Petseri on linn Venemaa Pihkva oblastis Eesti-Venemaa kontrolljoone lähedal.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2020) |
| Petseri | |||||
|---|---|---|---|---|---|
| |||||
.png) Petseri vapp
| |||||
Pindala: 21,0 km²  | |||||
|
Elanikke: 9808 (1.01.2023)[1]
| |||||
| Koordinaadid: 57° 49′ N, 27° 36′ E | |||||
  | |||||
Petseri on Petseri rajooni keskus Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti koosseisus. Tartu rahulepingu järgi kuulub Petseri linn Eesti koosseisu. 2021. aasta alguse seisuga oli Petseri elanike arv 9003.
1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanikest eestlasi 54,42%, venelasi 40,64%, lätlasi 2,17% ja sakslasi 0,77%. Linnas elas vaid 6,6% Petserimaa elanikest.
2002. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli linnas 13 056 elanikku, neist venelased 11 638 (89,14%), ukrainlased 338 (2,59%), valgevenelased 221 (1,69%), eestlased 177 (1,36%, sealhulgas 31 setut) ja teistest rahvustest inimesed 5,22%.
2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli linnas 11 195 elanikku.
Petseri peamine vaatamisväärsus on Petseri klooster rohkete sakraalehitistega.
Petseri on Setumaa ajalooline ja usuline keskus. Asulana kujunes see 1473. aastal rajatud õigeusu mungakloostri ümber. Linn on nime saanud koobaskloostri järgi – Печеры Petšerõ tähendab koopaid. Enne seda oli piirkond arvatavasti asustatud setudega; kloostri ja linna kujunemine tõi sinna aga märgatavalt venelasi. Liivi sõja ajal 16. sajandil ümbritseti klooster võimsa kivimüüri ja kindlustornidega, millega Petseri muutus tugevaks piirikindluseks. Petseri linn oli kaua aega üsna väike ja tähtsusetu waene linnake. 1677. aastal asutati sinna Liivimaalt toodavate kaupade maksustamiseks tollipunkt. 18. ja 19. sajandil oli Petseri vaheldumisi linnaks ja aleviks. Pärast Põhjasõda (1700–1721) kaotas Petseri oma tähtsuse kindlusena.
Pihkva asehalduskonna Petseri linn ja maakond asutati 7. juunil 1782. Petseri sai 1782. aastal linnaõigused. Maakonnalinnas olid maakonnakohus, rentei, aadli hoolekanne, Petseri raad kahe raehärra ja nelja ratmaniga, alammaakohus, alamkorrakohus, politseiülem, maakonna maamõõtja, prokuröri abi ja maakonnaarst. 29. detsembril 1782 kinnitati Petseri linna vapp. Keisrinna Katariina II esitatud andmete kohaselt oli Petseri linn tol ajal 400 sülda pikk ja 333 sülda lai. 1789. aastal oli Petseris 196 eramaja ja umbes 1100 elanikku. Petseri oli kuulus laatade poolest. Maakond jagunes 19 vallaks: Korelski, Petški, Senno, Nikolska, Kolpino, Tolkovo, Kolbeza, Smolinka, Novoustitovski, Staroustitovski, Pogostitski, Satserinna, Kulje, Stšemeritsa, Kazanova, Muravelski, Lapinski, Pankjavitsa ja Pavlova vald. Igas vallas asus ka samanimeline kirik.
12. detsembril 1796 (vkj) Petseri maakond likvideeriti, Petseri jäi koosseisuväliseks linnaks Pihkva kubermangus. Pihkva Linnavalitsusse kuulus linnavanem, raehärra ja kaks ratmanit. 1866. aastal Petseri raad kaotati ja asutati lihtsustatud kogukonnavalitsus. 16. juunil 1917 valiti alevivanemaks Oskar Varik ja tema abiks Fjodor Bogdanov.
Petseri linn oli aga tähtis liiklemissõlmpunkt Riia–Pihkva kivitee ääres. Riia ja Sepa tänava nurgal asus suur hobupostijaam. 1889. aastal valmis Petserit läbinud Pihkva–Riia raudtee, mis ühendas Venemaa sisekubermangud Läänemere kubermangudes asunud sadamatega. Petseri kloostrimüüride kõrvale kujunenud slobodaa, kus olid juba kauplused, teemaja ja oma kirikki. Slobodaast võrsuski Petseri linn. Petseri vanalinna moodustasid Petseri kloostrist 200–300 m eemal asunud Küünla, Kesk ja Taga tänav ning kloostrimüüride juurest alla orgu suunduv Alamäe tänav.[2]
Petseri Eesti Vabariigis
Eestlaste ja lätlaste osatähtsuse kasv Pihkva kubermangus algas 19. sajandil. Seejärel hakkasid Pihkva mõisnikud müüma tühje ja kasutuskõlbmatuid maid pärisorjusest vabanenud lätlastele ja eestlastele. Nii elas Petseri 1890. aastal vaid neli eesti perekonda ja 1914. aastaks oli seal juba umbes 150 inimest. Petseri maakonna lääne-, põhja- ja keskosa asustasid valdavalt setud, idapoolsed alad olid aga venekeelsed. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petserimaal 60 848 elanikku. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petserimaa 64 712 elanikust venelasi 65,06%, eestlasi 32,36% ja lätlasi 2,29%. Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed. 26. veebruaril 1918 hõivasid Petseri Saksa väed. Mais 1918 andsid Saksa okupatsioonivõimud Petserile linnastaatuse.
