From Wikipedia, the free encyclopedia
Postmodernism (ladina keeles post, pärast, järel) on globaalne kultuuriline hoiak, mis konkureerib modernismiga.
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2019) |
![](#/media/Fail:Madonna_"Vogue"_1990_(4748995101).jpg)
Erinevalt modernismist väärtustab postmodernism tõe asemel konteksti. Postmodernism on kunstivool, mis väljendab kõige täpsemini postmodernset olukorda. Postmodernsuse all mõeldakse olukorda, kus suured narratiivid on kokku varisenud.
Postmodernismi võib leida nii arhitektuuris, kirjanduses, kunstis, luules, filosoofias, humanitaarteadustes, sotsiaalteadustes kui ka linnageograafias.
Postmodernismi mõiste võeti kasutusele juba 1870. aastal, kui inglane John Watkins Chapman iseloomustas sellega uut maalikunstivoolu. 1917. aastal kirjeldas saksa kirjanik ja filosoof Rudolf Pannwitz oma teoses uut, postmodernset inimest. 1926. aastal ilmus ameerika kirjaniku Bernand Iddings Belli teos "Postmodernism and Other Essays", mida peetakse esimeseks raamatuks, kus võib juba pealkirjast leida postmodernismi mõiste. 1934. aastal kasutas hispaanlane Frederico de Onís postmodernismi mõistet antoloogias. 1950. aastate lõpupoolel hakkas mõiste laiemalt kanda kinnitama.[1]
Postmodernism oli vastureaktsioon modernismile, mille teooriaid ja väiteid peeti aegunuks. Postmodernismi tekkele aitasid kaasa sündmused ühiskonnas: nafta- ja energiakriis, globaalse majanduse kasv, külma sõja lõpp, Euroopa ümberkorraldamine, rassiküsimused, feminismi esiletõus ja kübertehnoloogia areng.[2] Lisaks toimusid radikaalsed muutused kunstivaldkondades. Algas popkunsti, happening'ide, rokkmuusika ja filmikultuuri esiletõus.
Üheks kõige tähtsamaks postmodernismi teooria loojaks peetakse Ihab Hassanit. Tema meelest ei ole postmodernism enam ainult kultuurinähtus, vaid sotsiaalne fenomen. Sellest on saanud meie maailma nägemise viis. Postmodernismi iseloomustab kõrgtehnoloogiline ja tarbimisele suunatud ühiskond.[1]
Postmodernismi tunnused on järgmised:
Postmodernistlikus linnaplaneerimises on uurimisobjektiks linnad ja nende arenguga seotud protsessid. Postmodernistlikus linnageograafias on oluline uurida sügavamat ruumi tähendust ning selle kaudu aru saada ühiskonnas ja linnas toimuvatest muutustest.
Tuntumad postmodernistlikud linnageograafid on Michael Dear, David Harvey ja Steven Flusty. Michael Dearilt on tulnud ka üks postmodernismi definitsioone. Tema 1986. aastal ilmunud artiklis "Postmodernism and planning" on iseloomustatud postmodernistlikku linnageograafiat kolme mõiste abil – stiil, epohh ja meetod. 2001. aastal välja antud Michael Deari ja Steven Flusty teoses "The Spaces of Postmodernity: A Reader in Human Geography" on käsitletud rohkem tänapäevaseid postmodernsuse ja ruumi vahelisi suhteid.[2]
Üheks huvitavaks nähtuseks on postmodernses linnas tarastatud kogukonnad. Tihti elavad sellistes kohtades eliidikogukonnad, sest piiravat aeda peetakse heaolu sümboliks. Usutakse, et takistused hoiavad eemale uimastitega kauplemise, prostitutsiooni ja muud ebaseaduslikud tegevused. Tarad aitavad kaasa turvatunde tugevnemisele. Selliseid sulgemisi võib aina enam leida ka vaesemates rajoonides.
Tarastatud eliitrajoone leidub Eestis mitmes kohas. Tallinnas on sellisteks Merirahu, Tiskre ja Pangapealse elamurajoonid. Tartus näeb Kreutzwaldi tänava lõpust neljast majast koosneva asumit, mida ääristab kivimüür. Linna ääres asuv Uus-Ihaste elamurajoon on samuti piiratud kõrge kivist aiaga.
Postmodernsete linnadega on seotud ka laialivalgumine. Eriti on seda näha just Tallinna lähiümbruses. Linnaplaneerijad püüavad selle nähtuse vastu võidelda urbanismi ja taibuka kasvuga (smart growth). Urbanismi ideeks on linnaregioonide niisugune süstemaatiline planeerimine, kus oleks oluline looduskeskkonna säilimine, meeldiv sotsiaalne ümbrus ja majanduslik kasv. Taibuka kasvu ideega püütakse tähelepanu pöörata laialivalgumise negatiivsetele külgedele. Tähtis on viia planeerides energiakulud võimalikult väikeseks ja säilitada kõrgekvaliteediline elukeskkond. Oluline on kasutada maad võimalikult positiivse tulemusega. Linnade äärealasid peetaksegi üheks tänapäevase postmodernse linna nähtuseks. kuna seal saavad kokku ruraalsus ja urbaansus.[2]
Pikemalt artiklis Postmodernistlik arhitektuur
Postmodernism tõusis stiilina esile 1970. aastate lõpus ning mõjutab arhitektuuri tänapäevani. Postmodernism laenab elemente minevikust. Modernismi arhitektid peavad postmodernismi tihti liiga vulgaarseks ja populistlikuks. Postmodernistide meelest on aga modernistide töö hingetu, lahja, liiga lihtne ja abstraktne. Arvamuste lahknevus tuleb eesmärkide erinevusest. Modernism soovib olla minimaalne, ornamentideta ja õige materjali kasutamisega. Seevastu loobub postmodernism rangetest reeglitest ja püüab leida hoonete kasutamise, ehitamise ja vormi tähendusi ning väljendusi.
