Taani vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas From Wikipedia, the free encyclopedia
Taani vabatahtlike kompanii ehk Taani Balti Abikorpuse jalaväekompanii (ka Taani vabatahtlike korpus, Borgelini kompanii või Taani rood; taani keeles Dansk-Baltisk Auxiliær Corps – lühend DBAC; ametlik nimetus prantsuse keeles Соrрs Danois, Compagnie Borgelin[4][5]) oli kapten (hiljem kolonelleitnant) Richard Gustav Borgelini juhitud jalaväekompanii Eesti ja Läti Vabadussõjas.
| Taani vabatahtlike kompanii Dansk-Baltisk Auxiliær Corps | |
|---|---|
 Taani vabatahtlike kompanii pitsat | |
| Tegev | 26. märts 1919 – 1. september 1919 |
| Kuuluvus | Eesti Rahvavägi |
| Liik | Jalavägi |
| Ülesanne | Punaarmee-vastane lahingutegevus |
| Suurus | Kompanii |
| Osa | (19.05.1919 – 31.08.1919) |
| Garnison | Tartu |
| Värvid | Hall ja valge [1] |
| Marss | "Porilaste marss" [2] |
| Maskott | Røv (kompanii koer) [3] |
| Lahingud | |
| Ülemad | |
| Kompanii ülem | Richard Gustav Borgelin |
| Sümboolika | |
| Kompanii lipp |
.svg) |
Taanis erainitsiatiivil moodustatud üksus tegi Lõunarindel Eesti Rahvaväe 2. diviisi alluvuses kaasa lahingud Rõugest Jēkabpilsini ja võitles ka Pihkva rindel. Kompanii kaotas lahingutes ühe ohvitseri ja 18 sõdurit, 34 sõdurit sai haavata.
Vabadussõja puhkedes pöördus Eesti Ajutine Valitsus oma välissaatkondade kaudu Skandinaavia riikide poole, et saada sõjalist abi. Liitlasriigid olid omalt poolt soovitanud Rootsi, Norra ja Taani valitsustel toetada Balti riike võitluses Nõukogude Venemaaga, lubades esimesel võimalusel kompenseerida relvadele ja laskemoonale tehtud kulutused. Riiklikud väed Skandinaaviast siiski Eestit toetama ei läinud.
Detsembri lõpus 1918 pöördus Eesti Abistamise Peatoimkonna juhataja doktor Oskari Wilho Louhivuori telegrammiga professor Harald Høffdingi poole Kopenhaagenis, paludes sealt Eestile kiiret abi võitluses enamlaste vastu. Võitlus bolševismi leviku tõkestamiseks oli oluline nii Soomele, Skandinaavia maadele kui ka kogu Lääne-Euroopale.
Kopenhaagenis oli sealne Briti sõjaväe esindaja kolonel Wade juhtinud Taani kapteni Iver de Hemmer Gudme tähelepanu Eesti vabadusvõitlusele. Gudme oli noore üliõpilasena võtnud osa Soome kodusõjast, kus ta ülendati ohvitseriks. Jaanuari algul 1919 sõitis ta Eestisse. Ta tutvus kohapeal olukorraga ja kui oli saanud Eesti võimudelt põhimõttelise nõusoleku, otsustas hakata koguma vabatahtlikke Eesti abistamiseks.[6]
22. jaanuaril 1919 sõlmis Eesti esindaja Soomes doktor Oskar Kallas Eesti Abistamise Peatoimkonna juhatajaga lepingu. Sellega volitati Soome kindral Torsten Leonard Lode värbama kuni 1000 Taani vabatahtlikku samadel tingimustel kui teenisid Soome vabatahtlikud Eestis.[7] Taani vabatahtlikud pidid Punaarmee vastu võitlema Eestis viibivate Soome vabatahtlike vägede ülemjuhatuse alluvuses.[8]
Vabatahtlike kogumiseks asutati 1919. aasta jaanuaris Kopenhaagenis vastav komitee, mille koosseisu kuulusid Taani insener ja endine Siiami armee leitnant Aage Westenholz, Kunda tsemendivabriku üks peaosanikke Alexander Foss, Soome kindral Lode, advokaat K. Dahl, Briti kolonel Wade, Taani kolonel Styrup ja asjaajajana kapten Gudme. Vabatahtlike kogumisele aitas kaasa ka Soome saatkonna sekretär Kopenhaagenis doktor Einar Runeberg.[7][8]
Aage Westenholzi rahaga asutati Kopenhaagenis Nansensgadel vabatahtlike värbamise büroo, mille peajuhatajaks sai kapten Gudme. Tema oli ühtlasi vahendajaks Eesti valitsuse ja vabatahtlike finantseerija Westenholzi vahel. Kapten Gudme abiliseks oli kornet Lauridsen, kes täitis ka büroojuhataja-ametniku kohustusi. Tema abi majanduse alal oli seersant Sörensen.[9]
Vabatahtlike värbamine Eestisse saatmiseks tekitas Taani ajakirjanduses teravaid vaidlusi. Parempoolsed väljaanded toetasid soojalt vabatahtlike võitlust enamliku Venemaaga, kelle edasitungis läände nähti ohtu ka Taanis valitsevale riigikorrale. Vasakpoolne ajakirjandus, eriti sotsialistlikud ringkonnad olid vabatahtlike kogumise vastu.[8] Elav mõttevahetus ajalehtedes tuli aga värbamisbüroole kasuks ja lühikese ajaga oli end üles andnud paar tuhat vabatahtlikku.
