Kuressaare
linn Saaremaal Saaremaa vallas From Wikipedia, the free encyclopedia
Kuressaare on linn Saaremaal, Saaremaa valla keskus ja Saare maakonna halduskeskus. Kuressaare asub Saaremaa lõunarannikul ja on ühtlasi Eesti läänepoolseim linn.
 |
See artikkel räägib linnast; samanimelise küla kohta Viljandi vallas vaata artiklit Kuressaare küla |
| Kuressaare | |
|---|---|
 Kuressaare linnus | |
Pindala: 15,5 km² (2023)[1]  | |
|
Elanikke: 13 185 (1.01.2024)[2]
| |
|
EHAK-i kood: 3655[3] | |
| Koordinaadid: 58° 15′ N, 22° 29′ E | |
  | |
 |
Kuressaare linn tekkis muinassaarlaste tugi- ja kauplemiskohta Põduste jõe suudmes tuhatkond aastat tagasi ning hiljem arenes 14. sajandil ehitatud ja tänapäevani säilinud piiskopilinnuse juures. Linna merepoolses servas asuv linnus on ühtlasi linna vanim ehitis ja Saare-Lääne piiskoppide kunagine kants.[4]
Linna keskosa on ajalooliselt väärtusliku vanalinna arhitektuuri kaitseala, kus asub enamik Saare maakonna ja Kuressaare linna asutusi ning tähtsamaid kauplusi, restoranid ja kohvikud, kultuurikeskus, päevakeskus, teater ja kino. Tööstushooned paiknevad keskusest kirdes, osa neist linnapiiridest väljas.[5]
Ajalooliselt on Kuressaare tuntud saksakeelse nimega Arensburg (algne kirjapilt Ahrensborch). Esialgu tähistas see piiskopilinnust, hiljem ka selle kõrvale tekkinud alevikku. Nimi tulenes piiskopilinnuse kaitsepühaku, evangelist Johannese sümboliks olevast kotkast. Algselt kutsutigi linnust kotkalinnuseks (ladina keeles arx aquilae). Paralleelselt oli kasutusel ka eestipäraseid nimesid, kõige laialdasemalt neist oli levinud Kuresaar.[6][7]
Eesti iseseisvudes 1918. aastal võeti ametlikult kasutusele senised eestikeelsed nimed: nii Kuresaar kui ka Kuressaare. 1933. aastal otsustas Eesti valitsus, et ametlikus kirjakeeles jääb kasutusele ainult nimevorm Kuressaare. Saksa okupatsiooni ajal ennistati Arensburgi nimi, mis kehtis Saksa okupatsiooni lõpuni. Suurema osa Nõukogude okupatsiooni ajast (15. maist 1952 kuni 23. juunini 1988) kandis linn Kuressaarest pärit bolševikust revolutsionääri Viktor Kingissepa järgi nime Kingissepa. Kingissepa nimi anti ka Jamburgi linnale Ingerimaal, mis kannab nime Kingissepp tänapäevani.[7][8]
1922. aasta rahvaloenduse andmete järgi elas Kuressaares 3296 inimest, nende seas 2666 eestlast, 401 sakslast, 156 venelast, 39 juuti ja 34 rootslast. Linna rahvaarv kasvas kuni 1989. aastani, mil linnas elas 16 166 inimest. Neist 92,78% olid eestlased, 5,15% venelased ja 2,07% teiste rahvuste esindajad. Sellest ajast saadik on linna rahvaarv stabiilselt vähenenud. 2000. aastal elas Kuressaares 14 925 inimest. 2011. aastaks oli rahvaarv vähenenud 13 166 inimesele. Eestlasi oli neist 97,68%, venelasi 1,21% ja muust rahvusest elanikke 1,11%.[9][10][11][12]
| Rahvus | 1970[13] | 1979[9] | 1989[14] | 2000[11] | 2011[12] | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| arv | % | arv | % | arv | % | arv | % | arv | % | |
| eestlased | 10 658 | 87,79 | 12 783 | 89,98 | 14 999 | 92,78 | 14 548 | 97,47 | 12 861 | 97,68 |
| venelased | 1063 | 8,76 | 1076 | 7,57 | 833 | 5,15 | 211 | 1,41 | 159 | 1,21 |
| ukrainlased | 261 | 2,15 | 187 | 1,32 | 178 | 1,10 | 63 | 0,42 | 41 | 0,31 |
| valgevenelased | 64 | 0,53 | 44 | 0,31 | 51 | 0,32 | 12 | 0,08 | 9 | 0,07 |
| muud | 94 | 0,77 | 117 | 0,82 | 105 | 0,65 | 91 | 0,61 | 96 | 0,73 |
| Kokku | 12 140 | 100 | 14 207 | 100 | 16 166 | 100 | 14 925 | 100 | 13 166 | 100 |
Kuressaare linna täidesaatev võimuorgan oli enne 2017. aasta haldusreformi Kuressaare linnavalitsus. Kuressaare valitsemise üldpõhimõtteid, valitsemisalaga seotud mõisted ja ametiasutuste tegutsemise kord on kajastatud Saaremaa valla põhimäärusega.[15] Haldusreformi järel tekkinud Saaremaa vallas on vallavanem ühtlasi ka Kuressaare linnapea, kelleks on alates 2022. aastast Mikk Tuisk.
