Käsigranaat

Käsigranaat on kerge (0,5–1,2 kg), sihtmärgile käsitsi heidetav lõhkekeha, mille viitsütik käivitub pärast kaitsesplindi eemaldamist, on mõeldud lähialal kasutamiseks. Granaadis on lõkeaine, mis plahvatab detonaatori toimel.

On mitut tüüpi granaate, üldlevinud on plahvatav granaat, mis aktiveerub löögist kokkupuutel takistusega või kindla aja möödumisel. Granaadi vajalikud komponendid on lõhkeaine ja sütik. Granaatide kasutamise eesmärgiks on suuremate lõhkeainekoguste plahvatuse esilekutsumine, tule süütamine, valgustamine või suitsu tekitamine.^[1]

Remove ads

Granaate on sõjapidamises kasutatud sadu aastaid. Hiinlased leiutasid granaadi umbes 1000. aastal. Eurooplased töötasid oma granaadiversiooni välja 15.–16. sajandil. Algse konstruktsiooni järgi oli granaat metallist anum, mis oli seest täidetud musta püssirohuga. Sõdur pani süütenööri põlema ning viskas granaadi võimalikult kiiresti endast eemale sihtmärgile. 18. sajandiks olid sellised granaadid aegunud ning ei omanud enam tolle aja lahingutes olulist osa.

Granaate hakati uuesti kasutama 20. sajandil. Esimeses maailmasõjas kasutasid sõdurid granaate vastase kuulipildujapesade hävitamiseks.^[2]

Remove ads

Kildgranaatide eesmärk on tekitada kahju sellega, et lõhkemisel igasse suunda laiali paiskuvad killud tabaksid võimalikult palju ründavat vaenlast. Granaate on kaht tüüpi: ründe- ja kaitsegranaadid. Ründegranaadil ei ole kilde tekitavat kesta, et granaat ei kahjustaks ründajat ennast. Kaitsegranaat on kilde tekitava kestaga, seetõttu selle surmav raadius suurem, see visatakse välja varje tagant, kaevikust jne.

Valgustusgranaat kiirgab aktiveerumisel valgust, mis võimaldab pimeduses vastast mingil maa-alal näha.

Keemiline granaat on mitmeotstarbeline ja selle kasutustarve sõltub granaadi keemilisest komponendist. Seda kasutatakse süütamiseks, signaalmärguandena, õppusel või massirahutuste laialiajamiseks.

Veel olemas mittesurmavad granaadid, mida kasutatakse väljaõppel või vastaste eksitamiseks.^[3]

Remove ads