Algatus oli rahva hulgas leidnud elavat vastukaja, kuid Taani sotsialistlik valitsus lubas Eestisse saata ainult paarsada meest.[7] Vabatahtlike salgast kapten Gudme üldjuhatusel pidi moodustatama üks jalaväekompanii kapten Richard Gustav Borgelini juhatusel ja suurtükipatarei meeskond eesotsas kahurväelase kapten Jens Martinus Mortenseniga. Patarei formeerimine siiski ebaõnnestus.[10] Kui taanlastele suurtükke ei antud, sai kapten Mortensenist kompanii väliköögi ülem.[11]
26. märtsil 1919 asusid korralikult varustatud vabatahtlikud Kopenhaageni sadamas aurikule Merkur, et sõita Soome kaudu Tallinna.[1][12] Seni polnud kompanii koosseis sõlminud Eesti valitsusega mingisugust teenistuslepingut. Vältimaks sekeldusi Taani valitsusega, määrati lepingute allakirjutamise kohaks neutraalvesi. Taanlastega sõitis kaasa ka Eesti valitsuse poolt teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud kindral Lode. Rahvusvahelistesse vetesse jõudes hakkas kindral Lode tegutsema. Laev peatati ja eesotsas kapten Borgeliniga kirjutasid Taani vabatahtlikud alla sõjateenistuse lepingutele.
Teenistusdokumentide allkirjastamine avamerel oli küll leidlikult kavandatud, kuid sotsialistlik Taani valitsus leidis ühe vana ja ammu unustatud seaduse, mis keelas Taani aladel värvata vabatahtlikke võõrväe tarbeks. Selle seaduse alusel mõisteti Westenholz kolmeks kuuks vangi. Pärast lühikest vangistust ta amnesteeriti ja vabastati ennetähtaegselt.[9][13]
31. märtsi õhtupoolikul jõudis Merkur Hankosse. Eesti valitsus oli taanlastele vastu saatnud leitnandid Einstein ja Kirotar.
1. aprillil asuti rongile, mis sõidutas kompanii Helsingisse. Ohvitserid juhatati öökorterisse Fennia võõrastemajja, kuhu ilmus Eesti Abistamise Peatoimkonna seitse liiget eesotsas doktor Louhivuorega. Viimane tervitas taanlasi Soome pinnale jõudmise puhul. Ühtlasi sai kapten Borgelin Helsingis viibides kutse Soome Vabariigi riigihoidja kindral Carl Gustaf Emil Mannerheimi külastamiseks.
2. aprilli õhtul külastas taanlasi Eesti sõjaministri adjutant leitnant August Schönberg, kelle oli kompaniile vastu saatnud sõjaminister. 4. aprillil algas sõit Tallinna – jäälõhkuja Wäinämöinen hiivas ankrud hommikul kell 7 ja jõudis sama päeva õhtul Tallinna sadamasse.[14]
Tallinna saabudes majutati taanlased Juhkentali Aafrika tänava kasarmutesse, kus viidi läbi kompanii esimene ettevalmistustsükkel. Kuna parajasti olid käimas Eesti Asutava Kogu valimised, osalesid parema sõjalise väljaõppega taanlased patrullteenistuses, et tagada Tallinnas avalik kord. Kaks täägistatud vintpüssidega relvastatud patrullsalka, kummaski 10 reameest ühe kaprali juhtimisel, pidasid Tallinna tänavatel vahti ööpäev läbi. Teenistus möödus vahejuhtumiteta ja lõppes Asutava Kogu ametisseastumisega 23. aprillil 1919.
Aafrika tänava kasarmutes toimus igapäevane väljaõpe esialgu kahes osas, hommikuti ja õhtuti. Peagi muudeti ajakava, et sõjaväelastel oleks võimalus õhtuti linnas aega veeta. Neid vabu tunde kasutas igaüks omal moel. Külastati restorani Linden Narva maanteel või satuti kaklustesse inglise madruste ja muu rahvusvahelise elemendiga, kes Vabadussõja tingimustes Tallinnas viibis. Selliste vahejuhtumite tulemusena ei jõudnud sõdurid õigel ajal tagasi väeossa, kus nad pidid määruste järgi olema kell 21.00. Sõjaaegses linnas korraldati palju pidusid – kord olid sinna läinud ohvitserid viimse meheni, teine kord jällegi suur hulk reakoosseisu. Kõik see rikkus sõjaväelist distsipliini.
Üksuse distsiplineerimiseks lasi kapten Borgelin kohale kutsuda kompanii arsti doktor Axel Laurent Christenseni, paludes tal teenistuslepingu kohaselt vaktsineerida mehi tüüfuse ja rõugete vastu. Kuna kummagi süsti järel oli vajalik kahepäevane voodirežiim, pidid nii ohvitserid, allohvitserid kui ka reamehed neljaks päevaks voodisse jääma. Borgelin ise tegi Tallinna ümbruskonnas pikema ringsõidu, leidmaks kompaniile uut ja sobivamat majutuskohta. Ta jõudis Nõmme alevisse ja nägi sealseid vanu kasarmuid, mis vastasid tema ootustele. Kui kompanii 26. aprilli hommikul taas ülevaatuseks rivistus, marsiti Nõmmele ega tuldud enam Juhkentali tagasi.[15][16]
Uues majutuskohas jätkati pingsat õppetööd, et erineva sõjalise ettevalmistusega isikkoosseisu ühtlustada ja kokku harjutada.[10] Kopenhaagenis oli kompaniisse kogunenud jalaväelasi, suurtükiväelasi, traguneid, husaare ja isegi kaks mereväelast. See mitmekesine seltskond tuli nüüd kujundada vajalike üldoskustega üksuseks. Lahingutegevust, liikumisviise, laskmist ja granaadiviskeid harjutati Nõmmel kella 5-st hommikul kuni kella 8-ni õhtul. Kasarmute esisel riviväljakul lehvis Kopenhaagenist kaasa võetud Taani lipp, mida igal hommikul signaali ja tervituste saatel heisati ja õhtul langetati. Tallinna sõiduks sel perioodil keegi väljaluba ei saanud.