Eesti sõjavägi vallutas Petseri Nõukogude Venemaalt Vabadussõja käigus esmalt 14. veebruaril 1919, kuid Punaarmee vallutas linna uuesti 11. märtsil. Eesti väed vallutasid linna vastupealetungiga lõplikult 29. märtsil 1919. Tartu rahulepinguga 1920. aastal jäi Petseri Eesti Vabariigi territooriumile. 1918. aastast Eesti alal sai Petseri jälle maakonnalinnaks ja hakkas kiiresti kasvama.
Aastatel 1920–1940 oli see Eesti Vabariigi maakonnalinn (Petseri maakonna keskusena). Petseri linnapeadena tegutsesid aastatel: Peeter Švedov (–1918),[3] Alfred Meomuttel,[4] August Ruusmaa (Ruusmann) (1934[5]–1936), Nikolai Grünthal (1936–1940). Petseri Linnavalitsus asus Petseris aadressil Turuplats 16.
1922. aastal elas Petseris umbes 2000 inimest, neist eestlasi (sh setud) oli 1/3; 1934. aastal oli elanikke 4300, neist eestlasi 55%, venelasi 41%. Aastatel 1923–1926 ehitati Petserisse Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik Petseri Peetri kirik. Tänapäeva Gagarini tänava (varem Kiriku tänava) ääres asuv luterlik Peetri kirik, mis oma 41 meetri kõrguse torniga rajatigi omal ajal eesti linnaosa n-ö domineerivaks ehitiseks. Eesti linnaosa suurhoonetest esimesena 1926. aastal valminud gooti-romaani segastiilis punastest tellistest kiriku projekteerisid arhitektid Anatoli Podtšekajev, kaitseliidu maja projekteeris Boris Krümmer.
1924. aastal toimus Petseris esimene vene laulupidu. 1927. aastal ehitati Petseri Ühisgümnaasiumi hoone,[6] arhitekt Tõnis Mihkelson. Pärast II maailmasõda sunniti eesti kool hoonest lahkuma, algul tegutses hoones Pihkva pedagoogiline kool, 1950. aastal see suleti ning seejärel tegutses seal kuni 2000. aastateni internaatkool.
1932. aastal taheti seoses isiku- ja kohanimede eestistamisega ka Petseri ümber nimetada Kalevilinnaks. Mitmete vastuolude tõttu, eriti seetõttu, et seal asus õigeusu koobasklooster, mille järgi linn oli nime saanud (Печеры tähendab koopaid), ei tehtud kavandatut teoks. Pealegi peeti Tallinna ajaloolist nime Kolõvan tuletiseks just samast nimest Kalevilinn.
Eesti Vabariigi ja Eesti NSV alla kuulunud Petseris ehitati terve eesti linnaosa, mis on väliselt enam-vähem selliseks jäänud siiani. Asub see linnaosa Petseri keskusest ja kloostrist põhjas ehk Koidula piiripunkti pool. 1939. aasta kuulsast Petseri põlengust eesti linnaosa pääses, sest asus peamiselt kesklinnas möllanud tulekahjust eemal. Läbi endise eesti linnaosa kulgeb Svoboda ehk Vabaduse tänav ning just selle ääres asuvadki peamised Eesti ajast pärinevad arhitektuurimälestised. Kaštanovaja (Kastani) tänava nurgal asub endine Eesti Panga Petseri osakonna hoone, mille arhitekt oli Ferdinand Adoff. Eestiaegsetest ehitistest on säilinud aastatel 1926–1927 ehitatud Svoboda ja Školnaja (Kooli) tänava nurgal endine Kaitseliidu Petseri maleva maja (arhitekt Boris Krümmer), kus nüüd asub Petseri rajooni kultuurikeskus (Печорский Районный Центр Культуры, Ulitsa Svobodõ 29). Eesti linnaosa ilmestavad veel siiani säilinud eestiaegsed mitmekorruselised villad, lisaks eesti linnaosale asub eestiaegseid villasid Petseris ka kesklinnast edelasse jääval Riia tänaval. Riia tänav kulgeb Taeluva suunas, omaaegne Võru tänav, kannab sõja järel Rahu tänava nime ja suundus Petserist Võmmorskini. Naberežnaja tänaval Patškovka jõekese ääres asub 1936. aastal ehitatud 75 voodikohaga Petseri maakonnahaigla, mille projekti autor oli Alar Kotli. Tõnis Mihkelsoni loodud uusbarokses stiilis kahekorruseline Petseri gümnaasiumihoone on juba aastaid suletud, endine koolihoone on kultuurimälestisena Vene riigi kaitse all nagu ka Kaitseliidu Petseri maleva maja ja Eesti Panga pangahoone.[7] Petseri Peetri kiriku kahekorruselises pastoraadihoones, mis valmis 1938. aastal arhitekt Ernst Kesa projekti järgi, asus hiljem Petseri Linnavalitsus ja on suhteliselt hästi säilinud, seal asus hiljem aastaid kohalik sõjakomissariaat.