- Ida-Niidu
- Kullimäe
- Kesklinn (Kuressaare vanalinn, Jänesteküla, Põllu alev, Veneküla)
- Kellamäe[16]
- Kelmiküla[küsitav]
- Marientali
- Merikotka
- Rapiküla
- Roomassaare
- Smuuli
- Tori (Tuulte Roos)[17]
Ida-Niidu elamurajoon
Kudjape elamurajoon
Smuuli elamurajoon
Tuulte Roosi elamurajoon
Kuressaare asub Saaremaa lõunaosas. Kuressaare pindala on 1495 ha, millest moodustavad metsad ja pargid 197 ha, haljasalad 74 ha ning aiad ja hoovid 271 ha. Kuressaare merepiir on 20,5 km pikkune.[18]
1930. aastal istutati Kuressaare linnaparki uusi haruldasi puuliike, mis telliti Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Linnapargi taimestik on rikas, seal leidub ligi 80 puu- ja põõsaliiki.[19]
Kuressaares kerkib maakoor 2–3 mm aastas. Seetõttu on aegade jooksul saared linnaalaga liitunud, endised merelahed kaotanud ühenduse merega ja muutunud järvedeks, sealhulgas Mullutu-Suurlaht.[4]
Linna järgi on nime saanud Kuressaare lade[20] ja Kuressaare kihistu. Sealne G1 puurauk on Kuressaare kihistu[20] ja Kuressaare lademe stratotüüp[20] ning Kudjape kihtide[21] ja Jaagarahu lademe täiendav stratotüüp.[22] See on ka Tahula kihtide neostratotüüp.[23]
Kuressaare on tuntud suvitus- ja kuurortlinn. Linn on üks suurima külastatavusega turismikeskusi Eestis. Esimene teadaolev turismigrupp külastas Kuressaaret juba ligi 165 aastat tagasi.[4]
Ajalugu
19. sajandi keskpaigas sai Kuressaare kuurortlinnaks, kui linna lähedal avastati suured raviva toimega muda varud. Esimene mudaravila ehitati 1840. aastal, kuid mudavannidega tervistamist on Saaremaa läänerannikul katsetatud juba alates 1820. aastate keskpaigast. Just tervisemuda sai Kuressaare märksõnaks. Loodi uusi ravilaid ja pansionaate, tunduvalt parandati heakorda ja külastajate arv aina kasvas.[24]
Aastatel 1918–1940 kestis kuurordi õitseaeg edasi. Venelaste osakaal külastajate hulgas vähenes, andes ruumi lätlastele, soomlastele ja rootslastele.[25]
Turismi areng pidurdus Teise maailmasõja algusest kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni, mil kogu Saaremaa oli kuulutatud kinniseks piiritsooniks, mis välistas igasuguse välisturismi. Lubatud oli vaid rangelt piiritletud ja kontrollitud siseturism.[24]
Tänapäeval on Kuressaare taas kuurortlinn. Rajatud on uusi terviseasutusi ja hotelle ning korrastatud ajaloolisi mälestusmärke. Kaks kolmandikku praegustest linna külastajatest on mandrieestlased, ülejäänud külastajad on valdavalt Soomest, Rootsist ja Lätist.[24]
Vaatamisväärsused
Kuressaare vanalinnas on säilinud peamiselt 18.–19. sajandist pärit ajaloolisi hooneid, kuid leidub vanemaidki. Vanalinnas asuvad näiteks Püha Nikolai kirik ja Laurentiuse kirik, kaubahoov, vana veski (1899), sadamaait (1663) ja elamuid. Baroksed raekoda ja vaekoda pärinevad Rootsi ajast 17. sajandist, Kuressaare raekoja kõrval asuv Saaremaa rüütelkonna hoone aga 18. sajandist. Vanimate säilinud hoonete hulka kuuluvad ka aadressil Kauba tänav 5 asuv pastoraadihoone ning Kitsa ja Kitzbergi tänava nurgal asuv Põlluvahi maja.[7]
Linna suurim vaatamisväärsus on põhiosas 14. sajandist pärinev Kuressaare piiskopilinnus, kus praegu asub Saaremaa Muuseum. Ruudukujulise põhiplaaniga linnus koosneb neljast siseõue ümber asetsevast hoonetiivast. Kirdeküljel paiknevad värav ja kaks torni: Pikk Hermann ja Sturvolt. Olulised on ka 17.–18. sajandist pärinevad Kuressaare kindluse võimsad muldkindlustused keskaegse linnusetuumiku ümber. Kuressaare linnus on Baltimaade üks paremini säilinutest. 20. sajandi algusest on seda mitu korda restaureeritud. Alates 2001. aastast korraldatakse igal suvel Kuressaare lossi päevi rüütliturniiride, teatraliseeritud ring- ja rongkäikudega ning muude keskaja atraktsioonidega.[26][27]
Linnusest edelasuunas jääb Tori abajas, kus asub Kuressaare sadam.
