Rootsi-Poola sõda oli sõjaline konflikt Rootsi ja Poola vahel aastail 1626–1629. Seda on käsitletud ka aastatel 1600–1629 kestnud Rootsi-Poola sõja neljanda ja ühtlasi viimase faasina. Sõja lõpetas 1629 sõlmitud Altmargi vaherahu, mida hiljem pikendas Stuhmsdorfi vaherahu.
| Rootsi-Poola sõda (1626–1629) | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Rootsi-Poola sõjast (1600–1629): (1600–11)*(1617–18)*(1621–25)*(1626–29) | |||
| Toimumisaeg | 1626–1629 | ||
| Toimumiskoht | Poola, Preisimaa, Kuramaa | ||
| Tulemus | Rootsi võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Rootsi-Poola sõdade juured peituvad juba 1562. aastas, mil Erik XIV vend Soome hertsog Johan (hilisem Rootsi kuningas Johan III) abiellus viimase Jagelloonide dünastiast Poola kuninga Zygmunt II Augusti õe Katarina Jagellonicaga, kes oli katoliiklane. 1566. aastal sündis neil poeg Sigismund. 1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, kelle eesotsas seisis tema lell Södermanlandi hertsog Karl. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikult just Karl. 1598. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–1599 kestnud kodusõda. Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema.
Sigismund aga ei soovinud Rootsi troonist loobuda ning 1600. aastal puhkeski Rootsi-Poola sõda, mis kestis vaheaegadega 1629. aastani.
Sõda Wisła suudmes
Edu Liivimaal julgustas Gustav Adolfi viima sõjategevust Pommerisse, kus tema peamiseks eesmärgiks sai Danzigi (poola Gdańsk) allutamine enda võimule. Kontroll Läänemere suurima sadama Danzigi ja Wisła suudme üle andnuks Rootsile suurt majanduslikku tulu, mida vajas hädasti Gustav Adolf, kes soovis astuda Saksamaal sõtta Habsburgidega, et toetada seni suhteliselt edutuid protestante. Danzigi hõivamine oleks ilmselt sundinud ka poolakaid lõpetama sõda Liivimaal ning Zygmunt III-t loobuma nõudlusest Rootsi troonile.[1]
Poola-Leedu oli sõjaks halvasti valmistunud. Kuigi seim kehtestas riigis sõjaväe rahastamiseks maksutõusu, oldi siiski varasemast sõjaväele võlgu hiigelsummasid. Seetõttu tuli vägede hulka hoopis vähendada. Rootsi vägede sissetungi hetkel oli Rzeczpospolita teenistuses 18 600 palgasõdurit, 10 000 magnaatide erasõdurit ja 6000 registrikasakat, kellest enamus paiknes tatarlaste pideva rünnakuohu tõttu Ukrainas.[2]
26. juunil 1626 asus Gustav Adolfi 125 sõja- ja transpordilaevast koosnev tugev laevastik Rootsist teele, pardal 14 000 sõdurit.
