuberkuloosi tuvastada on rindkere röntgenipilt või nahatest.[7]

Tuberkuliintest

 Pikemalt artiklis Tuberkuliintest

Tuberkuliintesti ehk tuberkuliinproovi (TT) abil püütakse võimalusel kindlaks teha organismi infitseeritust tuberkuloosi mükobakteriga ja postvaktsinaalse immuunvastuse olemasolu organismis.

Antigeenina kasutatakse tuberkuliintestis tuberkuliini, mis on M. tuberculosis'e puhastatud proteiinderivaat (PPD – Purified Protein Derivate). Eestis on kasutatud peamiselt Taani Seeruminstituudi tuberkuliini PPD 23 SSI, tugevusega 2 TÜ (tuberkuliini valmistatakse ka tugevusega 1, 2, 5 ja 10 TÜ).

Test muutub positiivseks 6–8 nädalat pärast infitseerumist.

Positiivne tuberkuliintest viitab immuunmälu olemasolule ehk tuberkuloosivastaste antikehade võimalikule olemasolule, kuid ei tee vahet LTB-l ja TB-l, seetõttu tuleks haiguse (tuberkuloosi) olemasolu või puudumine selgitada välja edasiste uuringutega.

Tuberkuliintest jääb infitseeritutel ja haigust põdenuil positiivseks ka protsessi taandarenedes.

Tuberkuliintest võib jääda negatiivseks miliaarset tuberkuloosi põdevatel haigetel.

Reaktsioon tuberkuliinile on hilist tüüpi (rakuvahendatud) allergiline reaktsioon.

Eelneva infektsiooni sensibiliseeritud T-rakud mobiliseeritakse süstekoha lähedusse, kus vabastatakse lümfokiinid, mis kutsuvad esile induratsiooni – lokaalse vasodilatatsiooni, turse, fibriini depositsiooni ning teiste põletikumodulaatorite aktivatsiooni kaudu.

Reaktiivsus on indiviiditi erinev.

Tuberkuliintest võib anda valenegatiivse tulemuse mitmete teiste mükobakterinakkuste, sarkoidoosi, osade viirusnakkuste, Hodgkini tõve ja fulminantse tuberkuloosi korral.

Tuberkuloosi kliinilis-morfoloogilised vormid

Tuberkuloosi kliinilises diagnoosis peab alati märkima, kas tegemist on bakterieritusega.

  • primaarne tuberkuloos (tuberculosis primaria)
      • primaarne kopsutuberkuloos (tuberculosis pulmonis primaria)
      • lümfogeenne levik (lümfisõlmede tuberkuloos)
      • hematogeenne levik
  • postprimaarne tuberkuloos
      • hematogeenne tuberkuloos (tuberculosis haematogena)
      • sekundaarne tuberkuloos (tuberculosis secundaria)
        • sekundaarse tuberkuloosi varased vormid
            • äge koldeline tuberkuloos (tuberculosis focalis acuta)
          • fibrooskoldeline tuberkuloos (tuberculosis focalis fibrosa)
          • infiltratiivne tuberkuloos (tuberculosis infiltrativa)
          • tuberkuloom (tuberculoma)
          • kaseoosne pneumoonia (pneumonia caseosa)
        • sekundaarse tuberkuloosi hilisvormid
          • äge kavernoosne tuberkuloos (tuberculosis cavernosa acuta)
          • fibrokavernoosne tuberkuloos (tuberculosis fibrocavernosa)
          • tsirrootiline tuberkuloos (tuberculosis cirrhotica).[43]

Postprimaarne tuberkuloos

Postprimaarne tuberkuloos ehk reaktiveerunud tuberkuloos ehk teisene tuberkuloos on tuberkuloosi kliiniline vorm, mida esineb immunokompetentsetel täiskasvanutel ja mis on piirdunud kopsudega ja mille esinemissagedus moodustab ligi 80% kliinilistest tuberkuloosijuhtudest.

Teisene tuberkuloos algab lipiidse pneumooniana, millega kaasub bronhiaalne obstruktsioon.[44]

Kopsutuberkuloos

 Pikemalt artiklis Kopsutuberkuloos

Kopsutuberkuloosi on tuberkuloosivorm, mille korral on haaratud kopsuparenhüüm või ja/või kõri, bronhid või trahhea. (RHK-10 koodid: A15.0-A15.3; A15.5; A15.7; A15.8; A16.0-16.2; A16.4; A19 (kopsu haaratusega vormid).

Kopsutuberkuloosi diagnoos püstitatakse kopsude radiograafia, positiivse Mantoux' reaktsiooni (Mantoux' tuberkuliiniproovi), mis võib olla positiivne ka pärast laste vaktsineerimist) ja mükobakterite laboratoorse leiu alusel – haiguskolle paikneb enamasti kesk- või ülasagaras.

Eestis moodustab kopsutuberkuloos 82–93% kõigist arvelevõetud tuberkuloosijuhtudest ja neist kaks kolmandikku on bakterieritajad.

Infiltratiiv-põletikuline kopsutuberkuloos

Infiltratiiv-põletikuline kopsutuberkuloos on kopsu värske tuberkuloosne põletik kolletega, mille läbimõõt on üle 1 cm, mis sageli lagunevad ja levivad bronhide kaudu kopsu teistesse osadesse.

Infiltratiiv-põletikulise kopsutuberkuloosi raskeim vorm on juustunduv kopsupõletik.

Kopsutuberkuloos lastel (1970. aastatel)

Esmane kopsutuberkuloosi nakatumine toimub enamasti lapse- või noorukieas. Esmalt tekib esmane tuberkuloosne kompleks – põletikuline kopsukolle, regionaalsete lümfisoonte ja -sõlmede põletik, mis algab kõrge kehatemperauuri, kõhulahtisuse ja hingamisteede katarriga. Palavik vaibub enamasti kahe-kolme nädala pärast kuid laps on tujutu, sööb halvasti ja kõhnub.

Esmase tuberkuloosse kompleksi taandareng algab kopsukoldest, mis aja jooksul imendub või lubjastub ja luustub ning tekib nn Ghoni kolle.

Bronhiaalsete lümfisõlmede põletik võib vaibuda kuid võib ka ägeneda ja tekitada haiguse uue vormi – bronhiaalsete lümfisõlmede tuberkuloosi ehk tuberkuloosse bronhadeniidi, mille tüsistuseks on haiguse vahetu levimine kopsule, kopsukelmele ja lümfi ja vere kaudu kopsu ja teistesse elunditesse. Kahjustuda võivad ka bronhid põhjustades bronhituberkuloosi. Lümfisõlme-bronhi uurise kaudu võib haiguskolle levida bronhide kaudu, bronhi valendik võib aheneda või ka täielikult sulguda jättes vastava kopsuosa õhuta ja korditudes.

Bronhide kompressioon tekitab lastel tugevat hootist köha, mis meenutab läkaköha.

Tuberkuloosse bronhadeniidi korral võivad paranemis- ja ägenemisperioodid vahelduda kuni nooruki- või isegi täiseani.

Esmane tuberkuloos kaldub lümfi- ja veresoonte kaudu levima nii kopsu, kopsukelmele kui teistesse elunditesse ja esmane kopsukolle võib laguneda tekitades tühiku (kavern).

Haigus kulgeb tänapäevaste ravimeetodite rakendamisel harilikult soodsalt. Haiguse sümptomaatika vaibub umbes 6 kuu jooksul ja täielik tervistumine 2-3 aastat.[45]

Mitmed autorid on täheldanud kopsutuberkuloosijuhtudel madalat arteriaalset vererõhku, mis haiguse progresseerudes alaneb veelgi.

Kopsusümptomid

  • pikemat aega (üle kolme nädala) kestev mitteproduktiivne köha – esineb peamiselt kopsutuberkuloosi, bronhi- ja kõrituberkuloosi korral. Haiguse arenedes lisandub röga eritus ja tüsistunud protsessi korral vereköha;
  • valu rindkeres – iseloomulik pleura haaratusele, kuid tuim valu võib esinda ka kopsu-ja suurte bronhide haaratuse korral;
  • düspnoed täheldatakse laialdase kopsukoe haaratuse ja kaasneva kopsu-südamepatoloogia korral;
  • kliiniliselt väljendunud hingamispuudulikkus võib tekkida kaugele arenenud haigusjuhtude korral;
  • kuulatlusleid vähene või puudub isegi vaatamata ulatuslikule röntgenoloogilisele leiule.

Röntgenoloogiline uurimine

Kopsutuberkuloosi korral on võimalik röntgenogrammidel peaaegu alati, välja arvatud endobronhiaalse tabatuse korral, leida patoloogilisi muutuseid kopsudes: kõige sagedamini on tabatud parema kopsu ülasagara tipmine ja posterioorne segment ja vasaku kopsu apiko-posterioorne segment.

Röntgenipildil erinevad läbipõetud tuberkuloosi jääknähud aktiivse tuberkuloosi leiust. Tihedad kaltsifikaatidega või kaltsifikaatideta kopsukolded võivad olla nähtavad hiiluste piirkonnas või ülaväljades. Väiksemate fibroosiga või fibroosita kolletega kopsude ülaväljades kaasneb sageli vastava piirkonna mahu langus.