18. mail 1919 vaatas Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner kompanii üle.[12] Laidoneri saatjaskonda kuulusid Ülemjuhataja Staabi ülem polkovnik Jaan Soots ja Taani peakonsul Jens Christian Johansen. Kompanii sooritas mõned väliharjutused, Nõmme metsa all prooviti lahingdrilli ja allohvitserid-kuulipildurid näitasid oma osavust kergekuulipilduja käsitsemises.[17][18]
19. mai hommikul hakkas kompanii sõitma Lõunarindele, sihtjaamaks Võru. Balti jaamas ootas kompaniid erirong, mille oli vastutulelikult taanlaste rindele toimetamiseks eraldanud jaama komandant. Tartus pidi taanlaste väeosa tegema lühemaajalise peatuse ja seepärast andis kapten Borgelin juba paar jaama varem meestele korralduse, et nad tavalisest rohkem hoolitseksid oma välimuse eest. Tartu raudteejaamas oli taanlasi koos teiste Eesti ohvitseridega vastu võtmas 2. diviisi ülem polkovnik Viktor Puskar. Kapten Borgelin andis oma väeosa tseremooniaga Eesti diviisiülema käsutusse. 19. mai õhtul oldi juba Võrus. Kompaniile oli öökorteriks määratud seltsimaja Kannel. Veel oli teadmata üksuse lähem saatus – oli kindlaks määramata, millal tuli minna kaevikutesse.[19]
20. mail kell 4 pärastlõunal sai Borgelin käsu oma meestega veel samal päeval rindele minna. Taani kompanii pidi asendama üht Eesti 8. jalaväepolgu pataljoni Rõuge piirkonnas.[20] 200 mehega tuli kaitsta tervelt seitsme kilomeetri pikkust rindelõiku Hurda–Suure-Ruuga–Purka joonel.[10][21] Vaenlase kaevikud asusid taanlastest 2–3 kilomeetri kaugusel. Rinne oli vastu lõunat, vaenupoolte vahel kulges ida-lääne suunas org. Taanlased olid selle põhjapoolsel, vastased lõunapoolsel nõlval. Taanlaste paremal tiival asus rindejoonel 1. jalaväepolgu 1. pataljoni 3. rood lipnik Johannes Granti juhatusel, vasakul tiival 2. jalaväepolk.
Rinde kaheksat toetuspunkti otsustas Borgelin juhtida välivahtkondadena. Paari toetuspunkti juures oli võimalik välja asetada lahingu eelposte. Kolmanda ja neljanda välivahtkonna vahemaa oli üsna suur ja tugevduseks paigutati sinna vahepost – kapral kahe reamehe ja kergekuulipildujaga.[22] Rindelõigu vasakule tiivale jäi Suur Munamägi, millel paiknenud välivahtkond nr 8 sai hüüdnime Palace Hotel.[23] Enda komandopunkti ristis Borgelin varukompaniiks, ehkki selles "kompaniis" oli vaid kaks kornetit: Stephensen ja Theilmann, kaks eesti telefonisti ja käskjalg.
Kaudtuletoetuseks oli rindel taanlastest paar kilomeetrit tagapool 3. suurtükiväepolgu 5. patarei kapten Johannes Roska juhtimisel.[24]
Kuna oli karta, et punaarmeelased võiksid kuidagi saada teadlikuks taanlaste arvulisest vähesusest, keelas Borgelin päevasel ajal igasuguse tulistamise, kui see polnud just tungivalt hädavajalik. Selle taktika juures puudusid vaenlasel igasugused kindlamad andmed taanlaste arvukusest; tulistamisel oleksid nad võinud kergelt taibata, et rinne on nõrgalt mehitatud.
Punasel poolel oli millegipärast kujunenud arvamus, et Rõuge all oli nende vastu asunud terve Taani rügement. Et selline mulje püsiks, otsustas Borgelin korraldada öise demonstratiivse lahingupatrulli. Iga toetuspunkt pidi leitnandi või allohvitseri juhtimisel saatma välja 7–10 mehelise patrullsalga. Kõik mehed olid lisaks isiklikele relvadele ja laskemoonale varustatud käsigranaatidega ning igas salgas tegi kallaletungi kaasa üks kergekuulipilduja.