Kuressaare lossipark ja historitsistlikus stiilis Kuressaare kuursaal on kuurordielu keskmeks. Mõlemad rajati 19. sajandi teises pooles.[4]
Lossi tänava alguses, kunagisel kalaturul, on Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas.
Teed
Kuressaare linna läbib Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee, mis on üks Eesti põhimaanteid. See ühendab linna Kuivastu sadamaga, tagades Saaremaale parvlaevaühenduse Mandri-Eestiga.
Kuressaare tänavate kogupikkus on 75,8 km.[18]
Bussiliiklus
Kuressaare linnal on Kuressaare bussijaama kaudu ühistranspordi ühendus teiste Saaremaa asulate ja Mandri-Eestiga. Ühtlasi sõidab Kuressaares kaheksa bussiliini, mis on linna ainus ühistranspordiliik.[28]
Lennujaam
Kuressaare lennujaam on Saaremaa ainuke lennujaam. 2019. aasta seisuga on Kuressaarel lennuühendus Tallinna linna ja Ruhnu saarega. Tallinna ja Kuressaare vahel toimuvad lennud iga päev. Varem on linnal olnud lennuühendus ka Helsingi, Kärdla, Riia ja Stockholmiga.[28][29]
Sadamad
Kuressaare sadam on endine linnasadam, mis taasavati 1999. aastal Tori kauba- ja kalasadama asukohas. Sadamat kasutatakse peamiselt jahisadamana. Rahvusvaheline väikelaevade sadam kannab keskkonnasõbralikkuse ehk kotkalipu märki.[18]
Roomassaare sadam paikneb nelja kilomeetri kaugusel Kuressaare linnast Roomassaare poolsaarel. See on linna peamine merevärav ja kogu Saaremaa tähtsaim kaubandusvärav, mis ehitati 1894. aastal. Nüüdseks on Roomassaare ka populaarne jahisadam. Sadamal on varem olnud regulaarühendus Tallinna, Pärnu, Riia, Peterburi, Helsingi ja Stockholmiga. Tänapäeval saab Roomassaare sadamast kuue kilomeetri kaugusele Abruka saarele, ettetellimisel ka Ruhnu.[4][30][31]
Kuressaare linnas on viis üldhariduskooli:[32]
- Kuressaare Hariduse Kool
- Kuressaare Nooruse Kool
- Kuressaare Vanalinna Kool
- Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasium
- Saaremaa Toetava Hariduse Keskus
- Saaremaa Gümnaasium
Ainsa erakoolina töötab Kuressaares põhiharidust andev Luce Kool.[33]
Kutseharidust saab omandada Kuressaare Ametikoolis.
Rakenduskõrgharidust annavad Kuressaares TTÜ Kuressaare kolledž[34] ning alates 2019. aasta sügisest tegutsev Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kuressaare õppeosakond, kus õpetatakse õendust.[35]
Linnas on arvukalt muuseume ja kontserdipaiku, teater ja kino, tegutsevad laulu- ja tantsuansamblid ning kultuuriorganisatsioonid. Ühtlasi toimub linnas palju kultuuriüritusi, eriti suviseid vabaõhuüritusi.
Kuressaare kultuurielu edendab peamiselt Kuressaare Kultuurikeskus, mis asub kesklinnas. Kultuurikeskuses toimuvad kontserdid, etendused ja näitused.[36]
Oluliseks edendajaks on veel ka Kuressaare Teater (endise nimega Kuressaare Linnateater), kus saab lisaks teatrietendustele vaadata ka filme.[37]
Saaremaa Muuseum on Eesti üks vanimaid (asutatud 1865) ja suurimaid muuseume, mida igal aastal külastab 70 000 – 80 000 inimest. Maakonnamuuseumina on see üks peamisi Saaremaa kui eripärase looduse, ajaloo ja kultuuriga piirkonna identiteedi säilitajaid ja tugevdajaid. Selle identiteedi oluliseks osaks on Kuressaare linnus-kindlus.[38]
Sadamaait on aastaid olnud Kuressaare Teatri suveetenduste päralt. 2018. aastal sõlmiti leping Laggentagge OÜ-ga džinni destilleerimiseks.[39]
Linnas tegutseb ka Kuressaare Folgiklubi. Koostöös Kuressaare Linnateatriga sai alguse kontserdisari "Eesti Pärimusmuusika Keskus soovitab", mis alates 2017. aasta septembrist pakub folkmuusikakontserte.[40]
Kuressaare Kultuurivara on katusorganisatsiooniks 15 Kuressaare rahvakultuurikollektiivile. Kollektiivid osalevad nii üleriigilistel kui ka Saare maakonna laulu- ja tantsupidudel ning muudel üritustel.[41]
Kultuuriüritused
Kuressaare linna aastapäeva tähistatakse 8. mail tavaliselt kas kontserdi, etenduse või muu etteastega.
Lastelust on Kuressaare lasteaedade lõpupidu, mis toimub mai viimasel pühapäeval. Seda tähistatakse rongkäiguga Kuressaare kultuurikeskuse juurest lossini, kus toimub tasuta kontsert.
