From Wikipedia, the free encyclopedia
Vererõhk on suletud vereringeelundkonnaga organismidel vereringe eri osades toimiv sisemine hüdrostaatiline rõhk, mis põhineb vere liikumisel veresoontes.[1]
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2016) |
Vererõhk võib varieeruda nii liigiti kui ka indiviiditi ja on sõltuvuses nii elueast, keha asendist, organismi tervislikust ja/või haiguslikust seisundist, manustatavatest ravimitest, toitumisest ja pärilikkusest, aga ka patsiendi seisundist (ärkvel, tuimestatud jne) ning paljudest muudest teguritest.
Eristatakse diastoolset, keskmist ja süstoolset vererõhku.
Arterites esinevat maksimaalset rõhku nimetatakse süstoolseks ja minimaalset diastoolseks. Nimetused tulenevad sellest, et maksimaalne rõhk tekib südame vasaku vatsakese kokkutõmbest (süstolist) ja minimaalne rõhk kujuneb välja südame lõõgastumise (diastoli) ajal. Süstoolse ja diastoolse vererõhu vahet nimetatakse pulsirõhuks.
Inimese südame poolt väljapumbatava vere rõhk südame-veresoonkonnas, mida saab mõõta. Veresoonkonna erinevates osades on see erinev.
Vererõhk on varieeruv näitaja, mis muutub vastavalt organismi vajadusele ja seisundile, samuti ööpäeva osast sõltuvalt. Arvatakse, et madalamate näitajatega on vererõhk öösel, kõrgem erutuse või kehalise koormuse korral. Rõhu suurust mõjutavad ka südamelihase jõud ja veresoonte toonus.
Kõige tavalisemaks arteriaalse vererõhu mõõtmise kohaks on õlavarre arter, kus rõhk on südamesageduse rütmis tugevalt pulseeriv. Tervel vastsündinul on vererõhk 55/30 – 80/50 mmHg. [2] Tervel täiskasvanud inimesel on kokkuleppelisteks normaalseteks vererõhuväärtusteks <130/<85 mm Hg.[3]
Inimese süstoolse ja diastoolse vererõhu keskmised väärtused sõltuvalt vanusest (mm Hg):
| 1-aastased | 6–9-aastased | täiskasvanud |
|---|---|---|
| 95/65 | 100/65 | 110/65–140/90 |
Vererõhu regulatsiooni täpseid mehhanisme ei teata.
Lühikest aega kestvaid muutusi vererõhus reguleerivad autonoomne närvisüsteem (sümpaatiline närvisüsteem) ja reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteem (RAAS), pikemaajalist kontrolli seostatakse aga neerude tööga.[4]
RAA-süsteemi käivitumist peetakse vererõhu regulatsioonil oluliseks, sellega kaasnevad muutused mitmete hormoonide (nt reniin, angiotensiin II jpt) töös. Angiotensiin II hulga suurenemisel on tugevalt veresooni ahendav (vasokonstriktsioon) toime, mille tulemusel tõuseb vererõhk ning suureneb aldosterooni süntees ja eritumine neerupealiste koores.
Katsed laborihiirtega on tuvastanud, et lisaks hormonaalsetele toimetele osalevad vererõhu tõstmisel osalt ka immuunsüsteem, T-efektorlümfotsüüdid ja ka nende toiminguid supresseerivad regulatoorsed T-lümfotsüüdid (T-rakud pärinevad tüümusest).
| Nimetus | Süstoolne, mm Hg | Diastoolne, mm Hg |
|---|---|---|
| Hüpotensioon ehk madal vererõhk | < 90 | < 60 |
| Optimaalne | 90–119 | 60–79 |
| Normaalne | 120–129 | 80–84 |
| Kõrge normaalne | 130–139 | 85–89 |
| 1. astme hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi | 140–159 | 90–99 |
| 2. astme hüpertensioon | 160–179 | 100–109 |
| 3. astme hüpertensioon | ≥ 180 | ≥ 110 |
Pikemalt artiklis peenise vererõhkMeditsiiniliselt, kuivõrd enamikul meestel on tänapäeval suguti kui suguelund vaskuloosset tüüpi (vererõhu toimel) ning mängib imetajate suguühtel ja paljunemisel tähtsat osa,[7] peetakse teatud haigusseisundite korral oluliseks meestel ka peenise vererõhu mõõtmist.
Selleks kasutatakse eri meetodeid; peenise vererõhku väljendatakse koefitsiendina. Normaalne koefitsient on 0,7–1,02 ja impotentsuse korral 0,60.[8]
Vererõhk (arteriaalne vererõhk) on füsioloogiline näitaja, mida mõõdetakse valdavalt vererõhumõõturitega kaudsel meetodil (inimestel õlavars) ja väljendatakse enamiku mõõtmiste korral elavhõbedasamba kõrgusega millimeetrites (mm Hg). Näiteid loomade vererõhu väärtuste kohta:
Ümber õlavarre seotakse riidega kaetud kummimansett, millesse pumbatakse õhku. Rõhku mansetis näitab manomeeter, mis on ühendatud voolikuga. Kui õhurõhk mansetis ületab vere maksimaalse ehk süstoolse rõhu väärtuse, siis vere ringvool käes lakkab ja stetoskoobist, mis tavaliselt asetatakse küünarnuki juures arteri kohale, mingit heli kuulda ei ole. Kummiballooni ventiili avamise järel mansetis rõhk langeb ja mingil momendil pääseb osa verest manseti alt arteritest läbi ning see on stetoskoobiga kuulda tümpsuva helina. Rõhk mansetis heli tekkimise algul võrdub süstoolse rõhuga. Manomeetri näit helide kadumisel võrdub diastoolse vererõhuga. Kui rõhk mansetis langeb diastoolsest rõhust väiksemaks, siis voolab veri manseti alt vabalt läbi ja teravam heli kaob, jääb ainult südamelöökidega võrdse sagedusega rõhu kõikumine. Mõõtjal peab kuulmine korras olema.
Automaatset vererõhuaparaati võib kasutada vererõhu mõõtmiseks kodustes tingimustes. Vererõhuaparaati on võimalik ühendada ka arvutiga.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