6. juulil maabusid esimesed Rootsi väed Pillau (poola Piława, praegu Baltiisk) lähedal, mis asus Poola vasallriigi Preisimaa hertsogkonna territooriumil. Rootslaste dessant tuli üllatusena ning erilist vastupanu neile ei osutatud. Preisi hertsog ja Brandenburgi kuurvürst Georg Wilhelm oli Gustav Adolfi sissetungi järel üsna kõhkleval seisukohal. Kuningas lubas, et Preisi hertsogkonna vallutamine ei kuulu tema eesmärkide hulka, ta tagab hertsogkonna elanike heaolu ning Danzigi vallutamise järel saab Georg Wilhelm kohe Pillau tagasi. Danzigi elanikele saatis Gustav Adolf kirja, kus kutsus neid üles linna Rootsile loovutama. Samal ajal saatis ta ka laevastiku Danzigisse suunduvatelt kaubalaevadelt tolli nõudma. Nii mõnedki lugupeetud Poola inimesed saatsid kuningale kirju, kus palusid loobuda sõdimisest Rzeczpospolitaga ning võidelda vaid Zygmunt III-ga, kes oli sõja puhkemises süüdi.[3]
Pärast Pillau hõivamist vallutasid Rootsi väed ka Braunsbergi (poola Braniewo) ja liikusid kiirelt Wisła suunas, mis oli teel Danzigisse peamiseks takistuseks. Gustav Adolf liikus 6000 jalaväelase ja 1000 ratsaväelasega läbi Frauenburg (poola Frombork) ja Tolkemiti (poola Tolkmicko) Elbingisse (poola Elbląg), mis alistus 13. juulil. Viis päeva hiljem hõivasid Rootsi väed Marienburgi (poola Malbork). Seejärel ületasid nad pontoonsildade abil Wisła ja Nogati ning vallutasid Dirschau (poola Tczew), Mewe (poola Gniew) ja Preußisch Stargardi (poola Starogard Gdański). Samal ajal maabus Rootsi dessant Putzigis (poola Puck), mille vallutamine läks hõlpsalt. Sadamas seisnud Poola laevadel õnnestus Danzigisse seilata. Teised Rootsi väed okupeerisid Wormditti (poola Orneta) ja Guttstadti (poola Dobre Miesto), kuid jäid toppama Preußisch Hollandi (poola Pasłęk) juurde, mille kaitsjad avaldasid vaprat vastupanu. 14. septembril vallutasid Rootsi väed Wisła hargnemiskohas asuva Danziger Haupti (poola Gdańska Głowa) kindluse. Edukalt kulgenud pealetungi järel seadis Gustav Adolf Jerzioraki järves asuvale Wielka Żuława saarele sisse oma baasi, et jätkata sealt pealetungi Danzigile.[3]
Danzig oli kolmest küljest piiratud moodsate bastionkindlustustega. Rootslased aga lähenesid linnale idaküljest, mis oli kaitstud vaid kivist kaldakindlustusega. Linna kaitses 5000 meest, kes olid relvastatud välismaalt soetatud moodsate relvadega. Wisła ülejutus võimaldas linna kaitsjatel avada lüüsid ning ujutada üle Żuławy, mistõttu ei saanud Rootsi väed linnale paar nädalat läheneda. Koostöös Poola-Leedu vägedega blokeeriti rootslaste väljapääs Mewest ja Dirschaust ning takistati Wisła ületamine.[4]
Poola riigi ja sõjaväe juhtkonnale ei tulnud üllatusena mitte Rootsi vägede maabumine, vaid nende kiire edu. Nimelt kardeti, et Rootsi edu võib ajendada teisigi Poola vaenlasi sõjategevusele. Ohuallikatena nähti Transilvaania vürsti Gábor Bethlenit, kes soovis kätte maksta Poola kergeratsaväe (nn. Lisowczycy) sekkumise eest Transilvaania ja Habsburgide vahelisse võitlusse; Saksa protestantide liidrit Mansfeldi krahv Ernsti; türklasi ja tatarlasi ning Moskva tsaaririiki, kes ihkas kättemaksu Poola-Moskva sõja eest.[5]
