From Wikipedia, the free encyclopedia
Ameerika alligaator ehk mississippi alligaator (Alligator mississippiensis) on suur roomaja krokodilliliste seltsist. Ta elab Ameerika Ühendriikide kaguosas. Ameerika alligaator on suurem kahest elavast alligaatori perekonda kuuluvast liigist, väiksem liik on hiina alligaator.
| Ameerika alligaator | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Krokodillilised Crocodylia |
| Sugukond |
Alligaatorlased Alligatoridae |
| Perekond |
Alligaator Alligator |
| Liik |
Ameerika alligaator |
| Binaarne nimetus | |
|
Alligator mississippiensis Daudin, 1802 | |
 Ameerika alligaatori levila | |
| Sünonüümid | |
|
Crocodilus mississipiensis (Daudin, 1802) | |
Isased alligaatorid kasvavad 3,4–4,6 m pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 453 kg. Emased on väiksemad ja kasvavad umbes 3 meetri pikkuseks. Ameerika alligaatorid elavad mageveega märgaladel, sealhulgas padurates ja küpressisoodes USA Texase osariigist Põhja-Carolinani. Alligaatorid eristuvad ameerika krokodillidest laiema koonu ja tumedama värvi poolest. Kui nende lõuad on suletud, siis erinevalt krokodillidest pole nende hambad nähtaval. Alligaatorid taluvad merevett kehvemini, kuid jahedamat kliimat paremini kui ameerika krokodillid, keda on leitud vaid troopilise kliimaga piirkondadest.
Alligaatorid on tippkiskjad, kes söövad kala, kahepaikseid, roomajaid, linde ja imetajaid. Vastkoorunud pojad toituvad peamiselt putukatest. Alligaatorid mängivad olulist rolli märgalade ökosüsteemis, sest tekitavad "alligaatoriauke", mis pakuvad teistele organismidele nii märjemaid kui ka kuivemaid elutingimusi. Paaritumisajal isased möirgavad ja kasutavad emaste ligimeelitamiseks infrahelisid.[2] Emane muneb munad taimedest, okstest, mudast ja lehtedest pessa, mis asub varjatud kohas vee läheduses. Vastsündinute kehade ümber on kollased vöödid ja ema valvab järeltulijaid tavaliselt aasta, aga vahel ka kaks-kolm aastat.[3]
Rahvusvaheline Looduskaitseliit loeb ameerika alligaatorit soodsas seisundis liigiks. Ajalooliselt on küttimine nende populatsiooni oluliselt kahjustanud ja 1973. aastal loeti nad ohustatud liigiks. Tänu looduskaitsjate pingutustele nende arvukus uuesti kasvas ja nad eemaldati 1987. aastal nimekirjast. Tänapäeval kütitakse alligaatoreid nende naha ja liha pärast. Ameerika alligaator on Florida, Louisiana ja Mississippi osariigi tunnusroomaja.
