17. sajand Eestis

17. sajand Eestis oli ajastu Eesti ajaloos, osa Eesti varauusajast.

Ajaloosündmustele 17. sajandil Eestis osutasid kõige suuremat mõju Rootsi kuningriigi suurvõimu ajastu areng ning Rootsi ja Rzeczpospolita vaheline konkurents Kesk- ja Ida-Euroopa ning Läänemere regioonis domineerimise üle.

Vene-Liivimaa sõja käigus alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu Põhja-Eesti ja Hiiumaa Rootsile. Liivimaa sõja, Vene-Poola sõja lõpetanud Jam-Zapolski vaherahuga läksid Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna ning Tartu piiskopkonna alad) Rzeczpospolitale. 1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund, Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks ning endise Vana-Liivimaa alade valitsejaks oli Zygmunt III Waza. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile.

Poola kuningas 1587. aastast, Zygmunt III Waza ja 1592. aastast ka Rootsi kuningas Sigismund III Vasa

17. sajandi esimesel kolmandikul (täpsemalt 1600–1629) mõjutasid endise Vana-Liivimaa alasid ehk Eestit ja Lätit Rootsi päritolu Poola kuninga ning Rootsi kuninga vahelised sõjad: Poola-Rootsi sõda 1600–1611, 1617–1618, 1621–1625 ja 1626–1629.

Remove ads

Liivimaa sõja käigus alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1561. aastal andsid Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa ning Tallinna linna aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. 1581. Rootsile kuuluvatest Põhja-Eesti aladest, nimelt neljast maakonnast (Läänemaast (koos Hiiumaaga), Harjumaast, Järvamaast ja Virumaast) moodustati Eestimaa ehk Eestimaa provints, mida vahel nimetati ka Eestimaa hertsogkonnaks, kuna koos maadega omandas Rootsi kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. Provintsi keskus oli Tallinnas.

Pikemalt artiklis Idamereprovintsid#Eestimaa provints

Remove ads

Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond

Liivimaa sõja, Vene-Poola sõja lõpetanud Jam-Zapolski vaherahuga läksid Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna ning Tartu piiskopkonna alad) Rzeczpospolitale. Rootsi ja Poola valdusi märkiv piir pandi paika 1582. aastal, sellest jaotusest kujuneski välja Eestimaa jaotus Eesti- ja Liivimaaks, mis likvideeriti alles 1917. aastal ühise Eestimaa kubermangu moodustamisega.

1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund, Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu Södermanlandi hertsog Karl. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikult Karl. 1598. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–1599 kestnud kodusõda (Sõda Sigismundiga). Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema.

Remove ads

Sigismund soovis siiski taas Rootsis võimule pääseda ning tema edasised plaanid olid seotud Rootsi vallutamisega. Esmalt soovis ta vallutada Rootsi võimu all olevad Eesti ala. Rzeczpospolita šlahta toetas plaanitavat sõda, kuna oletati, et sõjategevus piirdub vaid Eesti aladega. Ning kuna usuti, et Rootsi on nõrk vastane, siis loodeti vallutatavatel aladel endale peatselt uusi maavaldusi saada. Poolakate enesekindlus põhines peamiselt 16. sajandi edukatel sõdadel. Ka oli Poolas 10 miljonit elanikku Rootsi 1 miljoni vastu. Samas ei arvestatud tõsiasjaga, et elanike ja palgasõjaväe sõjaväelaste suhtarv oli Poolas üks Euroopa halvimaid ning, et üsna tugeva keskvõimuga Rootsi suutis kiiremini mobiliseerida suure armee. Samuti oli osa Rzeczpospolita armeest hõivatud sõjaga Moldaavias.

Poolaga sõja alustamiseks tuli Karlil esmalt kindlustada oma võim Eestimaal, kus kohalik aadel ja linnad oli endiselt Sigismundile truud. Karli pooldajad hõivasid 1600. aasta kevadeks tähtsamad Eestimaa linnused. Aprillis läksid Karli poole üle ka Tallinn ja Eestimaa aadel.^[1] Samal kuul nõustus Poola Seim eraldama raha palgasõdurite palkamiseks, mille eest palgati 2400 palgasõdurit. Lisaks palgasõduritele oli Liivimaal 2000 sõjaväelast Võnnu vojevoodi Jürgen Fahrensbachi juhtimisel. Linköpingi riigipäeval andsid Rootsi riigi seisused nõusoleku sõjaks Poolaga.

Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

Käimasoleva Ingeri ja Vene-Poola sõja tõttu kaldus Rootsi ja Poola tähelepanu Liivimaalt eemale ning sisulist sõjategevust Liivimaal enam ei toimunud.

Poola-Vene sõja ja Moskoovia Segaduse ajal toetas Rootsi Moskva tsaari Vassili IV-t, vältimaks Poola-Leedu valitseja Zygmunt III Waza ülemvõimu kehtestamist Kesk- ja Ida-Euroopas. 1609. aastal sõlmiti Viiburis sõjaline liiduleping, millega Rootsi lubas saata tsaarile appi vägesid, nõudes vastutasuks Käkisalmi lääni. Hilisem 1619–1622 Eestimaa kuberner (maapealik) ning Tallinna linnuse ja lääni asehaldur, 1622–1630 Liivimaa kindralkuberner Jakob De la Gardie määrati Venemaale mineva ning peamiselt palgasõduritest koosneva väe ülemaks. De la Gardie sõjakäiguna tuntud ettevõtmine päädis Rootsi-Vene vägede jõudmisega Moskvasse ning Tušinost Vale-Dmitri vägede pagendamisega. 1610. aasta 4. juulil osales De la Gardie Klušino lahingus, mis lõppes Vene-Rootsi vägede lüüasaamisega. 1611. aasta aprillis sõlmiti üheksakuuline relvarahu, mida hiljem pikendati. Relvarahu kestis 1617. aastani.

Pikemalt artiklis Segaduste aeg Moskoovias

Remove ads

Poola-Rootsi sõda (1600–1611) oli katkenud 1611. aasta aprillis sõlmitud relvarahuga, mida hiljem pikendati. Rootsi kuningas Gustav II Adolf otsustas 1617. aastal ära kasutada soodsat situatsiooni ning rünnata poolakaid, Rzeczpospolita vasallriigis Kuramaa hertsogiriigis, kus samal ajal leidsid aset ägedad sisevõitlused ja kohaliku aadli kodusõda, mille üks pool taotles abi ka rootslastelt. 1617. aasta juunis saabusid rootsi väed Väina jõe suudmesse nelja Rootsi sõjalaevaga ning võtsid Farensbachilt üle Väina jõe suudmes asunud Daugavgriva kindluse. Juuli lõpul saabus laevadega Rootsi vägi, kes ei julgenud aga hästi kindlustatud Riia kindlust rünnata, vaid purjetas Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel, 11. augustil kapituleeruma. Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, Grobinast Pärnuni. 18. augustil vallutati Salatsi ning hilissuvel hoidsid Rootsi väed enda kontrolli all peaaegu kogu Liivimaad, välja arvatud Riia linna.

Poola väed tegid rüüsteretki Paide lähedusse ja Läänemaale ning rootsi väed ei suutnud nende pidurdamiseks ja rüüsteretkede takistamiseks midagi ette võtta. Raske majandusliku olukorra ja toiduainete puuduse tõttu, kuna maa oli aga ülimalt suures ulatuses rüüstatud, muutus sõjavägede toitlustamine raskeks ka poolakatele ning nad tõmbusid Eestimaalt tagasi Liivimaale.

Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1617–1618)

Remove ads

Liivimaa sõja käigus alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu Põhja-Eesti ja Hiiumaa Rootsile.

Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu, Rootsi dominioonid, Läänemereprovintsid, Rootsi aeg, Ingeri sõda

Pikemalt artiklis Academia Gustaviana, Mõisate reduktsioon, Forseliuse seminar

Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkond, Liivimaa rüütelkond, Saaremaa rüütelkond

Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks Ingerimaal koos kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusse. 1630. aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi ning Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal tuleb rajati linnad (Nyen jt). Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele: Tallinnale, Narvale ja Viiburile. 1642. aastal tõusis Nyen tähtsaimaks Ingerimaa linnaks, 1651. aastal viidi piirkonna keskus senisest keskusest Nyenist üle Narva.

1629. aasta Altmargi vaherahuga loovutas Rzeczpospolita kõik Väina jõest põhja pool asuvad Rzeczpospolita alad Rootsile. Selle tulemusel läks kogu Mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi Taani kuningriigilt Saaremaa ja Muhu saare. 1660. aastal Oliwa rahuga omandas Rootsi Rzeczpospolitalt Ruhnu saare.