Keerukas oli ka riigi siseolukord. Suurem osa aadlit ei toetanud kuninga, Zygmunt III Waza Habsburgide- ja paavstisõbralikku välispoliitikat. Opositsiooniliidrid Krzysztof Radziwiłł, Jerzy ja Krzysztof Zbaraski, Kiievi vojevood Tomasz Zamoyski ning Bełzi vojevood Rafał Leszczyński keeldusid kuningat rahaliselt toetamast ja püüdsid teda diskrediteerida ning otsisid isegi võimalusi tema kukutamiseks. Isegi Zygmunti poeg kroonprints Władysław ei kuulunud oma isa veendunud toetajate hulka. Senaatorid olid seisukohal, et Gustav Adolfi pealetung on vaja iga hinnaga peatada ning selleks tuleb saata kiiresti Władysławi juhtimisel väed Preisimaale. Kuningas aga soovis alustada kiirustamata suurt vasturünnakut, lüüa Rootsi väed Pommerimaalt välja ning pikemas perspektiivis ka Rootsi kroon enesele tagasi võita. Zygmunt kartis nimelt, et Gustav Adolf lööb vaevata Wladyslawi vägesid, tugevdades sellega veelgi oma võimu Preisimaal.[6]
Ajapikku aga pinged Rzeczpospolitas leevenesid; ükski kardetud välisvaenlastest peale tatarlaste riigi piiridesse ei tunginud ning mõjukad aadlikud hakkasid üha enam pooldama suuremahulise vasturünnaku ideed. Avalikku arvamust mõjutas ka maa-alade kaotamine Rootsile, mis otseselt mõjutas riigi ja aadlike sissetulekuid. Samuti äratas põliste kroonimaade kaotamine riigi valitsevas klassis patriotismilaine, tunti et riigi maine on saanud haavata.[7]
Rzeczpospolita hakkas oma vägesid koondama Thorni (poola Toruń) ümbrusse. Kogunenud 7000-meheline vägi koosnes krooniarmee sõduritest, Kuningliku Preisimaa maamiilitsast ja magnaatide erasõduritest. Jäädi veel ootama veerandiarmeed kroonihetman Stanislaw Koniecpolski juhtimisel, mis paiknes endiselt Ukrainas, riigi lõunapiiride kaitsel. Zygmunt III lükkas tagasi ettepaneku rünnata kohe Ermlandi (poola Warmiat), kartes, et rootslased varjuvad linnustesse, kus nende alistamine ilma raskesuurtükkideta oleks võimatu. Zygmunt otsustas liikuda piki Wisła Mewe suunas, et sundida Gustav Adolfit avamaal lahingusse astuma. Kuninga vägi marssis Graudenzisse (poola Grudziądz), kus ühines Chełmi vojevoodi Melchior Weiheri vägedega. Üheskoos hakati piirama tähtsat Wisła ületuskohta Mewet, mida kaitses vaid nõrk Rootsi garnison. Kuningas saatis välja ka ratsaväeüksuse (nn. lisowczycy) polkovnik Mikolaj Moczarski juhtimisel, mille ülesandeks oli Danzigi ja Putzigi juures viibivate Rootsi vägede kohta infot koguda.[8]
Gustav Adolf valmistus parasjagu Danzigit ründama, kuid kuulnud Poola armee jõudmisest Mewe alla, katkestas oma plaanid ning suundus linna piiramisrõngast vabastama. Mewe lahingus oli Rootsi kuningal käsutada üle 1700 ratsaväelase, 8150 jalaväelast ja 74 suurtükki. Zygmunti vägi koosnes 6780 ratsaväelasest, 4430 jalaväelasest ja 20 suurtükist. Kuigi Poola ratsavägi oli heal tasemel, oli jalavägi halvasti relvastatud, halvasti treenitud ja halvasti juhitud. Kuigi Rootsi väed olid arvulises vähemuses, oli nende tulejõud suurem, mis osutus ka lahingu tulemuse määramisel kaalukeeleks.[9]
Hetman Stanisław Koniecpolski juhitud vägi (4200 kergeratsaväelast, 1000 tragunit ja 1000 jalaväelast) jõudis kiirelt Preisimaale. Tugevdatuna teiste üksustega oli tema käsutuses 10 000 meest Rootsi enam kui 20 000 mehe vastu. Kasutades manööversõja taktikat, ründas ta väikeste liikuvate üksustega vastase varustusliine ja väiksemaid väeüksusi. Ta suutis peatada Rootsi edasitungi ning sundis Axel Oxenstierna juhitud väed kaitsepositsioonile.