Kopsutuberkuloosi diferentsiaaldiagnostika

Eristusdiagnoos viiakse läbi eristamaks kopsutuberkuloosi järgmistest haiguslikest seisunditest:

  • blastomükoos
  • tulareemia
  • aktinomükoos
  • Mycobacterium intracellulare-[Battey batsilli-] nakkus
  • Mycobacterium chelonae nakkus
  • Mycobacterium fortuitum'i nakkus
  • Mycobacterium gordonae nakkus
  • Mycobacterium kansasii nakkus
  • Mycobacterium marinum'i nakkus
  • Mycobacterium xenopi nakkus
  • Squamous-cell carcinoma
  • pneumoonia
  • eosinofiilsed pneumooniad
  • seeninfektsioonid
  • mittetüüpilised mükobakterioosid (MOTT-infektsioonid)
  • kopsu vaskuliidid
  • kopsukasvajad
  • kopsuabstsess
  • tsüst
  • kartsinomatoos või muu kasvajalise protsessi metastaseerumine
  • sarkoidoosi teine ja kolmas staadium
  • hemosideroos
  • pneumokonioos
  • pneumofibroos
  • muude kopsuhaiguste jääknähud – ülasagarate tabatus, anamnees.

Kopsutuberkuloosi tüsistused

Kaugele arenenud kopsutuberkuloosi tüsistusteks võivad olla kopsuverejooks, spontaanne õhkrind, kopsu-südame puudulikkus, siseelundite väärastused, atelektaas, bronhi ja rindkereseina uurised, pleuraempüeem, intoksikatsioon, kurtumus, tuberkuloosne meningiit[46].

Miliaartuberkuloos

 Pikemalt artiklis Miliaartuberkuloos

Miliaartuberkuloos ehk hirsjas kopsutuberkuloos ka dissemineerunud tuberkuloos (tuberculosis cutis disseminata) on akuutselt kulgev teisese tuberkuloosi vorm, mis tekib verekaudse külvi (hemotogeense disseminatsiooni) tulemusel. Miliaartuberkuloosi külvi allikaks on kas tuberkuloosikolded kopsus või teistes elundites.

Miliaartuberkuloos võib olla kas ägeda kopsuhaiguse (pulmonaalne ehk kopsuvorm), ajukelmepõletiku (ajukelme ehk menigeaalne vorm) või üldise mürgistuse sümptomitega (tüfoosne vorm).

Miliaartuberkuloos esineb sagedamini alaägeda või kroonilise hematogeense dissemineerunud kopsutuberkuloosina. Tuberkuloosikolded on sel juhul mitmesuguse tihedusega, paiknevad enamasti mõlema kopsu ülemises sagaras ja on veresooni ümbritseva sidekoe vohamise tõttu ümbritsetud sidekoelise võrgustikuga.[47]

Sidekoe vohamine häirib kopsude vereringet ja ventilatsiooni ning koormab südame paremat vatsakest. Osalt ka ülekoormuse tõttu võib välja kujuneda krooniline kopsu- ja südamepuudulikkus.

Kopsude haaratuse korral on radioloogilisel leiul tuvastatavad mõlema kopsu kahjustused tippudest kuni diafragmani ja hirsiteri meenutavate kollete suurus on alla 2 mm.(RHK-10 koodid: A19.0-A19.1; A19.2; A19.3; A19.8; A19.9). Arvatakse, et haigustekitajad on hingamiselundkonnast väljunud lümfisüsteemi ja vereringesse ning jaotunud lisaks kopsudele ka sellistesse elunditesse nagu maks, põrn, neerud jt nii, et neid on raskem kehas tuvastada.

Äge miliaarne tuberkuloos

Äge miliaarne tuberkuloos esineb lapseeas ja sagedamini noorematel lastel. Selle haigusvormi korral oleneb haigustekitajaid sisaldavate kaseossete masside läbimurre veresoonte seinte kaudu ja tuberkulite lagunemine kopsu veenides organismi üldise vastupanuvõime järsust langusest ja neuroreflektoorse regulatsiooni häirest.

Üldist miliarisatsiooni ennustavad apaatia, isutus, halb uni, kõrgenenud ärrituvus, kehatemperatuuri tõus. Haiguse progresseerudes kujuneb välja üldine intoksikatsioon – palavik, kiirenenud pulss, hingeldus, tugev tsüanoos. Laps võib äbivaatuse ajaks olla kõhnunud, nahal võivad esineda tuberkuliidid, kõht võib olla puhitunud, maks suurenenud.

Ka kopsuvormi korral avalduvad intoksikatsiooni üldnähud, millele võib lisanduda kuiv, sage köha, tugevnev hingeldus ja tsüanoos.

Üldine miliaarne tuberkuloos kestab 2–4 nädalat ja lõpeb sageli haige surmaga.[48]

Miliaartuberkuloosi kirjeldas John Jacob Manget 1700. Ta sidus hirsitaolised terakesed tuberkuloomidega (tuberculum), märkimaks ära tuberkuloosi sageli fataalset vormi.[49]

Raskemad vormid

Värskete kopsu tuberkuloosivormide progresseerumise tagajärjel tekivad raskemad vormid:

  • tuberkuloom ehk kaseoom on tuberkuloosikoldest moodustunud kihnuga piiratud kasvajalaadne moodustis (mükobakterite mütsetoom), juustundunud sisuga;
  • kavernoosne – õhukeseseinalise kaverniga;
  • fibrokavernoosne – deformeerunud ja sidekoestunud kavernidega;
  • kopsutsirroos.

Kopsuväline tuberkuloos

 Pikemalt artiklis Kopsuväline tuberkuloos

Kopsuväline tuberkuloos (KVT) ehk ekstrapulmonaalne tuberkuloos (EPTB, extrapulmonary tuberculosis) on tuberkuloosivorm, haarab kõiki ülejäänud paikmeid (sh pleura ja intratorakaalsed lümfisõlmed) peale kopsuparenhüümi, kõri, bronhide või trahhea.

Kopsuvälise tuberkuloosi vormid on tuberkuloosne pleuriit ja intratorakaalsete lümfisõlmede, kesknärvisüsteemi, naha- ja silmatuberkuloos jpt.

Sarnaselt kopsutuberkuloosiga peab ka tuberkuloosi kopsuväliste vormide diagnoos tuginema bakterioloogilistele uuringutele.

Kopsuvälise tuberkuloosi vorme esineb Eestis harva, kokku umbes 50–60 juhtu aastas. Kõigist tuberkuloosijuhtudest moodustab KVT HIV-negatiivsetel patsientidel 10–50% ja HIV-positiivsetel 35–80% kõigist tuberkuloosijuhtudest.[50]

Tuberkuloosne pleuriit

Tuberkuloosne pleuriit ehk kopsukelme tuberkuloos on kopsuvälise tuberkuloosi vorm, mida iseloomustab kuiv, seroosne või mädane tuberkuloosne kopsukelmepõletik.

Tuberkuloosse pleuriidi diagnoosimisel võib analüüsida anamneesi, kliinilist pilti ja radioloogilist leidu, kuid diagnoosi kinnitamiseks on vajalik pleuravedeliku biokeemiline ja mikrobioloogiline uuring.

Varem oli kopsukelme tuberkuloos liigitatud kopsutuberkuloosi vormide hulka.

Lümfisõlmede tuberkuloos

Lümfisõlmede tuberkuloos on kopsuvälise tuberkuloosi vorm, millesse liigitatakse:

  • perifeersete lümfisõlmede tuberkuloos,
  • rindkeresiseste lümfisõlmede tuberkuloos.

Rindkeresiseste lümfisõlmede tuberkuloos

Varasem nimetus oli bronhiaalsete lümfisõlmede tuberkuloos. Bronhiaalsete lümfisõlmede tuberkuloosist kui haigusest võidi rääkida siis, kui see avaldus kohalike ja üldiste kindlate kliiniliste sümptomitega.

Rindkeresiseste lümfisõlmede (mediastinaalsed, peribronhiaalsed ja paratrahheaalsed) tuberkuloos on valdavalt esmase tuberkuloosi haigusvorm lastel, teiselt poolt aga on see haigusvorm osa immunokomprimeeritud haigetel esinevast dissemineerunud tuberkuloosist.

Perifeersete lümfisõlmede tuberkuloos

Perifeersete lümfisõlmede tuberkuloos ehk perifeerne tuberkuloosne lümfadenopaatia (A18.2, lymphadnitis tuberculosa) on kopsuvälise tuberkuloosi vorm, mis lokaliseerub sagedamini kaela eesmistes ja tagumistes ning supraklavikulaarsetes lümfisõlmedes.

Tuberkuloosi protsessist haaratud piirkond on enamasti valutu, kuid iseloomulik on aeglaselt paraneva fistuli kujunemine.

Perifeersete lümfisõlmede tuberkuloosil eristati (1950. aastatel) kliiniliselt kaht vormi:

  • teatavas sõlmede rühmas lokaliseerunut,
  • generaliseerunut.

Lapseeas avastati üsna sageli palpatsiooniks kättesaadavaid lümfisõlmi pea- ja kaelapiirkonnas. Suurenenud lümfisõlmedega kaasnes vahel valulisus koos pea liigutuste häirega (mikropolüadeenia).

Kõhuõõneelundite tuberkuloos

Kõhuõõneelundite tuberkuloos ehk kõhuõõneelundite tuberkuloos on tuberkuloosivorm, mille korral tuberkuloosne põletik on haaranud ja/või haiguskolle paikneb kas kõhukelmel, mesenteriaasetes lümfisõlmedes ja kõhuõõnes paiknevates elundites, nagu magu, maks, sapipõis, kõhunääre, põrn, peensool, jämesool, neerud ja neerupealised.[51]

Kõhuõõneelundite tuberkuloosi süstemaatika pole käesoleval ajal selge, mitmete elundite paikmeid võidakse vaadelda ka eraldi tuberkuloosivormidena.

Varem (1950. aastatel) eristati maksatuberkuloosi, neerutuberkuloosi, põrnatuberkuloosi ja sooletuberkuloosi.

Kõhuõõneelundite tuberkuloosi korral võib etendada peaosa enterogeenne nakatumine, kuid nakatumine võib toimuda ka hematogeensel teel.