Postmodernismis nähakse sammaste ja muude varasemate stiilielementide tagasitulekut. Mõnikord kasutatakse Vana-Kreeka ja Rooma stiile, kuid neid ei kopeerita, vaid kohandatakse vastavalt vajadustele.
Postmodernistliku arhitektuuriliikumise algatajaks peetakse arhitekt Robert Venturit. Tema 1966. aastal ilmunud raamat "Complexity and Contradiction in Architectur" avardas inimeste mõttemaailma uues suunas. Kuulsa modernistliku arhitekti Ludwig Mies van der Rohe ütlusest "vähem on rohkem" sai Venturi käsitluses "vähem on tüütu". Raamatus on tutvustatud mitmeid arhitekti enda projekteeritud hooneid, kuulsamatest Guild House USA Philadelphias, millest sai suurimaid postmodernismi ikoone.[3]
Postmodernismi peetakse seguks kõigist sellele eelnenud stiilidest, kusjuures oluline on rahvaliku maitsega arvestamine ja populaarsuse taotlus. Ehitised võivad olla domineerivaid gruppe toetavad. Tihti tehakse tarbimisele orienteeritud ehitised võimalikult ligitõmbavaks, et inimesed ostaksid palju. Tähtis on suurendada tarbimist ja majanduslikku kasu. Kuulsamaid postmodernistlikke hooneid on New Yorgis asuv Philip Johnsoni kappkellakujuline kõrghoone 550 Madison Avenue (varem tuntud ka kui AT&T kõrghoone ja Sony Tower) ning Charles Moore'i itaalia stiilis Piazza d'Italia New Orleansis. Las Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.[2]
Eestis tekkis postmodernistlik arhitektuur 1970. aastate lõpupoolel ja 1980. aastatel. Suunda esindavad Haabneemes asuv toonane Kirovi-nimelise kalurikolhoosi lasteaed ja Pärnu kaubanduskeskus. Tartu arhitektuuris peetakse üheks postmodernismi näiteks 1990. aastate lõpus ehitatud Emajõe Ärikeskust.[2]
Pikemalt artiklis Postmodernistlik kirjandus1960. aastate alguses hakkas esimesena postmodernistlikku kirjandust uurima Ihab Hassan. Ta leidis, et modernistliku kirjanduse kõrvale oli tekkinud uus vool. Algul kutsus ta seda "vaikuse kirjanduseks", hiljem võttis kasutusele postmodernismi termini.
Terve postmodernismi defineerimine on väga keeruline, samamoodi on selle voolu kirjanduse kirjeldamisega. Mõned postmodernistlikku kirjanduse tunnused võiksid olla järgmised: stiilide ja kujundite paljusus, iroonia, paroodia, fabulatsioon, pastišš, intertekstuaalsus, eklektika, fragmentaarsus, skeptitsism, eneserefleksioon, avatus ja mängulisus.
Üheks postmodernistlikuks kirjanikuks peetakse Umberto Ecot. Tema romaan "Roosi nimi" sisaldab palju irooniat ja intertekstuaalsust. Eco meelest pole minevikust pääsu, kuid seda tuleb esitada iroonilisel ja paroodilisel moel. Linda Hutcheoni teoseid iseloomustavad märksõnad "paroodia" ja "pastišš".[1]
Allikas: Barry Lewis. Postmodernism and literature or Word Salad Days, 1960–90. – "The Routledge Critical Dictionary of Postmodern Thought".
Eesti kirjandusse jõudis postmodernism 1980. aastate lõpus. Selle tõid piiride avanemine ja suured muutused ühiskonnas. Algul postmodernismi ei tuntud ja seda tutvustavat käsitlust leidus vähe, mistõttu sai postmodernism hinnangulise ja negatiivse alatooni.
Asi muutus 1990. aastate alguses, kui ajakiri Vikerkaar hakkas avaldama postmodernismi teoreetikute teoste tõlkeid. Eesti kirjanikest on postmodernismiga seostatud Hando Runnelit, Mati Unti ja Emil Tode. Viimase romaan "Piiririik" kirjeldab postmodernistlikku maailma. Luuletajatest võib üheks olulisemaks esindajaks nimetada Contrat ja proosakirjanikest Andrus Kivirähka, kelle romaanis "Ivan Orava mälestused" on paroodia ja iroonia olulisel kohal. Veel võiks mainida Kerttu Rakket, Kaur Kenderit ja Kadri Kõusaart.[1] Kõige ambitsioonikamaks postmodernistlikuks teoseks, mis eales eesti keeles ilmunud, on nimetatud Kiwa „Roboti tee on nihe”.[4]
Eesti taasiseseisvumise järel sai kunsti- ja kultuurimaastikul postmodernismist nõukogude kultuurikammitsaist vabanenud ühiskonna moeideoloogia.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