Pärimuskultuuri suvi koosneb vastavalt aastale kas ainult Kuressaare või kogu Saaremaa rahvatantsuansamblite esitatavatest kontsertidest.
Suvemuusika on 1997. aastal taastatud Kuressaare linna muusikatraditsioon. Suvemuusika, eelkõige instrumentaalkontserdid, kõlab läbi suve pühapäeviti lossipargi kõlakojas.[42]
Kuressaare kammermuusika päevad toimuvad alates 1995. aastast augusti alguses.[43]
Kuressaare merepäevad toimuvad tavaliselt kas augusti esimesel või teisel nädalavahetusel. Tegemist on ühe suurema Saaremaa festivaliga, kus on kontserdid, messiala, laat, laevad, mereteemalised üritused, toitlustus- ja teematelgid ning mängud. Festivali rõhk on kontserdiprogrammil.[44]
Saaremaa ooperipäevad toimuvad juulis. Juulis püstitatakse Kuressaare lossihoovi 2000 istekohaga ooperimaja. See on Baltimaade populaarseim ooperifestival.[45]
Religioon
Kuressaare linnas on tegevad EELK Laurentiuse kogudus, Püha Nikolai õigeusu kogudus, Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Kogudus, Siioni Kogudus, Eesti Metodisti Kiriku Kogudus, Adventistide Kogudus.[46]
| Usund | 2000 |
|---|---|
| Kokku | 11 843 |
| Kindlat usku tunnistav | 3598 |
| Luterlus | 2592 |
| Õigeusk | 562 |
| Baptism | 201 |
| Katoliiklus | 7 |
| Jehoovatunnistaja | 34 |
| Nelipühilane | 76 |
| Vanausuline | 0 |
| Adventism | 27 |
| Metodism | 60 |
| Islam | 0 |
| Muu usk | 28 |
| Usk teadmata | 11 |
| Usu suhtes ükskõikne | 3566 |
| Ateism | 571 |
| Ei oska vastata | 1716 |
| Keeldus vastamast | 1388 |
| Suhtumine religiooni teadmata | 1009 |
Kuressaare on eeskätt tuntud linnuse konvendihoone järgi, mis on ainus oluline ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides, mistõttu on Kuressaare piiskopilinnus Eesti keskaja arhitektuuris olulisel kohal.[48]
17. ja 18. sajandil langes Kuressaare korduvalt suurte tulekahjude ohvriks, mis jättis linnast püsti vaid loetud arvu maju. Seetõttu hakati nõudma kivist majade ehitamist, mis olid lihtsad ühekorruselise väljavenitatud ristkülikulise põhiplaaniga krohvitud elamud. Need omandasid tol ajal Kuressaare kaubamärgi tunnuse. 1820. aastateks oli Kuressaare kivimajade arvult Eesti linnade seas esikohal, peaaegu pooled majadest olid kivist. Teisel kohal oli Tallinn, kus oli kivist elamuid alla kolmandiku.[7][49]
19. sajandil ehitati suhteliselt väikseid, ühekorruselisi kompaktseid ristkülikukujulise põhiplaani ja madalapoolse viilkatusega elamuid. Üldjuhul oli sissepääs fassaadi keskteljel ja kummalegi poole jäi kaks akent.[7]
1980. aastatel hakkasid Kuressaares domineerima postmodernistlikud korterelamud ning ka vanalinn muutus aina populaarsemaks, mis tõi endaga kaasa seniolematu rekonstrueerimis- ja restaureerimislaine. Taastati mingil määral küll ehitiste algupärane väljanägemine, kuid sisuliselt oli tegemist siiski uute elamutega.[7]
21. sajand on toonud Kuressaare linnapilti räästata majad. Räästa puudumine on väga jõuline üldilmet kujundav motiiv, mis mõjutab lõpptulemust võrdväärselt materjalivaliku ja üldise mahukäsitlusega. Räästata on ka 2002. aastal valminud Ferrumi kaubamaja. Sobides hästi kohaliku ehitustraditsiooni ja linnakeskkonnaga, on räästata majad saanud tänapäevaks juba linnale iseloomulikuks. Vaikselt on see moevõttena imbunud ka eramurajoonidesse, kuigi keskkondlik põhjendus (vajadus sobituda ajaloolisse miljöösse) seal puudub.[7]
.jpg)
Kuressaares asuvas Saaremaa Spordikoolis saab õppida ja treenida kuut spordiala: võrkpalli, korvpalli, kergejõustikku, judot, laskmist ja purjetamist. Saaremaa Spordikool haldab alates 2015. aastast Kuressaare Spordikeskust, Kuressaare staadioni, Kesklinna staadioni, kunstmurukattega jalgpallistaadioni, Kuressaare terviseparki, Musumänniku terviseradu, Pargi tenniseväljakut ja muid väiksemaid vallale kuuluvaid spordiobjekte.[50]
Saaremaa Merispordi Seltsi peamine eesmärk on mere- ja purjetamishuvilistele noortele purjetamisharrastusega tegelemiseks võimaluste loomine, sõltumata nende perede materiaalsest olukorrast. Seltsi tegevuses osaleb igas eas liikmeid.[51]
Linna tuntuim jalgpalliklubi on FC Kuressaare, mis mängib Premium-liigas.