Lastel ei vaadeldud kõhuõõne elundite tuberkuloosi iseseisva osana, vaid ägeda või kroonilise generaliseerunud tuberkuloosi ühe avaldusena.[51]

Kõhuõõneelundite tuberkuloosi diagnostika on keeruline – esinev sümptomatoloogia ühtib teiste kõhukoopahaiguste sümptomatoloogiaga.

Terminaalileumi ja coecumi tuberkuloosi korral võib sümptomiks olla valu, mis tuleks eristada apenditsiidist ja soolesulgusest. Palpeeritav infiltraat koos radioloogilisel (kontrastainega) uuringul leitud patoloogiaga võib aga meenutada kartsinoomi.

Rektaalosa tuberkuloos võib väljenduda haavanditena, uuristena ja pararektaalsete abstsessidena.

Mesenteriaalsete lümfisõlmede tuberkuloos võib nähtavaks saada kas regionaarse lümfadeniidi või sooletuberkuloosi taustal.

Vahel ei suudeta mesenteriaalsete lümfisõlmede tuberkuloosi korral aga tuvastada mingeid muutusi soolestikus, neil kordadel võivad tuberkuloositekitajad siseneda limaskesta kaudu või hematogeensel teel teisest koldest.

Lümfisõlmede ja liidete kaseoosse lagunemise tagajärjel tekivad mugulataolised tumoroossed paketid ja kahjustub kõhukelme.

Tuberkuloosne peritoniit

Tuberkuloosset peritoniiti ehk tuberkuloosset kõhukelmepõletikku võib vaadelda kopsuvälise tuberkuloosi vormina või üldise miliaarse tuberkuloosi ühe sümptomina.

Iseseisva haigusvormi korral loetakse kõhukelme kahjustuse põhjustajaks mesenteriaalseid lümfisõlmi või soolestikku, harvemini hematogeenset nakkust.

Varem (1950. aastatel) eristati kliiniliselt piirdunud või difuusset tuberkuloosset peritoniiti. Mõlemad võisid olla adhesiivsed-tumoroossed, eksudatiivsed või ultseroossed.

Eksudatiivse vormi tunnusteks on kõhukelmel hulgaliselt tekkivad miliaarsed köbrukesed, kaseoossed sõlmed, peened verevalumid ja seroosne või serofibrinoosne eksudaat, mis võis vahel olla rohekas ja hägune, sade aga sisaldas lümfotsüüte ja tuberkuloosi mükobaktereid. Lastel esines tuberkuloosse peritoniidi korral ka mesenteriaalsete lümfisõlmede kahjustus.

Tuberkuloosse peritoniidi diagnoosimisel tuvastati valud kõhus, meteorism (kõhupuhitus), roojamishäired ja lapse üldine kõhnumine. Üldise kõhnumise taustal aga oli paisunud lapse kõht ja muutunud kerajaks (ämblikusarnane välimus). Tugeva astsiidi korral võis esineda jalgade turse, mille põhjustas kas veenide kompressioon või üldine kurtumus (kahheksia).

Tuberkuloosse peritoniidi korral oli lastel prognoos suhteliselt soodne ja olenevalt vormist, lapse vanusest ja toitumisest esines kuni 70% tervenemisi.[52]

Tuberkuloossesse kõhukelmepõletikku haigestumise risk on teistest suurem tsirroosi, HI-viirusnakkust, suhkurtõbe jmt haigusi põdevatel patsientidel.

Tuberkuloosne kõhukelmepõletik põhjustab sageli valu, kõhupuhitust, palavikku, kaalulangust, isutust.

Sooletuberkuloos

Sooletuberkuloosi ehk soole tuberkuloosi esines lastel sageli, kas röga allaneelamise tulemusel või üldise generalisatsiooni avaldusena.

Haavandeid, mis olid kas ümmargused või ovaalsed kraatrikujulise kallaka põhjaga, esines iileumi alumistes osades, ileo-tsökaalses ja jämesoole käärude piirkonnas.

Kahjustunud soolest andsid tunnistust üldseisundi halvenemine, jõu langus, kahvatus, püsiv kõhulahtisus ja vere esinemine roojas. Tüsistustena esinesid soole perforatsioon ja peritoniit. Prognoosi loeti halvaks.[52]

Suu- ja suuõõnetuberkuloos

Suu- ja suuõõnetuberkuloos on tuberkuloosi vorm, mille korral tuberkuloossed protsessid võivad haarata suuõõne: suu, keele, huuled, tunica mucosa oris'e, suulae, igemed, kurgumandlid, suupõhja, süljenäärmed jm. Primaarset suutuberkuloosi esineb haruharva, enamikul juhtudel algab haigus nakatunud röga või hematogeense leviku toimel.

Teisesed lesioonid, mida seostatakse kopsutuberkuloosiga, avalduvad kas valuliku haavandina, sõlmekeste, tuberkuloomide või granuloomidena.

Suutuberkuloosi esinemissagedus on madal 0,1–5% kõikidest tuberkuloosi nakkusjuhtudest.[53]

Maksatuberkuloos

 Pikemalt artiklis Maksatuberkuloos

Maksatuberkuloosi korral on tuberkuloosi mükobakterid platseerunud maksa ja kudede vastulöögid ja toimed on samuti lokaliseerunud siia. Seda võib vaadelda kopsuvälise tuberkuloosi vormina või üldise miliaarse tuberkuloosi ja ka kopsutuberkuloosi metastaasina.

Maksatuberkuloosivormid on:

  • miliaarne maksatuberkuloos
  • nodulaarne maksatuberkuloos
  • hepatobiliaarse süsteemi tuberkuloos.[54]

Primaarset maksatuberkuloosi esineb haruharva.[55]

Hepatobiliaarse süsteemi tuberkuloos

Hepatobiliaarse süsteemi (maks, sapipõis, sapiteed) tuberkuloos on kõhuõõneelundite tuberkuloosi vorm ja maksatuberkuloosi alavorm, mis lokaliseerub nimetatud elundites.

Sapiteedetuberkuloos

Sapiteedetuberkuloos on kõhuõõneelundite tuberkuloosi vorm ja hepatobiliaarse süsteemi tuberkuloosi alavorm, mille asukohaks avastamise ajal on sapiteed.

Sapiteedetuberkuloos liigitatakse:

  • nodulaarseks sapiteedetuberkuloosiks
  • miliaarseks sapiteedetuberkuloosiks.

Sapiteedetuberkuloosi on üsna raske diagnoosida, sümptomaatika võib jäljendada mitmeid haiguslikke seisundeid ja näidata pahaloomulisi protsesse, näiteks sapisoonekartsinoomi.

Uuringuteks võidakse kasutada mitmeid meditsiiniseadmeid nagu ultrahelisüsteeme ja kompuutertomograafe.

Kuse-suguelundite tuberkuloos

Kuse-suguelundite tuberkuloos ehk urogenitaalne tuberkuloos ehk suguelundite tuberkuloos (lüh GUTB) on kopsuvälise tuberkuloosi vorm, mis sagadamini on tekkinud tuberkuloosi hematogeense leviku tulemusena. (RHK-10 [A18.10])

  • [A18.11] neerude ja kusejuha tuberkuloos
  • [A18.12] kusepõie tuberkuloos
  • [A18.13] teiste kuseelundite tuberkuloos
  • [A18.14] eesnäärme tuberkuloos
  • [A18.15] teiste meessuguelundite tuberkuloos
  • [A18.16] emakakaela tuberkuloos
  • [A18.17] tuberkuloossed naise vaagnaelundite põletikulised haigused (tuberkuloosne endometriit; tuberkuloosne munasarjapõletik ja munajuhapõletik)

[A18.18] teiste naissuguelundite tuberkuloos

Kuse-suguelundite tuberkuloosi on raske diagnoosida, kuna lokaalsed sümptomid ja kaebused nagu düsuuria, hematuuria, sage urineerimine ja valu on tavaliselt vähe väljendunud, mittespetsiifilised ja sarnanevad kroonilise mittespetsiifilise põletiku või urotrakti infektsiooni omadega.

Äigepreparaadi mikroskoopiline uuring jääb sageli negatiivseks.

Ajavahemik primaarse infektsiooni ja kuse-suguelundite tuberkuloosi avaldumiseni võib ulatuda 15–20 aastani.

Naistel esineb sagedamini genitaaltrakti haaratust, põhjustades vaagna piirkonna valu, menstruaaltsükli ebaregulaarsust ja infertiilsust.

Meestel võib haigusprotsess tabada skrootumit, põhjustades kerget valulikkust ja turset. Esineda võivad prostatiit, orhiit ja epididümiit. Tuberkuloos võib tabada ka eesnääret ja põhjustada eesnäärme tuberkuloosi.[56]

Tuberkuloosne tsüstiit

 Pikemalt artiklis Tsüstiit

Esmast tuberkuloosset tsüstiiti (cystitis tuberculosa) (RHK-10 [N33.0]) peaaegu ei esine, see võib kaasneda neeru- või suguelundite tuberkuloosiga.

Luu- ja liigesetuberkuloos

Luu- ja liigesetuberkuloosi on kopsutuberkuloosi võimalik tüsistus, mille korral kahjustuvad esmajoones pikad toruluud, selgroolülid ja labakäe liigesed.