Samal ajal nõustus seim sõjapidamiseks enam raha andma, kuid Poola-Leedu vägede olukord oli endiselt täbar. Leedu väed olid 1626. aasta detsembris Liivimaal Koknese lähedal tõsiselt lüüa saanud ning olnud sunnitud taganema teisele poole Daugavat. Rootslased plaanisid rünnata Koniecpolskit kahest suunast – Oxenstierna Wisla poolt ning Johann Streiff von Lauenstein ja Maximilian Teuffel Rootsi valduses olnud Pommerist. Wisla üleujutus rikkus nende plaani ning lubas Koniecpolskil astuda võitlusse Pommerist tulevate vägedega.
Koniecpolski vallutas 2. aprill tagasi Pucki (Putzig). Ületades Kieżmarki (Käsemark) juures Wislat, sattus Gustav Adolf kokku Poola vägedega ning sai lahingus puusa haavata ja oli sunnitud taganema. Juulis vabastas ta piiramisrõngast Braniewo (Braunsberg) ning asus ise piirama Ornetat (Wormditt). Koniecpolski vastas sellele ootamatu rünnakuga Gniewil, mis lõppes linna vallutamisega. Gustav Adolfile oli Koniecpolski reageerimiskiirus väidetavalt muljet avaldanud. Koniecpolski üritas umbes 7800 mehega (kellest 2500 olid ratsaväelased ja husaarid) tõkestada Rootsi vägede tee Gdanskini, mis tõi kaasa 7.-8. augustil Tczewi linna lähedal toimunud Tczewi lahingus. Lahing peeti Motława (Motlau) jõe lähedasel soisel alal ning 10 000-meheline Rootsi vägi üritas provotseerida Koniecpolskit rünnakule, et siis jalaväe- ja suurtükitulega hävitav löök anda. Hetman aga otsustas mitte rünnata, misjärel asus rünnakule hoopis Rootsi vägi. Esimese löögi andnud ratsavägi ei suutnud poolakaid oma laskeulatusse tõmmata. Rootsi väe järgnevad rünnakud tegid Poola ratsaväele tõsist kahju, kuid ei suutnud siiski armeed halvata. Lahing lõppes, kui Gustav Adolf taas haavata sai ning tema vägi taandus.
Lahingu järel otsustas Koniecpolski, et peab oma väes muudatusi läbi viima ning tugevdama jala- ja suurtükiväe tulejõudu, et Rootsi üksustele vastu astuda. Rootslased õppisid lahingus aga poolakatelt ratsaväerünnakute ja lähivõitluskunsti.
1627. aasta märtsis või aprillis sundis Koniecpolski, kelle väkke kuulus 2150 husaari, 3290 kasakat, 2515 lääne palgasõdurit, 1620 Poola palgasõdurit, 1265 tragunit ja 2000 Zaporižžja kasakat, Czarne linna lähedal peetud Czarne lahingus Rootsi väed linna varjuma. Kolm päeva hiljem olid Rootsi väed sunnitud alistuma, jättes oma lipud poolakatele. Osa Rootsi sõduritest ja palgasõduritest vahetas ka poolt. See võit veenis Brandenburgi kuurvürsti kuulutama oma toetust Poola-Leedule ning samuti jätkasid Leedu väed pealetungi Liivimaal.
Koniecpolski nõudmine viia sõda merele tõi kaasa väikese Poola-Leedu laevastiku moodustamise. 10 laevast koosnenud Poola-Leedu laevastik võitis 28. novembril 1627 Oliwa lahingus 6 laevast koosnenud Rootsi flotilli.
1628. aastal olid rahapuuduses vaevlevad Poola väed sunnitud loobuma pealetungist ja asuma kaitsepositsioonidele. Gustav II Adolf vallutas Nowy ja Brodnica. Koniecpolski ründas vastu, kasutades oma väikseid jõude võimalikult efektiivselt – kiired ratsaväerünnakud kombineerituna jalaväe ja suurtükitulega ning kindlustuste ja maastikueeliste kasutamine. Selleks ajaks oli sõda muutunud manööversõjaks, kus kumbki pool ei soovinud kohtuda vastasega ilma maastikueelise või kindlustuste toeta.