Kuressaare linnajooksu korraldatakse Kuressaare aastapäeval, jätkates vanu traditsioone ja propageerides tervislikku liikumist kogu maakonnas. Linnajooks kuulub Kuressaare linna terviseliikumisesarja "Liikudes tervemaks", olles üks selle sarja 34 üritustest. 2019. aastal toimus juba 38. linnajooks. Varem olid võistlusdistantsid 5,1 km ja 14,2 km, kuid 2016. aastast on põhidistantsid 5 km ja 10 km. Lisaks toimuvad jooksud lastele.[52]
10. detsembril 2019 kuulutati Brüsselis Euroopa Parlamendis Kuressaare 2020. aastaks üheks Euroopa spordilinnaks; Kuressaare sai selle au esimese Eesti linnana.[53]
Loomeinimesed
- Adeele Sepp, näitleja ja lavastaja
- Aleksander Poleštšuk, arhitekt
- Eerik Haamer, maalikunstnik
- Heli Lääts, laulja
- Ilmar Raag, filmirežissöör ja stsenarist
- Ilmar Torn, graafik
- Ivo Linna, laulja
- Joosep Aavik, organist, koorijuht ja muusikaõpetaja
- Konstantin Märska, üks eesti filmikunsti rajajaid ja filmioperaator
- Louis Kahn, arhitekt
- Salome Trei, graafik
- Uudo Sepp, laulja
- Vello Puujalg, maalikunstnik
Teadlased
- Anti Liiv, psühhiaater ja psühholoog
- Ivar Ugi, keemik
- Johannes Aavik, eesti keeleteadlane
- Koit Lääts, keemik
- Konstantin Ramul, psühholoog
- Richard Otto Maack, maadeuurija ja loodusteaduste õpetaja
Sõjaväelased
- Bernd Freytag von Loringhoven, Wehrmachti staabiohvitser
- Hannibal Sehestad, Taani riigiteadlane ja väejuht, Norra asehaldur
- Juhan Tuuling, Eesti ja Saksa kolonel
Ühiskonnategelased
- Indrek Saar, poliitik ja näitleja
- Jaanus Tamkivi, poliitik
- Viktor Kingissepp, kommunistlik revolutsionäär
Vaimulikud
- Harri Haamer, vaimulik
- Jaan Tammsalu, vaimulik
- Hannes Nelis, vaimulik
- Kristjan Luhamets, vaimulik
Sportlased
- Voldemar Väli, maadleja
Kirjalikes allikates on Kuressaare piiskopilinnust esmamainitud 1381. aastal. Enne linnuse rajamist 13.–14. sajandil asus Kuressaares arvatavasti muistne sadamakoht, kuhu koondusid kokku kõik ümbruskonna tähtsamad teed.[54][55] Kure saare põhjatippu tehti piiskopilinnuse värav ja sadam. Kuressaare piiskop võttis sissetöötatud kaubitsemiskoha üle, soola toomine Saaremaale ja vilja viimine Euroopasse aga jätkus. Piiskopi viljalaod olid Kuressaare linnuse konvendihoone edelaküljel. Liivimaa rikkamate maahärrade hulka kuulunud Saare-Lääne piiskopid pidasid faktoreid kõigis tähtsamates hansalinnades.[viide?]
Linnuse ümber kerkinud alevikku on esimest korda kirjalikul maininud 1424. aastal Saare-Lääne piiskop Christian Kubandi kirjas Tallinna raele.[8]
Uusaeg
1559. aastal loobus Saare-Lääne piiskop Johannes V oma valdustest Saaremaal ning müüs need Taani kuningale Frederik II-le. Uueks piiskopiks nimetati Frederik II-e noorem vend, hertsog Magnus. Piiskop Johannes loobus Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast. 1560 ostis Magnus endale Moritz von Wrangelilt katoliku Tallinna piiskopi ametikoha. Uusi alasid määras kuningas haldama oma venna hertsog Magnuse, kes 8. mail 1563 kehtestas Kuressaare saadikute Jakob Kohli, Wolter Rothendorfi ja Gert von Demteri taotlusel Kuressaares Riia linnaõiguse.[4][7][8] 1597. aastal käis Saaremaal noor Taani kuningas Christian IV.[56] Taani ajal Kuressaare linnasaras laienes ümber vana sadama. Mere taganedes ja turust kaugenedes tekkisid Sadama (Haafen Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava algus + Väike-Sadama tänav) ja Ranna tänav (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava Väike-Põllu ja Veski tänava vaheline osa). Nendega ristusid maapinna kerkides järjepanu Väike-Põllu tänav (Acker Gasse) ja Saunikute põiktänav (Badstüber Gässchen, nüüd Veski tänava Väike-Sadama ja Suur-Sadama tänava vaheline osa).[viide?]