Enamasti kulgeb liigesetuberkuloos ühe liigese kroonilise põletikuna. Sagedamini on haaratud suuremad liigesed: puusa-, põlve- või labajala väikesed liigesed.[57]

  • [A18.0] luude ja liigeste tuberkuloos
  • [A18.01] lülisambatuberkuloos (M49.0)
  • [A18.02] teiste liigeste tuberkuloosne artriit
  • [A18.03] teiste luude tuberkuloos
  • [A18.09] muu luu- ja lihaskonna tuberkuloos
  • [M01.1] tuberkuloosne artriit
  • [M90.0] luutuberkuloos

Lülisambatuberkuloos

Lülisambatuberkuloos (varem Pott's disease) on luu- ja liigesetuberkuloosi vorm, mille korral on nakkusega haaratud ka lülisammas.

Lülisambatuberkuloosi esineb 1%-l tuberkuloosihaigetest.

Lülisambatuberkuloosi vormid on:

  • tuberkuloosne spondülodistsiit
  • tuberkuloosne spondüliit.[58]

Lülisambatuberkuloosi korral tekkis varem sageli teravanurgaline küür ehk gibbus.

Lülisambatuberkuloosi esmakirjeldajaks 1779 peetakse inglise kirurgi Percivall Pott'i.

Kesknärvisüsteemi tuberkuloos

Kesknärvisüsteemi tuberkuloos on kesknärvisüsteemi põletikuline haigus.

  • ajukelmetuberkuloom (tuberculoma meningeale) [A17.1]
  • peaajutuberkuloom (tuberculoma cerebri) [A17.8]
      • närvisüsteemi muu tuberkuloos
      • peaaju tuberkuloos
      • seljaaju tuberkuloom
      • seljaaju tuberkuloos
      • peaaju tuberkuloosne abstsess (abscessus tuberculosus cerebri)
      • tuberkuloosne meningoentsefaliit
      • tuberkuloosne müeliit
      • tuberkuloosne polüneuropaatia.

Kesknärvisüsteemi tuberkuloosil on kolm kliinilist vormi:

  • tuberkuloosne meningiit
  • intracranial tuberculoma
  • spinal tuberculous arachnoiditis.

Tuberkuloosne meningiit lastel (1950. aastatel)

Tuberkuloosne meningiit (meningitis tuberculosis) on tänapäeval kesknärvisüsteemi tuberkuloosi vorm, mille korral on nakkusega haaratud ajukelme.

Tuberkuloosne meningiit oli varem suhteliselt sage ja raske haigus, millesse haigestusid lapsed esimesel 5–6 eluaastal.

Meningiiti põhjustab tavaliselt bronhiaalsete lümfisõlmede tuberkuloos kaseoosse väärastuse staadiumis, vahel kopsutuberkuloosi hematogeense disseminatsiooni arenguga, aga ka kroonilise tuberkuloosse infektsiooni igal perioodil, kui organismi reaktiivsuses tekkis muutus neurotroofiliste ja immunobioloogiliste iseärasuste häirumise tõttu.

Tuberkuloosne menigiit kulgeb salamisi, ohumärkideks võib olla lapse ärrituvuse tugevnemine, meeleolu muutus, apaatsus, isutus, kõhukinnisus, millele lisanduvad peavalu, põhjuseta oksendamine (nii söömise järel kui ka tühja kõhuga), vahel krambid. Kehatemperatuur võib kõikuda. Pulss võib aeglustuda ja esineda arütmiat.

Esineda võivad vasomotoorsed häired, näovärvuse vaheldumine, punane dermografism, punased laigud ja pupillide loid reageerimine valgusele ja üldine hüperesteesia.

Järk-järgult ilmnevad ka meningeaalsed sümptomid: Kernigi sümptom, Brudzinski sümptom, kuklalihaste rigiidsus ka näonärvi ja silmalihaste paralüüsid või pareesid. Laps muutub üha unisemaks ja loiumaks, vaade on kaugusse suunatud, pupillid ebaühtlased, tal kaob teadvus. Kehatemperatuur tõuseb järsku, pulss sageneb, muutub nõrgaks ja hingamine on korrapäratu. Laps lebab küljeli, pea tahapoole heidetud, võib vahel kiljatada, kiristada hambaid; rooja ja kuse väljutamine toimub tahtele allumatult. Lõppstaadiumi kerelihased lõtvuvad ja esineb jäsemete halvatus. Enne surma võib saabuda ajutine paranemine – teadvus selgineb, peavalud vähenevad ja kehatemperauur alaneb, ja selle järgneb lapse seisundi halvenemine ja varem sageli ka lapse surm; nüüdisajal, mil streptomütsiin on saadaval, on võimalikud kas täielik tervistumine või tervistumine järelnähtudega.[59]

Tuberkuloosne meningiit (2005)

Tuberkuloosne meningiit võib areneda esmase tuberkuloosse infektsiooni käigus bakterieemia tagajärjel, aga võib ilmneda ka tüsistusena kopsutuberkuloosi reaktiveerumise või tuberkuloosi parameningeaalse kolde perforeerumise tulemusena.

Tuberkuloosse meningiidi korral lokaliseerub protsess sageli ajupõhimikul, mistõttu võivad ilmneda kraniaalnärvide kahjustuse sümptomid, nagu peavalu, teadvuse häired, kuklakangestus.

Haiguse kulg ja sümptomite dünaamika võib olla varieeruv, sõltudes ka teiste elundite haaratusest. Subarahnoidaalse ruumi infitseerumise korral lisandub difuusne meningiit.

Endokriinnäärmete tuberkuloos

Endokriinnäärmete tuberkuloos ei ole haiguse eraldi vorm, kuid lisaks lümfinäärmetele (lümfisõlme vananenud termin) võib tuberkuloos olla ka paljudes inimorganismi sisenõrenäärmetes (endokriinnäärmed), nagu ajuripats[60], kilpnääre[61], kõrvalkilpnääre, tüümus, neerupealised[62], kõhunääre[63], munasarjad[64], munandid[65] süljenäärmed[66] jt.

  • [A18.81] kilpnäärmetuberkuloos
  • [A18.82] teiste eondokriinnäärmete tuberkuloos (ajuripatsituberkuloos, tüümusetuberkuloos).

Tüümuse tuberkuloos

Harva esineb primaarset tüümuse tuberkuloosi (primary thymic tuberculosis).[67]

Pisut rohkem tuleb tüümuse tuberkuloosseid lesioone – kaseoossete lesioonidena ette miliaarse tuberkuloosi korral. On teatatud ka tüümuse tuberkuloomist.

Tüümuse tuberkuloos ja tümo-lümfaatiline seisund esinevad koos ülimalt harva.

Südametuberkuloos

Südametuberkuloosi korral (RHK-10 [A18.84]) on bakterinakkus haaranud südame struktuure ja võib põhjustada tuberkuloosset kardiomüopaatiat, tuberkuloosset endokardiiti, tuberkuloosset müokardiiti ja tuberkuloosset perikardiiti.

Tuberkuloosne perikardit

 Pikemalt artiklis Tuberkuloosne perikardit

Tuberkuloosne perikardiit on perikardiit, mida võivad põhjustada mükobakterite perekonna mõnede bakterite poolt esile kutsutud infektsiooni levik südamepauna.

Tuberkuloosset perikardiiti on raske diagnoosida, seda võidakse kompuutertomograafia jäädvustustel segi ajada tüümuse kartsinoomiga.[68]

Nahatuberkuloos

Nahatuberkuloos (lupus vulgaris) ehk naha ja nahaaluskoe tuberkuloos (RHK-10 [A18.4]) on kopsuvälise tuberkuloosi vorm, mille loovad Mycobacterium tuberculosis, Mycobacterrium bovis, aga ka BCG-vaktsiin võib nahatuberkuloosi esile kutsuda.[69]

Nahatuberkuloosi korral on haiguse kulg tavaliselt alaäge või krooniline ja esineb tavaliselt pea või kaela piirkonnas ühe või enama lesioonina. Lupus vulgaris algab pruunikaspunase maakuli või pehme paapulina, lesioonid kasvavad aeglaselt, hiljem haavanduvad ja paranevad.

Nahatuberkuloosi vormid on:

  • tuberculosis verrucosa cutis
  • skrofuloderma (tuberculosis colliquativa cutis)
  • miliaarse tuberkuloosi nahavorm
  • tuberkuliid[70] jmt.

Skrofuloderma

Skrofuloderma (tuberculosis colliquativa cutis) on nahaaluse koe tuberkuloosivorm, mille paige on kaela lümfisõlmede piirkonnas ja mis levib naha all olevast infitseerunud lümfisõlmest või ka luust või liigesest ning viib abstsessi ja haavandumiseni.[71]

Nahatuberkuloosi esmakirjeldus pärineb Laennecilt, 1826 kirjeldas ta enda tuberculosis verrucosa cutis't.[72]

Silmatuberkuloos

Silmatuberkuloos (RHK-10 [A18.5]) on kopsuvälise tuberkuloosi vorm, mis avaldub silmade piirkonnas ja mille põhjustajaks võivad olla nakatumine Mycobacterium tuberculosis'e, Mycobacterium bovis'e, Mycobacterium africanum'i, ja Mycobacterium microti'ga peamiselt hematogeensel teel.[73]

  • [A18.50] silmatuberkuloos
  • [A18.51] tuberkuloosne kõvakesta-pinnapõletik
  • [A18.52] tuberkuloosne sarvkestapõletik (tuberkuloosne

interstitsiaalne keratiit, tuberkuloosne keratokonjunktiviit)

  • [A18.53] tuberkuloosne korioretiniit
  • [A18.54] tuberkuloosne iridotsükliit
  • [A18.59] muu silmatuberkuloos.

Silmade tuberkuloosi diagnoosimine võib olla problemaatiline kuna sageli ei ole tuvastatavaid aktiivse tuberkuloosi faase mujal organismis.

Kongenitaalne tuberkuloos

 Pikemalt artiklis Kaasasündinud tuberkuloos

Kaasasündinud tuberkuloosi ehk kongenitaalset tuberkuloosi esineb harva ja arvatavasti seetõttu ei ole selle haigusvormi kohta teaduspublikatsioonides paljut mainitud.