Remove ads

Pikemalt artiklis Taani valdused Eestis, Saaremaa ajalugu

16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja lõpetanud Stettini rahulepingu tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse. Aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja käigus sooritasid rootslaste väed Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke. Torstensoni sõja (1643–1645) tagajärjel kaotas Taani 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga oma valdused Eestis. Taani võimu all kujunes Saaremaa aadlist kujunes omaette Saaremaa rüütelkond, kellele Taani kuningas kinnitas suured õigused, mistõttu nad korraldasid kohaliku elu juhtimist maapäeva ja maanõunike kaudu.

Remove ads

Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658) ja Vallisaare vaherahu ning Kärde rahu

Aastatel 1656–1658 toimunud Rootsi-Moskoovia sõjas tungisid moskoviidid Eestimaale. Rüüstatati maa idaosi, Tartu- ja Võrumaad, riivates ka Valga-, Pärnu- ja Virumaad. Tartu kapituleerus ja jäi Moskoovia valdusse kuni 1661. aastani, ehkki 1657. aastal püüdsid Rootsi väed Tartut vallutada. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.

Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda

Remove ads

1600–1629 – Rootsi-Poola sõjad Liivimaa pärast ja ülemvõimu pärast Baltikumis.
Poola-Rootsi sõda (1600–1611)
1601–1606 aastate katkuepideemia Eestis
1611–1613 – Rootsi ja Taani vaheline Kalmari sõda ja sõjategevus Saare-, Hiiu-, Muhu ja Läänemaal^[2]
1617–1618 – Poola-Rootsi sõda (1617–1618)
1621–1625 – Poola-Rootsi sõda (1621–1625)
1624 – Rootsi võimud viisid läbi ulatusliku maarevisjoni. Eesti rahvaarv oli vähenenud 100 000-le. Põles Tartu toomkirik, mis jäi sestpeale varemetesse.
1625 – Tartu langemisega rootslaste kätte lõppes Rzeczpospolita (Poola) valitsusaeg Lõuna-Eestis.
1626–1629 – Poola-Rootsi sõda (1626–1629)
- 1629, 16. september – Rootsi ja Rzeczpospolita sõlmisid Altmargi vaherahu, kogu Eestimaa sai Rootsile.
1629 – ikaldusaasta Liivimaal
1630 – avati esimene gümnaasium Tartus (Tartu akadeemiline gümnaasium).
1631 – asutati Tallinna gümnaasium.
1631 – Tartus, Tartu ülikooli juures asutati esimene trükikoda Eestis.
1632–1656 – Tartu ülikooli esimene tegevusjärk (Academia Gustaviana).
Rootsi alad 1656
1634 – Liivimaa konsistoriaal- ja visitatsioonikorraldusega nõuti kihelkondade pastoritelt, et nad õpetaksid talupoegi katekismust lugema, s.o etteloetud teksti pastori järele üteldes meelde jätma. Korraldust ei saadud täita, kuna pastorid ei osanud eesti keelt ja eestlaste hulgas ei olnud piisavalt kirjaoskajaid.
1636 – Haapsalus peeti viimane nõiaprotsess^[küsitav]. Nõidumises süüdistati ühte Kastininal elavat naist, Kai Kruuskoppi. Arvati, et Kai käib mustaks kassiks moondununa naabri sahvrist toitu varastamas. 1640. aastal peeti Viru-Nigulas Pada mõisas nõiaprotsess Kongla Anni üle. Ajavahemikul 1520–1818 on 218 ülestähendust nõiasüüdistustest, mille tulemusena 65 isikut mõisteti surma.
1637 – valmis Heinrich Stahli esimene eesti keele grammatika.
1638 – 1638. aasta adramaarevisjon
1641 – anti välja teadaolevalt esimene eestikeelne aabits Joachim Jheringi poolt.
1641 ja 1642 – ikaldusaastad Liivi- ja Eestimaal
1643–1645 – Taani-Rootsi sõda
1649 – ikaldusaasta Liivimaal
1645 – Brömsebro rahu, millega Taani loovutas Saaremaa Rootsile; juriidiliselt fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus Eestis.
1656–1658 – Vene-Rootsi sõda (1656–1658). Vene väed tungisid Liivimaale vallutades Tartu ja hõivates suure osa Ida-Eestist. Sõjategevus katkes Vallisaare vaherahuga.