17. sajandi alul mindi kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid kaotama sõjalist tähtsust tänu üha võimsamate suurtükkide purustavale jõule. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga. Rootsi ja Taani vahel puhkes 1611. aastal Kalmari sõda, mille lahingutegevus jõudis 1612. aastal ka Kuressaarde, selle käigus rüüstati linn ning põletati hulgaliselt mõisaid ja kõrvalhooneid. Kindlust ei suudetud vallutada. Linnasüdame taastamine sai alguse kirikust.[57]
1625. aastal loodi Kuressaares 42 osanikuga kaubakompanii ja hangiti oma kaubalaev, ärijuhtideks olid vennad Jakob ja Friedrich Kohl. Taani aegset kaubandust soodustas tollivaba sõit läbi Sundi, mille mõlemad kaldad kuulusid toona Taanile. Taanile kuulunud Sundist oli Rootsi sadamatest väljavedu keelatud, mandri mehed vedasid vilja Saaremaale ja müüsid seda Euroopas. Mandri-Eesti sadamalinnad olid Rootsi valduses nagu enamus Läänemere sadamaid kuni Ingerimaa pealinnani Nyenini välja.[viide?]
Rootsi aeg Saaremaal
1645. aasta 13. augustil sõlmisid Taani ja Rootsi Brömsebro rahulepingu, mille järgi loovutas Taani Rootsile mitmeid valdusi, teiste seas ka Saaremaa. Rootsi sai tollivabaduse Taani väinades. Rootsi ajal algasid suured ehitustööd, valmisid vaekoja hoone, sadamaait (1663) ja Kuressaare raekoda.[7][57] 1648. aastal läänistati Magnus Gabriel De la Gardiele Kuressaare krahvkond ning 16. septembrist ka Kuressaare kindlus,[58] Kuressaare krahv De la Gardie nimetati 1649. aastal ka Liivimaa kindralkuberneriks ning ta plaanis linnuses teha kapitaalseid taastamis- ja ümberehitustöid.[59] Kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks. Rootsi ajal rajati Saaremaa esimene postmaantee, mis algas Kuressaare raekoja eest ja viis linnast välja juba tänapäevast Tallinna maanteed pidi Kuivastuni.[60]
Venemaa keisririigis
1700. aastal sai alguse Venemaa Keisririigi ja Rootsi Kuningriigi vahel Põhjasõda, mis jõudis aastaks 1710 ka Saaremaale. Venelaste hävitustöö tulemusena jäi Kuressaare hoonestusest püsti vaid pastoraadihoone. Kindluse andis garnison ilma vastuhakuta Vene sõjaväele üle 5. augustil. Kartuses, et rootslased vallutavad selle tagasi, otsustasid venelased aastal 1711 selle õhku lasta – kindluses õhiti hulk miine ja linn süüdati põlema.[7][61]
Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist 1721. aastal jäi Eesti Vene impeeriumi koosseisu ning linna hakati uuesti taastama. 13. veebruaril 1733 pani Ivan Kirilov ette kasutada Kuressaare kui Venemaa läänepoolseima linna meridiaani Vene kaartide algmeridiaanina; nii on mitmetel 18. sajandi kaartidel tehtudki.[7][55]
2. juuli 1731. (vkj) aastal anti Venemaa keisrinna Anna ukaasiga Saaremaale ainsana Riia kindralkubermangus asuvatest maakondadest provintsi staatus ning moodustati provintsiaalkantselei eesotsas maapealikuga (Landeshauptmann). Aastail 1731–1732 ja 1740 toimusid Kuressaare kindluses suuremad mõõdistustööd ja 1747. aastal valmis Kuressaare kindluse ja linnakindlustuste esimene põhjalik rekonstrueerimisprojekt, mis nägi ette kogu linna kaitserajatistega ümbritsemist. Bürgermeister Friedrich Lingen (1688–1756) saavutas (Tallinna, Tartua ja Pärnu eeskujul) Kuressaare linna privileegide kinnitamise keisrinna Jelizaveta Petrovna poolt 11. detsembril 1742.[62] 1740. aastatel hakati Saaremaa Rüütelkonna eestvõttel Suure katla ääres taristut taasarendama. Telliskivi laiu ja Raiekivi rahu vahele ehitati uus kai, et teenindada Riia ja Pärnu suunal seilavaid laevu süvisega kuni 8 jalga. Kuid suuremad laevad pidid reidile jääma, andes tööd veopaatide kipritele (mündrikele). Sadamat külastanud laevade arv oli Taani ajaga võrreldes mitu korda väiksem. Kuressaare kaubandust elavdasid Pärnu suurkaupmehed, kes lülitasid Saaremaa oma viljaekspordi ketti. Christoph Friedrich Schmidt (1759–1831) ehitas vana rannaaida taha abaja läänekaldale esimese aida ning Eesaia laiu (Holmi) lõunatippu viidi ka sadamakai. Kai ääres oli 12 jalga (3,6 m) vett, sinna said siseneda ka suuremad kahemastilised kaubalaevad. Schmidti partner, kohalik kaupmees ja Kuressaare bürgermeister Gustav Adolph Dellingshausen (1720–1787), ehitas Kuressaare raekoja kõrvale oma koja (hilisema Saaremaa rüütelkonna, praeguse Saare maavalitsuse hoone). Pika tänava alguses (Pikk 4) asunud Schmidti ait oli Kuressaare raekoja taga nüüdse Raekeskuse kohal. 