Varem kujutleti (näit Hippokrates Kosilt, et tuberkuloos ei nakka ja võib olla pärilik.

1950. aastatel oli teadus asunud seisukohale, et intrauteriinne tuberkuloosi ülekandumine on võimalik, kuid mitte germinatiivse nakatumise (s.o kepikese ülekanne seemne- või munarakuga) kaudu, vaid loote nakatub ema organismis raseduse (platsentaarne infektsioon) või sünnituse ajal.[5]

Tuberkuloosi retsidiiv

Tuberkuloosi retsidiiv ehk tuberkuloosi retsidiivjuht on tuberkuloosijuht, mille korral diagnoositakse tuberkuloos uuesti inimesel, kes on varem tuberkuloosi põdenud, saanud tuberkuloosiravi ja paranenud.

Tuberkuloos ja D-vitamiin

D-vitamiinile omistatakse oluline roll makrofaagide aktivatsioonil, mille koostoimel CD4+ Th1 rakkudest vabastatav IFN-γ-ga piiratakse tuberkuloosi mükobakteri kasvu organismis.

Tsütokiin gammainterferoon indutseerib inimeste makrofaagides 1 alfa hüdroksülaasi aktiivsust ja konverteerib kaltsidiooli bioloogiliselt aktiivseks kaltsitriooliks, mis arvatakse mõjutavat soodsalt makrofaagide võimet surmata tuberkuloosi tekitajaid.[74]

Tuberkuloos/HIV + koinfektsioon

HIV-nakkusega patsientidel võib tuberkuloosi diagnoosimine olla raskendatud, kuna enamik kasutusel olevatest testidest võib osutuda negatiivseks. HIV-positiivsetel isikutel esineb sagedamini kopsuvälist ja dissemineerinud tuberkuloosi.[75]

Inimorganismis toimub tuberkuloosi mükobakteri ja HI-viirusnakkuse (topeltnakkuse) korral teatav "võimendumine", immunoloogiliste vastuste kiirenemine ja kurnatus, mille tulemusel võib saabuda surm. Arvatakse, et topeltnakatunuid on maailmas ligi 14 miljonit inimest. Tuberkuloosi seostatakse ligi 26%-l aidsisurmaga.[76]

HIV-ravis kasutatava antiretroviirusravi ehk HAART (Highly Active Antiretroviral Therapy) raviskeemi lülitatud ravimite manustamisel aidsihaigetele, kes põevad ka tuberkuloosi, võib tuberkuloos ajutiselt halveneda juba kahe nädala pärast – seda seostatakse vahel immuunsuse parenemisega.

Tuberkuloosne intoksikatsioon

Tuberkuloosse intoksikatsiooni korral võib olla tegemist veres ringlevate tuberkuloositekitajate eritatavate molekulide toksilise mõjuga organismile. Tuberkuloosset intoksikatsiooni tuleb kahtlustada, kui lapsel või noorukil pole võimalik üheski elundis tuberkuloosi tuvastada, kuid tekivad sellised tõsised tervisehäired nagu halb üldseisund, kehatemperatuuri sage kõrgenemine, füüsilise ja vaimse arenemise aeglustumine, perifeersete lümfisõlmede suurenemine, silma sidekesta, naha või liigeste allergilised haigused jm.[77]

Tänapäeval ei kuulu laste ja noorukite tuberkuloosne intoksikatsioon ei kopsu- ega kopsuvälise tuberkuloosi hulka.

Multiresistentse tekitajaga (MDR-TB)

 Pikemalt artiklis Multiresistentne tuberkuloos

Multiresistentse tuberkuloosi ehk multiresistentse tekitajaga (MDR-TB) tuberkuloosi haigusjuhu korral on haigustekitaja resistentne samaaegselt kahe tuberkuloosi põhiravimi, isoniasiidi ja rifampitsiini suhtes. Lisaks võib esineda resistentsus ka teiste TB-vastaste ravimite suhtes.

Arvatakse, et multiresistentsust põhjustavad juhuslikud geneetilised mutatsioonid. Ravimiresistentsed M. tuberculosis'e tüved kujunevad ravimitundliku TB vale ravi tulemusena ja seega võivad siin rolli mängida ka süstemaatilised vead, mida on tehtud ravitava haigusega võitlemisel.[78]

Multiresistentse tuberkuloosi alavormid on järgmised:

  • eriti resistentne tuberkuloos (extensively resistant TB; XDR-TB) resistentsus isoniasiidile, rifampitsiinile, ofloksatsiinile, ühele süstitavale ravimile (kanamütsiin amikatsiin kapreomütsiin)
  • äärmiselt resistentne tuberkuloos (extremely drug resistant; XXDR) resistentsus kõigile 1.rea ja 2.rea ravimitele.[79]

Eestis on suurenenud M. tuberculosis'e multiresistentsete MDR tüvede isoleerimissagedus.

Eesti, koos teiste Balti riikidega, on kantud multiravimiresistentse tuberkuloosi (MDR-TB) ohumaade nimekirja.[80]

2009. ja 2012. aastal avastati ligi 450 000 uut multiravimiresistentse tuberkuloosi (MDR-TB) haigusjuhtu.[81]

Tuberkuloosi tõvekindlus

Paljudel inimestel on tuberkuloosi suhtes kaasasündinud vastupanuvõime (immuunsus) – madala tuberkuloositekitajate arvu korral ringlevad need mõnda aega veres ja hävitatakse seejärel valgelibledes ja lümfikoes. [6]

Tuberkuloosi mükobakteri nakkuse korral suudab enamiku täiskasvanud tervete inimeste (90–95%) omandatud immuunsus, mis toimib nimetatud bakteri peatamisel spetsiifiliste antigeenidega T-rakkude ja makrofaagide läbi, bakteri leviku ka peatada[82]

Tuberkuloosse protsessi arenemine ja patogeensus

1950. aastatel eristati esmast, teisest ja kolmandast staadiumi.

Esmane staadium: peamiseks patoloogilis-anatoomiliseks vormiks on esmane kompleks, mis koosneb tuberkuloositekitajate sissetungikohale tekkivast koldest ja regionaalsete lümfisõlmede koldest.

Sissetungile järgneb spetsiifiline kaitsereaktsioon ja organism muutub tuberkuloosibakterite suhtes allergiliseks. Esmase aerogeense sissetungi korral kutsub haigustekitaja esile bronhide limaskestal esmase alveoliidi. Esmase kolde piirkonnas tekib algul eksudatiivne, hiljem produktiivne põletik ja kudede lümfotsütaarne infiltratsioon, moodustub spetsiifiline tuberkuloosne kude (granuloom) epiteliodsete ja gigantsete rakkude kuhjumisega.

Esmase staadiumi haigusprotsess on lokaliseerunud esmases kompleksis ja selle sagedasim paige on kopsud.

Iga hetk võib toimuda, kas siis immuunbioloogiliste omaduste muutumisel või nõrgenemisel, protsessi generaliseerumine või teise staadiumisse arenemine.

Tuberkuloosikolle kasvab ja võib murda ennast läbi keha loomulikesse kanalitesse: bronhid, soolestik, kuse-sugutrakt jne, siis tekivad intrakanalikulaarsed metastaasid.

Sageli esineb lümfogeenset levikut lümfisõlmede aheliku kaudu kuid tähtsaimaks peeti hematogeensied metastaase, mis määrasid ära teise staadiumi prognoosi, kuna bakterite paljunemine on jõudnud maksimumi ja nende osaline hävimine põhjustab toksiliste nähtude tekkimist.

Teise staadiumi vältel võib protsess vaibuda, areneda suhteline immuunsus ja väheneda tundlikkus haigustekitajate (viiruse, 1957) suhtes, bakterid on blokeeritud jääkkolletesse ja sealt võivad nad ebasoodsate tingimuste korral taaselustuda.

Kolmas faas lokaliseerub reaktiivse põletiku laia tsooniga kopsudes, kus ülekaalus on proliferatiivsed protsessid, paranemine armistumise ja lubjastumise teel ja lümfisõlmede kahjustuse puudumine.

Kuid tuberkuloosne protsess ise ei mahu selle skeemi raamesse, kuna protsess toimub laineliselt ja ei järgi kirjeldatud raamistikku.

Seetõttu liigitati protsess kahte staadiumisse: esmane nakkus ehl esmase tuberkuloosi staadium (vastab esmasele ja teisesele staadiumile) ja reinfektsiooni staadium (teatud määral ühtib kolmandase staadiumiga).[83]

1970. aastatel

Spetsiaalsed rakud tungivad läbi kapillaaride seinte tuberkuloosi põletikukoldesse, piiravad selle tuberkuloosse põletikulise vohandiga ja moodustavad tuberkuloosile iseloomuliku, käävjatest rakkudest koosneva köbrukese, mille keskel on kärbunud kude ja toimub juustundumine (kaseoos). Köbruke (tuberkuloosikolle) armistub, kaseoosne mass, mis sisaldab eluvõimelisi (praktiliselt kogu inimese elu) tuberkuloositekitajaid, lubjastub ja luustub[84]

Teisene tuberkuloos – teatud seisundite korral (nagu sugulise küpsemise periood, haigused, nt suhkurtõbi, psüühilised traumad, vaimuhaigused jt), võib omandatud immuunsus tuberkuloosi suhtes nõrgeneda ja esmased lubjastunud kolded võivad muutuda organismisisesteks nakkusallikateks, põhjustades teisest tuberkuloosi.

