From Wikipedia, the free encyclopedia
2. Diviis oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe väekoondis aastatel 1918–1940.
2. Diviis | |
---|---|
Tegev | 24. detsember 1918–1940 |
Riik | Eesti Vabariik |
Haru | Eesti maavägi |
Liik | jalavägi |
Suurus | diviis |
Tähtpäevad | 24. detsember 1918 |
Lahingud | |
Ülemad | |
Praegune ülem | - |
Võtmeisikud |
polkovnik Viktor Puskar |
2. Diviisi Staap | |
---|---|
Tegev | 24. detsember 1918 – 1940 |
Ülemad | |
Võtmeisikud |
Konrad Rotschild Viktor Mutt |
Vabadussõja alguses moodustati Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. Eesti brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel.
24. detsembril 1918. aastal reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad. Eesti sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru, Petseri maakond. Diviisi tegevuspiirkond oli kogu Lõunarinne, selle staap asus Viljandis, pärast Tartu vabastamist 14. jaanuaril 1919 asus staap Tartusse.
24. detsembril 1918. aastal määrati 2. diviisi ülemaks polkovnik Viktor Puskar, diviisi staabiülemaks kapten Konrad Rotschild. 20. veebruarist 1919. aastal oli 2. diviisi 1. brigaadi ülem Eduard-Alfred Kubbo.
1919. aasta märtsis jäi 2. diviisi piirkonnaks Lõunarinne Valgast ida poole, samuti Peipsi järve rannakaitse kuni Lohusuuni, milleks oli loodud Peipsi rannakaitsepataljon. 1919. aasta kevadel peeti ägedaid lahinguid Võrumaal, mis viisid Pihkva vallutamiseni 28. mail 1919. aastal.
1919. aasta juulis kuulusid 2. diviisi koosseisu 5., 6. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, Scoutspataljon, Taani vabatahtlike rood.
1919. aastal Pihkvast taandumise järel asusid 2. diviisi väeosad positsioonidele Petserimaal ning detsembris 1919. aastal kuulusid 2. diviisi 2., 5. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, 2. Suurtükiväepolk, 1. raskesuurtükidivisjon, 1. ratsapolk, Katšanovi pataljon, Bułak-Bałachowiczi pataljon, 2. diviisi tagavarapataljon.
Diviisi staap asus Tartus, praeguse Barclay hotelli hoones.
Diviisi rajooni kuulusid alates 1928. aastast Tartumaa, Valgamaa, Võrumaa ja Petserimaa[3]
15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.
Alates 1. veebruarist 1940 kuulusid diviisi rajooni Tartu Sõjaväeringkond (Tartumaa) ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond (Võru- ja Petserimaa). 2. diviisi kaitsepiirkond ulatus Peipsi järve loodeservalt Läti piirini. Kaitsepiirkond oli jagatud neljaks kaitselõiguks: 1 kattis Laura teedesõlme eelkõige läbi Läti kirdeosa tuleva rünnaku vastu; 2. Velje järve - Irboska positsioon Petserimaal, mis kattis Pihkva–Riia kivitee ja ka Irboska–Petseri maantee suunda; 3. Vilo– Optjoki positsioon kattis Pihkva–Petseri raudtee suunda ja 4. Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve kaldal. 2. diviisi operatiivalluvuses oli ka Peipsi laevastiku divisjon.
Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:
Diviisi operatiivalluvusse kuulus Peipsi Laevastiku Divisjon.
1940. aastal kuulusid diviisi koosseisu järgmised väeosad:
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.