Rootsi valdused 1661
1657. aasta katkuepideemia Eestis
1659 – üldine ikaldus, mis tingis 1660. aasta kevadel talurahva tõsise näljakriisi
1660 – näljakriis Liivimaal
1660 – Oliwa rahu Rootsi ja Rzeczpospolita vahel: Rzeczpospolita kuningas Jan II Kazimierz Waza loobus nõudest Rootsi troonile.
1660–1672 – Rootsi kuninga Karl XI eestkostel ja valitsuse toetusel kindlustusid Läänemereprovintside aadlike privileegid. Kuningavõim tugevnes niivõrd, et senine seadusandlike õigustega Rootsi riigipäev jäi vaid nõuandvaks organiks.
1661 – Kärde rahu, Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, mis tühistas Vallisaare vaherahu, lõpetas Rootsi-Vene sõja ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.
1661–1662 – ikaldusest tingitud viljapuudus Eesti- ja Liivimaal
1665–1666 – viljaikaldus Liivi- ja Eestimaal
1669 – viljaikaldus Liivi- ja Eestimaal
1671 – juriidiliselt fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus Liivimaal (keskvõim kinnitas Claes Totti politseikorralduse).
1671 – lõpetati raekoja ehitus Narvas.
1675 – ajakirjanduse algus Eestis; Tallinnas hakkas ilmuma nädalaleht Ordinari Freytags Post-Zeitung.
1679 – soomerootslane Bengt Gottfried Forselius tuli välja uue ideega luua uus talurahvakoolivõrk.
1680 – suure mõisate reduktsiooni algus Baltikumis – taasriigistati valdav osa mõisaid.
1680
1684–1688 – Tartu lähedal tegutses esimene eesti koolmeistrite kool, nn Forseliuse seminar.
1684 – viljaikaldus Liivi- ja Eestimaal.
1686–1687 – piiblikonverentsid Võnnus ja Pilistveres. Lükati tagasi Bengt Gottfried Forseliuse idee õpetamise suhtes, olgugi et nende järgi oli kergem lugema õppida.
1686 – ilmus Bengt Gottfried Forseliuse esimene eestikeelne aabits.
Nicolas de Feri kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal
1687 – algas laialdane talurahvakoolide asutamine.
1687 – 1687. aasta adramaarevisjon
1690–1710 – Tartu ülikooli teine tegevusjärk (Academia Gustavo-Carolina, 1699–1710 Pärnus).
1691 – viljaikaldus Liivimaal.
1693 – Liivimaa kindralkuberner Jacob Johann Hastferi korraldusega 4. oktoobrist 1693 fikseeriti Põhja-Liivimaa maakondade piirid, arvestades rahvuslikke printsiipe, eraldades Pärnu maakonnast Salatsi, Väike-Salatsi, Ruhja, Härgmäe, Luke ja Valga ning ühendades nad Riia kohtukonnaga. Alūksne, Gulbene ja Läti osa Adseli kihelkonnast liideti Võnnu või Kokenhuseni maakohtukonda.
1693 – Johan Hornung avaldas ladinakeelse eesti keele grammatika ja pani kirja põhjaeesti kirjakeele reeglid, mida tuntakse vana kirjaviisi nime all ja mis oli kasutusel 19. sajandi keskpaigani.
1694 – Rootsi võimud piirasid Liivimaa aadli omavalitsust; Liivimaa maanõunike kolleegium saadeti laiali ja allutas maapäevad kindralkuberneri kontrollile. Johann Reinhold von Patkul ja ta kaaslased anti kohtu alla, mõisteti surma koos varanduse konfiskeerimisega.
1695 – Eesti rahvaarv oli suurenenud üle 350 000.
1695–1697 – suur nälg Eestis, suri 70 000 – 75 000 inimest ehk viiendik tolleaegsest eesti rahvastikust.
1695 – Karl XI andis uue korralduse talurahvakoolide loomiseks.
1696 – Liivimaa majandusreglemendi järgi ei tohtinud talumaid enam mõisastada ega talupoegi taludest välja tõsta, piirati mõisnike kodukariõigust.
1699 – Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas ja Saksi kuurvürst August II ning Taani kuningas Frederik IV sõlmisid sõjalise liidu Rootsi kuninga Karl XII vastu.
1700–1710 – Põhjasõda Eesti aladel.