Prantsuse zooloog François Marie Daudin oli esimene, kes ameerika alligaatorit klassifitseeris, andes talle 1801. aastal nimeks Crocodilus mississippiensis. Georges Cuvier klassifitseeris 1807. aastal alligaatorite perekonna (Alligator).[4] Sinna kuulub peale ameerika alligaatori ka hiina alligaator. Nad on koos kaimanitega grupeeritud alligaatorlaste (Alligatoridae) sugukonda. Ülemsugukonda Alligatoroidea kuuluvad kõik krokodillilised (elavad ja väljasurnud), kes on ameerika alligaatoriga lähemas suguluses kui niiluse krokodilli või gaavialiga.[5]
Selle ülemsugukonna liikmed ilmusid esimest korda hilisel kriidi ajastul. Albertast leitud Leidyosuchus on varaseim teadaolev perekond. Alligatoroidea fossiile on leitud kõikjalt Euraasiast, kuna maismaasillad üle Beringi väina ja Põhja-Atlandi ühendasid Põhja-Ameerikat Euraasiaga kriidi-, paleogeeni ja neogeeni ajastul. Alligaatorid ja kaimanid lahknesid Põhja-Ameerikas hilisel kriidiajastul ja jõudsid paleogeeni ajal Lõuna-Ameerikasse enne Panama maakitsuse ühendumist neogeeni ajal. Hiina alligaatorid pärinevad ilmselt sugupuust, mis ületas Beringi maasilla neogeeni ajal. Tänapäeva ameerika alligaator esineb juba pleistotseeni fossiilileidudes.[6] Alligaatori täielik mitokondriaalne DNA järjestati 1990. aastatel ja sellest nähtub, et nad arenesid sarnases tempos imetajatega ning kiiremini kui linnud ja teised kõigusoojased selgroogsed.[7]
Metsikute alligaatorite kehaehitus varieerub pikast ja saledast kuni lühildase ja jässakani, tõenäoliselt erisuste tõttu kasvukiiruses, dieedis ja kliimas. Alligaatoritel, eriti vangistuses kasvanutel, on lai koon. Nagu prillkaimanitel. Hambaid on 74–80.[3] Selja poolt võivad täiskasvanud alligaatorid olla oliivikarva, pruunid, hallid või mustad, kõhualune on kreemjat värvi.[8]
Mõnedel alligaatoritel puudub melaniini tootmiseks vajalik geen ja nad on seetõttu albiinod. Selliseid alligaatorid on looduses üliharuldased. Kuna nad on kiskjate ja päikese suhtes haavatavad, jäävad nad vaid vangistuses ellu.[9]
Ameerika alligaatorid on suhteliselt suured krokodillilised: isased kasvavad kuni 4,6 m pikkuseks ja kaaluvad kuni 453 kg (1000 naela), emased kasvavad kuni 3 m pikkuseks.[10][11] Harva võivad vanad isased veelgi pikemad olla.[12][13] 19. ja 20. sajandil on esinenud teateid erakordselt suurtest 5–6-meetristest isasloomadest.[3] Teade kõige suuremast tapetud isendist pärineb 1890. aastast Louisiana osariigist Marsh Islandilt: väidetavalt oli lastud looma pikkuseks 5,8 meetrit, kuid ühtegi tõendit selle kohta ei esitatud. Korjus jäeti pärast mõõtmist mudasele kaldapealsele, kuna see oli liigutamiseks liiga raske.[13] Kui teatatud suurus ka tõele vastas, võis see alligaator ligi tonni kaaluda. Suurim Floridas lastud alligaator oli Evergladesi rahvuspargi teatel 5,31-meetrine.[14][15] Keskmiselt ameerika alligaatorid siiski nii suured pole. Isaste keskmine pikkus on umbes 3,4 meetrit ja kaal on veidi üle 227 kg (500 naela). Emaste keskmine pikkus on 2,7 meetrit ja keskmine kaal veidi üle 91 kg (200 naela).[16] Kaal sõltub pikkusest, east, tervisest, aastaajast ja toidu kättesaadavusest. Sarnaselt teiste roomajatega on levila põhjapoolsetes osades (Lõuna-Arkansases, Alabama ja Põhja-Carolina osariigis) elavad ameerika alligaatorid kasvult väiksemad. Suurim Alabamast püütud alligaator oli ainult 3,86 m pikk ja kaalus 306,2 kg.[17]
