Eesti poliitik From Wikipedia, the free encyclopedia
Viktor Kingissepp (24. märts (12. märts vkj) 1888 Kaarma-Suure vald, Kaarma kihelkond, Saaremaa – 3. mai 1922 Tallinn) oli kommunistlik revolutsionäär, Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 Viktor Kingissepp (dateerimata foto) | |
| Sünniaeg | 24. märts 1888 |
|---|---|
| Sünnikoht | Kaarma-Suure vald Anseküla kihelkond Saaremaa Liivimaa kubermang |
| Surmaaeg | 3. mai 1922 (34-aastaselt) |
| Erakond | VSDT(b)P |
| Haridus | kõrg |
| Õppeasutus | Keiserlik Peterburi ülikool |
| Eriala | jurist |
Viktor Eduard Kingissepp sündis 12. märtsil (ukj 24. märtsil) 1888 Saaremaal Kaarma-Suure vallas sepp Eduard Kingissepa ja Elise Kingissepa viielapselise pere teise lapsena. Viktori vanem õde Helmi Melita (1886–1890) ja noorem vend August Voldemar (1892–1893) surid lapsena, täiskasvanuks elasid vend Oskar Theodor (1890–1943) ja õde Metha Melita (1895–1976). [1]
Alghariduse sai Kingissepp kodus ja kolmeklassilises erakoolis. 1889. aastal kolis pere Kuressaarde ja aastatel 1898–1906 õppis Kingissepp Kuressaare Poeglastegümnaasiumis. Kingissepp oli edukas õpilane, tema lemmikained olid matemaatika ja keeled.[viide?]
Koolis kuulus ta õpilaste põrandaalusesse revolutsioonilisse ringi, kus loeti marksistlikku kirjandust. Seal olid enamasti Leedust, Poolast ja Venemaalt pärit õpilased, kes olid oma maa koolidest poliitilise tegevuse tõttu välja visatud. Kingissepp oli üks 1906. aasta õpilasstreigi algatajaid. Gümnaasium suleti mitmeks nädalaks.
1906. aastal astus ta Keiserliku Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda. Kingissepp kuulus Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei (VSDTP) Peterburi Eesti osakonda, mille ülesandel käis aastatel 1907–1908 Tallinnas. 1907. aastal osales ta VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil. 1908. aastal heideti ta poliitilise tegevuse tõttu ülikoolist välja ja aastatel 1908–1909 elas ja õppis ta Moskvas, 1910 jätkas õpinguid Keiserliku Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani keelte osakonnas, 1911–1917 õppis ja lõpetas sama ülikooli õigusteaduskonna.
Aastatel 1912–1914 oli ta Narvas Jaan Anvelti väljaantava VSDTP bolševistliku suunitlusega ajalehe Kiir kaastööline. Aastatel 1914–1916 oli ta mõistetud kolmeks aastaks administratiivkorras asumisele Tveris ja Kaasanis.
Pärast asumiselt vabanemist 1916. aastal mobiliseeriti Kingissepp Esimeses maailmasõjas sõjaväeteenistusse ning kuni 1917. aastani teenis ta sanitaarrongi ülemana Taga-Kaukaasia rindel.
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni lahkus Viktor Kingissepp sanitaarrongilt ja läks 9. mail Petrogradi, kus sai ülikoolist õigusteaduskonna lõpudiplomi ning seejärel suundus Eestisse. 5. juunil 1917 jõudis Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punakaardi moodustamise kolleegiumi.
1917. aasta septembris Kornilovi mässu ajal organiseeris Kingissepp raudteetranspordi blokeerimise, millega pidid Petrogradi sõitma Lavr Kornilovi kavatsusi toetavad ja Petrogradis võimu haaravate bolševike vastased Rakvere piirkonnas asunud 49. korpuse väed.
Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4. novembril (vkj 22. oktoobril) 1917 ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, selle esimeheks valiti Ivan Rabtšinski ja aseesimeheks Viktor Kingissepp.
7. novembril (vkj 25. oktoobril) kukutati Venemaa Ajutine Valitsus ja kehtestati Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu võim.
8. novembril 1917 valiti Kingissepp Eestimaa Nõukogude II Kongressil Eesti bolševike võimuorgani Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks. Ta valiti ka EN Täitevkomitee Sõjakomitee ja Toitlustuskomitee liikmeks ning osales pankade, maa ja tööstusettevõtete natsionaliseerimisel.
Eestimaal võttis Petrogradi Nõukogu eeskujul Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee 9. novembril (vkj 27. oktoobril) 1917 võimu ja asjaajamise üle Venemaa Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt kubermangu Sõja-Revolutsioonikomitee esindaja Viktor Kingissepp.[2]
Kingissepp korraldas nii Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu laialiajamist kui ka iseseisvusliikumise mahasurumist Eestis.
Sakslaste Eestisse saabumise järel 24. veebruaril 1918 läks Kingissepp Balti laevastiku evakueerimise käigus ristlejal Rjurik läbi kodusõjas oleva Soome ja Helsingi Nõukogude Venemaale, kus osales IV Erakorralisel tööliste, soldatite, talupoegade ja kasakate nõukogude kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks ning määrati ka sõjaväeringkondade moodustamise inspektsiooni komissariks[3].