Hääletult ja tulistamata liiguti vastase positsioonidele öö varjus võimalikult lähedale ning kokkulepitud ajal avasid patrullid kogu rindelõigu ulatuses tule. Kontakt kestis umbes kümme minutit, päikesetõusuks olid kõik patrullsalgad juba toetuspunktides tagasi. Patrullkäigult saadi rohkelt kasulikke andmeid vastase asetsemise kohta ning selgus, et nende kaevikud olid halvasti ja korrapäratult ehitatud. Ootamatu kallaletungi alla sattudes oli enamik punaväelasi oma positsioonidelt minema jooksnud. Patrullid tõid kaasa ka ühe vangi. Taanlaste kaotused olid kuus haavatut, neist üksainus – kapral Viggo Jørgensen – raske haavaga.[25]
Järgnevatel öödel piirdus taanlaste tegevus vaid üksikute luurekäikudega. Rivist langes välja kaks meest langenuna ja 3–4 meest haavatuna, kuid pisiasjadeni saadi teada, kus asusid vaenlase toetuspunktid, kuulipildujad ja suurtükid.[26] 25. mai hommikupoolikul oli välivahtkonna nr 8 juures rindejoone ületanud vastase patrullsalk, mis avas toetuspunktile selja tagant tule. Kuna tegemist oli väiksema salgaga, said taanlased ründajatest kiiresti jagu ja võtsid viis meest vangi. Kapten Borgelinile tundus, et punastel on kavatsusel kas suurem pealetung või tagasitõmbumine seniselt joonelt,[27] ning sama päeva õhtupoolikul saatis ta välja väiksed patrullsalgad vastase positsioone ja tegevust luurama.
Kaevikuliinidele lähenedes puhkes luurajatel vastasega tulevahetus, mille tulemusel lõi vastupanu mõnes toetuspunktis kõikuma ja punaväelased taganesid. Kohe asusid taanlased tühjaks jäänud kaevikutesse ja jätkati lahingut. Saades käskjalalt teada, et vaenlane valmistub taganema kogu rindelõigu ulatuses, käsutas kapten Borgelin kompanii pealetungile. Rünnak pidi lõppema vaenlasest mahajäänud kaevikute taga mäeharjal, kus oli parem kaitsevõimalus võimaliku vasturünnaku puhul. Taganevaid punaarmeelasi jälitati 600–700 meetrit; 26. mai koidiku hakul jõuti kõrgendiku harjale ja peatuti. Rinde vasakul tiival metsatukas asunud vaenlase suurtükipatarei ja seda kaitsenud jalaväeüksus taandusid taanlastega kontakti astumata.[28]
26. mail 1919 ilmus kapten Borgelini juurde naaberväeosa ülem lipnik Grant, kes andis talle üle diviisiülema polkovnik Puskari käsu edaspidiseks tegevuseks. Korralduse kohaselt pidi kompanii järgmise päeva hommikul kell 09.00 olema lahinguvalmis. Operatiivselt allus Taani kompanii 1. jalaväepolgu 1. pataljonile alamkapten Oskar Pajussoni juhtimisel.[29] Kolm üksteisele järgnevat kahuripauku pidid olema signaaliks, et alustada pealetungi, mille esialgseks sihiks taanlaste rünnakusuunal oli määratud Tsiiruli kõrts Eesti-Läti etnograafilisel piiril.[30]
27. mai hommikul alustas kompanii ettenähtud ajal pealetungi. Esialgu liiguti rühmade kaupa ahelikus, seejärel rühmade kaupa järjestikku. Eeljulgestuseks läkitas kapten Borgelin mõnisada meetrit kompanii ette viis meest kaprali juhtimisel. Borgelin ise ratsutas koos käskjalg krahv Ernst Emil Holsteiniga edasi. Liikunud umbes kilomeetri võrra üksuse põhiosast ettepoole, sattus lahingupaar Vungi külas vaenlase varitsusse. Lähivõitluses suutis Borgelin mõõgahoopidega punaväelased eemale tõrjuda ja taani ratsanikud taandusid, saadetuna küla kaitsjate püssi- ja kuulipildujatulest.
Taani julgestusosa kohale jõudes alustati vastasega tulevahetust. Borgelin lasi tugevduseks juurde tuua veel ühe rühma ja peagi oli näha punaseid külast põgenemas. Taanlased vallutasid Vungi küla tormijooksuga ja ilma suuremate kaotusteta – vaid kaks meest sai kergelt haavata.
Edaspidine rännak Tsiiruli kõrtsi suunas möödus kuni 27. mai videvikuni vahejuhtumiteta. Kõrtsini jõudes saatis kapten Borgelin välja luuresalga ühe leitnandi ja paari mehega. Luuresalga lähenedes hakkasid kõrtsis olnud punaarmeelased nende suunas käsigranaate pilduma ja luurajad olid sunnitud taanduma. Borgelin jättis kohale valvetõkke ja viis kompanii umbes kilomeetri võrra tagasi, et hommikul edasitungi jätkata.