Maal liiguvad alligaatorid kas roomates või kõndides. Viimase puhul tõstab alligaator kõhu maast lahti. Alligaatorid ja teised krokodillilised ei rooma samamoodi nagu salamandrid ja sisalikud, vaid teevad seda sarnasemalt kõndimisega. Seega saab kahte maal liikumise viisi jagada "madalaks kõnniks" ja "kõrgeks kõnniks".[18] Vees liiguvad alligaatorid nagu kalad, liigutades vaagnapiirkonda ja saba küljelt küljele.[19] Ameerika alligaatoritele kuulus kõige tugevama laboris mõõdetud hammustuse rekord (9452 njuutonit). Tuleb märkida, et sama eksperimenti polnud avaldamise ajal korraldatud teiste krokodilliliste peal ja sama labor mõõtis suurema tulemuse harikrokodillide puhul.[20][21] Hingamise ajal on õhuvool ühesuunaline, käies sisse- ja väljahingamisel läbi kopsude.[22]
Ameerika alligaatoreid leidub ainult Ameerika Ühendriikide kaguosas. Levila ulatub alates Great Dismal Swampi soost Põhja-Carolina osariigis lõunas Evergladesi rahvuspargini Florida osariigis ja läänes Texase osariigi lõunatipuni. Alligaatoreid leidub Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, Florida, Louisiana, Alabama, Mississippi, Arkansase, Texase ja Oklahoma osariigis. Nad elutsevad soodes, ojades, jõgedes, tiikides ja järvedes. Emaseid ja noorloomi võib leida ka Carolina orvadest ja teistelt hooajalistelt märgaladelt. Kuigi nad eelistavad magevett, liiguvad nad vahel ka riimvees.[23] Siiski taluvad nad soolast vett halvemini kui krokodillid, kuna nende keelel asuvad soolanäärmed ei funktsioneeri.[24] Ühe Põhja- ja Kesk-Florida alligaatoritega tehtud uuringu järgi eelistavad isased kevadel järvede avavett, samal ajal kui emased liikusid nii avaveel kui ka soistel aladel. Suvel eelistasid isased jätkuvalt avavett, kuid emased püsisid soistel aladel, et pesi ehitada ja muneda. Mõlema soos esindajad võivad talvel kallaste või puutüvede all pesitseda.[25]
Ameerika alligaatorid taluvad külma paremini kui ameerika krokodillid. Krokodillid külmuvad ja upuvad vees, mille temperatuur on 7,2 °C, alligaatorid võivad sellist temperatuuri ilma vaevata mõnda aega taluda. Arvatakse, et see kohastumus on põhjuseks, miks ameerika alligaator on levinud kaugemale põhja kui ükski teine Ameerika krokodilliline.[26] Ühtlasi on ameerika alligaator kõigist krokodillilistest ekvaatorist kõige kaugemale levinud ja kõige külmemat kliimat taluv.[27] Kui vesi hakkab jäätuma, siis torkavad alligaatorid ninad pinnale, mis võimaldab neil jää kohal hingata.[23]
Tasastel aladel, nagu Evergladesis, muudavad alligaatorid märgala keskkonda ehitades väikseid tiike, mida tuntakse "alligaatoriaukudena". Alligaatoriaukudes säilib vesi ka kuival perioodil ja veeorganismid, mis neis varju leiavad, panevad aluse uuele populatsioonile, kui kuiv periood lõppeb. Pesade ehitamine aukude ümber ja kaevamisest tekkinud pinnase kuhjad tekitavad kuivemad kohad teistele roomajatele pesitsemiseks ning üleujutusi mittetaluvatele taimedele koloniseerimiseks. Selle tõttu loetakse alligaatoreid tugiliigiks.[28] Küpressisoodes lubjakivialangutes asuvad alligaatoriaugud kipuvad olema suured ja sügavad, samas kui mergelpreeriates ja kivistel tasandikel on need tavaliselt väikesed ja madalad ning turbarabades varieerub nende suurus rohkem.[29]