1765. aastal viidi Saaremaa Peterburi otsealluvusest jälle Liivimaa kubermangu koosseisu ning moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses Saaremaal vahelduva eduga üle 60 aasta. Aastatel 1784–1797 resideeris Kuressaares Liivimaa asekuberner Balthasar von Campenhausen, kes edendas linna heakorda ja kultuurielu. Balthasar von Campenhauseni Kuressaares oleku jooksul arenes märkimisväärselt elu nii maal kui ka linnas, 18. sajandi viimasel veerandil toimusid Saaremaal väga suured ja põhimõttelised muudatused põllumajanduses, metsanduses, sides, transpordis jne. Kuressaares keelati tuleohtlike õlg- ja rookatuste ehitamine, alustati teede õgvendamist ja sillutamist, tänavatele pandi nimed ja neid hakati valgustama, linnahoonetele ehitati hiljem nii iseloomulikuks saanud kivist piirdeaedu, avati esimene võõrastemaja jne. Campenhausen pani aluse kohalikule ajalehele Arensburgische Wochen-oder Intelligenzblätter ('Kuressaare nädala- ehk teadetelehed') ning elavdas märgatavalt Kuressaare seltsielu. Campenhauseni algatusel asutati 1787. aastal asjaarmastajate näitetrupp, mis andis igal nädalal etendusi Kuressaare raekoja saalis, samuti muusikaring, tantsuklubi, lugemisring, laenuraamatukogu. Saaremaa maa-aadlil kujunes harjumuseks elada osa aastast linnas ja mõisnikud ehitasid Kuressaarde rea suurepoolseid kivimaju. Lossi tänava ja Tallinna tänava äärde rajati 18. ja 19. sajandil hulgaliselt mõisnike kivist linnamaju. Kuressaarele ainuomase pärimuse järgi hakati neid maju nimetama kodadeks (das Haus); seda nimetust kasutati tavaliselt koos vastava mõisa nimega: Haeska, Kargi, Lööne või Meedla (vms) koda. Tänu kohaliku ehitusmaterjali rohkusele oli Kuressaare 1820. aastail Eesti linnade seas kivihoonete suhtarvult esikohal.
Kuurortlinn Kuressaare
Kuressaarest sai kuurortlinn tänu sellele, et Kihelkonnas avastati 1824. aastal ravimuda.[25] 19. sajandi keskpaigas avastati linna lähedal suured tervisemuda varud ja Kihelkonna lähedale Rootsikülasse asutas Friedrich von Buxhoeveden mudaravila. Kuressaarde, Weise heinamaale rajati esimene mudaravila 1840. aastal, puusepp Weise poolt Kuressaare linnaarst Gottfried Eduard Normani õhutusel. 1856. aastal avas uue ja suurema mudaravila Pargi tänava piirkonna lõunaosas tisler Jacob Weise lesk.[63] 1850. aastaks kasvas Kuressaare elanike arvult viiendaks Eesti linnaks, kus elas 3000 inimest. 1857. aastal hakkasid Saaremaale tegema reise ratasaurikud Thetis ja Leander supelvõõrastega. Kuressaares rajati 1861. aastal, vana kirikuaia asemele Kuressaare linnapark, 1887. aastal laiendati seda ümber lossivallide. 1866. aastal ehitati parki muusikapaviljon (Tivoli) ja kõlakoda, 1889. aastal valmis kuursaal. Kuressaare kuurordiperioodist pärineb puithoonestus linnapargi ümbruses. Tähelepanuväärsemate puitarhitektuuri näidistena tuleb nimetada 1880. aastail püstitatud pseudogooti stiilis aadlielamut Tallinna tänav 1 (linnuse värava lähedal) ja 1889. aastal ehitatud Kuressaare kuursaali hoonet linnapargis. 19. ja 20. sajandi vahetusel kujunes välja suvitus- ja aedlinnaosa keskuses kagus ja idas. 1876. aastal avas Peterburi arst dr med Wladislav Laurentius von Szeliga-Mieržeyewski Allee tänaval Baltikumi moodsaima Roomassaare Mudasupelusasutuse (Badeanstalt Romasar). 1883. aastal ehitati Abaja lahe kaldale Pargi tänava piirkonda Carl Wiedemanni ja Georg Wilhelm Carstensi Uus Tervismuda-Supelasutis (Neue Heil- und Schlammbadeanstalt), mille direktoriks sai dr Carl Wiedemann. Enne esimest maailmasõda viibis Kuressaares aastas umbes 3500 suvitajat.