28. mai hommikul otsustas kapten Borgelin kompanii 1. laskurrühmaga leitnant Munch-Anderseni juhatusel kõrtsi rünnata. Ülejäänud kompanii koosseis leitnant Beyeri juhatusel pidi lahingkorras aeglaselt järgnema. Lühikese tulevahetuse järel kaitsjate vastupanu murdus ja nad taandusid metsatihnikkuse. Kõrts oli vallutatud ilma kaotusteta. Kompaniil õnnestus luua side oma paremal tiival mööda Riia–Pihkva kiviteed lipnik Granti rooduga, mis oli samal päeval vallutanud Veclaicene mõisa. 2. jalaväepolguga taanlastel endast vasakul ühendust luua ei õnnestunud.[31]
29. mai varahommikul sai Borgelin käsu marssida oma kompaniiga Veclaicene mõisa. Sealt edasi pidi kulgema pealetung Alūksne suunas. Koos lipnik Granti rooduga liiguti Ziemeri külani, seejärel liikus Granti rood rohkem paremale. Kapten Borgelin saatis oma kompanii rännakkolonni ette tugeva eeljulgestuse – 10 jalaväelast ja neli ratsanikku ühe ohvitseri juhtimisel. Taandumisel olid punaarmeelased põletanud ühtekokku kolm silda, mis käepäraste vahenditega parandati. Täpselt keskpäeval marssis kompanii Alūksnesse, kus oli juba kohal 1. ratsapolk rittmeister Gustav Jonsoni juhtimisel. Kapten Borgelinil õnnestus oma kompanii majutada kohaliku tütarlaste gümnaasiumi ruumidesse.
30. mai hommikul jätkus edasitung. Taani kompanii, mis oli määratud tegutsema koos 1. jalaväepolgu 1. pataljoniga, 1. ratsapolguga ja 3. suurtükiväepolgu 5. patareiga, suundus Alūksnest lõuna poole. Kolonni ülesandeks oli tungida vaenlase tagalasse, hõivata Sita raudteejaama kohal Gulbene–Rēzekne raudteeliin, raudteesild Pededze jõel ära lõhkuda ja liikuda edasi Gulbene suunas.
Litene mõisa lähedal teatas ratsapolgu ülem, et mõisas on vaenlane sees, olles end kindlustanud ka mõisast lõuna pool Pededze jõekaldal. Kapten Borgelini kompanii ja lipnik Granti rood said käsu mõisale paremalt poolt maanteed peale tungida. Taanlased asusid mõisa ründama paremalt küljelt tiivates, Granti rood seevastu otserünnakuga üle põllu. Ratsapolgu osad ründasid vaenlast vasakult. Kell 19.30 oli Litene mõis vallutatud.
31. mai hommikul liiguti kiirmarsiga Gulbenesse. Luureinfost teati, et vastase põhivägi oli linnast põgenenud. Päev möödus punaarmeelaste hävitustööd uurides ja sõjasaaki kokku korjates. Kuna Gulbene loss oli punaste poolt lagastatud ja rüüstatud, valiti ööbimispaigaks mõisapark. 1. juuni oli määratud kompaniile varustuse hoolduseks ja puhkuseks, kuid veidi pärast keskpäeva sõitis otse linnas paiknevate Rahvaväe üksuste keskele Nõukogude Läti armee 1. kütidiviisi 4. kütipolgu moonavoor, mis vangistati ja anti sellekohase kokkuleppe kohaselt Läti rahvusväeosadele üle.[32][33]
2. juuni varahommikul marsiti Jaungulbenesse. Rittmeister Jonsoni käsul pidi Taani kompanii asetama kaks tugevat valvetõket külast 6–7 km ida poole. Kapten Borgelin viis 50-mehelised salgad isiklikult määratud kohtadele; kahe valvetõkke vahele jäi umbes 8 km. Samal ööl läbis taanlaste positsiooni suur taganevate punaväelaste kolonn, hinnanguliselt mõni tuhat meest. Kuna nad valvepostide vastu huvi ei tundnud, jäid ka vahtkonna mehed rahulikuks, arvates, et tegu on kas eestlaste või lätlastega.
3. juuni hommikul sõitis Taani kompanii koosseis koos lipnik Granti rooduga Jaungulbenest rongiga Dzelzava jaama ning sealt liiguti jalgsi edasi Cesvainesse. Ratsapolgu poolt eelnevalt Dzelzava juures vangistatud punaväelastelt saadi andmeid, et läänest lähenev 7. armee 9. Novgorodi kütipolk kavatseb Cesvaine kaudu taganeda Ļaudona suunas. Cesvaine mõisa jõudes asusid kapten Roska patarei, lipnik Granti rood ja kapten Borgelini kompanii hästi moondatud positsioonidele läheneva vastase väeüksuse vastuvõtuks. Esmalt sõitis mõisahoovi kütipolgu ülem oma staabiga, kes ühegi lasuta vangistati. Umbes veerand tunni pärast marssis varitsusse rännakkorras sisse ka polgu põhiosa. Võeti 300 vangi, hulk püsse ja kuulipildujaid, palju hobuseid ja voor täies koosseisus.
Õhtul saabusid Cesvainesse Läti rahvusväeosad ja Taani kompanii asus koos 1. jalaväepolgu 1. pataljoni kolme roodu ja 1. ratsapolgu 4. eskadroniga rännakule Madonasse, kuhu jõuti mõni minut pärast keskööd. 4. juunil liiguti Madonast Ļaudonasse ja 5. juuni varahommikul alustas rännakkolonn teekonda Krustpilsi suunas, tehes lühikese vahepeatuse Ungurmuiža mõisa juures.
Krustpils ja Jēkabpils Daugava jõe vastaskallastel olid vaenlasest maha jäetud. Pontoonsild üle jõe oli taandudes hävitatud, mistõttu tuli jõe ületamiseks kasutada sõudepaate ja terveks jäänud pontoone. Daugava vasakpoolsele kaldale asetas kapten Borgelin taanlaste valveposti, mis kontrollis jõe ületajaid. Peale taanlaste viibis linnas veel osa 1. ratsapolgu 3. eskadronist.