Evergladesi looduskaitseala taastamistööde hindamisel mängivad alligaatorid olulist rolli bioloogiliste indikaatoritena.[30] Nad on ülimalt tundlikud muutuste suhtes, mis puudutavad hüdroloogiat, vee soolsust ja ökosüsteemi produktiivsust: kõik need faktorid peaksid taastamise käigus muutuma. Alligaatorid võivad kontrollida märgalade pikaajalist vegetatsioonidünaamikat vähendades väikeimetajate populatsiooni, eriti nutriat, mis muul juhul kurnaks soo taimestiku liigselt.[31] Sellistena võivad nad mängida olulist ökoloogilist rolli Louisiana ranniku märgalade kahanemise kiiruse vähendamisel.[32]
Alligaatorid kaitsevad omamoodi veelinde, kes pesitsevad mageveesoodes asuvatel saartel. Nende kohalolu takistab röövloomadest imetajatel jõudmast saartel asuvatesse pesitsuspaikadesse. Vastutasuks söövad nad toidujääke ja pesadest välja kukkunud linde. On täheldatud, et soolinde, nagu näiteks kurvitsalisi, tõmbab piirkondade poole, kus leidub alligaatoreid. Turismiatraktsioonide juures, kus on palju alligaatoreid, pesitseb ka palju linde.[33]
Lisaks kallastele peesitavad alligaatorid ka puude otsas, kui sobiv kaldapealne puudub. Seda õnnestub aga harva näha, sest alligaatorid pagevad oma õrrelt kiiresti vette, kui kedagi lähenemas märkavad.[34]
Ameerika alligaatorit loetakse kogu tema levila ulatuses tippkiskjaks. Nad on oportunistid ning nende dieedi määrab suuresti nende vanus, kasv ja saagi saadavus. Enamik alligaatoreid sööb oma elutsükli jooksul mitmesuguseid loomi, nagu selgrootuid, kalu, linde, kilpkonni, madusid, kahepaikseid ja imetajaid. Vastkoorunud toituvad peamiselt selgrootutest, nagu putukad, vastsed, teod, ämblikud ja ussid. Kasvades hakkavad alligaatorid jahtima järjest suuremat saaki. Kui alligaator on saanud täiskasvanuks, on iga vees elav või vee äärde jooma tulnud loom potentsiaalne saak. Siiski on enamik alligaatori saagiks langevatest loomadest temast märgatavalt väiksemad.[3] Alligaatorite mao sisu uurimine näitab, et kohalike imetajate seas on ondatrad ja pesukarud ühed levinumad saakloomad. USA-s Louisiana osariigis, kus sisse toodud nutriad on tavalised, on nad ka alligaatorite tavalisimad saakloomad, kuigi neid söövad ainult suuremad täiskasvanud alligaatorid.[31]
Aeg-ajalt võivad toiduks langeda ka teised loomad, isegi suured hirved või metssead, kuid tavaliselt nad alligaatori menüüsse ei kuulu. Vahel langevad saagiks ka koduloomad, nagu koerad või vasikad, kuid seda vaid juhuse tekkides ja põhitoidu moodustavad teised metsloomad.[3] Võimalusel söövad alligaatorid veelinde, nagu haigurlased, toonekurglased ja partlased. Mõnikord langevad saagiks ettevaatamatud täiskasvanud, kuid peamiselt püütakse kogenematuid noorlinde, kes suve lõpus hakkavad vee ääres lendamist õppima. Täiskasvanud isendid söövad vahel ka madusid, sisalikke ja selgrootuid.[12]