Esmane tuberkuloosne kompleks

Esmane tuberkuloosne kompleks ehk tuberkuloosi esmane kompleks ehk esmane kompleks on tuberkuloosi esmase haigusprotsessi paige, sagedamini kopsud, mis koosneb põletikulisest kopsukoldest, regionaalsete lümfisoonte ja -sõlmede põletikust.

Esmase tuberkuloosse kompleksi taandareng algab kopsukoldest, mis aja jooksul imendub või lubjastub ja luustub tekib nn eluaegne Ghoni kolle.

Tuberkuloosne põletik

Tuberkuloosne põletik on granulomatoosne põletik.

Tuberkuloosibakteritega infitseeritud kopsudes võivad moodustuda nn granuloomid, mida iseloomustavad aktiveeritud alveolaarmakrofaagide ja lümfotsüütide kogumid, mille ülesanne pole seni päris selge, arvatakse, et need tekivad lümfoid(-immuun)süsteemi funktsioonidest lähtuvalt ning püüavad lahustuvate kemokiinide ja tsütokiinide toimel moodustada haiguskolde ümber "kaitserakkude" kihti, mis peaks takistama bakterite edasist levikut.[85]

Esmase tuberkuloosse põletiku mõjul muutub organismi reaktiivsus, tekib allergia.[84]

Tuberkuloosi mükobakter nakatab alveolaarmakrofaage ja indutseerib TNF-α vahendusel nende hukkumise (kas apoptoosi ehk nekroosi näol).

Tuberkuloositekitaja vastane immuunsus on suhteline ja püsib nii kaua, kui organismis esineb eluvõimelisi tuberkuloositekitajaid või BCG rakke.

Tuberkuloosne abstsess

Tuberkuloosne abstsess on koondnimetus tuberkuloosibakterite tekitatud abstsesside kohta, mis võivad kaasuda mitmete tuberkuloosivormidega.

On teateid peaaju, põrna, tüümuse, munasarjade ja luude tuberkuloossete abstsesside kohta.

Kopsutuberkuloosiga võib kaasneda esmase kospukolde lagunemine ehk tuberkuloosne destruktsioon, mis tekitab tühiku (kaverni).

Tuberkuloossete abstsessidega seonduv sümptomaatika pole selge, paljud tuberkuloosihaigetel ei tõuse abstsessikohas temperatuur ja nad ei tunne seal valu.

Tuberkuloosne abstsess võib tekkida tuberkuloosse 'sõlme' sisu vedeldumise tulemusel.

Kirurgiliste sekkumiste ja ka abstsesside iseenesliku 'puhkemise' kohta on varasemast ajast pärit teadetes avaldatud arvamust, et abstsessi drenaaž võis viia teisese nakatumiseni.

Tuberkuloosset ajuabstsessi (TBA) võib esineda kesknärvisüsteemi tuberkuloosi korral – TBA on piiritletud, võib sisaldada mäda ja on kaetud tiheda kapsliga.[86]

Tuberkuloosset ajuabstsessi võidakse, ka tänapäevastest tehnikaseadmetest väljutatud piltidel, segi ajada ajutuberkuloomiga.

Tuberkuloosiregister

Eesti tuberkuloosiregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu ja meditsiiniregister, mis asutati 1997. aastal. Tuberkuloosiregister koostab tuberkuloosi statistilist aruandlust, registreerib tuberkuloosijuhte ning analüüsib ravi kulgu ja tõhusust, mille põhjal saaks välja töötada tuberkuloositõrjemeetmeid, korraldada tervishoiuteenuseid ning teha teaduslikke ja epidemioloogilisi uurimistöid.

Registri elektroonilises andmebaasis on andmed alates 1987. aastast.[87]

Tuberkuloosihaigestumus

Tuberkuloosihaigestumuse all võidakse silmas pidada ka teatud riigis välja töötatud rahvatervise alast infosüsteemi, mis võib sisaldada tuberkuloosi ennetamise, nakatumise, haigestumise või tõrjega seotud andmete kogumist, töötlemist, analüüsi, edastamist, avaldamist, säilitamist jm.

Andmed tuberkuloosihaigestumuse avastamise kohta on varieeruvad, sageli juhuslikud, ja ei kajasta tegelikku tuberkuloosihaigete arvu, nii võis MTO andmetel 2013. aastal kusagil tervishoiusüsteemis jääda märkamatuks umbes 3 miljonit tuberkuloosi nakatunud inimest.[88]

Maailmas

Suurem levimus Indias, Indoneesias, Sri Lankal, Aafrikas, Mehhikos, Lõuna-Ameerika läänerannikul.

Lääne-Aafrika regioonis, kus parajasti käimas 2014. aastal alanud Ebola viirushaiguse epideemia, on tuberkuloosi põhjustajaks valdavalt Mycobacterium africanum.

  • 85%-l haigusjuhtudest põevad tuberkuloosihaiged kopsutuberkuloosi.

Eestis

Tuberkuloos Eesti NSV-s elavatel lastel

1957. aasta lastehaiguste õpiku kohaselt olid Eesti NSV-s esimesel kolmel eluaastal nakatunud tuberkuloosi 30–40% lastest.[89]

Laste esmane nakatumine tähendab tuberkuloosi haigestumist enamasti imikutel. Vanematel lastel kulgeb haigus märkamatult ja jääb seejärel määramata ajaks mitteaktiivseks, võib aga lapse organismile ebasoodsate seisude korral üle minna aktiivseks vormiks.

2.–5. eluaastal põeb umbes 40% tuberkuliinile positiivselt reageerivatest lastest aktiivset protsessi – bronhiaalsete lümfisõlmede tuberkuloosi.

Kliinilise uurimise andmetel oli 85,2% vanemaealistel lastel, kes reageerisid tuberkuliinile positiivselt, tuberkuloosne protsess kliiniliselt stabiilne.

Lahkamisel

Lahkamisandmete alusel tuvastas Ghon tuberkuloosi progresseeruvaid vorme järgmiselt:

  • imikutel 94%-l
  • 2–3-aastastel 70%-l
  • 4–7-aastastel 30%-l
  • 8–14-aastastel 20%-l.

Tuberkuloosi suremus moodustas 15–17-aastastel tütarlastel peaaegu poole kõigist surmajuhtumitest.

2013. aasta statistika

2013. aastal haigestus Eestis tuberkuloosi peaaegu 300 inimest. Noorim haigestuja oli üheaastane ja vanim 102-aastane.[39]

Eestis on Terviseameti andmetel 2014. aastal registreeritud esmased tuberkuloosi haigusjuhud[90]:

More information Kuu, Esmased haigusjuhud ...
KuuEsmased haigusjuhud
jaanuar22
veebruar20
märts15
aprill17
mai14
juuni13
juuli17
august17
august17
september18
oktoober15
november21
detsember11
Kokku200
Close

2015

More information Kuu, Esmased haigusjuhud (sh hingamiselundite tuberkuloos) ...
KuuEsmased haigusjuhud (sh hingamiselundite tuberkuloos)
jaanuar15 (15)
veebruar15 (14)
märts17 (14)
aprill16 (15)
mai14 (12)
juuni12 (11)
juuli18 (16)
august16 (16)
september15 (13)
oktoober7 (7)
november9 (7)
detsember12 (10)[91]
Kokku166 (150)
Close

Malawis

Tuberkuloos on Malawis suur terviseprobleem. 2013. aastal avastati 20 335 uut ja retsidiividega tuberkuloosijuhtumit ja 1400 surmajuhtumit. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul saavad Malawis diagnoositud ainult 78% tuberkuloosijuhtudest.[92]

MTO statistika

Maailma Terviseorganisatsiooni 2013. aasta aruande andmetel haigestus tuberkuloosi maailmas ligi 8,6 miljonit inimest ja suri 1,3 miljonit.

Hinnanguliselt olid 8,6 miljonist tuberkuloosijuhust 1,1 miljonit inimest (13%) tuberkuloos/HIV + koinfektsioonised ja 75% neist Aafrika regioonis.[53]

Tuberkuloosiennetus

Tuberkuloosivaktsiinid

 Pikemalt artiklis BCG-vaktsiin

Prantsuse bakterioloogid Leon Charles Albert Calmette ja Camille Guérin, kes töötasid Pasteuri Instituudis, alustasid vaktsiini tarbeks bakteritüve väljatöötamist 1908. aastal. Nad kasvatasid tuberkuloosset rinnapõletikku põdevalt lehmalt eraldatud veisetüüpi tuberkuloosibaktereid leeliselisel söötmel, mis sisaldas veisesappi, 13 aastat, kasvatades uute omadustega tuberkuloosipisiku Bacillus Calmette-Guérin[93] (lüh BCG, M. bovis BCG).

BCG vaktsiini tõttu toimus Lübeckis 1930 traagiline õnnetus (The Lübeck disaster (1930)) – professor Deycke vaktsineeris Pasteuri Instituudist saadud BCG-ga vastsündinuid suukaudselt. 4–6 nädalat pärast vaktsineerimist haigestusid paljud imikud tuberkuloosi. 250 vaktsineeritust 73 surid esimesel aastal ja 135 nakatusid, kuid tervenesid.

Uurimisaruande kohaselt põhjustas õnnetuse BCG-vaktsiin, mis oli saastunud nakatumisvõimeliste tuberkuloositekitajatega Lübecki laborites.[94]

See eriline nõrgestatud virulentsusega kultuur loetakse inimesele kahjutuks ja sobilikuks immuniseerimiseks. Vastsündinuile (5.,7., 9. päeval) anti pool tundi enne rinnale panekut piimaga per os elusat kultuuri (0,01), mis emulgeeritud 2 ml-s suhkru ja glütseriiniga vees.