Taani kompanii viibis Jēkabpilsis kaks päeva, kuni 7. juunini. Ööl vastu 7. juunit jõudis piirkonda Läti 1. Volmari polk, kellele Krustpils ja Jēkabpils üle anti.[35][36] Vahepeal Lätis puhkenud Landeswehri sõda ei kuulunud taanlastel Eesti valitsusega sõlmitud teenistuslepingusse ja seetõttu tõmmati kompanii rindest eemale.[37]
Jēkabpilsist lahkudes liikusid taanlased küüthobustel tagasi Ļaudonasse, kus jäädi varusse. 13. juunil oli kompaniil palgapäev. Esimest korda maksti taanlastele palka Eesti markades, täpsemalt Vabariigi 5% võlakohustustes. Varem oli taanlastele tasutud Soome markades, nagu see oli ette nähtud teenistuslepingus. Oletatavasti võisid Eesti valitsusel Soome markade varud lõppeda, või arvati, et Läti piirides on Eesti võlakohustused samuti välisvaluuta. 15. juunil tähistas kompanii piduliku rivistusega Taani lipu 700. aastapäeva.
16. juuniks oli lätlastel Ļaudonas välja kuulutatud mobilisatsioon. Paljud mobiliseerituist olid varem kuulunud Nõukogude Läti armeesse, mistõttu valitses massirahutuste puhkemise oht. Avaliku korra tagamiseks paluti relvastatud abi eestlastelt ja taanlastelt. Vastuhakkajad alistusid ja võtsid omaks läti rahvusvägede eraldusmärgid. 17. juunil pidi kompanii Ļaudonast lahkuma, kuid Läti võimude palvel jäädi mobilisatsioonirahutuste möödumiseni kohale. Sama päeva õhtul toimus jalgpallivõistlus lipnik Granti roodu ja Taani kompanii vahel. Kujundlikult võib seda pidada esimeseks mitteametlikuks Eesti-Taani maavõistluseks jalgpallis.
19. juunil tuli teade, et kompanii pidi liikuma tagasi Eesti suunas, kuni Galgauska mõisani, kuhu jõuti läbi Madona, Cesvaine ja Jaungulbene ööl vastu 21. juunit.
Esines sekeldusi väejooksikute pärast, kes range distsipliini tõttu Borgelini kompaniist omavoliliselt lahkusid ja kodumaale Taani naasid. Seal jutustasid nad sensatsioonihimulistele perioodikaväljaannetele õudusjutte, kuidas kapten Borgelin olevat Võru ja Gulbene haiglatest haavatud taanlased rivvi käsutanud ning kuidas vabatahtlikud kompaniiülema heakskiidul röövivat tsiviilelanike loomi ja vara. Vastuseks saatis kindral Laidoner 8. juulil Kopenhaagenisse ametliku telegrammi, milles kinnitas, et Taani vabatahtlike kompanii on end sõjategevuses tõestanud hästi distsiplineeritud ja sõnakuuleliku väeosana.
Gaugauskas viibisid taanlased kuni 13. juulini, misjärel sõideti Tartusse. Kompanii majutati Riia tänavale ja kapten Borgelin ise asus Anrepi aadlisuguvõsa majja Tiigi tänaval.[38]
22. juulil 1919 sai kapten Borgelin ametliku kirja 2. diviisi staabi operatiivadjutandilt kapten Eduard Johannsonilt. Kompanii koosseis pidi Võru kaudu sõitma Irboskasse ja sealt edasi Pihkva rindele, kus olid käimas lahingud Ostrovi ja Porhovi pärast. Kuna Borgelin ise taastus Tartu sõjaväehaiglas hobuselt kukkumisel saadud vigastustest, andis ta kompanii automaatpüsside rühma ülema leitnant Peter Viggo Christenseni käsutusse. Seejuures lasi ta saata kiirtelegrammid Tallinna ja Valka, et kutsuda väeossa tagasi nendes linnades puhkusel viibivad sõdurid.
24. juuliks olid vajalikud ettevalmistused tehtud ja õhtul asus kompanii rongile. 25. juuli öösel jõuti Tšerskaja raudteejaama, kus jagati sõduritele välja proviant ja laskemoon, ning 26. juuli varahommikul alustati kiirrännakut rinde suunas. Kompanii oli määratud toetama Pihkva–Ostrovi ja Pihkva–Porhovi raudteede vahelises sektoris Ostrovi linna suunas opereeriva lahingugrupi vasakut tiiba. Soode ja rabadega kaetud maastikul oli pealetungimiseks kaks läbipääsu, millest esimese moodustas Pihkva–Ostrovi raudtee ja teise kitsas Prudõ seljandik ida pool raudteed. Operatiivselt allusid taanlased kapten Friedrich-Karl Pinka juhitud Scoutspataljonile; kaudtuletoetuseks oli rindel 2. suurtükiväepolgu 4. patarei leitnant Herman Maimu juhtimisel.
26. juuli keskpäeval leitnant Maimu patarei juurde jõudes sattus Taani kompanii kohe vastase suurtükipatarei tulelöögi alla, milles kaotati üks mees raskelt haavatuna. Ahelikus liikus kompanii täies lahingukorras edasi. Prudõ läbipääsu kohal puhkes tulevahetus rindejoone taha tunginud vastasega, kes kaotas seitse meest langenuna. Koos Scoutspataljoniga vallutasid taanlased õhtuks Stanki küla, kus oli asunud vastase patarei tulepositsioonide ala.