Kalad ja muud vees või vee ääres elutsevad loomad moodustavad suurema osa alligaatori dieedist ning neid võidakse püüda igal ajal, päeval ja öösel. Täiskasvanud alligaatorid veedavad üsna palju aega ka maa peal küttides, varitsedes maismaaloomi kuni 50 meetri kaugusel veest radade ääres ja teepeenardel. Maismaal peavad alligaatorid jahti tavaliselt öösiti ja sooja ilmaga.[35] Maismaaloomi küttides võivad alligaatorid neid ka veepiiril varitseda: alligaator haarab kaldal olevast saagist kinni ja lohistab selle vette, nagu teevad suured krokodillid.[12] Alligaatori hambad on mõeldud saagist kinni haaramiseks, kuid ei sobi liha rebimiseks või närimiseks nagu näiteks koerlaste ja kaslaste hambad. Alligaator on võimeline hammustama läbi kilpkonna kilbi või keskmise suurusega imetaja luu.[36]
Florida puumade jahtimine pole alligaatoritele omane, kuid seda on dokumenteeritud. See juhtub tavaliselt siis, kui puumad üritavad veekogu ületada või tulevad sohu või jõe äärde jooma. Alligaator on florida puuma ainus looduslik vaenlane.[37] On täheldatud baribalide jahtimist alligaatorite poolt, kuid pole teada, kas rünnati täiskasvanud looma. Täiskasvanud karud on piisavalt tugevad, et alligaatori rünnakut edukalt tõrjuda.[38][39] Kuigi alligaatorid on kantud lamantiine jahtivate kiskjate nimekirja, on vähe tõendeid, et nad ka tegelikult lamantiine või isegi nende vasikaid jahiks.[40]
2013. aastal selgus, et alligaatorid ja teised krokodillilised söövad muuseas ka puuvilju. Puuviljade söömist on nähtud ja tõendeid on leitud ka isendite mao sisu uurides. Alligaatorid söövad metsikuid viinamarju, leedrimarju ja tsitruselisi otse puudelt. See ootamatu avastus näitab, et alligaatorid võivad kaasa aidata seemnete levitamisele.[41]
Ameerika alligaatoreid on dokumenteeritud saagi, näiteks lindude, ligimeelitamiseks peibutisi kasutamas.[42] See teeb neist ühed esimesed roomajad, kes teadaolevalt tööriistu kasutavad. Hoides pea peal oksarisu, õnnestub ameerika alligaatoritel ligi meelitada ja süüa linde, kes pesamaterjali otsivad. Sama taktikat kasutavad ka sookrokodillid ja see on eriti edukas pesitsushooajal.[43]
 |
|
Krokodillilised on roomajate seas kõige häälekamad ja tekitavad olenevalt east, suurusest ja soost erinevaid helisid.[44] Ameerika alligaatorid tekitavad spetsiifilisi helisid, et territooriumi märgistada, hädaohust teatada, konkurente peletada ja paaritumiseks kaaslasi leida. Alaealised alligaatorid oskavad tekitada kiledat häält (see on omane paljude krokodilliliste noorloomadele), et emale märku ande, et nad on pesast väljumiseks valmis. Pojad teevad häda korral häält, et ema appi kutsuda. Kuigi alligaatoritel pole häälepaelu, häälitsevad nii emased kui ka isased valjult, et oma territooriumi märgistada ja paarilisi kutsuda. Nad imevad õhu kopsudesse ja tekitavad selle väljapuhumisel vahelduvaid madala häälega möiratusi. Ameerika alligaatorite möiratused erinevad teiste suurte krokodilliliste möirgamisest ja seda peetakse unikaalseks. Isased kasutavad paaritumishäälitsuste tegemisel infraheli. Möirates hoitakse "pea üleval ja saba kaardus" asendit. Infrahelide lained panevad vee isase alligaatori kohal ja külgedel pritsima ja seda nimetatakse "veetantsuks".[45] Sigimishooajal tekkivad suured mörisevate alligaatorite "koorid" algatavad emased ja isased liituvad nendega.[46] Suuri mörisevaid koore vaadelnud isikud on öelnud, et nad tundsid rohkem kui kuulsid, seda isaste tekitatud intensiivsete infrahelide tõttu. Ameerika alligaatorid mörisevad si-bemollis ja nende koori võib initsieerida ka tuubamängija, helilöök või suurem lennuk.[47]