1629
2. veebruaril kohtusid vaenupooled Górzno lahingus, kus 8000-meheline Rootsi vägi lõi Stanisław Potocki juhitud 3000-mehelist Poola väge. Rootslased kaotasid 30 surnutena ja 60 haavatutena, samas kui Potocki kaotas 700 surnute või haavatutena ning 600 vangilangenuna.
Górzno lahingu järel otsustas seim eraldada sõjapidamiseks rohkem vahendeid. Keiser saatis Rzeczsposolitale appi väeüksused Hans Georg von Arnim-Boitzenburgi ja Ernst Georg Sparri juhtimisel. Samuti tegutses keiserlik korpus Albrecht von Wallensteini juhtimisel Pommeris koos Koniecpolskiga. Sellest hoolimata oli Koniecpolski sunnitud taganema mitmetest olulistest tugipunktidest Preisimaal.
Koniecpolski suutis siiski tagasi vallutada Pucki. 17. juunil toimus Sztumi lähedal Trzciana lahing. Rootsi väed ründasid Grudziądzi suunast, kuid peatati Poola vägede poolt ning sunniti varjuma Sztumi ja Malborki. Koniecpolski ründas Johann Wilhelm von Salmi juhitud Rootsi arjergardi ning hävitas selle. Samuti lõi ta tagasi Rootsi raskeratsaväe vasturünnaku ning surus nad Pułkowice suunas, kus Gustav Adolf sooritas 2000 ratsanikuga uue vasturünnaku. Ka see vasturünnak löödi tagasi ja Rootsi väed päästis feldmarssal Herman Wrangel, kes suutis viimaste tagavaraüksustega Poola rünnaku lõpuks peatada. Rootslaste kaotused olid suured, eriti ratsaväerügementide hulgas. Lahingus hukkus 600 Rootsi sõdurit, nende hulgas krahv Johann Wilhelm ja Wrangeli poeg. 400–500 Rootsi sõdurit, 10 suurtükki ja 15 Rootsi lahingulippu langes Poola vägede kätte. Poolakad kaotasid 200 sõdurit surnute või haavatutena.
26. oktoobril 1629 sõlmiti Rootsit soosiv Altmargi vaherahu, millega Poola loovutas Rootsile suure osa Liivimaast, sealhulgas Riia. Samuti sai Rootsi riik õiguse maksustada Läänemerel veetavaid Poola kaupu (3,5% kauba väärtusest). Lisaks jäid Rootsi kontrolli alla mitmed Preisimaa linnad, muuhulgas Piława (Pillau), Elbląg (Elbing) ja Klaipeda (Memel). Preisi hertsogiriik, kes kaotas mõned linnad Rootsile, sai Poola-Leedult hüvituseks Malborki, Sztumi ja Żuławy Wiślane. Poola-Leedu laevastiku allesjäänud alused läksid Rootsile. Rootslaste peamiseks läbikukkumiseks oli suutmas vallutada Gdanskit.
Sellest hoolimata valdas Rootsi enamikku Läänemere sadamaid, välja arvatud Gdansk, Puck, Königsberg ja Liepāja. Rootsi ei jõudnud kunagi lähemale Läänemere muutmisele oma sisemereks. Altmargi rahu järel kasutas Rootsi rahulepinguga saadud hüvesid lävepakuna Kolmekümneaastasesse sõtta astumiseks.
1635. aastal sõlmiti Stuhmsdorfi rahu, mis oli Poola-Leedu suhtes soodsam. Rootsi, kes oli nõrgestatud mõnedest Kolmekümneaastases sõjas saadud kaotustest ning Gustav Adolfi surmast 1632. aastal, loobus mõnedest sadamalinnadest ja 3,5% tollimaksust.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