24. mail 1939 toimus Petseris suurtulekahju, milles hävis 212 maja ehk peaaegu kolmandik linnast. Tules hukkus üheksa inimest, umbes 1500 inimest jäi peavarjuta. Tulekahjus hävis ka linna raekoda, tuletõrjehoone, tapamaja ja elektriliinid. Pärast 1939. aasta suurt tulekahju, mis laastas täielikult Petseri kesklinna, jõuti täiesti ümber teha kogu endise Petseri vanalinna tänavavõrk: senised kõverad tänavad muudeti sirgeteks, nagu need on tänapäevani. Kesklinna ehitati täiesti uut tüüpi eestipärased eramajad. Tulekahjujärgne ümberplaneerimine muutis Petserit, eriti Riia, Tartu ja endise Võru tänava ilmet, mis enne tulekahju olid külatänavad.
Linna mõjutas kuulumine Eesti koosseisu sõdadevahelisel ajal. Nii jäi Petseri klooster bolševike poolt sulgemata ja rüüstamata ning oli pärast sõda ainus pidevalt tegutsenud õigeusu mungaklooster Nõukogude Liidu alal. Petseri kloostri juures tegutses 1933. aastast Petseri vaimulik seminar.
Juunipööre Petserimaal
Petseris organiseerisid 1940. aasta juunipöörde Tallinnast Petserisse saadetud vabanenud poliitvangid Nikolai Trankmann ja Sudarštšikov. Nendega liitus Petserist Duplevski, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast.[8]
.jpg)
Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli Petseri Eesti NSV maakonnalinn maakonna keskusena. 7. augustil 1940 andsid Petseri linnapea Nikolai Grünthal ja abilinnapea Johannes Gangus üle Petseri linnavalitsuse asjaajamise, vara ja rahasummad siseministri poolt ametisse määratud vastsele linnapea asetäitjale Grigori Roovikule ja abilinnapea A. Pällingule. 28. oktoobri 1940. aasta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe otsuse põhjal nimetati Petseri linnapeaks Paul Kalevik.
12. septembril 1940 sai EK(b)P Petserimaa maakonnakomitee[9] sekretäriks sm. Ovsjannikov, partei liige 1940. aastast. 1941. aasta jaanuaris moodustati Petseri maakonna TSN Täitevkomitee. Petserimaa täitevkomitee esimeheks sai Albert Ühtigi (Juhtigi), esimehe asetäitjaks (abiesimeheks) EK(b)P liikmekandidaat Fjodor (Theodor) Rahuküla (Rohuküla), kes oli ühtlasi Petseri Linna TSN Täitevkomitee esimees, sekretäriks Artur Vainola.
Sõjategevus Petserimaal
8. juulil 1941 hõivasid Petseri Saksa väed, Saksa väeosad jõudsid Petserimaale Marienburgi (Alulinna) suunast. Petseri linna, maakonna, valla täitevkomiteed olid selleks ajaks taganenud Venemaale. Lahkunud olid ka juba Punaväe väeosad. Petseri maakonna lõunapoolne osa, ala Laura ja Pihkva-Riia kivitee vahel, Lõuna ja Roodva vallaga, vallutati sakslaste poolt 7. juulil ja 8. juulil vallutati ülejäänud vallad lõuna pool Pihkva–Riia raudteed (Meremäe, Petseri, Vilo, Linnuse) koos Petseri linnaga. 9. juulil vallutati Senno ja Saatse vallad põhja pool Pihkva–Riia raudteed. Petserimaa põhjaosa Järvesuu, Mäe ja Kalda valda jõudsid Saksa väed kolm päeva hiljem, 12. juulil. Petserimaal tõsisemaid kokkupuuteid Saksa sõjaväel vastasega ei olnud.
11. augustil 1944 hõivas Petseri uuesti Punaarmee. 15. augustil 1944 eraldati 75% Eesti NSV Petseri maakonnast, sealhulgas Petseri linn, Vene NFSV-le, millest moodustati Petseri rajoon alguses Leningradi oblasti, seejärel 23. augustist 1944 Pihkva oblasti koosseisus jaanuaris 1945.
- Petseri klooster
- Petseri maakond
- Petseri Lingvistiline Gümnaasium
- Petseri Peetri kogudus, Petseri Peetri kirik
- Petseri Püha Varvara kirik (1779)
- Petseri Neljakümne Usukannataja kirik (1817)
- Petseri vaimulik seminar
- Petseri linnavolinike loend 1934
- Kääpa–Obinitsa–Võmmorski–Petseri tee
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