Viktor Kingissepp oli 1918. aasta (märtsist[küsitav]) juunist augustini Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna ning augustist novembrini Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurija, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.
Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna ning Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurijana viis ta läbi eeluurimist:
1918. aasta oktoobris saadeti Kingissepp VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee poolt veel Saksa vägede poolt okupeeritud Eestisse illegaalsele parteitööle, kuhu ta jõudis 17. oktoobril. 15. oktoobril 1918 oli Petrogradis moodustatud Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee valmistas ette Punaarmee ja Eestis asunud illegaalsete eesti kommunistlike organisatsioonide koostööd Eesti vallutamisel. Eestis asusid lisaks Kingissepale põrandaalusele illegaalsele õõnestustegevusele Rudolf Vakmann, Richard Vennikas, J. Rästas, Martin Likemets, M. Koolmeister, August Koni, Richard Majak, Harald Vennikas[7] jt.
Nõukogude Venemaa Punaarmee sissetungiga Eesti Vabariiki 28. novembril 1918 alanud Vabadussõja ajal tegeles Kingissepp Eestis põrandaaluse enamlaste agitaatorina. Detsembris 1918 määrati ta Narvas välja kuulutatud nn Eesti Töörahva Kommuuni siseasjade komisjoni komissariks, kuid tegelikult viibis ta sel ajal illegaalselt Tallinnas. Kingissepp osales 1919. aasta septembris Tallinnas toimunud Eestimaa ametiühingute I kongressil, kus peetud avalikus kõnes agiteeris ta kiire vaherahu poolt Nõukogude Venemaaga.
Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal lahkus Kingissepp Eestist ja tegutses Nõukogude Venemaal Kominternis, suunates Eestis läbiviidava kommunistliku agitatsioonitegevuse ja kommunistide suunatava ametiühingutegevuse finantseerimist.
Kingissepp valiti EKP I Kongressil (1920) ja EKP II Kongressil (1921) EKP Keskkomitee ja EKP KK Poliitbüroo liikmeks.
Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus Kaitsepolitseil kinni võtta põrandaalune kommunist Johannes Linkhorst (parteiline hüüdnimi Malm), kes teadis, kus varjab end Viktor Kingissepp, kuid ei andnud kapole kedagi üles. Siis andis kapo asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunniga surma.
Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul Linkhorsti veel kord üle, lubades Kingissepa varjupaiga väljaandmise eest tühistada Linkhorsti surmaotsuse. Linkhorst teatas ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänava salakorteris. Vastavalt konspiratsioonireeglitele oleks Kingissepp pärast sidemehe kinnipidamist pidanud konspiratiivkorterist lahkuma, kuid ei teinud seda.
Kingissepa konspiratiivkorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust on olemas kaks vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Sõjaväelaste raporti järgi Kingissepp ei jõudnud mingit vastupanu osutada.
Kaitsepolitsei versioon oli teistsugune. Selle järgi leiti Kingissepa peidupaik seinu kombates, millega salauks leiti. Ukse taga seisis laskevalmis revolvriga aluspesu väel mees. Järgnevat kirjeldas kaitsepolitseinik Julius Palm nii: "Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa."
Mõlemast raportist on selge, et Kingissepa vahistamine toimus ilma ohvriteta.
Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutusmasinat, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti, kuulipilduja Maksim, dünamiiti jm.
Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti seejärel sõjaväljakohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Välikohtu otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas kaitsepolitseinik Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata.
Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots. Riigikukutaja lasti seejärel Ülemiste metsas maha, tema laip heideti hiljem Naissaare ja Aegna vahel Läänemerre.
Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVD-ga Eestisse Kingissepa poeg Sergei Kingissepp, kes määrati NKVD eriosakonna ülemaks Eestis, et ta saaks isa surma eest kätte maksta. Kuigi Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see teda. Mõnedel andmetel hukkas Kingissepp Linkhorsti oma käega Scheeli villa krundil 1941. aastal. Samas hukati veel teinegi osaline, poliitilise politsei töötaja Hans Pipar, kes oli 1922. aastal üks Kingissepa arreteerijatest.[8] Sergei ise hukkus põgenemisel Tallinnast Leningradi 29. augustil 1941, kui kaubalaev Järvamaa otsetabamuse sai.
1909. aastal abiellus Kingissepp Peterburis Berta (sünd Ringsmann) Kingissepaga. Abielust sündis kaks poega: Anatol Kingissepp (1907–1942) ja Sergei Voldemar Kingissepp (1909 – 29. august 1941). Abielu lahutati 1910.
1910. aastal (teistel andmetel 1918. aastal) abiellus Viktor Kingissepp Petrogradis Elsa Lellega. Nad abiellusid tegelikult 1911. a sügisel.
Elu kahel viimasel aastal Tallinnas ja selle ümbruses põrandaalusena elades sai Viktor Kingissepp lähedaseks oma abilise, sekretäri ja käskjalana tegutsenud Alise Stein-Anvelti alias Alise Leevaldiga.
.jpg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