Vanemaealisi lapsi, kellel Pirguet' ja Mantoux' (1:1000 ja 1:100) reaktsioon negatiivne, vaktsineeritakse ühekordselt nahaaluse või nahapealse meetodiga. Küünarvarre nahk desinfitseeritakse eetri, 30% alkoholi või 2% karbolilahusega. 2 ml ampullis olev vedel vaktsiin loksutatakse segi ja valatakse steriilsesse mensuuri. Steriliseeritud ja kuivanud naha 1 cm2 pinnale tilgutatakse vaktsiini. Läbi tilkade tehakse 3 horisontaalset ja 3 vertikaalset vereta skarifikatsiooni. 1–2 minuti pärast asetatakse sellele steriilne mensuuri jäänud vaktsiiniga niisutatud marlitups. Tups kaetakse vahapaberiga ja fikseeritakse sidemega ja jäetakse skarifikatsioonikohale üheks tunniks.

Revaktsineerimist, üksnes nendele lastele kes ei ole tuberkuloosist nakatatud ja reageerivad tuberkuliinile negatiivselt, teostatakse teisel ja seitsmendal eluaastal ja IV, VII ja X klassis.[95]

Eestis vaktsineeritakse vastsündinuid tuberkuloosi vastu tuberkuloosivaktsiiniga (BCG-vaktsiin – tuberkuloosi tekitaja, elus, nõrgestatud). Arvatakse, et see annab väikelastele nakkuskaitse raskete tuberkuloosivormide eest, kuid ei pruugi anda tuberkuloosi vastu eluaegset kaitset.[96]

BCG vaktsiini, manustatud rohkem kui 3 miljardit doosi[97], nakkuskaitse on varieeruv, mitte alati rahuldav, ulatudes 0–85 protsendini ja oleneb mitmest tegurist.[98]

Tuberkuloosiravi

WHO Global TB programmi juhi Mario Raviglione sõnul on viimase 15 aasta jooksul ravitud 56 miljonit tuberkuloosihaiget ja päästetud 22 miljoni inimese elu.[88]

Tuberkuloosisanatoorium

19. sajandil ja 20. sajandi algusaastatel oli tuberkuloosihaigete ravis oluline koht sanatooriumidel ning mitmel pool maailmas asutati tuberkuloosisanatooriume.

Tuberkuloosisanatoorium oli koht, kuhu paigutati osad tõenäoliselt nakkusohtlikud tuberkuloosihaiged pärast perekonnast ja ühiskonnast eraldamist, osalt raviks, kus nad elasid pikka aega koos.[99]

Tuberkuloosisanatooriumid

Indias
  • 1906: Tilaunia, Ajmeri lähistel;
  • 1909: Hardinge Sanatorium, Dharampore (Shimla Hills);
  • Arogyavaram, Union Mission Tuberculosis Sanatorium (UMTS),

5 km kaugusel Madanapalle'ist, Chittoor District of Andhra Pradesh;

USA-s
  • 1885: Adirondack Cottage Sanitarium, Saranac Lake, New York, mille asutas Dr Edward Livingston Trudeau;

Helioteraapia

Helioteraapia – kokkupuude loodusliku päikesevalgusega (Päikese käes päevitamine) kaotab üsna tõhusalt nahatuberkuloosi lupus vulgaris'e[100] korral nahalesioone – ilmselt selle avastuse eest (ta ravis tuberkuloosseid nahalesioone ultraviolettkiirgusega[101]) sai Niels Ryberg Finsen 1903. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Õhuravi

Inglise kirurg George Bodington avaldas 1840 essee "Bodington on the Treatment and Cure of Pulmonary Consumption".

Essees kirjeldas Bodington tuberkuloosihaigete ravi üsna tavatute meetoditega: kuiv õhk, tervislik dieet, kerge treening ja tervislik keskkond (hiljem sai tuntuks kui sanatooriumimeetod (spetsiaalsed keskused) ja õhuravi).

Bodingtoni esseed peeti ülbeks ja enesekindlaks, ta justkui lõpetanuks igasuguse arutluse tuberkuloosi põhjuste, allikate ja loomuse kohta, pidades neid juba piisavalt teadaolevateks või, selles osas mis puudutab patsientide ravi, mitte tähelepanuväärseteks. Ta soovis ravida patsienti loomulike, ratsionaalsete ja edukate meetoditega ning väitis, et 1/5 iga-aastastest surmadest Inglismaal on seotud TB-ga (consumption), kuid tervenemisest pole miskit kuulda, või pole seda ilmaski oodata.[102]

Õhuravi (open air treatment) pakuti ka tuberkuloosisanatooriumides, kus tuberkuloosihaiged sätiti lahtistele rõdudele.

1970. aastad

Tuberkuloosihaige ravis eristati NSV Liidus järgmisi ravirežiime:

  • maksimaalselt säästev voodirežiim – tuberkuloosi ägedas faasis;
  • suhteliselt säästev voodirežiim, 5–6 tundi lamamist päevas ja jalutamist mitte üle 1/2 tunni päevas – protsessi vaibumise ajal;
  • treeniv režiim, 3–3 1/3 tundi päevas lamamist, 1 1/2 – 2 tundi jalutamist vaheldumisi kerge tööga – tuberkuloosi paranemise ajal
  • adapteerumine – pärast tuberkuloosist tervistumist harjutamine terve inimese töö- ja eluviisiga.

Looduslikke ravitegureid – õhku, vett ja päikest kasutada ettevaatlikult ja vastavuses ravirežiimiga.

Kevadel ja sügisel suunatakse haigeid lõunapoolsetesse pehme kliimaga kohtadesse, näiteks Krimmi lõunarannikule püstitatud sanatooriumidesse.

Ravitoitlustamises on tähtis osa vitamiinidel ja vitamiinipreparaatidel: A-, B-kompleksi ja D-vitamiinil, mille defitsiiti tuberkuloos[103] ja tuberkuloosiravimid võivad soodustada ja esile kutsuda.

D-vitamiini avitaminoos võib tuberkuloosi aktiveerida.

Vitamiine saaks värsketest marjadest ja mahladest, võist ja maksast, kuid lisaks on soovitatav tarvitada B-kompleksi vitamiine ja C-vitamiini puhtal kujul.

Tuberkuloosihaigete laste toit peab olema kaloririkas ning sisaldama piisavas koguses valku ja rasva. Toit olgu mitmekesine (piim, rõõsk koor, hapupiim, kefiir, kohv, kakao, või, munad, liha, sink, kalamari, juust, köögivili, puuvili).[104]

Tuberkuloosiravimite toime tuberkuloosibakterile

Tuberkuloositekitaja ainevahetus muutub, kui lisada söötmele tuberkuloosiravimeid, kuid bakter kohaneb ravimitega ja mõne kuu pärast muutuvad nad ravimiresistentseks, st ravimid mikroobi enam ei kahjusta.[93]

Tuberkuloosiravimid ei ole haigustekitaja suhtes spetsiifilised – selle all mõeldakse kokkuleppelist raviskeemi erinevate ravimi toimeainetega.

Tuberkuloosi medikamentoosne ravikuur kestab sõltuvalt paikmest ja haigustekitaja ravimtundlikkusest 6–36 kuud.

Raviskeem koosneb vähemalt neljast preparaadist, millele haigustekitaja on tundlik (võimalusel testitult), ja enamasti alustatakse ravi haiglas.

Haige peab läbima kuuekuulise ravikuuri. Raske haigusvormi korral võib ravi kesta kuni kaks aastat.[39] Oluline on ravikuur lõpuni teha, kuna tuberkuloos muutub ravimite suhtes resistentseks ja inimene haigestub uuesti. Kui haige on saanud ravi, ei nakata ta enam teisi.[7] Eesti on osalenud kahe multiresistentse tuberkuloosi ravimi uuringus.[39]

Tuberkuloosiravimid 1970. aastatel

  • I rea ehk põhirea preparaadid – streptomütsiin, isonikotiinhappe hüdrasiidid (tubasiid, ftivasiid, larusaan, metasiid, isoniasiid, isonikotiinhappe hüdrasiid jt), naatriumparaaminosalitsülaat, rifampitsiin (võib muuta uriini, röga ja higi värvuse oranžiks), etambutool, pürasiinamiid.

Tuberkuloosivastane ravi pidi olema pidev, kestusega vähemalt 1–2 aastat ja kombineeritud 2–3 ravimiga. Ägedas faasis anti koguni kolme I rea preparaati, seejärel kaht, millest üks pidi olema kas streptomütsiin või isonikotiinhappe hüdrasiid.

Kokkupuutunud inimeste kemoprofülaktikas on kasutusel isoniasiid, mida manustatakse 9 kuu vältel.

Tuberkuloositekitajate resistentseks muutumisel I rea preparaatidele, saadi ravi jätkata nn II rea ehk reservrea preparaatidega, milleks olid tsükloseriin, kanamütsiin, viomütsiin, etionamiid, pürasinamiid, tiboon, etoksiid[105]amikatsiin, kapreomütsiin, ofloksatsiin, para-aminosalitsüülhape.

Tuberkuloosiravimite kõrvalnähud

Suurteks tuberkuloosiravimite manustamise kõrvalnähtudeks, mille korral tuleks ravimi manustamine lõpetada, võidakse pidada:

  • eksfoliatiivset dermatiiti, mida võivad põhjustada kõik tuberkuloosiravimid, reaktsiooni põhjustanud ravimit ei tohi sellele haigele enam manustada;
  • üldreaktsioone, nagu šokk, palavik, lööve, mida võivad põhjustada kõik tuberkuloosiravimid, sagedamini aga rifampitsiin, streptomütsiin, kanamütsiin, pürasiinamiid;
  • nägemishäireid, põhjustajad etambutool, streptomütsiin;
  • toksilist hepatiiti, mida võivad põhjustada isoniasiid, rifampitsiin, pürasiinamiid;
  • tasakaalu- ja kuulmishäireid, mida võivad põhjustada streptomütsiin, kanamütsiin, isoniasiid.