Sigimishooaeg algab kevadel. Sügisöödel kogunevad alligaatorid kurameerimiseks, niinimetatud "alligaatori tantsuks", suurematesse gruppidesse.[48] Emane ehitab taimedest, oksarisust, lehtedest ja mudast pesa varjulisse kohta vette või selle lähedusse. Seejärel muneb ta sinna 20–50 valget muna, mis on umbes samas mõõdus hanemunadega ja katab selle veel taimedega, mis oma kõdunemissoojusega mune soojendavad. See erineb niiluse krokodillide käitumisest, kes munevad aukudesse.[26]
Munade haudumise keskkonna temperatuurist sõltub, mis soost alligaatorid neis arenevad (temperatuuril 34 °C või üle selle – isased; 30 °C või alla selle – emased). Kaldavallile ehitatud pesad on soojemad ja seega arenevad neis isased, samas kui niiskesse sohu rajatud pesadest tulevad emased.[49] Emane jääb kogu 65-päevase inkubatsiooniperioodi jooksul pesa lähedusse ja kaitseb seda sissetungijate eest. Kui pojad hakkavad kooruma, kaevab ema pesa kiiresti lahti ja kannab pojad suus vette.[3]
Noored on täiskasvanud alligaatori minikoopiad ja neil on maskeerimiseks rida kollaseid vööte ümber keha.[3] Vastkoorunud kogunevad parvedesse. Ema valvab neid ja nad hoiavad temaga kontakti häälitsuste abil. Kile "kisa" on appihüüuks (paljude krokodilliliste noorloomadel esinev omadus), mispeale ema tõttab appi. Seda võib harva kuulda vahetult enne munast koorumist. Sisin on agressiooni märgiks ja tavaliste urahtustega hoiavad noorloomad omavahel kontakti. Noored alligaatorid söövad väikseid kalu, konni, jõevähke ja putukaid.[50] Neile endile peavad jahti suuremad kalad, linnud, pesukarud ja täiskasvanud alligaatorid.[3] Aja jooksul muutuvad emad oma poegade suhtes agressiivsemaks, mis julgustab neid laiali minema.[50] Noored alligaatorid kasvavad 7,6–20 cm aastas ja saavad täiskasvanuks 1,8 m pikkusena.[23] Alligaatori eluiga looduses on 30–50 aastat.[10]
Nutriad toodi rannikuäärsetele märgaladele 20. sajandi keskel Lõuna-Ameerikast ja tänapäevaks on nende populatsioon plahvatuslikult kasvanud, koosnedes miljonitest isenditest. Nad põhjustavad rannikul paiknevates soodes suuri kahjustusi ja võivad kaldatammidesse urge kaevata. Louisiana on seetõttu välja pannud preemia, et proovida nende arvukust piirata. Suured alligaatorid söövad aga palju nutriaid ja võivad seega aidata nende arvukust piirata ning veelgi enam, lausa takistada nende edasist levikut Evergladesi. Kuna aga jahimehed eelistavad püüda just suuri alligaatoreid, kes on nutriate arvukuse piiramisel kõige olulisemad, võib olla vajalik muuta alligaatorite püüdmise süsteemi, et maksimaalselt ära kasutada neid nutriate arvukuse kontrollimiseks.[31]
Viimasel ajal on Evergladesi rahvuspargis end sisse seadnud võõrliik birma püüton (Python bivittatus). Kuigi on esinenud juhtumeid, kus birma püütonid kütivad alligaatoreid ja vastupidi, siis puuduvad tõendid, nagu mõjuks püütonid kokkuvõttes alligaatorite populatsioonile negatiivselt.[51][52][53]
Ajalooliselt on küttimine ja elupaikade häving alligaatorite populatsioonile kogu levila ulatuses laastavalt mõjunud ning mingil ajal seati liigi säilimine lausa kahtluse alla. Alligaatorid lisati 1967. aastal ohustatud liikide nimekirja (seaduse alusel, mis oli Endangered Species Act of 1973 eelkäija), kuna arvati, et see on väljasuremisohus kas osas või terves levilas.[54]