1872. aastal hakati rajama uut sadamat loodesse, kuid paarikümne aasta pärast mattus see aga liiva. Loode sadamasild toimis aastatel 1874–1893. 1873[64] (teistel andmetel 1875[65]) asutati Kuressaares Saaremaa rüütelkonna tegelase Karl Otto Heinrich Konstantin von Buxhoevedeni eestvõttel, Saaremaa mõisnike ja Riia suurkaupmeestega laevaselts Osilia. Seltsi laevad pidasid ühendust Riia (tollal Liivimaa kubermangu keskus) ja mandri raudteesadamatega.[64] 1875. aastal ostis aktsiaselts uue 364 brt mahutavusega kiirauriku (350 hj ja kiirus 10 sõlme) Konstantin. Posti-, reisijate ja kaubaveo laevaliini lähtesadamaks sai Kuressaare, kust läks laev Riiga ja tagasi Kuressaare kaudu Paldiskisse. 1904. aastast sõitis laev ainult Haapsaluni, sest Balti raudtee oli pikendatud Haapsaluni. 1902. aastast on laevaseltsi omanduses jäämurdja ehitusega puksiir General Surovtsev, 1911. aastast ka moodne reisilaev Osilia.
1875. aastal hakkas ilmuma saksakeelne ajaleht Arensburger Wochenblatt ('Kuressaare nädalaleht'). 1884. aastal hakkas ilmuma parun Hartwig Arthur Ferdinand von Sassi väljaantav esimene eestikeelne ajaleht Saarlane. Ajalehtede Saarlane ja Arensburger Wochenblatt ('Kuressaare nädalaleht') toimetus ja trükikoda asusid aastail 1888–1905 Kauba tänav 17.
1878. aastal avati Kuressaares Wildenbergi nahavabrik, mille sisseseade viidi esimese maailmasõja ajal 1915. aastal Venemaale, hooned hävitati 1917. aasta sügisel.[66]
1891. aastal asutati Kuressaare Merekool, mis tegutses 1903. aastani Pidula kojas Pikk tänav 44, aastatel 1903–1915 Kohtu ja Komandandi tänava nurgahoones, 1919. aastast jätkas merekool endise Kuressaare linnakooli majas Suur-Põllu tänav 4. Aastail 1942–1944 töötas samas hoones Kapten J. Teäri eramerekool.
1894. aastal ehitati Roomassaare sadam ja Kuressaarest oli regulaarne laevaühendus Riia, Helsingi, Stockholmi, Pärnu ja Tallinnaga.
20. sajandi alguses tegutses Kuressaares seitsmeklassiline gümnaasium, linna kõrgem tütarlastekool, (saksa keeles Stadt-Töchterschule), Kuressaare 3-klassiline linnakool, Liivimaa Saksa Seltsi[67] 1907. aastal asutatud kool (Schule des Deutschen Vereins), Kuressaare merekool, Kuressaare poisslaste elementaarkool (Stadt-Elementarschule für Knaben), Kuressaare tütarlaste elementaarkool (Stadt-Elementarschule für Mädchen), Fr. Ch. Grubeneri erakool (Privatschule von Fr. Ch. Grubener).
Uusim aeg
1. aprillist 1929 muutusid Kuressaare linna piirid, linna territoorium laienes. Linna alla läksid järgmised maa-alad: Kudjape asundusest 42,16 ha, Kaarma-Suuremõisast nn Põllu alev ehk Põlluküla 169,71 ha, Tingiste maaüksus 71,11 ha, Mullutu asundusest 0,17 ha, Suurlahest 334,87 ha, kokku 618,12 ha.[68]
Kingissepa linn
Aastatel 1952–1988 (15. maist 1952 kuni 23. juunini 1988) kandis linn, Kuressaarest pärit bolševikust revolutsionääri Kingissepa nime Kingissepa) ja oli 1952–1990 Kingissepa rajooni keskus. Kingissepa keskväljaku kõrval paiknevas pargis, asus Viktor Kingissepa monument. 24. märtsil 1988, V. Kingissepa 100. sünniaastapäeval avas kuju Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Vaino. Matti Variku loodud graniitkuju oli 4,5 meetri kõrgune ja kaalus 25 tonni. Skulptuuri teisaldati 18. aprillil 1989 ja see transporditi V. Kingissepa sünnipaika, linna serval asuvasse Marientali parki.
Omapäraste nn Saaremaa klassitsismile omaste hoonete rohkuse tõttu võeti Kuressaare vanalinn 1973. aastal riikliku kaitse alla, tänapäeval on see Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala.[69]
14. juunil 1988 toimus Kihelkonnal rajooni rahvasaadikute nõukogu istung, mis otsustas Kuressaare linna nime ennistada ja pöörduda Ülemnõukogu Presiidiumi poole ettepanekuga see otsus kinnitada. Otsustati taastada ka 17 tänava vanad nimed.
Kuressaarel oli omavalitsuse staatus alates 1. oktoobrist 1990 kuni 2017. aasta haldusreformini, mille käigus kõik Saaremaal asunud kohalikud omavalitsused ühinesid Saaremaa vallaks.[70]
30. aprillil 2017 nimetas linnapea Madis Kallas Kuressaare päikesepealinnaks.[71]
Kuressaare tennisekeskus
Roomassaare kohvik
Saaremaa Golf
Pritsumaja grill
Auriga ostukeskus
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