Väikesed kõrvalnähud:

Väikesteks tuberkuloosiravimite manustamise kõrvalnähtudeks, mille korral enamuses juhtudest võib ravi jätkata, vajadusel ka ravimi annuseid vähendada, võidakse pidada:

  • kergeid naha reaktsioone, nagu mitteväljendunud allergiline lööve, naha sügelemine jne;
  • liigese- ja lihasevalusid, paresteesiaid, mida põhjustavad peamiselt isoniasiid, vähem pürasiinamiid ja ofloksatsiin;
  • mao-sooletraktiga seotud kaebusi – valusid, kõrvetisi, oksendamist, kõhulahtisust, mis tekivad peamiselt rifampitsiinist, isoniasiidist, etioonamiidist;
  • kandidoosi, põhjustajaks rifampitsiin ja ofloksatsiin.[106]

Tuberkuloosiravimite maksumus

NSV Liidus said kõik tuberkuloosihaiged tasuta nii ravimeid kui ka kvalifitseeritud arstiabi.

Eestis (alates 2004)

Kõik tuberkuloosiravimid on tuberkuloosi medikamentoosse ravi vältel patsientidele Eestis tänapäeval tasuta, need ostetakse sotsiaalministeeriumi kaudu tehtavate riigihangetega[107] ja nende eest tasub otseselt kontrollitava ravi (OKR) raames tuberkuloositõrje programm.

Alates 2011. aastast on tuberkuloosihaigetel võimalus saada alkoholisõltuvuse tasuta ravi.[108]

Tuberkuloosiravi ligikaudne maksumus:

  • 80% juhtudel on ravikuur 6–8 kuud ja ravi maksumus 1000 – 25 000 krooni;
  • ravimiresistentsuse korral kestab ravikuur kuni 2 aastat ja ravi maksumus on 50 000 – 150 000 krooni.[106]

Tuberkuloosiravi Eestis (2005)

Vastavalt Eesti Kopsuarstide Seltsi kinnitatud tuberkuloosi diagnostika, ravi ja ravi jälgimise juhistele määrab Eestis tuberkuloosiravi pulmonoloog.[109]

Tuberkuloosiravi eesmärkideks on seatud tuberkuloosihaige paranemine; aktiivsest tuberkuloosist või selle hilistagajärgedest tingitud suremuse vältimine; tuberkuloosi retsidiivide vähendamine; ravimiresistentsete haigusjuhtude tekke ja leviku piiramine ja tuberkuloosi nakkusohu vähendamine ühiskonnas.

Tuberkuloosiravi on pikk (6–24 kuud), mistõttu võidakse rakendada otseselt kontrollitavat ravi (OKR), mis võib tähendada tuberkuloosiravimite võtmist meditsiinipersonali vahetu kontrolli all.

Ravi komponentideks võivad olla:

  • tuberkuloosi antibakteriaalne ravi,
  • tuberkuloosi kirurgiline ravi,
  • tuberkuloosi sümptomaatiline ravi,
  • režiim, dieet.

Tuberkuloosi kirurgiline ravi

1696. aastal teatas Rooma arst Gorgio, et tuberkuloosihaige tervenes pärast mõõgahaava rinnus, mis tekitas õhkrinna.

Sellest sai arvatavasti alguse kopsu kokkulangemise teraapia.[110]

Tuberkuloosi kirurgiline ravi võib vaadelda kompleksravi ühe etapina, mille näidustuseks võib lugeda

  • konservatiivselt kontrollimatut verejooksu,
  • drenaažiga mitteravitavat või retsidiveeruvat õhkrinda.

Kirurgilist ravi võidakse kaaluda ka protsesside korral, mis konservatiivse raviga tõenäoliselt ei parane ja haiguskolde või haigestunud kopsuosa eemaldamine võiks tuberkuloosi seisukohast kuratiivseks osutuda.

Rahvameditsiin, tuberkuloosi taimravi jm

Uuringute alusel evivad tuberkuloosi mükobakterite või tuberkuloosivastast toimet järgmiste taimede saadused ja/või neist eraldatud ained: Acalypha indica, aed-liivatee[111], Allium cepa, Aristolochia taliscana, barbadose tsesalpiinia, Byrsonima crassa, Canscora alata, harilik aaloe[112], harilik aprikoosipuu (aprikoosidest valmistatud ekstraktid)[113], harilik mürt, häbelik mimoos, india nonipuu, Kalanchoe integra[114], küüslauk, punamarjane kamalapuu[115], orgasmi-pagoodipuu[116], Salvia hypargeia, vasika justiitsia[117], Euclea natalensis, viietine mungapipar, Vitex trifolia.

Tuberkuloositõrje

Nõukogude Liidus arvati 1970. aastatel, et tuberkuloositõrje meetmed (pisikuid levitavate haigete peredele anti eraldi korterid, tuberkuloosihaigel oli õigus suuremale elamispinnale, tasuta ravi, laste isoleerimine haigetest kas lastekodudesse või sanatooriumidesse jmt meetmed) on nii edukas, et lähitulevikus on oodata selle ohtliku haiguse likvideerimist.

Tänapäeval viiakse Eestis läbi tuberkuloosihaigete kontaktsete uurimist ja profülaktilist ravi.

Tuberkuloosihaigete kontaktseteks loetakse pereliikmed, haigega ühes ruumis töötavad inimesed, lähemad korterinaabrid, tuttavad-sõbrad, kellega toimub tihedam elukondlik suhtlemine.

Kontaktsete jälgimine ja pöördumisel tehtavad uuringud sarnanevad tuberkuloosihaigele tehtavate uuringutega: rindkere röntgenogramm, tuberkuliintest, kaebuste esinemisel ka röga bakterioloogiline uuring ning vajadusel profülaktiline tuberkuloosiravi.

Tuberkuloos ja ravimid

Pikemaajaline ravi immunosupressiivsete ravimitega võib esile kutsuda tuberkuloosisurma.[118]

Termin

Hiina kirjutised, mis pärinevad 2–3 sajandit eKr, kirjeldasid seisundit "Leoping", mis tõenäoliselt oli tuberkuloos.

Fracastonius of Verona (1478–1553) kasutas terminit phthisis kopsutuberkuloosi korral.

Nimetust tuberculosis kasutasid esimesena René Théophile Hyacinthe Laënnec ning tema kolleeg ja sõber Gaspard Laurent Bayle.

René Théophile Hyacinthe Laënnec võttis nõuks arvata, et kõik tubercular phenomena (phthisis, scrofula ja miliaarne) on ühe haiguse ilmingud.

Terminit "valge katk" (White plaque) kasutas esimesena Oliver Wendell Holmes.

Kopsutuberkuloosi kohta on kasutatud ka termineid pulmonary consumption, tisic, tissick[119] (17. saj), wasting disease, Morbus Koch, tabes pulmonalis, hectic fever, asthenia, galloping consumption.

Nahatuberkuloosi vormi skrofuloderma kohta on varem kasutatud terminit King's Evil.

Rigveda's kannab tuberkuloos osade allikate alusel nime 'Rajyakshma'.

Tuberkuloosi kohta kasutatakse ka termineid "tiisikus", TBC, "valge katk", "valge surm".

Ajaloolist

Vanimaks tuberkuloosileiuks peetakse 500 000 aasta vanuse Homo erectus'e kivistise kolju uurimisel tuvastatud Leptomeningitis tuberculosa 'jälgi'.[120]

Tuberkuloos on teadlaste arvates inimeste seas levinud vähemalt 70 000 aastat.

Egiptuse preester Nespaheran (1000 eKr) võis põdeda luu- ja liigesetuberkuloosi.

Ebersi papüürus võib sisalda kahte kaela lümfisõlmede tuberkuloosi kirjeldust.

Archilochus (719–633 eKr) liigitas tubercle koos kasvajatega phymata'de hulka.

Hippokrates Kosilt arvas, et kopsutuberkuloos (tolleaegne nimetus pulmonary phthisis) ei nakka, võib olla pärilik ja tuberkuloosiga seotud "phymata" (tubercle) teket ja esinemist.[121]

Aristoteles kirjeldas skrofula't tiisikusega sigade nahal ja arvas need nakkuslikeks.[122]

Aretaeus of Cappadocia kirjeldas üsna täpselt kliinilist tuberkuloosi (ka diabeeti).

Aulus Cornelius Celsus võis mainida vahendeid tuberkuloosi raviks.[123]

Avicenna pakkus, et tuberkuloos on nakkuslik.

Girolamo Fracastoro kirjutas 1546. aastal tuberkuloosi kui kopse "vallutava" haiguse nakkuslike viirushaiguste hulka, mille põhjustajaks pidas ta nähtamatuid, kuid miskit moodi elavaid ja ülekanduvaid seminaria contagionume.[124]

Giovanni Battista Morgagni 'kartis' tuberkuloosi nakkavust.[125]

1869. aastal tõestas prantsuse arst Jean-Antoine Villemin rea eksperimentidega (loomkatsetega), et tuberkuloosi põhjustab nakatumine nakkava tekitajaga, ja nakkus võib levida nii inimeselt loomadele kui ka teistele loomadele.[126]

Vaata ka

  • kõri ja trahhea tuberkuloos
  • rahvusvaheline tuberkuloosipäev (24. märts)
  • vulgaarne söötraig ehk tuberkuloosne nahapõletik

Viited

Välislingid

Wikiwand in your browser!

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.

Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.

Chrome
Wikiwand for Chrome
Edge
Wikiwand for Edge
Firefox
Wikiwand for Firefox