Ameerika Ühendriikide Kala ja Eluslooduse Teenistus (The United States Fish and Wildlife Services ehk USFWS) ja lõunaosariikide loodusagentuurid töötasid alligaatorite populatsiooni taastumise nimel. Kaitse aitas liigil taastuda aladel, kust nad oli välja kütitud. Osariigid hakkasid oma alligaatorite populatsioone jälgima, et veenduda nende jätkuvas kasvus. Kala ja Eluslooduse Teenistus eemaldas alligaatorid 1987. aastal ohustatud liikide nimekirjast, kuna leiti, et nad on täielikult taastunud. Teenistus reguleerib jätkuvalt alligaatorite ja nendest tehtud toodetega kauplemist, et välistada endiselt ohustatud krokodillilistega kauplemine alligaatorite pähe.[54]
Alligaatorid on võimelised inimesi tapma, kuid on tavaliselt piisavalt ettevaatlikud, et inimesi mitte saagiks pidada. Alati on võimalik, et alligaator ründab inimest ekslikult mõne saakloomaga segi ajades, seda eriti sogases vees või selle läheduses. Alligaatorid on inimeste suhtes üldiselt vähem agressiivsed kui suured krokodilliliigid, kellest mõned (peamiselt niiluse ja harikrokodill) võivad inimesi teatava regulaarsusega jahtida.[13] Alligaatori hammustused teeb ohtlikuks hammustusjõud ja infektsioonioht. Isegi ravimise korral võib alligaatori hammustus infektsiooni tõttu surmaga lõppeda.[55]
Kuna inimeste populatsioon kasvab ja nad ehitavad maju madalatele aladele või kalastavad ja kütivad vee läheduses, on intsidendid, kus alligaatorid kas ohustavad või näivad ohustavat inimeste elusid, vältimatud. Inimesed kipuvad ebatavalisi surmapõhjuseid liialdama. Alligaatorid saavad seetõttu suurema tähelepanu osaliseks kui tavalisemad surmapõhjused, nagu autoõnnetused ja uppumine. Alates 1948. aastast on Floridas dokumenteeritud 275 alligaatorirünnakut inimese vastu (umbes viis rünnakut aastas), millest vähemalt 17 lõppesid surmaga.[56] Ainult üheksa rünnakut lõppesid surmaga 1970., 1980. ja 1990. aastatel, kuid aastatel 2001–2007 tapsid alligaatorid 12 inimest. Mais 2006 tapsid alligaatorid vähem kui nädalaga kolm Florida elanikku.[57]
Alates 1880. aastate lõpust on alligaatorimaadlus Ameerika Ühendriikides meelelahutuseks. Selle lõid mikasuki ja seminoli rahvad juba enne eurooplaste saabumist ja tänapäeval on see turismiatraktsiooniks vaatamata loomaõiguslaste kriitikale.[58]
Alligaatorite kasvatamine on suur ja kasvav tööstusharu Georgia, Florida, Texase ja Louisiana osariigis, kus toodetakse kokku 45 000 alligaatorinahka aastas. Alligaatorinahk on kallis: ühe umbes 2-meetrise naha hind on 300 dollarit.[59] Ka alligaatoriliha turg kasvab ja aastas toodetakse umbes 140 tonni alligaatoriliha.[60] Üks portsjon (85 g) toorest alligaatoriliha sisaldab 200 kalorit, millest 27 kalorit annab lihas sisalduv rasv.[61]
Ameerika alligaator on USA Florida,[62] Louisiana[63] ja Mississippi[64] osariigi tunnusroomaja. Lisaks on Florida ülikooli spordivõistkondi alates 1911. aastast gator 'iteks hüütud. Tol aastal otsustas üks trükkal trükkida ülikooli jalgpallivimplitele alligaatori embleemi ning see maskott jäigi külge. Võimalik, et kaasa aitas jalgpallimeeskonna kapteni Neal Storteri hüüdnimi "Bo Gator".[65] Spordijook Gatorade töötati välja Florida ülikoolis oma Ameerika jalgpalli võistkonna jaoks.[66]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