27. juuli hommikul jätkati pealetungi ja vallutati koos Scoutspataljoni B ja E kompaniidega Tserkovštšina küla. Edasisel rünnakul Nikolskoje küla vallutamisega oli vastase vastupanu Porhov–Ostrovi maantee suunas purustatud ja jõutud välja Tarakanova-Baranovka-Smõkalovo joonele. Vasakul tiival kaotati side 6. jalaväepolguga, mis oli pealetungil maha jäänud. Päev oli taanlastelt nõudnud juba rohkem ohvreid: kaks meest surnutena ja 4–5 meest haavatutena. Õhtuks saabus 2. diviisi ülema abi polkovnik Siegfried Pindingu operatiivkäsk, mille järgi tuli väegrupil 5. jalaväepolgu ülema abi kapten Jakob Munneri juhtimisel asuda järgmisel päeval Ostrovi ründamisele. Ühtlasi saabus Scoutspataljoni ülemale telegramm polkovnik Sootsi käsuga saata Tallinnasse taani sõjakirjasaatja ja kinopiltnik, et teha ülesvõtteid Eesti Vabariigi Sõjakooli esimese lennu lõpetamisest.[37][39][40]
28. juuli varahommikul alustas vastane rünnakut Scoutspataljoni positsioonidele TarakanovaBaranovka joonel. Pärast esialgset taganemist ja kapten Maimu patarei poolset suurtükitule toetust jäi rinne püsima taanlaste positsioonidel Smõkalovo küla juures. Hommik nõudis Taani kompaniilt kolm ohvrit, nende seas lipnik Søren Christian Opfer, kes langes luurekäigul rinde vasakule tiivale. Ostrovi vallutamise plaani järgi pidid taanlased linna ründama vasakult poolt Porhovi–Ostrovi maanteed ja Scoutspataljoni B ja E kompaniid paremalt poolt sama teed. Pärast ägedat lahingut vallutasid taanlased Kisseli (Kissli) küla ja sealt edasi liikudes hõivati kapten Maimu patarei tuletoetuse abil Radušino (Raduhhina) küla.
Radušinost edasi tungides saatis leitnant Christensen Ostrovi poole välja seitsmemehelise luuresalga kapral Christenseni juhtimisel. Salgaülem tungis linnale iseseisvalt veel paari kilomeetri võrra ettenähtust lähemale, kus taanlased kohtasid suuremat vastase väeüksust. Kompanii juurde jõudis kapral Christensen tagasi raskelt haavatuna ja ainult kahe reamehe saatel, kellest üks oli samuti haavatud. Neli meest olid põgenedes sattunud rukkipõllule, kus nad vaenlase poolt tabati ja vangistati. Scoutspataljoni seadis raskesse olukorda pataljoniülema kapten Pinka haavatasaamine. Üksust juhtima asunud leitnant Herbert Freiberg ei suutnud pealetungi jätkamiseks vajalikke jõude koondada ja ümberhaaramise vältimiseks otsustati taanduda. Pealetungiva vastasega lahingut pidades jõudsid taanlased ööl vastu 29. juulit Navoloki-Tserkovštšina joonele.[37][41][42]
29. juulist kuni 31. juulini hoidsid taanlased vaatamata vastase tugevatele rünnakutele oma kaitsepositsioone Tserkovštšina külas. Ägedate lahingute käigus läks kompaniil segi isegi oma kaotuste arvestamine. 1. augusti hommikul algas Scoutspataljoni ja taanlaste positsioonidele eelmistest päevadest märgatavalt intensiivsem vastase pealetung. Taani kompanii sai Scoutspataljoni E kompanii ülemalt leitnant Voldemar Zupsmanilt teate taandumisest uuele joonele. Taandumise tulemusena liikusid taanlased rinde vasakule tiivale Višnegi küladesse. Kuna külad asetsesid sooveerel lohus, asuti positsioonidele külatagustel küngastel. Rindejoone vasak tiib toetus soole, mistõttu saatsid taanlased julgestuseks välja tugevdatud luuresalku. Tekkis rida kokkupõrkeid vaenlase suuremate luuresalkadega.
18. augustil alustas vastane koondatud jõududega pealetungi ja taanlased olid sunnitud oma positsioonidelt taanduma Kamenskaja küla joonele. Vastase surve jätkus ka järgneval päeval. 20. augustil ähvardas vaenlane juba Tšerskaja raudteejaama, kuid Tšerjohha jõe joonel suudeti ta pealetung pidurdada. 21. augustil andis Taani kompanii oma positsioonid Loodearmeele üle ja asus rindetagustesse küladesse varusse. Kompanii arsti andmetel oli pärast Ostrovi lahinguid jäänud kompaniisse vaid viiskümmend täiesti tervet taanlast. Langenuid oli kokku üheksa. Ülejäänud koosseis oli kas kergelt haavatud, kõhuhaigustes või muidu kehaliselt liiga kurnatud. Raskemalt haiged transporditi Valka, kus tegutses Taani Punase Risti ambulatoorium.[43][44]
1919. aasta augusti viimasel nädalal sõitis kompanii läbi Pihkva ja Valga 2. diviisi garnisonilinna Tartusse, kus toimus üksuse demobilisatsioon: anti ära oma relvad ja kogu sõjavarustus, samuti hobused ja väliköögid. 31. augusti hommikul asuti Tartu jaamas rongile, mis sama päeva õhtuks saabus Tallinna.
1. septembril jõudis kätte kompanii koosseisu teenistuslepingute lõpptähtaeg. Sõjaliste teenete eest ülendati kaptenid Borgelin ja Gudme alampolkovnikuteks (võrdsustatud hiljem kolonelleitnandi auastmega), leitnandid la Cour ja Christensen – kapteniteks ning kõik kompanii kornetid ja käskjalg krahv Holstein – lipnikeks. 2. septembril asusid taanlased aurikule Kalevipoeg, millel jõuti 5. septembri varahommikul Kopenhaageni sadamasse.[45] Vabadusristiga autasustati pärast Vabadussõja lõppu 48 taanlast, nende hulgas ka Taani kuningat Christian X.[46] Kõigile Taani saadetud vabatahtlike kompanii langenutele lasi Aage Westenholz püstitada hauakivid, millel kiri "Langenud ühe väikese rahva vabaduse eest."[47]
4. aprillil 1919 Tallinna jõudnud Taani vabatahtlike kompanii koosseisu kuulus 189 sõdurit, neist 12 ohvitseri ja 13 allohvitseri. Kompanii jagunes neljaks laskur- ja üheks kergekuulipildujarühmaks.[12] Noorim vabatahtlik oli seitsmeteistkümne, vanim viiekümne nelja aastane. Kõik üksuse allohvitserid olid spetsialistid automaatrelvade alal.[48]
Rahapuuduse tõttu oli esialgu suuri raskusi vabatahtlike varustamisega, mis kokkuleppe kohaselt pidi toimuma Eesti valitsuse kulul.[12] Aage Westenholz annetas organiseerimistöödeks 50 000 Taani krooni. Alles märtsis 1919 võis Eesti valitsus Soomest saadud laenust assigneerida 500 000 marka vabatahtlike korraldamiseks, mistõttu ka organiseerimistöö hakkas edenema kiiremini.[8] Varustus oli valdavalt inglise päritolu: vabatahtlikele anti välja inglise sõjaväe aluspesu, saapad, varuproviant kuivikute ja marmelaadi näol ning samuti oli neil küllaldaselt tubakat.[52] Kompanii lahinguvarustusse kuulusid kõigis võitlustes kasutatavad inglise teraskiivrid.[23]
Kompanii vormiriietuse hulka kuulunud peakatted, vormikuued, püksid, sinelid, rihmad, ranitsad ja padrunitaskud olid taani päritolu.[53] Helehallist kangast ja valgete paeltega mundri olid kombineerinud kolonel Styrup ja kapten Gudme ning sellega seotud kulud kattis Aage Westenholz vabatahtlike värbamise komitee kaudu.[1] Eraldusmärkides oli tehtud muudatusi, et vabatahtlikud ei sarnaneks Taani regulaararmee liikmetega.[53] Nii rea- kui ka juhtivkoosseis kandis ühesuguse lõikega mundreid, ainsa eritunnusena kandsid ohvitserid krael väikest tähekest. Vormikuue all kanti inglise särki, jalas ratsapükse koos sääremähistega ja pikasäärelisi inglise nöörsaapaid.[54] Linnatänavatel kuulusid vormi juurde valged kindad.[55] 1919. aasta juulis Tartus varus olles jagati taanlastele välja uued, khakivärvi inglise sõdurimundrid, mis aga ei osutunud kuigi populaarseks. Pärast korralikku pressimist ja paikamist võeti uuesti kasutusele vanad taani mundrid.[56]
Erinevalt Taani regulaararmeest, mis kasutas individuaalrelvana Mauseri vintpüssi, relvastati Taani vabatahtlike kompanii Nõmme väljaõppelaagris Eesti sõjaväe eeskujul Vene Mossin-Naganti vintpüssidega.[57][58] Taanist tõi kompanii kaasa 24 Madseni kergekuulipildujat, mis moodustas 3,3 protsenti kõigist seda tüüpi relvadest Vabadussõja-aegses Eesti Rahvaväes.[59] Kapten Borgelini hinnangul omas Taani kompanii kergekuulipildujaid pea sama palju kui harilikult terve jalaväepataljon.[60] Kergekuulipildujate rohkus andis kompaniile suure eelise tulejõus, kuna Punaarmeel puudus see relvaliik üldse.[61] Algselt oli Madseni meeskond ette nähtud kolmeliikmelisena: tulejuht, laskur ja laskemoonaga tegelev sõdur. Väikese koosseisu tõttu jäi aga taanlastel iga Madseni käsitsemiseks vaid kaks meest. Rännakul kasutati laskemoona veoks kompanii ratsahobuseid.[62] Kuulipildujate remondiga tegeles lahingute vaheajal kompanii mehaanik-insener reamees Urban August Holm.[63]
22. juunil 2013 avati Rõuges Taani vabatahtlikele pühendatud mälestuskivi. Ettevõtmise algatas Avo Eisen ja mälestuskivi valmistas Margus Kurvits.[64][65]
Mälestuskivi esiküljel on nimeliselt välja toodud 29 Vabadusristiga autasustatud Taani vabatahtlikut. Mälestuskivi tagaküljel on korpuse juhtkond ning Vabadusristiga autasustatud Taani Punase Risti Ambulantsi arstid ja õed.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
